Suus toimub peamiselt sööda mehhaaniline peenestamine, süljega niisutamine ja ettevalmistamine allaneelamiseks. Mäletsejad mäluvad sööta söömise ajal väga pealiskaudselt. Poolmälutud sööt neelatakse alla, see satub eesmistesse ruumikatesse eesmagudesse vatsa ja võrkmikku, kust puhkeolekus jämedad söödamassid uuesti suhu tagasi tuuakse ja teistkordselt põhjalikult läbi mälutakse e mäletsetakse. Ööpäevas mäletseb veis 7-10 tundi. Rohkem mäletsetakse toorkiurikkaid ratsioone. Kui aga ratsioonis on rohkesti jõusööta, kestab mäletsemine lühemat aega. Mäletsemine on tahteline akt. Loom võib selle järsku lõpetada ja soovikohaselt uuesti alustada. Sööda mälumisel eritub sülge. Vee ja limaainete leidumine süljes soodustab söödapalade formeerimist ja neelamist. Sülje keemiline mõju söödale on väike ja avaldub sülje ensüümide amülaas ja maltaas kaudu
VEISEKASVATUSE SÖÖTMISE OSA KONSPEKT Piima saamiseks tuleb läbi käia neli sammu: söömine/söötmine, seede, toitainete imendumine ja lüpsmine. Põhisöötadeks on silo, hein ja teraviljad. Koreosöötadeks on hein ja põhk. Söötadest ja söötmisest sõltub kõige enam veiste jõudlus (piima-, lihatoodang) ja piima- ning veiseliha tootmise tasuvus. Oluline on põhisööda keemiline koostis ja kvaliteet. Silosööt koosneb 35% kuivainest, 12-20% proteiinist, 25% toorkiust, 3-4% toorrasvast ning 9-10% metaboliseeruvast energiast. Lehm hakkab lüpsma peale vasika sündi. Ternespiim annab antikehasid, mis tagab immuunsuse. Udaras toodetakse piima näärmete poolt ja läbi peab udarast voolama 500 liitrit verd, selleks, et tekiks 1 liiter piima
1. Seedeorganite funktsioonid ja seedetrakti üldiseloomustus. Seedetrakti ehituse iseärasused tingituna toidu iseloomust eri loomaliikidel. Seedesüsteem hõlmab seedetrakti ja väljaspool seedetrakti paiknevaid näärmeid. See ulatub üle terve keha, kusjuures suurem osa paikneb kõhuõõnes. Sisenõrenäärmed: süljenäärmed, pankreas, maks. Mittemäletsejaliste seedetrakt: suuõõs, neel, söögitoru, magu, peensool, jämesool, pärasool Mäletsejalised: eesmagu - vats, võrkmik ja kiidekas Enamus sööda orgaanilisest materjalist koosneb suurtest makromolekulidest
Nii sarvedega kui ka nudid. Poegimine on kerge, samas vasikas on raske, kuid seejuures pikk jua sihvakas. Hea kohanemisvõime igasugustes klimaatilistes tingimustes. Taluvad palavust hästiarenenud higinäärmete tõttu. Tapaomadused suurepärased. Liha on maitsev, õrn ja väga tervislik. Eestisse toodi esmakordselt 2002. aastal Belgia sinine * Belgias on seda tõugu veiseid 1,5 miljonit, see moodustab 98% kogu maailma seda lihatõugu veiste populatsioonist. Kuulub keskmiste tõugude hulka- lehmad 850...900 kg, pullid 1100...1250 kg. Värvus varieerub helesinise, musta ja valge kombinatsioonis. Luustik on suhteliselt nõrk. Kerele iseloomulik längus tagaosa. Tõugu iseloomustab nende rümba kõrge kvaliteet. Tapasaagis üle 70%. Tõu miinuseks on väga raske poegimine, toimub eranditult keiserlõike abil. Ristandid poegivad normaalselt, kui nende emadel puudub topeltlihas. Laialdaselt kasutatakse neid piimatõugudega ristamisel.
Pärast sündimist peamiselt punases luuüdis. Punaliblede eellaseks on pluripotentsed tüvirakud, mis on võimelised moodustama ainult ühte kindlat tüüpi vererakke. Erütrotsüüdid moodustavad proerütroblastist erütroblasti, normoblasti ja retikulotsüüdi vaheastmete kaudu. Erütropoeesiks vajalikud vitamiinid (B12 ja foolhape), mineraalained (raud, vask, koobalt). · Erütropoeesi reguleerib neerudes sünteesitav hormoon erütropoetiin ülesanne- hapniku transport arv- inimesel 4-6, veiste 6-8, hobusel 7-12, seal 6-8, lambal ja kitsel 10-14 ja kanal 2,5-3,2 miljonit ühes mikroliitris veres. ·Hematokrit : on vererakkude osa vere üldmahust. Hematokriti saab määrata kapillaari kogutud verest vererakkude protsendi määramisega tsentrifuugmise järgselt või rakuloendajaga. · Erütrotsüütide arvu määramine : Erütrotsüütide e. punaliblede arv ühes mm3 (ml) veres peegeldab nii vereloomeorganite talitlust kui ka vere hingamisfunktsiooni.
Kõik kommentaarid