otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud 25-aastane vanglakaristus. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Maeti Vladimiri linna kalmistule. Johan Laidoneri auastmed ja teenetemärgid Auastmed 1905 (1904) - Vene keiserliku armee alamleitnant 1908 - Leitnant 1913 - Staabikapten 1914 - Kapten 1916 - Alampolkovnik 1918 - Eesti sõjaväe polkovnik 1919 - Kindralmajor 1920 - Kindralleitnant 1939 - Kindral Teenetemärgid Vene Püha Georgi mõõk, Püha Anna IV järgu orden mõõgal “Vapruse eest” Vene Püha Stanislavi II järgu orden Vene Püha Anna II järgu orden Vene Püha Vladimiri IV järgu orden mõõkadega Eesti Vabadusrist I/1 ja III/1 Kotkaristi I klass mõõkadega Valgetähe Erisuurpael Punase Risti I klassi teenetemärk Läti Karutapja ordeni I, II ja III järk Suurbritannia Püha Michaeli ja Püha Georgi Väärikaima Ordu Rüütelkomandör (K.C.M.G.)
Kindralmajor Aleksander Tõnisson Erko Tölpt Vanalinna Hariduskolleegium 10.10.2016 Aleksander Tõnisson Aleksander Tõnisson sündis 17. aprill 1875 Tartumaal ja suri 30. juuni 1941 Tallinnas. A.Tõnisson oli Eesti sõjaväelane kelle auastmeks oli kindralmajor mille ta sai 1918 ja 1934-1939 oli ta Tartu linnapea ning 1939-1940 oli ta Tallinna ülemlinnapea. Tõnisson õppis Eesti Aleksandri linnakoolis Põltsamaal ja 1897-1899 Vilno sõjakoolis. Sõjaväeline teenistuskäik Teenistuskäik vene sõjaväes - Sõjaväeteenistusse astus A. Tõnisson 30.august 1896 teise järgu vabatahtlikuna. 29
JOHAN LAIDONER (1884-1953) Koostasid: Martin Paju ja Argo Pihtjõe VLE- 3 Isiklik Sündis 12. veebruar 1884 Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus. Suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. 1909 abiellus Maria Kruszewskaga. Poeg Michael Laidoner (1913-1928) Kasupoeg Aleksei Kruszewski (1913-1941) Haridus 18921894 Viiratsi vallakool. 18951897 Viljandi 1. algkool. 18971900 Viljandi linnakool. September 19025. mai 1905 õppis Vilno sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina. 17. oktoobril 1909 mai 1912 Nikolai Kindralstaabi Akadeemia Peterburis. Te e nis tus käik Ve ne maa Ke is ririig i s õ javäe s 1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu "rind ei andvat mõõtu välja". Laidoner asus elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uue katse sõ
Eesti Kaitseväe juhid I vabariigi ajal Mihkel Rebane Karl Kangur Sirli-Johanna Lump Hiljar Laansalu 11B klass Kaitseväe ajalugu Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Aleksander Tõnisson Click to edit Master text styles Pärast Saksa vägede lahkumist 1918 ülendas Eesti Ajutine Second level Valitsus ta kindralmajoriks ja nimetas Third level Eesti sõjaväe ülemjuhatajaks. Fourth level Pärast kindral Johan Laidoneri Tallinna Fifth level jõudmist detsembris 1918 usaldati tema
meie ärkamisaegne luuletaja Friedrich Kuhlbars. Selle lõpetamise järel 1897. aastal sooritas ta edukalt sisseastumis eksamid Viljandi linnakooli ja asus õppima kohe selle 4. klassi. Selle kooli juhatajaks oli tollal energiline N. K. Venger, kes oli oma õpilastele suureks eeskujuks. Kindral Johan Laidoner Oma lapsepõlve ja kooliaastate kohta on Johan Laidoner öelnud: "Tuletades nüüd meelde oma lapsepõlve ja algkooliaega, pean ütlema, et meie perekond elas üsna kitsalt, isegi vaeselt. Nälga ei pidanud ma aga kunagi kannatama. Olime kehvalt riietatud, aga tänu emale alati puhtalt. Mäletan, et minust järgmine, kaks aastat noorem vend Villem, kui ületas tolmust teed, pühkis pärast saabastelt rätikuga tolmu maha, et puhtana kooli minna.
