Uurimustöö "Eestlane, Eurooplane, kui maailmakodanik" (1)

Sissejuhatus
Olla eestlane Euroopas kui maailmakodanik? Kas see võiks olla meie väikese rahva jaoks olulisem, kui olla eestlane oma kodumaal? Me kipume unustama oma rahvust ja traditsioone ning oleme muutumas rohkem eurooplasteks, kui jäämas eestlasteks. Minnakse teistesse riikidesse tööle ja õppima, sulandutakse sealsetesse kultuuridesse, võetakse omaks võõrad keeled ning hakatakse unustama, kust on pärit meie juured. Nüüd, kus piirid on avatud, on kiirenenud erinevate rahvuste segunemine . Meie, eestlased, olles väike ja palju kannatanud rahvas, peaksime hoidma ühte, säilitama oma keelt ja kultuuri ülimalt hoolikalt, sest meid on ainult pisut üle miljoni ning meie väike ja üpris abitu rahvus ei püsi kaua, kui me sama tempoga seguneme. Tiina Leemets ütleb ajakirja „Oma Keel“ 2001.aasta kevadel välja antud artiklis: „Peaaegu igal kuul võib Eesti ühiskonna keelekasutuses märgata mõnd uut inglise päritoluga sõna.“ See väide pole sugugi mitte vale. Kuid kas võime end pidada ka sadade aastate pärast eestlasteks, kui me ei räägi enam oma emakeeles, vaid oleme praktiliselt üle võtnud teised keeled ning unustanud oma rahvuse ja päritolu?
Selles uurimustöös vastame küsimustele „Kes on eestlane“ ja „Mida tähendab olla Eurooplane .“ Lisaks uurime, millised on klassikaaslaste seas läbi viidud küsitluste tulemused. Juttu tuleb Euroopa suurimatest rahvustest ning keeltest, seal hulgas kindlasti