seadusandliku ja kohtuvõimu lahususe ning tasakaalu põhimõtted: ,,Kui ühes ja samas isikus või ühes ja samas valitsuskogus on seadusandlik võim ühendatud täidesaatva võimuga, siis on vabadusel lõpp; on ju karta, et see monarh või see senat võiks teha türanlikke seadusi, et neid siis türanlikult täide viia. Vabadusel on lõpp ka siis, kui kohtuvõim ei ole lahutatud seadusandlikust ega täidesaatvast võimust. Kui see oleks ühendatud seadusandliku võimuga, siis oleks voli kodanike elu ja vabaduse üle meelevaldne: kohtunik oleks ühtaegu seaduste tegija. Kui see oleks ühendatud täidesaatva võimuga, saaks kohtunik võtta enda kätte rõhuja väe ja võimsuse. Kõik oleks otsas, kui üksainus inimene või üksainus ülemate või aadlimeeste või lihtrahva kogu kasutaks kolme võimu: seaduste tegemise võimu, avalike otsuste täideviimise võimu ning kohtumõistmise võimu kuritegude või eraisikute tüliküsimuste asjus."
Aristokraatia tähendab kreeka keeles paremate valitsust. Kunagistes vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga, s.o ülikutega, kes eristusid oma hõimuliikmetest vapruse ja avara silmaringi poolest (Sparta). Hiljem muutus see võimu omav vähemus kinniseks seltskonnaks, kuhu kuuluti enamasti sünnipära alusel. Sotsialistlikes riikides oli "aristokraatiaks" kommunistlik nomenklatuur, kuhu pääses parteiorganite valiku alusel. Eelneva tabeli järgi asusid kommunistlikud riigid türannia ja oligarhia vahel. Demokraatia väärastunud vorm on ohlokraatia ehk anarhia. Sellega on tegemist juhul, kui rahvamassid hakkavad vägivallatsema ning seaduslikkus ja kord kaovad (Venemaa pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni). Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omane võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus. Rahva valitud esinduskogu (parlament, riigikogu) tegeleb seadusandlusega, täidesaatev võim
See omakorda võimalik ainult vabariigis. Ent vabariik püsib vaid niivõrd, kui selle seadusi täidetakse eeldab kodanikuvoorust. 3. Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas. Tavaliselt vabariigid manduvad ajas, v.a Rooma, sest seal olid: 1) seadused, mis reguleerisid võimuloleku aega ja varanduse kasutamist, ja 2) kaks vastandlikku sotsiaalset gruppi, esindavate poliitiliste institutsioonide vastasseis aristokraatlik senat vs rahva valitav tribunaat. Esimesed valitsevad, teised osalevad valitsemises ning valvavad esimeste üle, et nad ei riivaks vabadust. 4. Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Väliste piirangute puudumine. Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. 5
loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:
ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus Aristoteles : Valitsusvormid jagunevad ühiste (head, tõeline ja õiglane vorm) ja valitseja (halvad,valitseja huvides) huvidega riikideks. Need omakorda ühe, väheste või paljude valitsejatega riikideks. Üks ülivooruslik on monarhia, seejärel väheselik aristokraatia ning politeia. Halbadeks on türannia, oligarhia ja demokraatia. Milline on Arsitotelese arvates parim
isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsuhted, vasalliteet killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja pol süsteemidega osistest dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel universalism vs partikularism keskajal universalistlik maailmapilt Maailm kui korraldatud tervik Poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline, ilmaliku võimu tipus Püha Rooma keiser, vaimuliku võimu tipus paavst, kuningad de iure neist sõltuvad keisri universaalne võim de facto illusoorne paavsti võim reaalsem reformatsioon universaalsete autoriteetide lõpp Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Cicero