Jaan Raamoti juures. Linnakodu Õllepruuli tänaval ostsid Laidonerid 1920. aastal. Kahekordne sammastega härrastemaja oli ehitatud 18. sajandil ning oli olnud kunagi von Kügelgenide suvemõis. Suures aias olid lilled, marjapõõsad, õuna- ja kirsipuud. Maja keldris olevat olnud lasketiir, kus ka Misa käis sõpradega laskmist harjutamas. Laidonerid ise elasid esimesel korrusel, teist korrust üürisid kindralmajor Herbert Brede perekonnale. Teiseks koduks oli Viimsi mõis, mille kindral Laidoner sai 1923. aastal Eesti riigilt autasuks Vabadussõja eduka juhtimise eest. Mõis oli Laidoneride suvekoduks. Viimsisse rajati puu- ja juurviljaaiad ja tiigid. Põlispuudest park oli mõisa suurimaks väärtuseks ning selle eest hoolitses Johan ise. Maria huviks olid lilled. Nagu vanemad, armastas lugeda ka Johan. Õllepruuli tänava majas oli suur raamatukogu. Tähtis osa oli sõja-, sõjaajaloolisel ning sõjateaduslikul kirjandusel. Peale selle oli veel ilukirjandust, samuti
Johan Laidoner 1884 1953 Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854 - 1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni (1851 - 1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem (1886), Peeter (1888) ja Oskar (1890). Johan Laidoner õppis aastatel 1892 1894 Viiratsi vallakoolis, 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, seejärel õppis ta aastatel 1895 1897 Viljandi 1. algkoolis ja 1897 1900 Viljandi linnakoolis. 1900. aastal üritas Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võtnud teda vastu "rind ei andvat mõõtu välja" ja tal soovitati aasta pärast tagasi tulla. Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asus Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. 1901. aastal tegi ta uu
J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhatusel. See kindlustas Eesti ranniku julgeoleku ja julgestas meresidet Euroopaga. Inglased kaaperdasid
12000- 14000 meest ja ka soome 3500 vabatahtlikku ning mõnisada Rootsi ja Taani vabatahtlikku . Rindejoon seiskus, ning hakkas peagi ida poole liikuma. Edasiste lahingute kõigus langes Eesti vägede kätte palju Vene raskekuulipildujaid Maksim ja ligi 40 suurtükki. Samal ajal valmisid 3 soomusrongi, keda asus algselt juhtima kapten Johan Pitka, hiljem Kapten (hiljem kolonel) Karl Parts.Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi esimesel aastapäeval 24. veebruaril 1919. a võis kindral Laidoner ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Edasi surusid eesti väed, mis olid mobilisatsiooni lõpuleviimisega kasvanud ligi 80 000 meheni punaarmee Nõukogude Venemaa piiridesse ja 25. mail vallutati Pihkva.Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda, ning 1919. a. lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920. aastal. Uued vaenlased: Kuna Lätil sõjaväge kui sellist ei olnud, siis üritasid kohalikud baltisakslased
Lõuna-Eesti alasid, mis langesid Nõukogude vägede okupatsiooni alla. Esialgu saavutas punaarmee suurt edu. Nii jätsid Eesti väed maha Rakvere, Tapa, Tartu, Võru ja Valga. 1919. aasta jaanuari algul jäi rinne pidama Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähistele. Murrang Murrangu põhjusi oli mitu. Neist peamine oli sõjavägede ülemjuhatajaks määratud kindral J. Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide
Eesti riigikaitse oluliseks osaks. Tõenäoliselt poleks K. Päts suutnud 12. märts 1934 teostada sõjaväelist riigipööret ilma kolmandat korda ülemjuhatajaks määratud Laidoneri abita. Tol hetkel oli Johani populaarsus tunduvalt kõrgem Pätsi omast. Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enese kätte, teostasid riigivanema kandidaadid K.Päts ja Laidoner 12.märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. 19. juuli 1940 küüditati kindral Laidoner koos oma abikaasaga okupeeritud Eestist Venemaale. Pikka aega ei teatud temast suurt midagi. Johan Laidoner arreteeriti NKVD poolt 26. juuni 1941 Pensas, kuhu ta oli küüditatud. Juurdlus kestis kuni 1942. aasta märtsini, mil see erikorraldusega peatati. Ta oli aastaid Pensa, Kirovi, Ivanovo, Moskva ja Vladimiri vanglates. Vladimiri vanglasse lähetati ta 30. aprillil 1952, kus ta veidi vähem kui aasta pärast suri. 1953.aastal 14. märtsi öösel kell 3:20 maeti
kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. 3 Kuperjanov oli tunnustatud autoriteet sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Anna ordeni II, III ja IV, Stanislavi ordeni II ja III ning Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid
Eestis Maanõukogu 3) Eestis kehtivad ainult Maanõukogu kinnitatud seadused 21.02.1918- vanematekogu kiidab heaks iseseisvusmanifesti 23.02.1918- esimesena loetakse ette Iseseisvusmanifest Pärnus Endla teatris. 24.02.1918-moodustatakse Ajutine Valitsus, Eesti iseseisvub 25.02.1918- saksa väed marsivad Tallinna ning Eesti üürike iseseisvus katkeb ligi 9ks kuuks 11.11.1918- 1. Ajutise Valitsuse seaduslik koosolek. Alustab tegevust Pitka ja Põdderi loodud konspiratiivne Eesti Kaitseliit 28.11.1918- Vabadussõja algus Punaarmee rünnakuga Narvale 7.01.1919- Rahvaväe vastupealetung (soomusrongid) 17.-18.01.1919- Eesti vägi vabastas Narva (?) 30.-31.01.1919- toimus Paju lahing, mille võitmine avas Eesti väele tee Valka. 23.06.1919- Rahvaväe üksused marsivad lahinguteta Võnnu linna 3.01.1920 kell 10.30- 31. detsembril alla kirjutatud vaherahuleping hakkab kehtima. Vabadussõja lõpp 2.02
rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki
Pärast remonti kandis miiniristleja nime "Vambola". Sõja kulg 1918 · 27. detsember Kokskäri tuletorni lähedal toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks "Lennuk". · 30. detsember Karl Parts määrati Eesti soomusrongide üldjuhiks. · 31. detsember Tallinna saabuvad esimesed soome vabatahtlikud major Mattias Ekströmi juhtimisel Sõja kulg 1919 · 3.4. jaanuar eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski, Priske saeveski ja Valkla mõisa juures. · 4. jaanuar Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures Punaarmee Tartu kommunistliku polgu roodud . · 5. jaanuar Eesti väed vallutasid tagasi Aegviidu. · 5.6. jaanuar PõhjaEesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmi ja Mattias Ekströmi juhtimisel. · 6
Neile astus vastu vaid mõnikümmend kaitseliitlast, kuna seal olnud sakslased ei avaldanud dessandile mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele. 1918. aasta detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja- Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva, ja Mõisaküla Lõuna- Eestis. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Rahvaväe ebaedu põhjused peitusid vastase
paarsada vabatahtlikku. 1919. aasta suveks oli sõjategevus kandunud ka Põhja-Lätti, kus neljast Eesti diviisist kaks võitlesid Punaarmee vastu. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele riigisaksa vabatahtlike Rauddiviisi ja baltisaksa vabatahtlike Landeswehriga, kes püüdisid Lätit oma võimule allutada. Need väed allusid 1918. aastal Antandi ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt bolsevike pidurdamiseks Lätisse jäetud Saksamaa VI reservkorpusele, mida 1919. aastal juhtis kindral krahv Rüdiger von der Goltz. (Eesti Sõjamuuseum, 2014) 5 2. Vabadussõjas osalejad Karl Parts (15.07.1886 01.09.1941) oli Kaitseliidu Tartu maleva ülem novembris 1918, Soomusrongide divisjoni ja seejärel diviisi juhataja Vabadussõjas. 1917. aasta juunis liitus ta 1. Eesti polguga. Vabadussõja alates formeeris ta koos mereväelipnik Johan Pitkaga improviseeritud soomusrongi, mille komandandina sõitis 29. novembril Viru rindele ja lõi 2.
sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Konstantin Päts korraldas 12. märtsil 1934 koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks ja oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks sõjaväelise riigipöörde, mis halvas parlamentliku riigikorralduse. Jaan Poska oli Eesti riigimees. Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks. 1905. aastast valiti Jaan Poska linnavolikogu juhatajaks. Johan Pitka VR I/1 (19. veebruar 1872 Võhmuta vallas Jalgsema külas Terasaugu metsavahimajas surmaaeg ja -koht teadmata, arvatavasti september 1944) oli Eesti Vabariigi Merejõudude juhataja, kontradmiral, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe organiseerimisel üks kesksemaid tegelasi. See tehtud valik oli õige. Sellest otsusest algas Johan Pitka mere- ja sõjamehetee, mis viis ta Eesti Vabadussõjas kolman- daks meheks Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrvale. Julius Kuperjanov (11
tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. 5. jaanuariks 1919 oli mobiliseeritud 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. 19. jaanuaril vabastati Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanisalk vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru. Paanikat Punaarmee tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Välisabi ja vähemusrahvaste üksused Vabadussõjas Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast
Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahtmeistri auastmes; 1778 ülendati ta kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786 viidi ta porutsiku auastmes üle Soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta Anhalt-Bernburgi printsi, kindralporutsik Victor Amadeusi (17441790) adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastme ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku. Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene-Türgi sõjas ning Vene-Rootsi sõjas. 1791. aastal määrati Michael Andreas Barclay de Tolly pataljoniülemaks vastmoodustatud Peterburgi grenaderipolku. 1794. autasustati teda Georgi ordeni 4
· 9. juulist 1929 12. veebruarini 1931 Eesti Vabariigi riigivanem · 19331939 Eesti saadik Prantsusmaal, Belgias ja Vatikanis Teenetemärgid ja tunnustused 5 · Vabadusristi III liigi 1. järk (14. detsember 1920) · Kotkaristi teenetemärgi I klass (6. juuni 1930) · Eesti Punase Risti teenetemärgi II klass (7. veebruar 1929) · 1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor JOHAN PITKA Johan Pitka sündis 19 veebruar 1972 Võhmuta vallas Jalgsema külas Ansomardi talu omaniku kuuelapselisesse perre. Õpinguid alustas 1881. aastal Seliküla vallakoolis. 1885 hakkas õppima Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis. Merest unistav Johan Pitka pääses laevapoisina oma esimesele reisile Peterburist ümber kogu Euroopa Mustale merele. Edasises aastad kulusid suviti merd sõites ja talviti Käsmu, Kuressaare ja Paldiski merekoolis teoreetilisi teadmisi kogudes. 1895 oli Pitka
Poliitikud, kes kõige enam mõjutasid eesti iseseisvumist. Johan Laidoner Johan Laidoner on Eesti ajaloo suurkuju, kes jättis jälje mitte ainult silmapaistva väejuhina, vaid ka rahuaegse poliitikuna nii kodumaal, kui ka väljaspool seda. Tänu temale saavutati Eesti iseseisvus 1918. aastal. J. Laidoner sündis Viljandimaal 1884 aastal Viiratsi vallas. 1900. aastal lõpetas Viljandi linnakooli, kuid majanduslikud raskused olid suureks takistuseks edasi õpingutel. Ainus võimalus endale tollajal head haridust saada, oli sõjaväeline tee, kuhu teda esimesel katsel vastu ei võetud, viidates tema kehalisele seiseundile. Siiski ei jätnud noor Laidoner jonni ja üritas järgmisel aastal uuesti. Seekord edukalt. Nii algaski Johan Laidoneri sõjaväelise karjäär , mis viis ta lõpuks tippu, kuid ka tipust kukkumine oli sel ajal väga valus. 1905. aastal lõpetab ta Vilnjuse junkrukooli oma kursuse parimana ja teda autast
rohkem kokku ei kutsutud. Alanud perioodi kutsutakse Vaikivaks ajastuks. 2.8 Viimne otsus 1939 Igaveseks vaidlusküsimuseks jääb septembris 1939 valitud tee- soostuda baasidelepinguga- otstarbekus. See oli Eesti Vabariigi ja N.Liidu vahel allakirjutatud vastastikuse abistamise pakt, mille alusel loodi Eestisse Punaarmee baasid. 1940. aasta suvel okupeeris Punaarmee Eesti ning Päts sunniti 22. juunil alla kirjutama kindral Laidoneri errusaatmise käsule. Ühed võrdlevad Eesti ja NSV Liidu tankide ja lennukite hulka ning leiavad et alistumine Moskva ultimaatumile oli paratamatu. Teised aga pulbitsevad sõjakast optimismist ja viitavad vabadussõjale umbes selles vaimus, et "me neile alles oleks näidanud". Mõlemad seisukohad on pinnapealsed. Kõik puudused ja nõrkused, mida Eesti sõjaväe kohta on esile toodud on õiged. Teisalt pole teada ühtki armeed maailmas, mis kunagi valmis oleks saanud.
