jõevähk(alla tonni) . Osa kasvandusi toodab üheaegselt mitut kalaliiki nii kaubaks kui ka asustamiseks ja pakub samal ajal õngitsemisteenust. Lähtudes kalakasvatajatelt saadud informatsioonist kalakasvanduste tootmisvõimsuse kohta hindab Eesti Kalakasvatajate Liit vabariigi kalakasvanduste tegeliku vesiviljelus - toodangu olevat üle 500 tonni. 3. Karpkala tiikide ehitus ja tüübid tootmises ja hobikalakasvatuse puhul. Karpkalatiigid on looduslikust materjalist rajatised, pinnase- e muldsed tiigid, mis on reguleeritava veereziimiga täielikult tühjendatavad ja vähemalt osaliselt sõltumatu veevarustusega. Tiigi kuju ja suurus sõltuvad tema kasutamise otstarbest. Igal tiigil peaks olema eraldi sissevoolu- ja väljavooluregulaator (munk). Sissevoolule paigaldatakse restid või võred looduslike prügikalade tiiki
Oluline on, et kasvanduses olevad veesilmad oleksid võimalikult hõljumi vabad, sest vee hapnikusisalduse vähenemise ja vähkide lõpuste ummistumise oht on muidu suur, mis aga omakorda tähendab vähkide hukkumist. Igasse tiiki juhitakse värsket vett eraldi ja kasutatud vesi eemaldatakse igast tiigist ilma seda järgmistesse tiikidesse laskmata. Kui vesi voolab ülemisest tiigist ära alumiste kaudu, halveneb alumiste tiikide veekvaliteet ja haiguste leviku risk on suurem. Kindlasti ei tohi unustada, et tuleb mõõta happesust ja hapnikusisaldust vees. Happeline vesi (mida meil eestis esineb õnneks vähe) on vähkidele kahjulik. Happelise vee korral kasutatakse lupjamist ja ka vee läbilaskmist liivafiltrist, mis normaliseerib pH. Lisaks pH mõõtmisele, on tarvidus teada veel Al, Fe, Ca sisaldust vees. Vesi (pinnavesi) on tavaliselt kõige happelisem kevadiste ja sügiseste suurvete ajal
juuli algul. Külma kevadsuve korral võib leida marjaga emavähke veel juuli lõpul. Pärast koorumist püsivad vastsed mõnda aega ema laka all. Seal on nad kaitstud rohkete vaenlaste eest. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal. Pärast esimest kestamist (umbes 710 ööpäeva vanuselt) sarnanevad vähipojad väliselt oma vanematega. Pärast teist koorumist alustavad nad iseseisvat elu, otsides varju põhjasubstraadi alt ja vahelt. Pärast poegade lahkumist laka alt vahetab emasvähk tavaliselt kooriku ja hakkab rohkesti sööma. Kui veekogu on toidurikas ja muudki elutingimused soodsad, võib ta taas pulmi pidada juba samal sügisel. Halbade olude korral jäetakse üks aasta sigimises vahele[2]. 6.5 Toitumine Vähk on kõigesööja. Noortel on ülekaalus taimne toit, vanematel suureneb energiavajadus, seetõttu hakkavad nad üha enam jahtima loomset toitu.
Elva Gümnaasium ,,Vähid" Referaat zooloogiast Marete Hüdse 10RE klass 2013/2014 õppeaasta Sissejuhatus Valisin selle teema, sest tahaksin teada rohkme vähkide kohta. Sellest referaadist saab teada vähkidest üldiselt ja täpsemalt saab teada jõevähist. Vähid Vähillaadseid, näiteks krabisid ja homaare, nimetatakse ka koorikloomadeks, mis kirjeldab üpris hästi nende välimust. Paljude vähiliikide keha katab tugev lubiainest läbiimbunud kitiinkoorik. Vähid kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, mis hõlmad ka putukaid ja ämblikke. Nii nagu teisi lülijalgseid, kaitseb ka vähke nende välisskelett ning nad liiguvad oma lülilistel jalgadel. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Enamik neist elab veekogudes, vaid väike osa asustab maismaad. Kõige väiksemad vähid mahuksid trükik
Soojalembelised. Sobivad seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Temp 0-35’C, hapnik 2-3mg/l, soolsus – talub rannikumere soolsust, vähetundlik stressi suhtes. Tõud: peegelkarpkala, Amuuri sasaan Aasias, soomuskarp, valgeamuur, jämepea, pakslaup „koi“ Jaapanis aretatud värviline dekoratiivkala Looduslik leviala Euroopas ja Kaug-Idas. 12. Karpkala tiikide ehitus ja tüübid tootmises ja hobikalakasvatuse puhul. Karpkalad kasvatatakse suurtes tiikides. Karpkalatiigid on looduslikust materjalist rajatised, pinnase- e muldsed tiigid, mis on reguleeritava veerežiimiga – täielikult tühjendatavad ja vähemalt osaliselt sõltumatu veevarustusega. Tiigi kuju ja suurus sõltuvad tema kasutamise otstarbest. Igal tiigil peaks olema eraldi sissevoolu- ja väljavooluregulaator (munk). Sissevoolule paigaldatakse restid või võred
Tartu Ülikool Loodus- ja tehnoloogiateaduskond Ökoloogia ja Maateaduste instituut Geograafia osakond Referaat aines Keskkonnaseire ja kaitse normatiivid Jõevähk 2000-2009 Heidi Silvet Juhendaja: Jane Frey Tartu 2010 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 1. Sissejuhatus.............................................................................................................................3 2. Lühiülevaade jõevähi bioloogiast, varude seisundist ja seda mõjutavates teguritest.............3 2.1 Jõevähi arvukuse vähenemise põhjused............................................................................4 3. Metoodika.......................................................................................
HIINA 17 18 Perspektiivne on veekogude primaarproduktsiooni tarbiv vesiviljelus. Maailmas ongi toodangu mahult. Tähtsaimad kasvatatavad liigid nn taimtoidulised kalad, keda inglise keeles tuntakse hiinakarpidena (Chinese carps) – valgeamuur (Grass carp), jämepea (Bighead carp) ja pakslaup (Silver carp). Valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid) ja jämepea, zooplanktonit. Polükultuuris, ühes tiigis koos kasvades ei konkureeri nad omavahel toidu pärast ja annavad kolm “saaki samalt põllult”. Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus esikohal. Hiinas aga lisatakse samadesse tiikidesse veel röövtoidulist mustamuuri, karpkala jt kalu ning saadakse veelgi keerulisem polükultuuri kooslus. 19 20 21 22 23 24 25 Invasiivne lendav pakslaup 26 EUROOPA
Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s. Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud? Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest jatursk. Milliseid kalaliike eestlased toiduks kasutavad? Väiksemad järved ja vooluveekogud kalakasvatuses tööstuslikku tähtsust ei oma. Sisevetest on peamiseks kalapüügi-veekogudeks Peipsi järv ja Võrtsjärv.
liikidele. *Perspektiivne on veekogude primaarproduktsiooni tarbiv vesiviljelus. Maailmas ongi toodangu mahult *Tähtsaimad kasvatatavad liigid nn taimtoidulised kalad, keda inglise keeles tuntakse hiinakarpidena (Chinese carps) valgeamuur (Grass carp), jämepea (Bighead carp) ja pakslaup (Silver carp). *Valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid) ja jämepea, zooplanktonit. *Polükultuuris, ühes tiigis koos kasvades ei konkureeri nad omavahel toidu pärast ja annavad kolm "saaki samalt põllult". Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus esikohal. Hiinas aga lisatakse samadesse tiikidesse veel röövtoidulist mustamuuri, karpkala jt kalu ning saadakse veelgi keerulisem polükultuuri kooslus. Euroopa *Juba antiikajal tõid roomlased karpkala Doonau jõgikonnast Itaaliasse ja pidasid teda koos teiste kaladega kalatiikides.
