100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2012-02-15
Kuupäev, millal dokument üles laeti
16 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kheitaman
Õppematerjali autor
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" Mees istus vanaaasta õhtul üksi kodus ja meenutas kuidas ta lapsepõlves jõule veetis, et jalad küll külmetasid ja õuest tuppa toodud heinad olid külmad, kuid jõululaupäeva soojus oli nii suur, et ei tundnudki seda külma. Meest oli kutsutud küll teiste tuttavate juurde uut aastat vastu võtma, aga ta oli ennast välja vabandanud, et mitte minna. Siis otsustas mees välja minna, ta jalutas mööda tänavat, ta kuulis tänavatel inimeste naeru ja ülemeelikust. See mees oli tegelikult siin maal pagulane ja talle oli suur väljakutse minna välja kodust. Kui ta tänaval kõndis siis ta lootis et keegi inimestest naerataks talle otsa, et ta saaks ka ennast tunda osana sellest ülemeelikust seltskonnast kes tänaval liikus. Tal aga hakkas nüüd hirm, kuid koju joosta ta seekord polnud suuteline. Ta tundis, et hirm ümbritseb teda igalt poolt. Ta pööras tänavalt kõrvale, esimesse vaiksesse risttänavasse. Talle tundus nagu oleks ta mõnel keel
Armastus sõpruse vastu Oli tüütu koolipäev ja sõitsin bussiga kodu poole, ning kellegi telefon oli pikemat aega helisenud.Helinaks oli Hot Chocolate ,,Put Your Love In Me" laul. Ma vihkan seda laulu, sest see meenutab mulle vanu aegu, millele mõelda ei tahaks. Ma käisin suvel Aulisega. See kõik oli tegelikult ülitore, aga ta kolis kuskile kaugele ja me ei näinudki enam teineteist. Jäime üha rohkem kaugemaks. Miks ta seda telefoni juba vastu võtta. Ja siis avastasin, et ta kuulas seal muusikat. Käksin närvi,sest ei suutnud seda enam kuulata. Tõusin püsti ning palusin järgmises peatuses peatust. Läksin kaks peatust varem maha. Vaatasin bussiaegu, et buss tuleb kah nii hilja, läksin jalgsi koju. Jõudsin maja ette ja vaatasin et kedagi pole kodus. Otsisin taskust võtme ja tegin välisukse lahti. Kõssi jooksis koheselt mulle uksele vastu. Võtsin jalanõud jalast, jope seljast ja koti jätsin väikesele toolile ning läksin
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" sisukokkuvõte ja lühike analüüs Raamat koosneb kolmest osast ,,Surnud mehe maja", ,,Kiri proua Agnes Rohumaale" ja ,,Seitse tunnistajat". Esimese osa peatükid ei ole nummerdatud. Iga uus peatükk algab tsitaadiga, tavaliselt värsireaga mõnelt luuletajalt. Esimene osa algab kirjeldusega vana-aasta õhtust. Autor jutustab kogu lugu mina-vormis, seega nimetagem peategelast siin ja edaspidi jutustajaks. Jutustaja kirjeldab oma suhtumist vana-aasta õhtusse. Ta on loo toimumise hetkel üksi pagulasena võõras riigis, Rootsis, ja hulgub mööda Stockholmi tänavaid, lihtsalt et vana-aasta õhtut mitte kodus mööda saata. Jutustaja ei tahtnud õhtuks minna tuttavate poole, ehkki oli kutsutud. Ta sooviski veeta õhtu teatud üksinduses. Niimoodi mööda tänavaid hulkudes kohtab ta igalpool rõõmsaid nägusid, mis temas vastumeelsust tekitavad. Ta püüab leida kõrvalisemat tänavat, et mööda seda edasi liikuda ja satub nii ühele väiks