" ,,Aasta 1906 14 augustist kuni 15 oktoobrini oli Laidoner staabikomando ajutine ülem. 12 . novembril 1908 ülendati Laidoner leitnandiks e. tolleaegses vene auastmetikus porutzikuks" Neid ajutisi ülema kohti täitis veel Laidoner palju. 1914 aasta lõpus ülendati Laidoner lõpuks staabiohvitseriseisusesse- kapteniks. 1. jaanuaril 1918 jõudis Laidoner Eestimaa kubermangu pealinna ning asus Eesti diviisi juhtimisele. ,,1920 aastal pöördus põllumeeste kogude erakond kindral Johan Laidoneri poole ettepanekuga kandideerida I riigikogusse. Valimised kujunesid põllumeestele võidukaks, nad said Riigikogusse 20 saadikukoha. Kindral Johan Laidoner oli kindlasti üks silmapaistvamaid poliitikategelasi meie riigi esimees parlamendis. Ta valiti rahamajandus-, välis- ja riigikaitsekomisjoni esimeheks." ,,Nende aastate jooksul esitas Laidoner riigikogule kümneid ja kümneid seaduseelnõusid, eriti palju I Riigikogule. 1923
................................. 14 3 Sissejuhatus Kahekümnenda sajandi alguses kerkis päevakorda iseseisva rahvusriigi loomine. Et rajada iseseisev riik on vaja kaitset välisvaenlaste eest. Selleks on vaja korralikku sõjaväge. Sõjavägi vajab aga juhti, kes suudaks panna armee ühiselt tegutsema. Selliseks juhiks sai kindral Johan Laidoner. Tema rolli on ajaloos erinevatel aegadel erinevalt kajastatud. Vaieldamatult kuulub aga Laidoner Eesti ajalooliste suurkujude hulka. http://www.mil.ee/uudisepilt/1041laidoner.jpg 4 Johan Laidoneri noorus ja haridus Johan sündis 12. veebruaril 1884 Viljandimaal Viiratsi vallas Raba renditalus. Pere elas vaeselt. Kokku oli 4 last. Isa oli sulane ja ema talu peretütar. Siiski oli
...................................................3 Poliitiline tegevus........................................3,4,5 Elu Nõukogude okupatsiooni ajal, vahistamine ja surm..................................................................5 2.Sissejuhatus Johan Laidoner sündis 12. veebruar 1884 Viiratsi vallas, Viljandimaal suri 13. märts 1953 Vladimiri keskvangla, Vladimiri linn Venemaal.Ta oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik. Elukohad Viimsi mõis, (tänapäeval kindral Laidoneri muuseum) ja eramaja Õllepruuli tänav 6, Tallinnas. Johan Laidoner sündis Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854-1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni (1851-1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem (1886), Peeter (1888) ja Oskar (1890). 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse. Hariduskäik * 18921894 Viiratsi vallakool. * 18951897 Viljandi 1. algkool.
Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a. jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss
1 Eesti 1917-1920 sh 1. iseseisvuse eeldused valdkonniti ( pol, maj, kul ), rahvusvahelisel tasandil, venemaal. 2. millal tegutsesid ja millist osa etendasid eesti ajaloos maapäev ja selle vanemate kogu, asutav kogu, päästekomitee, EV ajutine valitsus, landeswehr 3. kes olid ja millist rolli etendasid : jaan poska, konstantin päts, jaan tõnisson, jüri vilms, johan laidoner 4. osata seostada eesti sisepoliitilist arengut välisteguritega nagu 1 ms. sh saksa-vene sõjategevus ja venemaal toimunu 1)Kultuurilised: 1.ühtlustus kirjakeel 2.levisid eesti keelsed raamatud, asutati uusi ajalehti 3.välja kujunes rahvuslik haritlaskond 4.aktiivne seltsitegevus, kasvas selle organiseerituse tase. Majanduslikud: 1.talude päriseksostmise tulemusena muutus talupoeg oma maa peremeheks 2.algas tööstuse areng, eriti 20
August Kitzbergi Nimeline Gümnaasium Johan Pitka Referaat Koostas: Sander Siimann 18.04.2013 Sisukord 1. Johan Pitka................................................................................................3 2. Ühiskondlik tegevus ja teenistuskäik..................................................................3 3. Lisa info teenistuskäigule....................................................................................4 4. Haridustee............................................................................................................4 5. Pitka Eesti Vabadussõjas...........................
kõrgema sõjakooli võistluseksamiteks. Karjäär oli noorele Laidonerile sel ajal tähtsaim eesmärk ning loomulikult käis tõus üksnes läbi Nikolai sõjaakadeemia, kuhu sajale kohale pretendeeris keskmiselt 1000 meest igal aastal. Tööpinge oli seal kruvitud inimvõimete piirile ning seega võib akadeemia lõpetamist kindlasti pidada suureks saavutuseks. Laidoner pääses sinna 1909. aastal ja lõpetas selle 1912 esimeses järgus, saades autasuks Anna ordeni III klassi. Akadeemia kõrvalt kuulas Laidoner Peterburi ülikoolis loenguid rahvusvahelisest õigusest ja majandusteadusest. Külastas Peterburis olevaid eesti organisatsioone, muuseume, ooperietendusi ja kontserte. Ühel sellisel kontserdil kohtas ta tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt tulevast Maria Laidoneri, kes tol ajal õppis konservatooriumis. Õige pea järgneski abielu ja 1913. aastal sündis poeg Michael Laidoner, kes aga viieteistkümne aastasena
juures (ajaloos Paju lahing), kus eestlased saavutasid ülekaaluka võidu. Paju lahingus sa surmavalt haavata leitnant julius Kuperjanov. Eesti rahvusvägede kiire edu põhjused on järgmised: *Eesti rahvas ei toetanud bolsevike; *Eesti valitsus suutis kiiresti koondada kõik sõjaks vajalikud ressursid (toit, riietus, lahingumoon); *Põhjamaade abi Eestile (üle 4000 sõduri); *Inglise laevastiku abi; *Eesti väejuhtide sõjaline tarkus (Laidoner, Põder, Larka jt.). 1919 aasta veebruaris - märtsis algasid uued ägedad lahingud Narva pärast, kus aga punased edu ei saavutanud. Samal ajal toimusid lahingud ka Lõuna - Eestis. Kõige raskemaks kuuks oli aprill 1919, kus Eesti pool kaotas kõigil rinnetel kokku üle 2000 võitleja. Kõige kriitilisema olukorra päästis see, et Poola väed alustasid pealetungi Nõukogude Venemaale ning venelased pidid osa vägesid Eesti rindelt ära viima, mis
Põdder). 23. detsembril 1918. a moodustati Sõjavägede Ülemjuhataja institutsioon Johan Laidoneri isikus, kes allus otse Ajutisele Valitsusele. Aastavahetusel hakkas olukord paranema. Läbiviidud mobilisatsioon tõi 5. jaanuariks 1919. a kokku 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. Eriti silmapaistvat edu saavutasid Tallinn-Narva raudteel tegutsevad soomusrongid. Paanikat enamlaste tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919. a kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 3 40 suurtüki. Näiteks tungisid Eesti väed kiiresti edasi lõunarindel, tõrjudes enamlased Velikaja jõe taha ja vallutades Pihkva. Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. 20
aastal. Tänaseks on säilinud vaid bareljeef kahe maoga võitlevast mehest. Selle päästis rusude seast Alfred Vosmi. Bareljeef leidis oma koha ka uuel, taastatud mälestussambal, mis valmis Eesti Vabariigi 80. aastapäevaka ja avati pidulikult 22. veebruaril 1998. aastal. Vabadussõja juhtide terviklik memoriaal avati 28. novembril 2000.aastal. Lisaks E.Põdderile ja J. Untile said samasugused mälestusplaadid veel Arthur Alexander Lossmann, Andres Larka, Paul- Adolf Lill, Karl Parts, Jaan Soots, Nikolai Reek, Johan Pitka, Aleksander Tõnisson, Otto Heinze ja Voldemar Viktor Rieberg. Raudteelaste Kodu Tallinnas Avati 17.11.1934 Tallinnas Kopli tänaval asunud Raudteelaste Kodu ehitati 1930. aastal. Kaitseliidu Tallinna Maleva Raudtee üksik-pataljoni 10. aastapäeva pidustuste käigus avati 17. novembril 1934. aastal Raudteelaste Kodu saalis mälestustahvel neile raudteelastele, kes langesid ametikohustuste täitmisel Vabadussõjas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