8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem. Hapnikuvaegsuse (HÜPOKSIA) korral võivad kalad söötmise järel ja vikreforellid ka järsu liikumise korral (näiteks kui neid ehmatada) surra, sest sellises olukorras nende hapnikuvajadus suureneb järsult. Suvel, kui vee temperatuur on kõrge ja hapnikusisaldus madal, vähendatakse kaladele antavat söödakogust või ei söödeta kalu üldse. Vikerforelli suremus võib jätkuda veel kuu aja jooksul pärast hüpoksiat aju pöördumatu kahjustuse tõttu. Teisest küljest, hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Nad teevad lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ja suremus suureneb samuti. Kalade mürgiste ainete sisalduse muutumine vees olevalt pHst. Veetemperatuuri kõikumine transpordi jooksul ei tohi ületada 23 °C. Selle tagamiseks kaetakse nõud koormakattega või kasutatakse isotermilisi nõusid
neid võib olla üks või mitu. Nahk on nekrotiseerunud ja paljanduvad selle all olevad põletikuliselt punased koed. Haavand võib ulatuda sügavale lihastesse. Akuutse haavandi serval on näha valkjat nekrotiseerunud nahka. Suure ja/või mitme haavandi korral on lest suuremal või vähemal määral kõhnunud. On tõenäoline, et selliste isendite hulgas on looduslik suremus suhteliselt kõrge. Üldiselt on aga lesta juures tavaline haavandite paranemine. See protsess algab haavandi servalt, haavandi kohale moodustub arm.Lesta haavandite sündroomi etioloogia on ilmselt multifaktoriline. Erinevate uurijate poolt peetakse soodustavateks faktoriteks merevee soolsuse tugevat kõikumist, ebasoodsaid toitumisolusid, keskkonna kõrget bakteriaalset saastatust, takistusi kalade rändeteel, kalapüüki, kalade kudemisaegset käitumist
soolsusega rannikumeres. Temperatuur talub 0-35 kraadi, paljunemisekssobib üle 20 kraadine kuumus. Vajab hapnikku. Tiikides kasvatatav karpkala kodustati euroopas ja Hiinas sõltumatult umbes 2000 aastat tagasi. Euroopas ja Kaug-idas alamliigid, nende ristamisel tekib heteroos. Kalatõud: peegelkarpkala pole liik ega tõug vaid kahe geeni S ja N muutlikkusest põhjustatud genotüüp. KOI on jaapanis aretatud värviline ilukarpkala. SASAAN ehk ulukkarpkala. 12. Karpkala tiikide ehitus ja tüübid tootmises ja hobikalakasvatuse puhul. Kalakasvatuseks rajatud tiigid on loodusliku põhja ja mullast tammidega veest tühjendatavad rajatised, kus vee läbivooli ja taseme määrab regulaator.Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja kasvatakse ühesuvisteks on väiksemad ja madalamad (1-2 ha, 0,5 m). Kasvutiigid suuremad (5-25 Ha) ja sügavamad(1-2m). talvitustiigid on pikad, kitsad ja (2-3m) sügavad. 13. Karpkala kasvatamise tsükli põhietapid ja nende kestus.
kastiga käsitsi sorteerimine otstarbekas ja kasuta takse sorteerimisseadmeid. 11. Karpkala bioloogia alused, nõuded keskkonnale, päritolu, tõud, dekoratiivvormid Nõuded keskkonnale:temperatuur,hapnikkuvajadus, soolsus,vähetundlik stressi vastu. "Koid"-värviline dekoratiiiv kalakarp. Tõud: Peegelkarp, soomuskarp, sasaan (ulukkarpkala). Esmakordselt toodi karpkala Lärist.Ropsa karpkala-tuli Eestisse Venemaalt. Saksamaalt-peegelkarp. 12. Karpkala tiikide ehitus ja tüübid tootmises ja hobikalakasvatuse puhul Tiikides on vaja 10-20m3 ühe kala kohta. 13. Karpkala kasvatamise tsükli põhietapid ja nende kestus. Kasvatyamise tsüklid: Algab kevadel mais-juunis, sugukalade järglaste saamiseks(kestab 150- 180p.)Noorkala,kaubakalad,asenduskalad. 14. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse(optimaalne vanus on 7-12eluaasta), viljakuse(massijärgi 6kg) jt
KALADE PALJUNDAMINE Priit Päkk DVM, PhD [email protected] LÕHILASTE PALJUNDAMINE Noorkalade tootmisega tegelevas kalakasvanduses peetakse suguküpseid kalu e kalade sugukarja. Vikerforellide optimaalne paljunemisiga on vanuses 4–6 aastat ja seepärast tuleb sugukalu tihti välja vahetada. Nende asendamiseks kasvatatavaid, veel mitte päriselt küpseid kalu nimetakse asenduskaladeks (vananenud kirjanduses ka remontkaladeks). SUGUKALAD Emaste forellide viljakust (Eestis on see tavaliselt 5000–8000 marjatera) teades saab arvutada, kui palju on vaja pidada emaskalu soovitud koguse noorkalade tootmiseks. Madala viljakuse tõttu on emase forelli järglaste arv väike ja seetõttu peab sugukari olema arvukas. Igal aastal peaks asenduskalade arvelt uuendama 25% sugukarjast. SUGUKALAD Emaste ja isaste arvuline suhe sugukarjas võiks olla 3 : 1. Isaseid läheb vaja vähem, sest ühe isase kala
kastiga käsitsi sorteerimine otstarbekas ja kasuta takse sorteerimisseadmeid. Karpkala bioloogia alused, nõuded keskkonnale, päritolu, tõud, dekoratiivvormid Nõuded keskkonnale:temperatuur,hapnikkuvajadus, soolsus,vähetundlik stressi vastu. "Koid"-värviline dekoratiiiv kalakarp. Tõud: Peegelkarp, soomuskarp, sasaan (ulukkarpkala). Esmakordselt toodi karpkala Lärist.Ropsa karpkala-tuli Eestisse Venemaalt. Saksamaalt-peegelkarp. Karpkala tiikide ehitus ja tüübid tootmises ja hobikalakasvatuse puhul Tiikides on vaja 10-20m3 ühe kala kohta. Karpkala kasvatamise tsükli põhietapid ja nende kestus. Kasvatyamise tsüklid: Algab kevadel mais-juunis, sugukalade järglaste saamiseks(kestab 150- 180p.)Noorkala,kaubakalad,asenduskalad. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse(optimaalne vanus on 7-12eluaasta), viljakuse(massijärgi 6kg) jt näitajate alusel
TALLINNA TEENINDUSKOOL Liisi Iling T11K MEREANNID Referaat Juhendajas: Milvi Kasemäe 2010 1 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 KOORIKLOOMAD................................................................................................................... 3 Homaar................................................................................................................................ 3 Jõevähk............................................................................................................................... 4 Krabi.................................................................................................................................... 5 Langust...............................................................
100. Kuidas tapab skorpion saagi? Mürgiastel lüüakse üle pea ohvrisse, surmatakse ohver, rebitakse sõrgade ja astlaga tükkideks ning süüakse ära 101. Kõikide skorpioniliste mürgiastla piste on inimesele surmav vale 102. Nimeta inimesele eluohtlikke skopioneid: 1 Centruroides sculpturatus 2 Leiurus quinquestriatus 103. Enamus skorpione sünnitavad elusaid poegi 104. Skorpionite emasloomad hoolitsevad väikeste poegade eest 105. Maailma suurim skorpion on Hadogenes troglodytes aafrika kaljuskorpion elab Aafrikas tema pikkus on 21 cm 106. Puugid kuuluvad ämblikulaadsete klassi, lesteliste seltsi. 107. Võsapuuk on üks väiksemaid lestalisi: vale 108. Miks ei ole inimese naha sisse imenud võsapuugi kiirest eemaldamisest kasu puukentsefaliidi vältimiseks ja on kasu puukborrelioosi vältimiseks? puukentsefaliiti tekitab RNA viirus TBE (tick borne encefalitis),
Koorikloomad Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed
Kreveti kasvatus: Algselt kasvatati loodusest püütud krevetivastseid täiskasvanuks. Nüüd kasutatakse intensiivset tehnoloogiat ning kogu kreveti elutsükkel on kontrolli all. Täiskasvanud loomade munetud munadest kooruvad haudejaamas vastsed (nauplused) ning nende areng jätkub kunstlikes tiikides kuni täiskasvanuks saamiseni, mil saak kokku kogutakse. Kui varem olid kasutuses suured mitmekümne ja saja ha suurused tiigid, siis tootmise intensiivsuse tõusuga on tiikide pindala vähenenud, kuid loomade kontsentratsioon tiikides on tõusnud sadu ja isegi tuhandeid kordi. Krevetid saavad elada ja paljuneda ainult soolases ja soojas vees. Kogu kreveti arengutsükkel kestab ainult paar nädalalt. Emased krevetid munevad 50000-100000 muna, milledest umbes 24 tundi pärast kooruvad vastsed, kes toituvad munarebust. Seejärel teevad nad läbi järgmise moonde ning hakkavad toituma planktonist. Pärast paarinädalast moonduvad nad taas ning
