RAHVUSLIK LIIKUMINE
Mis on rahvus? Erinevates regioonides ja kultuuride
Rahvust mõistetakse eraldi. Kõige tuntum on Hans Kohni kaks eirnevat
arusaama:
1. lääne arusaam(civic): rahvus midagi vabatahtlikku, kultuuriliselt neturaalne,
seostub poliitiliste nähtustega, ühesugused poliitilised väärtused – kodaniku
rahvuslus
2. ida arusaam (
etniline )- rahvus seostub selgelt etnilise kuuluvuseega,rahvus pole
mitte ideoloogiline või poliitline tõekspidamine, vaid sünnipärane, selge
kultuurilise kaasasündivusega(ka saksa oma)
3. Stalini definitsioon(1913)- rahvuslus on ajalooliselt rajatud, püsiv inimeste
kooslus , tuginedes ühisele keelele, territooriumile, majanduslikule elule ja
psühholoogiliselt loodud ühisele kultuurile. Segu etnilisest ja poliitilisest.
Keeleline traditsioon ongi kõige vanem.
Saksa rahvusteoreetikud
Herder ja
Fichte . Herder seotud Baltikumiga, Herder
mõjutatud valgustuslikest ideedes, rõhutas rahvaste ja kultuuride iseärasused ja seeläbi
huvitasid teda ja eestlased ja lätlased. Ta rõhutas, et igasugune kultuuriline iseärasus on
omaette väärtus, igal
rahval on oma hing/väärtus(Volksgeist). Kuidas tekineb ja
kujuneb kultuur?Klimaatilised, poliitilised, geograafilised tingimused. Mis ajendab
einevaid kultuure lahknema/sulandunma/
tekkima . Herder oli keeleprintsiibist rähtuv
teoreetik : rahvakultuuri ei ole kunagi võimalik poliitiliste piiridega piiritleda. Herder
kutsus üles hakata rahvaluulet koguma süstemaatiliselt. Rõhutas selle kultuurilist
väärtust.
Fichte oli ka väga keelekeskne, aga pani aluse saksa romantilisele rahvuspildile. Eriti
kuulsad Napoleoni okupatsiooni ajal peetud kõned. Rõhutas just Saksamaa missiooni
Euroopa kultuuropärandi kandmises, kuid seda pole võimalik täita ilma poliitilise
võimuta ja seetõttu pidid sakslased looma rahvusriigi keelelisel pinnal. Herderi
„Volkslieder“, kus on eesti- ja lätikeelsed laulud, sai aluseks
rahvaluule kogumisele üle
Euroopa. Herderi keele- ja kultuurikeskne
kontseptsioon rahvusest on väga põhjapanev
Räägitakse subjektiivsest ehk polünteristlik koolkond(?). Subjektiivse koolkonna
olulisemaid kõnesid oli
Ernest Renani „Riigirahvuse teooria“, mida arenas 1882a. Tema
jaoks oli rahvus vabatahtlik, subketiivne: rahvus moodustub siis, kui inimestel on soov
koos elada, kes juba on teinud koos suuri asju ka kes soovivad teha veel.
Renan küsis, kas on rahvusel objektiivseid kriteeriume.
1. Saab ola geneetiline päritolu või
rass , ent osutas, et sellist ei teki, sest kõik on
segu kõigest.
2. rahvus ei saa olla seesama, mis keel, sestmuidu ei saa olla
ameeriklased rahvus.
rahvuse aluseks
religioon – paljud
rahvused jagunevad erinevatesse
konfessioonidesse
3. ühtne
territoorium rahvuse aluseks – ei, sest ajalugu näitab, et riikide –rahvuste
piirid muutuvad pidevalt. Renat võtab kokku, et rahvust ei saa defineerida
materiaalsete tingimustega, rahvus on hing, minevik, mälestustepagas. Rahvus
on
olevik , tahe koos elada, rahvus on üksmeelsus
jagades ühiseid väärtusi.
