USUNDID (0)

USUNDID
U s k u  on mõistena määratletud mitmeti, kuid üldjoontes võib seda vaadelda 
kui inimese suhet millessegi tema poolt ülimaks peetavasse, traditsiooniliselt 
Jumalasse, jumalatesse või vaimudesse.  Religioon  on olnud inimelu  osaks nii 
kaugest ajast alates, kui selle kohta andmeid leida võib.
Umbes kolmandikku maailma rahvastikust loetakse k r i s t l a s t e k s. Ristiusk  
kujunes ajaarvamise  vahetuse  paiku Palestiinas  Jumala  pojana käsitleva 
JEESUSE KRISTUSE  tegevuse tulemusena. Kristluse algupärades on palju 
ühist judaismiga. Mõlemas on pühakirjaks VANA  TESTAMENT  , Kristluses  
lisandub sellele  UUS  TESTAMENT, mille  kaanon kujunes enam - vähem välja 
3. sajandil. Uus Testament koosneb Jeesuse elu kirjeldavatest evangeeliumidest, 
Apostlite tegude raamatust, apostlite kirjadest ehk epistlitest ning Johannese  
ilmutusraamatust. Vana ja Uus Testament moodustavad ristiusu pühakirja - 
PIIBLI.
311. aastal,  keiser  Constantinuse  ajal, muudeti  kristlus  lubatud usundiks. 392. 
aastal keelati  rooma  vanad usukombed ja ristiusust sai  riigiusk .
Eri vooludena võib juba varakristluses näha nn juudikristlust ja nn 
paganakristlust ( mittejuutidest kogudusi).
Tänapäeval on ristiusu põhiharudeks  õ i g e u s k, k a t o l i i k l u s  ja 
p r o t e s t a n t i s m.
Idapoolse ja läänepoolse kiriku teineteisest eemaldumine oli pikemaajaline 
protsess. Rooma riik jagunes kaheks osaks. Läänes kujunes kirikukeeleks ladina, 
idas aga kreeka ( hiljem kirikuslaavi) keel. Läänes oli  vaieldamatu  kiriklik 
ülemvõim Rooma  paavstil . Idas omas enam autoriteeti Konstantinoopoli 
patriarh , kuigi mitmed patriarhaadid olid iseseisvad.
Ajapikku kujunesid lahknevused õpetuses ja usutoimingute praktikas. 
Läänekirikus olid enam tähelepanu all isikukesksed küsimused nagu patt, 
karistus , tasu ja pääsemine. Idas arutleti rohkem kolmainsuse ja Kristuse 
olemuse üle. Lõplik lahkulöömine toimus  1054 . aastal.
Ületamatuks osutus vaidlusküsimus, kas Püha Vaim lähtub ainult Isast, nagu 
väitis  idakirik , või nii Isast kui Pojast, nagu kinnitas läänekirik.
Kui varem oli kristlikku kirikut nimetatud k a t o l i i k l i k u k s 
( kr. K. Catholikos - üleüldine) õ i g e u s u  k i r i k u k s, siis jagunemisel jäi 
läänekiriku kohta kasutatavaks nime esimene, idakirikule aga teine pool.
1453. aastal langes Bütsants türklaste võimu alla ning loovutas juhtpositsiooni 
õigeusklikus maailmas Venemaale. Viimane püsis sellel kuni bolševike 
võimuletulekuni 1917. aastal ning üritab seda viimasel ajal taastada.
Riigivõimule alluv seisund on õigeusu kirikul olnud nii Ida - Roomas 
( Bütsantsis) kui  Osmani  - Türgi riigis ( kõrgemaid vaimulikke määras 
sultanivalitsus), samuti Vene keisririigis.
Õigeusu kirikus kasutatakse kas kreeka või kirikuslaavi keelt ning rahvuskeeli. 
Kirikuaasta tipphetkeks pole mitte jõulud, vaid ülestõusmis- ehk lihavõttepühad. 
Mõned õigeusu kirikud kasutavad kirikuaasta arvestamisel Juliuse  kalendrit , mis 
on Gregoriuse kalendrist  praeguseks  13 päeva taga.
Õigeusu kirikus on püütud täpselt säilitada ristiusu algaegadest pärit 
jumalateenistuskombestikku, vaimulike  riietust  jm. Kirikutalitused on pidulikud  
ja värvikad. Peale pühakirja ja palvete poollauldes lugemise sisaldavad nad 
kummardusi, põlvitusi, küünalde põletamist, ikoonide suudlemist, 
viirukipõletamist ning risti ettelöömist ( kahe esimese kokkusurutud sõrmega 
puudutatakse laupa, rinda, paremat ja vasemat õlga. Luterlasele võib tunduda 
harjumatuna, et õigeusu kirikus seistakse ja et puudub orelimäng.
Õigeusu kombestikku kuulub ka koduste ikoonide austamine,  paastud , 
ristikäigud, palverännakud kuulsate ikoonide ja reliikviate juurde. Tähtsaimaks 
kiriklikes talitustes peetakse sakramentide jagamist. Õigeusu kirik kasutab 7 
sakramenti :
1)  ristimine  ( 3 korda vettekastmine või ülevalamine);
2) salvimine ( vastsündinule pärast ristimist mürrisalviga ristimärkide 
tegemine);
3)  armulaud  ( preestri õnnistatud leib ja vein loetakse muutunuks Kristuse 
ihuks ja vereks);
4)  pihtimine  preestreile ja pihitud pattude andeksand ( kas pole ka 
usaldustelefonid, psühhoteraapia jm. kaasaegsed psühholoogia võtted 
sellest pärit ?);
5) abielu laulatus ( abielu sakramendiks pidavad kirikud suhtuvad 
abielulahutuse  vaenulikult );
6) viimne võidmine (  raskelt  haigele või surijale);
7) preestriks pühitsemine.
Preestriks pühitsemisega annab õigeusu  kirik edasi algkogudusest pärit 
õnnistuse ja meelevalla. Preestreiks võivad olla ainult mehed. Nad võivad 
abielluda ainult enne preestriks pühitsemist. Kõrgemad  vaimulikud  ( alates 
piiskopist) ei tohi olla abielus, seetõttu on nad kas  mungad  või lesed.
Õigeusu preesterkond jaguneb nii : 
1) p a t r i a r h i d ( kirikupead);
2) metropolid ( mingi riigi või suurema maa- ala ülempiiskopid);
3) peapiiskopid ja piiskopid;
4) ülempreestrid ja preestrid ;
5) diakonid ( preestrit abistavad alamvaimulikud).
Mingeid erilisi  munga - ja nunnaordusid, vennas- või õeskondi õigeusu kirikus 
pole. Kloostrid alluvad piiskoppidele.
Suurem osa õigeusu kirikuid on iseseisvad ehk a u t o k e f a a l s e d, väiksem 
osa - a u t o n o o m s e d.
Õigeusk on levinud Kreekas ( seal on ta riigiusk, Kreeka õigeusu kirikupead - 
oikumeenilist Konstantinoopoli patriarhi - peetakse patriarhide seas auväärsuselt 
esimeseks, Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes , Gruusias, Serbias, 
Tšernogoorias,  Makedoonias , Bulgaarias,  Rumeenias  ja Moldovas.
Õigeusk on omaseks saanud ka vene võimu alla jäänud soome -  ugri  rahvastele, 
sh. karjalastele ja setudele. Eesti iseseisvumisel eraldusid bolševike alla jäänud 
vene kirikust  ka siinsed õigeusklikud, moodustades Eesti Apostelliku Õigeusu 
Kiriku ( EAÕK). Nimeliselt  allus  see Konstantinoopoli patriarhi vaimulikule 
juhtimisele. Pärast Eesti okupeerimist  NSVL  -i poolt 1940 allutati EAÕK 
Moskva  patriarhaadile, Saksa okupatsiooni ajal  taastati  senine seisund. Pärast 
1944.a. jätkas pagulusse siirdunud EAÕK - i  juhtkond oma tegevust Eesti - 
aegse korra kohaselt. Eesti taasiseseisvumise järel on siinne  õigeusu kirik 
lõhenenud.
Õigeusu kõrval on olemas veel üksikuid algsest idakirikust eraldunud voole , 
sealhulgas a r m e e n i a   kirik, e t i o o p i a   kirik, samuti muhameedlikus 
Egiptuses väiksearvulisena säilinud  k o p t i  kirik ( kasutab kultusekeelena 
muinasegiptuse keelest arenenud kopti keelt).
Suurimaks  kristlike  uskkondade seas on tänapäeval  k a t o l i k u   kirik. Lääne- 
Rooma riigi langemise järel pöördus läänekirik oma misjoniga barbarite poole. 
Barbarid, kes  soovisid  saada roomlasteks, võtsid ristiusku kui Rooma 
tsivilisatsiooni osa.
Oskuslikult on lahendatud katoliku kiriku õiguslik seisund tänapäeval. See 
määratakse VATIKANI kui iseseisva riigi ning mingi teise riigi vahel sõlmitud 
lepinguga.
Võrreldes alalhoidlikuma õigeusuga on katoliku kiriku sisekord  ja õpetus 
rohkem muutusi läbi elanud. Üheks taoliseks erinevuseks on varakeskajal  
kujunenud õpetus  p a av s t i s t  kui Kristuse a s e m i k u s t . Katoliku kiriku 
pead loetakse Jeesuse lähima õpilase  apostel  Peetruse pärijaks.
Katoliku vaimulikkonna struktuur on keerukas.
Preestrit peetakse inimeste ja Jumala vahendajaks. Vaimulikuks võivad olla 
ainult mehed. Kehtib t s ö l i b a a t ( abielukeeld). Vaimuliku  tunnuseks on 
t o n s u u r ( paljakspöetud laik lagipeas).
M u n g a - ja  n u n n a s e i s u s  tähistab pühendumist Jumala teenimisele 
kindlate reeglite järgi ( ordueeskirjad, kloostrikord).
Rohkearulistest katoliku ordudest on tähtsamad :
1)  benediktlased . Elavad kloostreis, tegelevad palvetamise ja kehalise tööga;
2)  frantsisklased . Peavad elama lihtsuses ja vaesuses , tegelevad põetamise, 
hoolekande ja loodushoiuga;