olud üksikisikule (absoluutne vabadus pole võimalik). Liberalism peab progressi ja sotsiaalset kooskõla võimalikuks ainult eraomandi alusel, mis tagab üksikisikule suurima võimaliku tegevusvabaduse. Tänapäeval on liberalismi ideoloogia põhirõhk vabamajanduslike põhimõtete kaitsmisel ehk igasugustest riigi piiravatest tingimustest vabastatud majandussüsteemi loomisele. Märksõnad: mõistus, progress, õiglus, võrdsus, vabadus. Peakujundaja: John Locke. Praktilises poliitilises tegevuses peab liberalism oluliseks kodanikuõiguste ja kodanikuvabaduste kaitsmist ning pöörab suurt tähelepanu parlamentarismi probleemidele . Liberaalne ideoloogia peab religiooni inimeste eraasjaks. Tähtis on ka omavalitsuste tugevdamine. · ülimaks väärtuseks indiviidi vabadus (üksikisik olulisem kui kollektiiv) · inimõiguste, humanismi ja sallivuse ideed
hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende väärtus sõltub kasutamisest. · Seesmiselt on head voorused: õiglus, mõõdukus, julgus Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid: · riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus;
1 tegutseda (õiged seadumused - kindlad, mõdukad käitumisviisid), seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine. "Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab." Eneseväärikus - täielik loomutäius enese suhtes; õiglus - täielik loomutäius teiste suhtes. ,,Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal." ,,Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inmesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohem, ja seda õigustatult." 2. Cicero vabariiklase aust Voorused eeskätt sõjalised. Aristokraatlik väärtuskoodeks. "Kohustustest": ambitsioon vs privaatsus
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse,
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
SISUKORD SISSEJUHATUS..............................................................................................................................2 1. DEMOKRAATIA PÕHIVORMID..............................................................................................3 1.1. Otsene demokraatia...............................................................................................................3 1.2. Esindusdemokraatia..............................................................................................................3 1.3. Osalusdemokraatia................................................................................................................4 1.4. Elitaardemokraatia................................................................................................................4 2. DEMOKRAATIA LIIGITUS POLIITILISTE IDEOLOOGIATE TASANDIL..........................6 2.1. Liberaalne demokraatia......................................................
Kordamisküsimused 2 DEMOKRAATLIK ÜHISKOND Monarhia – veresuguluse alusel päritav, ainuisikulise võimuga riik. Jaguneb kaheks: 1)Piiramatu monarhia- diktatuurriik, kus kogu võim kuulub ühele valitsejale 2)Piiratud monarhia- demokraatlik riik. Monarh jagab võimu koos parlamendiga Vabariik- valitava võimuga demokraatlik riik Demokraatia- rahvavõim, rahvas saab oma esindajate kaudu võimust osa Otsene demokraatia- riigikorraldus, kus rahvas otseselt osaleb otsustamises Esindusdemokraatia- vorm, mille puhul rahvas teostab võimu kaudselt läbi esindajate Osalusdemokraatia- tähendab esindusdemokraatiat. Vorm, mille puhul rahvas kaasatakse otsustusprotsessi, nt rahvareferendum, erinevad kodanikualgatused. Eliitdemokraatia- esindusdemokraatia suund, kus võimul on pidevalt sama eliit, st otsuste tegemine on väikese grupipoliitikute ja
Klassikaline dem kriitika – monarhia ainuõige vorm (Jumal andis Aadamale võimu, kes pärandas selle kuningatele). Argumente: - inimeste võimed ja haridus erinevad (Platoni laeva metafoor, peaks juhtima targemad kes seda oskavad) - sümboolne autoriteetne liider on vajalik, ühendab -paternalism (peremudel, riik on nagu pere, mida valitseb heatahtlik perepea-monarh) - vooruste probleem, demokraatia toidab ambitsioone, igaüks tahab võimu -monarhial (valitseb üksikisik, kelle võin kas piiramatu, piiratud või sümboolne), aga ei ole erahuve, huvi on riigi huvi 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon -valitsema peaksid filosoofid. Filossofid paremad valitsejad sest omavad tõelisi teadmisi, kui teised näevad vaid varje(koopamüüt). Demokraatlik kord halb sest inimene hakkab tahtma oma vabadustkuritarvitada. Hea monarhia, aristokraatia. Aristoteles arvas et parim valitsusvorm sõltub rahva loomusest ja voorustest. Üks ülivooruslik=monarhia
mis annab elu ja liikumise kogu kehale; kohtunikud ja teised õigusmõistmise ja täideviimise ametimehed on kunstlikud liigesed; hüvitus ja karistus (millega iga liiges pannakse täitma oma kohust, olles seeläbi seotud suverääniga) on närvid; mis teevad sedasama loomulikule kehale; kõigi üksikute liikmete jõukus ja rikkused on tugevus; inimeste turvalisus selle eesmärk; nõunikud, kes annavad talle teada kõigest, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on kunstlik mõistus ja tahe; üksmeel on tervis; mäss on haigus ja kodusõda on surm." Valitsusvormid: Monarhia, aristokraatia, demokraatia 1. Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed
omaseid poliitilisiideid ja teooriaid. 1.1 Antiikmaailma poliitilised ideed Antiik-Kreeka poliitiku mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele Ratsionalistlik mõtteviis arenes antiikühiskonnas edasi mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sellist mõtteviisi esindasid Sokrates (469-399 eKr); Platon (427-347 eKr). Sokrates tõestas, et nii eetilistel, poliitilistel kui ka õiguslikel nähtustel on mõistlik iseloom ning et õiglus ja seaduslikkus on samased.Selles tehtud järeldused riiki peavad valitsema targad, s.t. need, kellel on teadmisi ja kes oskavad õiglust eraldada ebaõiglusest. Sokratese sõnul ei ole tõelised kuningad ja valitsejad mitte need, kes kannavad skeptrit või keda on valinud aukandjad, ega ka need, kes tulid võimule loosi tahtel, vägivalla või pettuse teel.vaid need, kes oskavad valitseda. Sügava jälje kogu hilisemale filosoofiale ja poliitilis-õiguslikele õpetustele on jätnud üks
Hiline Platon : jah, piisab täiesti, kui me oleme jõudnud kõrgema ilutunnetus tasandile. Aristoteles : loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid : head teod nõuavad vastavat varustust. Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Stoikude vastus : Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Erinevad hüved : tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus- stoikud ütlesid , et need pole tõelised hüved, sest neid võib kasutada valedel eesmärkidel, järelikult pole loomu poolest hüved. Voorused on seesmiselt head. Õnn tähendab kindlust hüve omamisel. Epikuurlaste vastus Probleem : kas vooruslik rattale tõmmatud inimene on õnnelik? Nad ütlevad, et ilma naudinguta ei saa me õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve ongi nauding.
Kasu, nauding, loomutäius kõik eeldavad heasoovlikkust sõbra suhtes, ühistegevust ja ühishüve taotlemist (võistlus ja võimuvõitlus ei ole kohased). Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel. Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev pol. süsteem) põhineb võrdsusel vennalikel suhetel. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Demokraatia: masside valitsus ilma seadusteta (Aristoteles). Enamuse türannia (Tocqueville) Hea (tõeline, õiglane) vorm Halb vorm (kõrvalekalle, ühistes huvides ebaõiglane) - valitseja huvides Üks Monarhia Türannia Vähesed Aristokraatia Oligarhia Paljud Politeia Demokraatia Aristotelese arvates sõltub parim valitsusvorm rahva loomusest (vooruste jagunemisest). Kui inimesed on ebavõrdsed
Kas voorusest piisab õnneks? Stoikute vastus (Cicero, Seneca, Marcus Aurelius) · voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus ehk õige arusaam sellest, mis on hüve, kuidas voorused ja hüved seonduvad · tõeline hüve on see, mis on oma loomu poolest hea. Kas tervis, nauding, rikkus, sünnipära on loomu poolest head? ei ole, sest väärtus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Tõelised voorused on tegutsemisviisid: õiglus, mõõdukus, julgus on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel. Välised hüved on meist sõltumatud ja võime nad vastu enda tahtmist kaotada. Seesmised hüved ehk meie enda käitumine, mõtlemine, tunded ja ihad on midagi, mida saame kontrollida. Nende omamises saame olla kindlad. Epictetos: peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa
Sellised riigid on samuti omavahel sõpruses, seega tee inimkonna sõpruseni (Demokraatlik rahu teooria?) 6.Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Iga inimene on kordumatu indiviid ja oma individuaalsete oskuste arendamiseks on armastus ühel ajal nii eelduseks kui tulemuseks. Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meie meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuse. Armastus on kõrgem kui riik, seega peab riik seda austama, samas peab ka riik taotlema kodanike armastust ja seega loobuma hirmuvalitsusest. Au 1.Aristoteles aust ja eneseväärikusest * Au on loomutaiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele.* Au saab pohineda ainult voorusel. Aust endast tuleb hoolida moodukalt.* Eneseväärikus taielik loomutaius enese suhtes.* Enesevaäärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline.* Suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures koige rohkem *2
ptk, lk 266) Ükskõik kas riik tundub meile olevat õigustatud või õigustamata, fakt on see, et riik on olemas. Ja meie praeguselt ajalooliselt positsioonilt vaadatuna on väga raske näha, kuidas saaks see olukord iial muutuda. Niisiis huvitab igaühte, isegi filosoofilist anarhisti, küsimus, mis laadi riik ja valitsus meil peaks olema. Missugune peaks olema valitsus? Kes peaks valitsema? Tavaline eeldus on selline, et ainult demokraatia saab olla täiesti õigustatud. Kõik muu türannia, aristokraatia, absoluutne monarhia on määratud nurjuma. Kuid mis on demokraatia? Kas demokraatia on tõesti nii ligitõmbav? Öeldakse, et demokraatia on "rahva valitsemine rahva poolt ja rahva jaoks". Valitsus rahva jaoks on mõte, et valitsus eksisteerib kodanike pärast, mitte valitsejate hüvangu pärast. Demokraatlikud valitsused valitsevad "valitsetavate huvides", kui kasutada Benthami sõnu. Kuid seda võivad ju teha ka teised valitsused.
kohalikes asjades nt, Usa ja Venemaa *Unitaarriik -osariigid puuduvad, kohalikku elu määrab peamiselt keskvalitsuse poliitika Konfõderatsioon- Euroopa liidu riigid Näiteid valitsemise vormidest: *Monarhia ainuvalitsus, võim päritav. *Teokraatia vaimulik ja ilmalik võim lahutamata ning usujuht on ühtlasi riigijuhiks. *Autokraatia isikuvõim, isikuvalitsus, autoritaarne diktatuur *Türannia ehk hirmuvalitsus massiline vägivald ja ohjeldamatu omavoli. *Despootia türannia idamaades. *diktatuur ainuvalitsus, sõjavälise riigipöörde teel võimule tulnud reziim. *Aristokraatia võim kuulub teatud ringkonnale. *Oligarhia kildkonnavalitsus, võim kinnisel seltskonnal. *Nomenklatuurivalitsus iseloomulik diktatuurile, kus on valitseva ringkonna jaoks loodud privileegide ehk eesõiguste süsteem. *Demokraatia rahvavõim *Dominioon - piiratud territoorimi osaline iseseisvus (oma parlament, valitsus,
osaleda kujutab endast üldist kompetentsi, eeldused milleks on kõigil inimestel sünnipäraselt olemas ning mis omandatakse koos sotsialiseerumise käigus kujuneva kogemusega, vajamata selleks spetsiifilist ettevalmistust. Platon seevastu, võrreldes riigijuhtimist tüürimehe spetsiifilise kompetentsiga, tõlgendab ka poliitilist kompetentsi spetsiifilise kompetentsina, mis nõuab spetsiifilisi eeldusi ja ettevalmistust, mis ühiskonna liikmete enamusel üldse puuduvad. Platoni poolt ideaalsena kirjeldatud valitsemisviisi võiks seetõttu nimetada “ekspertokraatiaks”. Laeva võrdpilt viitaks ka justkui sellele, et riigijuhtimise oskus on oma laadilt faktiteadmise-kompetents, kuivõrd näiteks teadmine tähistaevast ja seal leitavatest märkidest, mis aitavad merel orienteeruda, mis on aluseks õigustatud pretensioonidele olla laeva juhiks, kuuluvad just sedalaadi kompetentsi hulka.
võimuorganid. Tänapäeval paljudes Aafrika riikides ja ka Põhja-Koreas. Türannia - autoritaarne vägivalla reziim, hirmuvalitsus. Türanniasse kaldub ainuvalitsus siis, kui ta jalgealune kõikuma lööb või kui on tegemist ebaseaduslikult või vägivaldselt võimu haaranud valitsejaga. Despootia- Kreeka keeles piiramatu võim. Riigi võimu vorm, mida iseloomustavad terrori ja omavoli reziim ning inimõiguste ja vabaduste puudumine. Seda mõistet kasutatakse türannia asemel idamaades. Diktaktuur - Ladina keels diktaatori võim. Diktaator oli Roomas vabariigi ajastul piiramatu võimuga ametiisik. Tänapäeval enamasti sõjaväelise riigipöörde tulemusena piiramatu võimu saanud isik. Türanni või Despootia asemel kasutatakse tänapäeval rohkem mõistet diktaktuur (ühemehediktaktuur). Näiteks: Iraak, Kuuba. Aristokraatia - Kreeka keeles paremate valitsus. Vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga - ülikutega
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
Teatud osale poliitikuist on ühiskonna heaolust palju tähtsam isiklik karjäär, hüvede saamine ja rikastumine jm. · Demokraatia kulukus. Et kaasaegses ühiskonnas valituks saada (üksikisikuna / parteina) tuleb panustada suuri rahasummasid valimiskampaaniasse. Mida enam on panustatud rahaliselt valimiskampaaniasse, seda suurema tõenäosusega partei või üksikisik ka valituks osutub. Ka riigile endale on üleriigiliste- ja kohalike omavalitsusorganite valimiste läbiviimine suhteliselt kulukad. · Automaatsed eelistused. Noored on oma vaadetelt tavaliselt mässumeelsemad ning eakamad inimesed konservatiivsemad. Seetõttu on ühiskond, mille keskmine vanus on noor, ka poliitiliselt ebastabiilsem, sest
Teatud osale poliitikuist on ühiskonna heaolust palju tähtsam isiklik karjäär, hüvede saamine ja rikastumine jm. Demokraatia kulukus. Et kaasaegses ühiskonnas valituks saada (üksikisikuna / parteina) tuleb panustada suuri rahasummasid valimiskampaaniasse. Mida enam on panustatud rahaliselt valimiskampaaniasse, seda suurema tõenäosusega partei või üksikisik ka valituks osutub. Ka riigile endale on üleriigiliste- ja kohalike omavalitsusorganite valimiste läbiviimine suhteliselt kulukad. Automaatsed eelistused. Noored on oma vaadetelt tavaliselt mässumeelsemad ning eakamad inimesed konservatiivsemad. Seetõttu on ühiskond, mille keskmine vanus on noor, ka poliitiliselt ebastabiilsem, sest kiputakse eelistama äärmuslasi või
EUROAKADEEMIA Kelly Koort Rahvusvahelised suhted Riigi tekkimine Referaat Juhendaja: Tatjana Kalin Tallinn 2015 I Riigi ajalooline areng Lääne riigi ajalugu algab Vana-Kreekast. Platon ja Aristoteles kirjutasid polisest ehk linnriigist, kui inimkonna ideaalvormist, mis suutis rahuldada kogukonna religioossed, kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud vajadused. Tänapäevasele riigile on lähedasem Vana-Rooma vabariik (res publica). Res publica oli õigussüsteem, mis määras kõigi Rooma kodanike õigused ja kogustused. 16. sajand, Niccolò Machiavelli ja Jean Bodin. Need autorid käsitlesid riiki kui korra ja stabiilsuse tagajat, mis leidis kehastuse valitseja isikus. Kui Macchiavelli jättis kõrvale valitseja moraalse külje ja keskendus tema tugevusele ning elujõule, siis Bodin leidis, et võimust iseenesest ei piisa, vaid valitsemine peab edasikestmiseks järgima moraali nõud
