(1728–1779) selle kirjeldamiseks sõna tattow. Tätoveeringud pärinevad juba iidsetest aegadest. Iidsest Egiptusest on arheoloogid leidnud 4000 aasta vanuseid muumiaid, mida kaunistavad tätoveeritud täpid ja jooned. Arvatakse, et säärane muster ja tätoveerimise kunst on üle võetud nuubialastelt. Oletatakse, et vanas Egiptuses tätoveeriti üksnes naisi ning tavaliselt olid need preestrinnad või tantsijad ehk teisisõnu: rituaalivahendajad. Tätoveeringud põhinesid rituaalidele, müstitismile ja uskumustele ja on seotud iga teada oleva paganliku usuga. Töö eesmärgiks oli uurida tätoveeringute ajalugu - nende päritolu, tähendus ja otstarve ning levik. Uurida, miks tätoveeriti mehi ja naisi, mida see süboliseeris, kuidas tätoveeriti ja kuidas tätoveerimisse ja maalingutesse suhtuti ning kes viis tätoveerimis rituaale läbi enne ja nüüd. Töö käigus avanes võimalus ka ise tätoveering teha ja kogeda seda protsessi.
ühtaegu eristab inimest muust ilmast, ent samas kannab endal ja endas märke inimise suhtest välisesse, tema kuuluvuse, eneseteadvuse ja loomingulisuse tähistusi. Nahk on inimese kõige suurem ja tundlikum organ ning füsioloogilises mõttes tõesti tõlkefilter välise ja sisemise vahel. Inimene tuleb ilmale paljalt ning veedab siis pea terve ülejäänud elu, et end dekoreerida, maskeerida, muuta, kohandada ja muundada – riided, kosmeetika, ehted, soengumood ja parukad, tätoveeringud, kehamoonutused jne. Darwin on öelnud, et inimene imetleb ja laiendab seda, mida loodus talle on andnud. See kehtib nii geograafiliste territooriumite, looduse ja omandi suhtes kui ka isikliku ruumi köige isiklikuma ruumilise üksuse osas, mis meil on — meie kehad. Kui asi puudutab meie kehasid, siis inimene mitte ainult ei laienda seda, vaid täiesti readlikult ja tahtlikult moonutab, sageli
Kõik kommentaarid