ja halveneb bioproduktsiooni kvaliteet. Ent pidades silmas asjaolu, et jõevähk on kadunud või kadumas suures osas tema kunagisest areaalist, vajab ta esmajoones kaitset kui ohustatud liik. Koorikuga mageveeloomake.Vähi keha koosneb 19 kokkukasvanud lülist. Pea- ja rinnalülid on ühinenud pearindmikuks, mida katab ühine seljakilp. Lüliline tagakeha ehk lakk on painduv ja lõpeb sabauimega. Kasvades peab vähk pidevalt vahetama koorikut. Jõevähk eelistab elupaigana kõva põhjaga ojasid, jõgesid ja järvi, kus leidub varjepaiku ning ka vesi on hea: vähk vajab puhast, hapnikurikast vett, mis sisaldab keskmisel määral lupja. Veekogu temperatuur ei tohi olla alla 12 kraadi ega üle 25 kraadi. Eestis on paremini säilinud jõevähi asurkonnad Saaremaal ja üksikutes Lõuna-Eesti järvedes. Teistes piirkondades on vähi levikuala kahanenud ja varude seisund halb. Et jõevähk on Eestis
Tabelil karpkalakasvatuseks sobiva vee kvaliteedinäitajad. Kasvatamise tehnoloogia. Karpkalu võib kasvatada ekstensiivselt, poolintensiivselt või intensiivselt. Viimane on Eesti oludes mõeldav vaid industriaalse sooja vee kasutamise korral, sest kalade kasvuks on vajalik pikka aega püsiv üle 20 C° temperatuuri ja pidev söötmine. Looduslikes tingimustes on karpkala intensiivkasvatus Eesti oludes raske- napib soojust ja jõusööda hind on tiigis kasutamiseks liiga kõrge. Tiikides on sööda kadu suur, osa sellest vajub mutta ja jääb söömata, osa tarbivad ära veelinnud. Ekstensiivkasvatuse puhul saadakse kogu kala juurdekasv loodusliku toidu baasil, poolintensiivkasvatusel kasvab kala nii loodusliku toidu kui lisasöötmise arvel. Suvise kasvuperioodi vältel on eesmärgiks võimalikult täielikult ära kasutada kalade kasvupotentsiaal, saada maksimaalne juurdekasv ja toodang minimaalsete kadude ja kulutustega
Enamik peajalgsetest on välise kojata. Peajalgsetel puudub jalg, see on muundunud suu ümber paiknevateks võimsateks iminappadega varustatud kombitsateks. Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Peaaju väike,närvikett pikk. Tähtsaimad on kompimismeel ja haistmismeel. Kombib tundlate ja jäsemetega. Tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist. (vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu). 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. Rohelised näärmed on vähil erituselunditeks
Enamik peajalgsetest on välise kojata. Peajalgsetel puudub jalg, see on muundunud suu ümber paiknevateks võimsateks iminappadega varustatud kombitsateks. Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia http://lepo.it.da.ut.ee/~annique/pildid.html 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Peaaju väike,närvikett pikk. Tähtsaimad on kompimismeel ja haistmismeel. Kombib tundlate ja jäsemetega. Tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist. (vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu). 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. Rohelised näärmed on vähil erituselunditeks
2.5. Kasvatamise tehnoloogia Vanimat tüüpi kalakasvatusrajatised on tiigid . Need looduslikust materjalist põhja ja seintega ning suure pindalaga rajatised. Tiikidesse koguneb muda, nad kasvavad täis taimestikku ja nende hooldamine ning valvamine on suure pinna tõttu raske. Väikesteks loetakse alla 1 ha pindalaga tiike, suured tiigid on mitmekümne- ja mõnel juhul (Kesk-Euroopas) mitmesajahektarised. Väikestes tiikides võib tootmine suure veevahetuse korral olla ka intensiivne. Tiikide kuju ei pea olema alati korrapärane, ehkki eelistatud on veidi piklikud ristkülikukujulised tiigid. Maa tiigi süsteem on ideaalne kasvupind kala toodanguks ning seda on kasutatud sajandeid. Selle süsteemi originaal kasutajad olid mungad, kes kasvatasid jõeforelli toiduks. Tiigid on suured ja maasse kaevatud. Pinnas peab olema hea vee omaduse suhtes, alternatiivina näiteks butüül vooderdus, mis on kulukas. Standard suurus on umbes 30m*10m