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" sisukokkuvõte ja lühike analüüs Raamat koosneb kolmest osast ,,Surnud mehe maja", ,,Kiri proua Agnes Rohumaale" ja ,,Seitse tunnistajat". Esimese osa peatükid ei ole nummerdatud. Iga uus peatükk algab tsitaadiga, tavaliselt värsireaga mõnelt luuletajalt. Esimene osa algab kirjeldusega vana-aasta õhtust. Autor jutustab kogu lugu mina-vormis, seega nimetagem peategelast siin ja edaspidi jutustajaks. Jutustaja kirjeldab oma suhtumist vana-aasta õhtusse. Ta on loo toimumise hetkel üksi pagulasena võõras riigis, Rootsis, ja hulgub mööda Stockholmi tänavaid, lihtsalt et vana-aasta õhtut mitte kodus mööda saata. Jutustaja ei tahtnud õhtuks minna tuttavate poole, ehkki oli kutsutud. Ta sooviski veeta õhtu teatud üksinduses. Niimoodi mööda tänavaid hulkudes kohtab ta igalpool rõõmsaid nägusid, mis temas vastumeelsust tekitavad. Ta püüab leida kõrvalisemat tänavat, et mööda seda edasi liikuda ja satub nii ühel
Viimane mõrva lugu Trrrr....Ja heliseski kell. Kell on 5 hommikul, mil on mul aeg süüa, riide panna ja tööle minna. Sõin sisse paar võileiba ja jooksin ruttu takso peale. Tööl pean istuma oma kontoris ja tegema paberitööd kuni heliseb mu lauatelefon ja mind kutsutakse kuriteo paika. Ja just see juhtusgi. Mu laulatelefon heliseb. ,, Tere Mitch , mina Daniel siin. Tule Quillayute jõe juurde. Leidsime noore naise pea. Tundub alles värske. ,, Olin ehmunud, ma pole veel oma karjääri ajal ainult pead leidnud. ,, Kohe tulen , olen juba poolel teel ,, Kahmasin oma pintsaku ja tormasin kontorist välja. Kohale jõudes olid allveesukeldujad lisaks naise peale ka keha leidnud. ,, Jõudsidki, siin ta meil on , kahes tükis ,, Vaatasin Danieli ja küsisin : ,, Kas detaile on teada, tunnistajaid, kahtlasi inimesi ?,, ,, Teada on, et naine on abielus. Naise pea leidsid kaks vanemat meesterahvast, kes siin iga hommik jalutamas käivad. Üks meestest
Sisse minnes esimene asi mida ma näen: Meie kallis klassijuhataja on müüaks hakanud.Irw kas pole.Nh eh juba lähengi taharuumi silmi kontrollima. Ma pean pea panema kuskile armatuuri peale ning vahtima mingit majakest looduses.Vahepeal läheb see uduseks (rõve tunneb tekib). Nii nüüd ongi jõudnud kätte oodatud aeg. Oioi ma pean prillid saama. Issand ei jubal hoidgu. Kui aga sõnan et ei taha prille ja hakkan läätsesid kandma räägitakse pikka ja lai jutt miks ma ei tohi kanda. Esiteks mul pole veel silmad välja arenenud,teiseks ..pean aja kirja panema kus mis õpetatakse läätsesid kasutama ning kolmadaks need kahjustavad silmi. Ou mai kaad jumal ma ei taha ju prille. Koju minnes olin ma kõigi peale solvunud vihane ja kurb samuti. Miks on elu mu vastu nii ebaõiglane?? Kui nh see tuju läks mul varsti üle kui mu emps ütles et on olemas väga ilusaid prille (just nagu päikseprillidgi) äkki sobivadgi need mulle paremini kui loomulikult
Ootamatu pööre minu elus. Kohver oli nagu ikka. Pruun. Veidi kulunud nurkadega ja lahmakas, nii et seda paigalt nihutada oleks olnud suhteliselt piinarikas. Seal ta siis nüüd seisis. See kohver noh. Leivavärvi ja suur. Mõtetult suur kusjuures. Alati saaks läbi ajada palju väiksemate ja praktiliste sumadanidega.Kuid see monstrum sin ei kuulunud kohe kindlasti mitte nende hulka. Nii ma siis selle avasin. Seest oli see palju jubedam kui väljast poolt. Siseriie oli täiesti niru ja see sahtel seal nurgas oli põhjatu. Õnneks see õudus kestab vaid kaks nädalat ja laagris ei pea ma seda kasutamaka. Ma mõtlen kohvrit. Ainuke probleem on selles, et kuidas mu riided selle jubeda eluka sees lebada suudavad. Loodan, et see jube vanainimeste hais minu riietele külge ei jää. Kuulsin elutoa seinakella krigisevat kilinat ja pugesin ruttu teki alla. Mõne aja pärast ilmus minu tuppa ema. Ei tea isegi kas ta on mu päris ema või mitte. Ema ta igatahes
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid