Ulme
Taevas
oli täna teistsugune kui tavaliselt. Tähed sillerdasid vastu nagu
ikka, mõned üksikud pilved hõljusid udukoguna nende ümber ja
isegi kuu oli oma vana asendi sisse võtnud. Kuid mida enam Priit pea kuklas taeva poole jõllitas, seda enam ta veendus, et täna on
siiski midagi teistmoodi. See miski ei olnud esmapilgul eristatav,
kuid sellisel terasel poisil ei jäänud kunagi midagi kahe silma
vahele.
Priit
heitis murule pikali , seadis käed risti kuklasse ja jäi ainiti taevasse jõllitama. See tõmbas teda nagu magnet ega suutnud tema
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2010-02-24
Kuupäev, millal dokument üles laeti
19 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ClickOnMe
Õppematerjali autor
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.» Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas: «Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene inimene igal pool näha,» arvas Andres. Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus. II Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks. Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud juba nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõik teab ja kõige kohta oskab seletust anda. Hommikul mõtlesid uus peremees ja perenaine kõigepealt minna
VAIM: Sa kuulma pead, mis on mul sulle öelda. HAMLET: Siis räägi, kuulata on minu kohus. VAIM: Ja kätte maksta ka, kui kuuled. HAMLET: Mida? VAIM: Kui eales oma isa armastasid... HAMLET: Oo, Jumal! VAIM: Siis maksa kätte tema ilge mõrv! HAMLET: Mis? Mõrv? VAIM: Jah, mõrv. Mind kuula, kallis poeg: jutt pandi käima, et mind une pealt uss neland aias; iga krva Taanis nii petetakse valega mu surmast. Kuid Hamlet, minu kallis poeg, sa tea: uss, kes su isa nelas, kannab nüüd ta krooni peas. HAMLET: Mu ennustaja hing! Mu lell? VAIM: Jah, tema just. Kui aias puhkasin,
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Mary K. Baxter JUMALIK ILMUTUS PÕRGUST Aeg on lõppemas! Vaimulik kirjavara 1999 Originaali tiitel: Mary K. Baxter A Divine Revelation of Hell Tõlkinud: Olav Maran SISSEJUHATUS Tunnistan, et ei seda ega ühtegi teist sealpoolsust esitavat raamatut poleks olnud võimalik kirjutada ilma Jeesuse Kristuse üleloomuliku jõuta. Jeesuse käes üksi on põrgu võtmed ja Ta on maksnud hinna, et võime siseneda taevasse. Selle raamatu kirjutamine oli pikk ja nõudlik protsess, mille jooksul tundsin end kõigist eraldatuna. Möödus mitmeid aastaid, enne kui see raamat sai ilmuda. Issanda ilmutused, millest siin on juttu, algasid 1976.a. Kulus kaheksa kuud, et panna see paberile. Käsikirja lõplik valmimine nõudis mitmeid aastaid. Nüüd mõistan, et Issand valmistas mind selle raamatu kirjutamiseks juba lapsepõlvest peale, mil mul oli unen?
Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta. ,,Esimest korda meil?" küsis ta Indrekut nähes. ,,Esimest," vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja. ,,Kaugelt?" ,,Üsna kaugelt." ,,Talnamaalt?" ,,Sealt poolt jah." ,,Kooli?" ,,Selleks sai ikka tuldud." ,,Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse." ,,Kes teab, kas sinnagi pääseb," arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama. ,,Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed. Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et müün terve oma krempli maha, teen rahaks ja hakkan õppima. Sest miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad
maskid. Nii püsis ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuna ja puutumatuna kuni õnnetu Meung'i linnani. Ent seal, «Vabamöldri» kõrtsi ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, kas peremees, sulane või tallipoiss oleks tulnud jalust hoidma, silmas d'Artagnan kõrtsi alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid