" ütles ta ehmunult. "Aga mida siis?" küsisin nördinult. "Me peame midagi tegema, sest nii see asi jääda ei saa!" ütles Stiiv-Maikel. Kostus uksevõtmete kolin ja ukse kriiks. Lapsed tulid koolist. Oli kuulda ka jutuvadinat. "Tere! Kas keegi kodus ka on?" küsis Helen. "Jah, on küll!" ütlesin närviliselt. "Lapsed peavad mängust välja jääma!" sosistasin Stiiv-Maikelile. "Kuidas teil koolis läks?" küsis Stiiv-Maikel. "Hästi!" hüüdsid nad kui ühest suust. "Mul oli täna superhea päev!" kriiskas Helen õhinal. "Oota, las ma räägin enne!" ütles Stiiven, kui Helen tahtis hakata rääkima. "Ei mina," "Mina", "mina", "mina" karjusid Helen ja Stiiven läbisegi. "Aitab!" käratasin neile vihaselt. "Palun rääkige ükshaaval! Kui Helen on 15 ja Stiiven 14, siis las Stiiven alustab!" ütlesin rangelt. "Hea küll!" ütles Stiiven võidukalt ja hakkas rääkima. Täna tuli meie kooli uus tüdruk ja ta on nii kena ja tal on nii ilusad silmad ka
kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni -- võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Treville teenib kümme tuhat eküüd aastas; järelikult on ta väga tähtis isand. Aga peale hakkas ta nagu sinagi. Mine selle kirjaga tema juurde, võta temast igas asjas eeskuju, et jõuaksid niisama kaugele kui tema.» Seejärel sidus isa d'Artagnan oma mõõga pojale vööle, suudles teda õrnalt mõlemale põsele ja andis talle- oma õnnistuse. Toast väljudes leidis noormees ema ootamas kuulsa retseptiga, mille sagedast kasutamist tõotasid äsja kuuldud nõuanded. Jumalagajätt emaga oli palju pikem ja õrnem kui isaga. Mitte sellepärast, et
hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle 10 midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda
Johannes Vares Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest · Tähtsus:Viis luule uuele tasemele nii sisult kui vormilt · Luules kasutati sümbolismi ja impressionismi, millest tekkis- Uusromantism ,,Tarapita" 1921-1922 · Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas · Kuulusid: Siuru + Jaan Kärner · Tähtis oli elulähedus liikumine · Kasutasid ekspressionistlikku luulet, mis oli väga retooriline, jõuline · Rühmituse ühisväljaandeks oli ajakiri ,,Tarapita", mida ilmus 7 numbrit 5 · Kirjutati ajaluulet, kus kujutati elu reaalsena · Tarapita hääbumineoli seotud rühmituse siseste vastuoludega ning Eesti Kirjanike Liidu loomisega 1922 · Tegeleti uusromantismi ja ekspressionismiga ,,Arbujad" 30ndatel aastatel
ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.» Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas: «Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene inimene igal pool näha,» arvas Andres. Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus. II Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks. Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud juba nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõik teab ja kõige kohta oskab seletust anda. Hommikul mõtlesid uus peremees ja perenaine kõigepealt minna üleaedseid vaatama. Et aga saunarahvas kinnitas, Tagapere Pearu olevat
sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.* Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. · Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see pikardlaste ega burgundlaste kallaletung * ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja -tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega
Kui inemine tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb, raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtjas. Aga raha võõrastemajja kasti -- see on tähtjas, väga tähtjas. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin
TATJANA: Me tuleme, ema, miks sa sellest nii suure numbri teed? LJUBOV: Varenka ootab last. VARVARA: (paanikasse sattudes) Kes sulle ütles? LJUBOV: Ise ütlesid. VARVARA: Ei öelnud, ei öelnud! Sa ei tea midagi, sa ei tea midagi! (Tormab tagasi sisse.) TATJANA: (kainelt) Vaene Varenka! ALEKSANDRA: Tädikesed! Kus on alles päev! LJUBOV: Mis juhtunud on? ALEKSANDRA: Mihhail tuli Moskvast tagasi ja tõi Natalie Beyerilt selle nõmeda kirja... kuula, see on sulle ka. Oled valmis? "Mu sõbrad! Iseenda, teie ja Universaalse Idee nimel olen ma kohustatud haarama sulepea. Mihhail avas mulle oma südame. Oh, kui te vaid tunneksite seda Mihhaili, keda mina tunnen! Kui te
Kõik kommentaarid