mida vooderdab eraldi epiteel (tsöloteel ehk peritooneum, nagu meie kõhukelme). Ehitus limustel: Paaritu, lihaseline jalg. Lubjast ja sarvainest koda (looma kehaosa!), mida vooderdab ja mida eritab mantel. Mantliõõnes lõpused. Lülistumata. Tsöloom mandunud südamepaunaks. Pikk sooltoru; suus on hambuline hõõrel ehk raadula. Neerud metanefriidi tüüpi. Lahtine vereringe, süda. Närvirõngas, neli närvitüve. Võivad olla kombitsad, silmad, statotsüstid. Loeng: vähid 40. Rõngusside (Annelida) ja lülijalgsete (Arthropoda) võrdlus: mis on ühist, mis erineb Rõngussid: ehitus: Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida vooderdab tsöloteel; nende (piki)vahesein on mesenteer. Lisaks
Põllumajandus ja Keskkonnainstituut Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Tanel Altement Juhendajad: Tiit Paaver Katrin Kaldre Tartu 2011 Sissejuhatus Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, keda inimene on mitmeid aastaid juba kasvatanud ja aretanud. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp ( ka nahkkarp). Karpkala on hea kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.( Tartu Ülikool) 1. Bioloogia 1.1 Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ja( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ).(Wiki, 2012) 1.2 Välimus Karpkala on s
Tehislik põhja vettpidavaks muutmine on üldjuhul kallis ning ei ole nendel eesmärkidel põhjendatud. Vesi tiigi täitmiseks Tiigi täitmiseks peab aastaringi jaguma vett. Tiiki sattuv vesi peaks olema ka piisavalt puhas. Juhul, kui see on nt põllult valgunud vesi ja sisaldab rohkesti toitaineid, tuleks enne tiiki sisenemist luua vee puhastamiseks eraldi taimestik-pinnasfilter. Toitainete- rikas vesi põhjustab tiigis kiiresti vee õitsemise ja taimestiku liigvohamise ning tiigi hooldamine on kulukaks. Muud tingimused Tiik peaks olema ohutus kauguses olemasolevatest insenerivõrkudest – maa-alustest telefoni- ja elektrikaablitest, veetorustikest ja õhuliinidest. T I IG IGII KUJ KUJUU N DA M I N E Suurus Liikidele pakub elupaika iga veesilm, ka väga väike. Mida suurem see aga on, seda suuremaks muutub elukeskkondade vahelduslikkus, liikide arv ja tiigi väärtus. Kaldajoon
....................................................................9 Levik..................................................................................................................................9 Allikad.............................................................................................................................11 Polükultuuri olemus Polükultuuris kalade kasvatamise idee tähendab erinevate toitumis- ja ruumiliste niššide täieliku ärakasutamist ühes tiigis, et saavutada maksimum kalatoodang ühelt ruumiühikult. Erinevad kokkusobivad liigid erinevate toitumis- ja elupaiga harjumustega kasvavad koos ühes tiigis, et ära kasutada kõik tiigis olevad looduslikud toiduallikad. Üldiselt iseloomustab ekstensiivseid kalatiike mitmekesine toitumis- ja ruumiline keskkond, mis koosneb kalade toiduks sobivatest organismidest (zooplankton, fütoplankton, detriit, bentos, makrofüüfid, hõljum) erinevates veesamba kihtides ja ka põhjas
