Tõusen, lendlen, hõljun- vabavärsiline luuletus (0)

Avan ukse ja ...

Avan ukse ja... ... kostub krääksatus. Astun pikkade sammudega läbi kitsa koridori ruumi. Ruum on pime. Ma ei näe isegi oma jalgu ja käsi. Nüüd seal olles ei tea ma isegi, miks ma ukse avasin ja sisenesin, kui teadsin, et pööran end ja tahan välja astuda. Püüan tasakesi seina ääres kõndida, et leida mõnd lülitit mis tooks ruumi valgust. Koban kätega seina ja leian lüliti, vajutan seda, kuid midagi ei muutu. Mu silmad hakkavad vaikselt pimedusega harjuma. Katsun seina ja tunnen kuidas käsi riivab midagi. Liigutan veel kätt üles ja alla ning saan enda haardesse midagi, mida arvan olevat ukselink. Vajutan seda alla ja uks avanebki tasakesi minu poole. Piilun ruumi, kuid seal on jälle pimedus. Astun sisse ja sulgen enda järelt ukse. Ma kõnnin edasi, mitte enam mööda seina äärt, vaid otse. Hoian käsi kaitseks ees. Kuulen kuidas keegi justkui räägiks eemal. Üritan leida helide allikat ning muudan suunda ja hakkan vasakule