Tähtsus: eesti keele arendamine (Aavik), kultuuri uuele tasandile viimine, noored autorid (K.J.Peterson, J.Liiv), asjaliku kirjanduskriitika loomine (Tuglas, Suits), vormi ja kujunduse rõhutamine, tõlkekirjanduse arendamine, rikastatud pinna loomine edasiseks arenguks, kirjanduspildi avardumine Lagunes, sest sõjaaeg, mis tõi omakorda pettumuse euroopalikus kultuuris; kirjanikud toetasid sõda; olid juba kujunenud iseseisvateks isiksusteks. Siuru 1917-1919 Marie Under, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Friedebert Tuglas, August Alle, Johannes Vares Barbarus. Ühendas uusromantiline hoiak ja sõpruskondlik suhtlemine. Sisu: pearõhk luulel- luule uus tase, kõrge esteetika, vastukaaluks elu tegelikkusele, loodus ja armastus, individuaalsed, tähtis vorm. Juhtmoto: "Carpe diem!" impressionism, sümbolism. Korraldasid tuluõhtuid (25.sept 1917 Estonias, Viljandi, Tartu) Väljaanded: 3 albumit (J.Oks, E
tetraloog - Aadu Hint" Tuuline rand" triloogia - E.Vilde "Mahtra sõda" , " Kui Anija mehed Tallinas käisid" , "Prohvet Maltsvet" diloogia - "Anna Karenina" Lev Tolstoi üksik romaan 3)Jutustus - "Olga Nukrus" Oskar Luts novell - Juhan Liiv "Peipsi järv" , Mehis Heinsaar" Ilus Armin" miniatuur - "Poiss ja Liblik" A.H.Tammsaare anekdoot aforism(mõttetera) - Rutta aeglaselt! (Octavianus Augustus) II Lüürika ehk luule Regivärss riimiline luule vabavärsiline luule sonett(14 rida) Marie Under " Sinine terass" haiku - Jaan Kaplinski ood (pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul,) eesti kirjandusse tõi oodi Kristtjan-Jaak Peterson eleegia (kurb laul) - J.Liiv "Helin" pastoraal (karjase laul) - August Alle "Eesti pastoraal" III Dramaatika ehk näitekirjandus tragöödia - "Romeo ja Julia" William Shakespeare komöödia - Ed.Vilde "Pisuhänd" draama - A.H.Tammsaare "Kuningal on külm" , "Kauka Jumal" August Kitzberg jant - O.Luts "Kapsapea" , "Säärane mulk ehk.." Lydia Koidula
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Kõik kommentaarid