Vaimulike elu keskajal Feodaalide ja talupoegade kõrval moodustasid kirikuteenrid vaimulikud keskaegses ühiskonnas omaette seisuse, kes olid vahemeheks maapealse elu ja taevariigi vahel. Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst piiskopid ,kardinalid, diakonid,preestrid ja mungad/nunnad. Vaimulik seisus ja ,katoliku kirkik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus, nii ei tohtinud vaimulikku seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Seda nimetati tsölibaadi nõudeks,
Majas oli sees vaid üks suur muldpõrandaga ruum, mille keskel oli ahi. Mööblit oli tol ajal vähe. Toit oli väga kesine ja lihtne. Tähtisaimaks toiduaineks oli rukkileib. Kasvatati ka mõningaid köögivilju, nagu näiteks herneid, ubasid ja naereid. Kartulit veel ei kasvatatud. Joodi kalja ja õlut. Talupoegade riietus oli samuti väga lihtne. See koosnes vaid linastest pükstest ja särgist ning villasest kuuest. Talupoja igapäevaelu koosnes peamiselt tööst. Kuna keskajal oli valitsevaks naturaalmajandus ning kõik vajalik valmistati enamasti ise, siis oli talupoegadel käedjalad tööd täis. Koos külarahvaga künti ja külvati põldudel, tehti heina sisse ning koristati saaki. Talupoja maailmapilt ning silmaring polnud tol ajal väga lai. Nad mõtlesid enamasti emastele vajadustele ning igapäevaelule. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, see tähendas, et ta ei
Kõik kommentaarid