ÜHISKONNA VALITSEMINE Demokraatlik süsteem Põhimõtted: 1) kõrgeima võimu kandja ning allikas on rahvas; 2) rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate valimise teel; 3) võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele; 4) rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid tegutsevad oma ametialal iseseisvalt; 5) demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust; 6) vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda; 7) mitmesuguste jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemus kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (info-, ajakirjandus-, koosolekute, ühingute, ettevõtlusvabadus jne.); 8) demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olema sõltumatu kohtuvõim. Eestingimused: 1) üldine kirjaoskus; 2) ajakirjanduse (jt. massiteabevahendite) laialdane levik; 3) kodanikuühiskonn
parim valitsusvorm. [...] Katsed kestavad nii kaua, kuni üks juht rahva hulgast lõpetab niisuguse tegevuse. Selle eest imetleb rahvas teda. Siit tuleb välja, et monarhia on kõige tugevam." Herodotos. Ajalugu. /Vana-Kreeka inimene. Tallinn: Avita, 2001. Lk 148 149. "37. Oma riigikorras ei jäljenda me teiste rahvaste korrastust; me oleme pigemini teistele eeskujuks kui teiste matkijaiks. Seda korda nimetatakse demokraatiaks, sest see põhineb mitte vähemusel, vaid rahva enamusel. Era-asjus kasutavad meie seaduste põhjal kõik võrdseid õigusi; mis puutub aga poliitilisse tähtsusse, siis kasutab meil riigi elus igaüks seda teistest enam mitte seetõttu, et teda toetab mõni partei, vaid olenevalt ta tublidusest, mis on andnud talle hea kuulsuse mõnel alal; samuti pole kehvikule ta tegevuses madal seisus takistuseks, kui ta suudab riigile osutada mingi teene. Me elame riigis vaba poliitilist elu ega kahtlusta üksteist igapäevase elu
· ,,kasv/kasvamine"; · vorm või kuju, milleks asi lõpuks välja kasvab; · loomus (käitumisviis), mille asi omandab siis, kui kasv on jõudnud lõpule. · Kasvavad asjad (loodus/loomus) ei ole tehtud asjad (kunst) ega tavad/seadused (seadus - nomos) Kreeklased kohtusid paljude eri kultuuride ja tavadega ning see ajendas neid selles paljususes otsima püsivat ja muutumatut. Nad hakkasid eristama tavasid ja loodust (viimane peaks olema kõigi jaoks ühine). Ideaalne õiglus tuleneb loodusest/loomusest. Ekskurss: Sokrates (470-399 eKr) Sokratese suur huvi oli eetika: kui on palju erinevaid tavasid ja kombeid, siis mis väärtused on tõelised ja õiged? Seejuures on tunda ka loodusteaduste uurimise (füüsilise filosoofia) mõjusid: nt uskumus, et voorus on teadmine, seda saab õppida ja õpetada. On võimalik ära tunda üldiseid käitumisreegleid ning 1. kasvatada neid inimestesse läbi hariduse, 2. luua eetilist riiki.
kaitsepoliitikat. Monaco Vürstiriik on Prantsusmaa ja San Marino Vabariik Itaalia protektoraadi all. Puerto Rico on USA-ga vabalt ühinenud riik. Enklaav riik või selle osa, mida ümbritseb täielikult teise riigi territoorium (Hispaania enklaavid on Ceuta ja Melilla Marokost ümbritsetuna, Venemaa enklaav Kaliningradi oblast, Aserbaidzaani enklaav 5 Nahhitsevan). Ühtne e unitaarriik sel on tsentraliseeritud riigi- ja valitsemisorganid ja ühtne seadusandlus, tema territoorium on jagatud haldusüksusteks, millel pole iseseisvust, nad on keskvõimu kohalikud esindused. Enamik riike on unitaarriigid (nt Eesti, Poola, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Itaalia). Autonoomne piirkond on eriõigustega piirkond, võib olla ka mõne suveräänse riigi koosseisus, võimupiirid on laiemad kui kohalikel omavalitsustel. Nt Ahvenamaa Soome koosseisus, Gröönimaa Taani koosseisus, Madeira Portugali koosseisus.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