Kui kavandate istutada veekogusse nö varbad vees kasvavaid madalveetaimi, tuleb veesilma servadesse ehitada erineva kõrgusega astanguid, mille sügavus veepinnast on 20-40 cm või paigutada istutuskotid. VEEKOGU PÕHJAMATERJALIDE TÜÜBID, NENDE ISEÄRASUSED Looduslik materjal savi laseb uskumatult aeglaselt vett läbi, aga seda peab kaitsma puujuurte eest, mis võivad savist läbi kasvada ja lõhkuda veekogu põhja. Samuti ei tohi savipõhjalises tiigis olla tugevat veeringlust vesi ,,koorib" savi ära; selle vastu aitab kivide ja killustiku asetamine põhja. Kasutatav savi peab olema elastne, et seda saaks paigaldada ühtlase kihina. Savipõhjalised tiigid ei tohi kunagi kuivana seista savi hakkab koheselt pragunema. Hästi tehtud savipõhjaline tiik peab vastu aastaid (vanad lossipargi tiigid) Betoon sobib eriti hästi kui veekogu paikneb maapinnal. Betoonpõhjaga veekogude
mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvatavad kalad kokku 388 tonni (2 mln USD) 3. Kalakasvatuslike rajatiste tüübid erinevate kalade kasvatamiseks (vikerforell, karpkala, angerjas). a. Vikerforell b. Piklikud pinnasetiigid: väljavoolu- ja sissevooluregulaatoriteks on nn mungad, neis asuvad restid. Vee juhtimiseks on torustikud ja kanalid. Veevahetus 2-10 korda päevas. c. Vaheseintega osadeks jagatud betoneeritud kanalid: 100X4m, veevahetus 2-3 korda tunnis
.........................................................6 KAPIBAARADE TOITUMINE.............................................................................................. 8 SUURIMA NÄRILISE ENESEKAITSE................................................................................9 KAPIBAARA SEKSUAALNE KÄITUMINE..................................................................... 10 KAPIBAARA VANEMLIK KÄITUMINE..........................................................................11 Poegade kaitse.......................................................................................................................11 KAPIBAARADE TERRITORIAALNE KÄITMINE.........................................................13 KOKKUVÕTE........................................................................................................................14 KASUTATUD MATERJAL.................................................................................................. 15 ILLUSTRATSIOONID.......
.................................................... 17 7.2 Kasutatud kirjandus ...................................................... 17 1 2. SISSEJUHATUS Mereannid. Need jagunevad kolmeks: molluskid, koorikloomad ja peajalgsed. Molluskite alla kuuluvad (vähemalt need mida mina siin käsitlema hakkan) karbid, teod, austrid; koorikloomad oleksid siis vähid -jõevähk, homaar, langust- ja vähilaadsed- krabid ja krabilaadsed; peajalgsete hulka aga kaheksajalg, kalmaar, ja seepia. Neid leidub meredes päris palju. Eriti soojemates vetes. Aga leidub ka jahedates vetes nagu Põhjameres, eriti krevette, mida püüavad norrakad ja rootslased. Isegi meie Läänemeres võib neid leiduda, kuigi neid on vähe . Eestist vetest võib näiteks leida sinimerekarpe, söödav rannakarp. Meie, eestlaste, toidulaual on kõige enam kasutusel jõevähid,
Kooli nimi Referaat Karpkala (Cyprinus Carpio) Koostaja: Juhendaja: Koht ja aasta Sissejuhatus Karpkala on kodustatud liik, kes on kasvatussüsteemidega kohastunud. Liik ei ole tundlik vee kvaliteedi ja temperatuuri suhtes. Karpkala võib elada igasugustes aeglaselt voolava või seisva veega veekogudes. Karbid on kõigesööjad ning toituvadpeamiselt zooplanktonist, põhjaloomastikust, detriidist ja veetaimede osadest. Karpkala loodusliku vormi nimetatakse sasaaniks (soomuskarbiks) ning sellel on suured ühtlaste vahedega soomused. Kultuurvormid (peegelkarpidel) on soomuseid vähe ja need paiknevad ebaühtlaselt. (,,Karpkala" juuni 2012) 1. Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre. Kõrvuti pannes o
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