Rahvuse loob südametunnistus ega ole nende ülemiste punktide ori.
Millal tekkisid rahvused? Mitu koolkonda :
1. modernistid(Ernest Gellner) – rahvus loodi 18.saj lõpus, kui tekkis poliitiline
rahvuslik eesmärk ja kõik mis oli varem, pole tähtis. Tõmbavad võrdusmärgi
poliitiliste taotluste ja rahvuse vahele. Rõhutavad veel moderniseerumise
tähtsust. Rahvus sai võimalikuks alles siis, kui ühiskond moderniseerus. Rahvuse
jaoks oli vaja agitatsioon, palju suurem ühiskondlik kooskäimine ja ideede
vahetamine. Alles tööstuse areng, linnsatumine, hariduse kasv – modernsuse
tunnused – tegi võimalikuks, et leivisd rahvuse ideed ja
propaganada . 18.saj
lõpus, 19.saj alguses ttekkis rahvus identiteedina teiste kõrvae(usuline
identiteet, klassikuuluvus). Peab ka eestlasi tüüpiliseks rahvuse näiteks, kes
tekkisid 19.sajandil.
2. konstruktsionistid (Benedict
Anderson ) – Anderson näitab, et rahvus polegi
midagi muud kui ettekujutatud asi, pole midagi reaalset. Inimestel on tekkinud
idee, et meie oleme nüüd üks rahvus ja tuntakse ühtse kogukonnana, hoolimataet
üksteist ei tunta. Osutab, et kui rahvus on konstrueeritud, siis võib samamoodi ka
dekonstrueerida ja ära kaotada. Rahvus on konstrueeritud horisontaalne
seltsimehelikkus. Selle aluseks sai olla tugev ideoloogia, rahvuslik
propaganda .
Eric Hobsbawm(?) rõhutas, et rahvuse äol on tegemist eliidi, kodaniku ideoloogiaga, et
masse enda kontrolli alla saada.
Marksistlik küüniline käsitlus. Tõde on see, et rahvuslik
ärkamine ja liikumine oli 19.sajandil tihedalt seotud rahvusliku propagandaga, mis väga
suurel määral põhineb ajalool. Käsitlusi vaadtes polnud rahvusromantistidele oluline
ajalooline tõde ja
ajalooga manipuleeriti. Sellega läksid kaasa ka kultuurieliit. 19.saj
võtavad ka kultuuritegelased missiooniks hakata looma rahvuse häält ja identiteeti: kui
varasemalt olid aluseks antiikautorite tööd, siis nüüd hakati rõhutama rahvuslust.
Tekkisid vene
muusikud , inglise kunstinud, rantsuse
kirjanikud etx.
3. primordialistid ehk essentsialistid (Geertz, D.Smith) – etniline
kogukond , mis on
rahvuse aluseks, on alati olnud. Etniline identiteet ja
eneseteadlikkus on isegi
ilma omariikluseta kestnud selgelt ja just 19.saj said selle põhjal võimalikuks see,
et tekkisid rahvused.
Smithi põhiargument on, et
kaasaegseid rahvusi ei saa
mõista, viitamata varasematele etnilistele mälestustele.
19.saj puhkesid debattid srelleüle, kellel on enesemääramisõigus. Ka Hegel arutles selle
küsimuse üle. Nimekiri koostati mitmete
autorite poolt, aga sajandi keskpaigaks peeti
12 riiki enesemääramisõiguslasteks, hiljem lisati ka Itaalia. Sõnaõigust pole Ida –
Euroopa rahvastel.
1848.-1849.a revolutsioonid
Mõnikord venitatakse neid veel
1851 .aastani ja räägitaksegi Euroopa revolutsioonidest
1848-1851. Kuigi piirkonniti oli kõigil oma taust ja kontekst, siis mõningaid ühisjooni
ikkagi oli. Üheks kõige
suuremaks mõjuks oli pärast
Metternichi süsteemi, pärast Viini
kongressi rahva poliitiline
elavnemine , eriti
kesklass , aga ka töölised ja vaesemad
kihid .
Väga tugevat mõju avaldasid
rahvuslikud meeleolud, mis uue tõusulainena esile
kerkisid. Üldiseks nõudmiseks oli
poliitiliste õiguste, k.a naisõiguste tagamine, et
võetaks vastu
konstitutsioonid, võrdsus seaduste ees. Ennekõike
konstitutsioonilise
monarhia
taotlus . Peamiseks revolutsiooni teostajaks oligi
kodanlus /
keskklass , keda
toetasid maapiirkondades
talurahvas ,
linnades töölised. Nendega
liitusid see osa
aadelkonnast, kes oli jäänud võimumängudest kõrvale ning teatud määral ka
vaimulikkond. Ikkagi rahvuslik liikumine,
liberaalne liikumine(slovakid, horvaadid etc
Austrias ). Üheks põhjuseks peetakse ka 1840ndate
majanduskriisi üle Euroopa:
järjestikused ikaldused(Iirimaal eriti
kartul , aga ka teravili), mis tõi kaasa näljakriisi ja
leivahinna kõrgenemise, töötus kasvas hüppeliselt, paljud ettevõtted läksid
pankrotti ,
finantskriis. Täisvärk ikka.
Kõige esimesena puhkesid revolutsioonid Sitsiilias jaanuaris 1848.
Sitsiilia kuulus
Mõlema(Kahe) Sitsiilia kuningriigi koosseisu, mis oli langenud Viini kongressiga
Hispaania liini Bourbonidele ja selgelt oli Metternichi pol. Suuna tardumuses. Rahva
ülestõuse oli seal puhkenud varem, kuid nüüd oli uue jõuga, ei suudetud võimude poolt
maha suruda.
Revolutsioon , millel olid tugevad liberaalsed nõudmised, jõudis kiiresti ka
Napolisse ja sealt edasi üle Itaalia(eriti Lombardias, Veneetsias(Austria alad ju?)).
Rahvas oligi väga edukas: üle Itaalia väga kiiresti kevade jooksul kuulutati välja
konstitutsioonid, mis võeti vastu nii Kahe Sitsiilia kuningriigis, Roomas(kuulutati välja
vabariik), Toskaanas, Veneetsias kuulutati välja vabariik. Kiire edu oli alguses väga
suureks šokiks, kuid kogusid kiiresti.1848a II poolel hakati väga paljusid
samme tagasi
pöörama.
Itaaliast lainetas see üle Euroopa. Jaanuarist liikus see lainega Prantsusmaale, kus
võimul oli Louis
Philippe , kes oli selleks ajaks oma maine minetanud ja muutunud
tagurlikuks kuningaks. Eriti ägedad olidki 1848a
veebruari II poole sündmused Pariisis, kus alguses Louis Philippe üritas valitsust vahetada ja sellega rahva
nõudmistele vastu tulla. Seejärel üritas ta jõudu kasutada rahva vastu, ent ka see
ebaõnnestus. Mõne päeva jooksul(22.-23) ning 24.veebruaril oli kuningas sunnitud
troonist
loobuma ning kuulutati välja
Prantsusmaa Teine vabariik (esimene Pr.rev
aeg). Jällegi kiire edu,
aprillis Rahvuskogu valimised, kuhu pääsesid põhiliselt
mõõdukad vabariiklased. Prantsusmala kulmineerusid majanduslikud küsimused
juunis(või juulis) 1848 ning toimus vaesema elanikkond barrikaadid( - tegusõnana ).
Esimese reformina kehtestati rahvuslikud töökojad üle Prantsusmaa, mille eesmärk oli
leida riikliku vahenduse läbi tööd inimestele. Samas mingid mõttetud ülesanded.
Toimusid
juunipäevad, mis jällegi olid väga verised, mille surus maha nüüd juba
vabariigi valitsuse sõjaminister
Cavaignac, millega ta kindlustas ka oma poliitilist
positsiooni ning tast sai siusliselt revolutsioonilise vabariigi juht. November 1848 –
võeti vastu
konstitutsioon , mille järgi pidi Prantsusmaal olema
parlament . Detsember
1848 – valitakse ülekaaluka hääleteenamusega presidendiks Prantsusmaa vabariigilie
Louis Napoleon , kes oli Napoleon
Bonaparte ’i
vennapoeg . Ta oli väga suurte
võimuambitsioonidega: üritas väga kiiresti oma presidendivolitusi laiendada ning ta
populaaruss polnud pikaajaline. 1851 üritas uue konstitutsiooniga laiendada presidenid
volitusi, mis ei läinud läbi ning aasta lõpus kuulutas end hoopis
keisriks ja tast sai
Napoleon III. Sellega lahenes ka
revolutsiooniline küsimus ja Prantsusmaast sai uuesti
keisririik (pärast Napoleon Bonaparte’i keisririiki). Temasse suhtuti normilt, tast sai
tugev
Rooma paavsti liitlane ja kaitse.
Nüüd liikus revolutsioon Saksa
aladele ja jõudis sinna märtsis 1848. Saksamaa
revolutsioon sai alguse Badenist ning sealt levis üle Saksamaa. Nimetatakse Saksamaal
märtsirevolutsiooniks. Sellele
eelnevat aega nimetatakse
Vormärz
ajastuks (1815-1848 Metternichsches System). Berliini jõudis revolutsioon märtsi keskel.
18.märtsil toimus Berliinis Preisi kuninga lossi ees suur meeleavaldus, kui järsku
kõlas püssilask, millest puhkes äge barrikaadivõitlus rahva ja sõja lõpus ning
päeva lõpuks loeti kokku üle 250 surnu + haavatud. 19.märtsi
hommikul
Friedrich
Wilhelm IV, kes oma vaadetelt toetas pigem Metternichi süsteemi, andis käsu sõjaväel
tagasi möörduda ning pöördus rahva poole väga sõbrlikult, austas
hukkunuid (ehk
märtsiohvrid). Ta nõustus
konstitutsiooni väljatöötamisega, Saksamaa ühinemise
plaaniga,
Rahvuskogu kokkutulemisega(kõikjal üks kesksemaid nõudeid). Eesmärgiks
oligi, et kõikides liidumaadest koguneksid saadikud, kes töötaksid välja konstitutsiooni
ja viiksid läbi Saksamaa ühendamise. Kuulutas, et Preisimaast kasvab välja Saksamaa.
Jällegi äärmiselt kiire sündmuste areng.
Preisimaal pandi ametisse liberaalne valitsus,
samuti ka mujal(Baieris, Hannoveris, Hessenis, Saksimaal). Need
märtsivalitsused
püsisid enamasti 1848a lõpuni ametis, kuni nad uuesti tagasi suruti.
Toimuvad
Rahvuskogu valmimised 18.mail 1848. Rahvuslik
vaimustus oli väga suur.
Rahvuskogu tuli kokku Frankfurtis. Ennekõike oli eesmärgiks välja töötada kõikide
kodanike põhivabadusi tagavaid seadusi ning seada sisse parlamentaarne
kord(parlamentaarne monarhia vmt). Keskse kuningana nähti Preisi kuningat.
Konstitutsioon suudeti Rahvuskogu poolt välja töötada märtsiks 1849, kui oli juba
revoulutsioonilistele gruppidele vastupealetung. Friedrich Wilhelm III pakuti Saksa
kuningatrooni,mille ta tagasi lükkas. Pärast seda toimus
Preisimaa eestvõttel
revolutsiooni mahasurumine jõulisel teel ning kevadeks 1849 saadeti ka Rahvuskogu
laiali. Rahvuskogust võttis alguses osa ka Austria.
Austrias oli samamoodi puhkenud revolutsioon märtsis 1848, kus olid väga tugevad
Metternichi – vastased nõudmised. Kõik toimus jällegi väga kiiresti,
keiser
Ferdinand I
oli nõudmistega nõus:
Metternich lasti lahti, koostati konstitutsioon, kuulutas välja
liberaalse valitsuse. Dets 1848 astus ta ka ise tagasi ning Austria keisriks sai
Franz
Joseph I, kes polnud enam järelandmistega nõus ning hakkas
omalt poolt
vasturevolutsiooni
teostama . Metternich pöördus seejärel tagasi ning hakkas keisri
nõuandjaks. Oluliseks oli rahvuslik ärkamine Austria impeeriumi teiste rahvaste hulgas,
ennekõike Ungaris. Ungaris oli kohe pärast Prantsusmaa sündmusi tõusnud väga
ägedad iseseisvusmeeleolud Austria impeeriumisest vabanemiseks. Ungari
revolutsiooni
liidriks sai
Lajos Kossuth. Hakkas nõudma Ungarile konstitutsiooni ning
pärast 13.märtsi edukat Viini revolutsiooni, puhkes 15.märtsil 1848 rahva suur
väljaastumine Budapestis. Nõuti autonoomse Ungari kehtestamist, mis sisuliselt ilma
võitluseta kohaliku administratsiooni poolt ka lubati. Hakati välja töötama põhiseadust.
Lõplik Ungari
iseseisvumine kuulutati välja aprillis 1849 ning Kossuthist sai Ungari
president . Kuid selleks ajaks oli hakanud toimuma väga suur revolutsiooni
mahasurumine. Franz Joseph pöördus abisaamiseks Venemaa keisri Nikolai I poole, kes
oli 1830ndatel Poola ülestõusu maha surunud. Nikolai I hakati nimetama Euroopa
sandramiks, kes jõuga kaitses vana korda.
Nikolai I saatis suure väe Ungari vastu ning
suvel 1849 suruti Vene vägede poolt igasugune iseseisuvsliikumine maha, augustis
järgnes
verine arvete õiendamine kõikide revolutsionääridega. Mõningad
reformid , mis
olid 1848 uue valitsuse poolt välja kuulutatud, jäid kehtima ka Austrias, nt pärisorjuse
kaotamine. Teatud mõju avaldasid Ungari suured revolutsioonid 1867.aasta
Ausgleichi poliitikaga, mis tähendas personaaluniooni kehtestamist Austria ja Ungari vahel, kus
ühiseks peaks jäi Austria keiser, aga muus osas sai Ungari oma
autonoomia ja pärast
seda
saigi impeeriumi nimetuseks Austria- Ungari keisririik. Kui Ungari kuultuas end
iseseisvaks, siis sinna jäid ka horvaadid, kes vihkasid ungarlasi palju rohkem kui
austerlasi ning osalesid Austria – Vene poolel Ungari vastu liitlastena.
Taanit, Iirmaad pole vaja.
Sama mustri järgi toimus revolutsioon ka
Taanis , kus märtsi II poolel 1848 rahvas
tungis kuningas
Frederik II paleesse. Kuningas lubas kehtestada liberaalse
konstitutsiooni
Iirimaal ei toimunud suurt revolutsiooni, ent juulis(?)1848 toimus väljaastumine Noor –
Iiri liikumise poolt, kes rõhutas Iiri kultuuri tähtsust. Vastuseis väga lühiajaline ning
katse kukkus läbi.
Iirimaa revolutsiooni tuntakse Kapsaaia revolutsioonina. Toimus lese
McCormacki aias ning see nimi rõhutab selle tühisust.
ITAALIA ÜHINEMINE
Tuntud kui Il
Risorgimento ehk Taassünd. 1848a revolutsioonisündmused on üks osa
sellest. Rahvuslik liikumine ning Itaalia ühinemisliikumine hakkas uue
hooga peale
alataes Napoleonist.
Napoleon oli oma sõdadega suurema osa Itaaliast enda kontrolli
alla haaranud ning 1805a kuulutas ta end Itaalia kuningaks ning haaras enda kätte
sururema osa Põhja – Itaaliast, lisaks
Modena , osas Sardiiniast. See oli esmakordselt, kui
nii suur osa Itaaliast pärast Rooma impeeriumit oli ühe võimu all. See oli oluliseks
tõukeks Itaalia ühinemisliikumisele. Rahvuslik liikumine taotles ka võõrvõimust
vabanemist. Napoleoni sõjad ja Viini kongress andsid tõuke rahvuslikule liikumisele.
Kõige esimene rahvusliku liikumise organiseerumist hakkas teostama
karbonaaride
salaliikumine. Tegmeist oli ülemaalise organiseeritud salaliikumisega, mis võttis väga
palju üle vabamüürlusest, samuti maffia organisatsioonilist ühtekuuluvustunnet,
partisanitaktika. Kõige enam ühendas seda liikumist see, et tegemist oli ülimalt
reglementeeritud ja konspiratiivse salaliikumisega. Aktiivsem periood jääb
ajavahemikku 1815-1825, kus üle Itaalia olid omad organisatsioonid ning kokku
liikmeid u 600 000. Sinna kuulusid kõikidest ühiskonnakihtidest inimesi: ohvitserid,
intellektuaalid, talupojad. Palju vabamüürusele ja hierarhilistele organisatsioonidele
iseloomulikke omadusi. Neil oli oma
salakeel , „paganad“ olid mitteasjassepühendatud,
kooskäimisekohad ehk barakkid, kogumised ise ventitad(?). Salaliikumise eesmärk oli
saavutada rahvuslik ühtsus,
vabaneda võõrvõimude ikkest.
Rahvuslikuks ühendamiseks
sobisid kõik vahendid.
Kõige tõsisem ülestõus leidis aset 1820-1821 kui
Napolis oli kuningaks
Ferdinand I
Bourbon, kes väga selgelt kasutas absolutistlikke võimu põhimõtteid. Ülestõus oli
alguses väga edukas, Ferdinand I kohkus ning lubas isegi konstitutsiooni alguses, aga
siis
Püha Liit, mis tuli kokku okt-dets 1820 Troppaus, otsustas, et kui korra hoidmiseks
pole riik ise suuteline, siis on suurriikidel õigus sekkuda. Ferdinand I tuligi abi paluma
Püha Liidult, et nood saadaksid abiväe talle appi.
Austria saatis 1821 oma
armee .
Sellega suruti I karbonaraide etapp maha surutud.
Uus
vabadusliikumine sai algus u1830ndatel, kus tõusid väga selged
liidrid ja eristus 2
suunda:
1. mõõdukate suund ehk
albertistid Eesmärk : Itaalia tuleks ühendada
Sardiinia –
Piemonte kuningriigiks, mille kuningaks oli
Carlo Alberto, et Sardiinia ühineks
selle kuningriigiga. Tegelik juhtfiguur oli
Benso di Cavour, kes oli tugevalt
mõjutatud liberaalsetest ideedest. 1847a hakkas välja andma ka
ajalehte Il
Risorgimento. Cavour oli 1848a revolutsiooni üks liberaalsete jõudude juhtivaid
tegelasi Itaalias. Ta oli üks vähestest kuningatest, kes toetas revolutsiooni ja
ühinemist. Carlo
Albert loobus troonist 1849, kui Piemontes võeti vastu
liberalane konstitutsioon ja tema järel sai Sardiinia – Pemonte kuningaks
Vittorio Emanuele II. 1850ndatel sai
Bensi di Cavourist konstitutsioonilise
kuningriigi
peaminister . Itaalia ühinemine ülevalt poolt. Kõrvuti revolutsiooniga
kuulutas Sardiinia – Piemonte ka Austriale sõja, kelle käes olid Lombardia ja
Veneetsia . Said Austria käest lüüa ning nõudis suuri hüvitisi. Sellega seoses astus
Carlo Alberto tagasi.
2.
kodanlik suund. Eesmärk: Itaalia peab ühinema vabariigiks. Oli selgelt palju
Kõik kommentaarid