Tulujaotus ja majandusareng (0)

TULUJAOTUSE JA MAJANDUSARENGU SEOS 
 
Helje Kaldaru 
Tartu Ülikool  
 
Sissejuhatus 
Tulujaotuse ja majanduse arengu (kitsamalt võttes majanduskasvu) seoste temaatika on 
majandusteoreetikuid huvitanud aastasadu . Olgu siinkohal meenutatud kasvõi klassikalise 
koolkonna esindajaid D. Ricardot ja K. Marxi , kelle töödest väärivad tänapäevalgi märkimist 
tulujaotuse kujunemist ja selle mõju majanduse arengule käsitlevad teooriad. Käesoleva 
sajandi esimesel poolel majandusteoreetilise mõtteviisi peasuunana valitsenud neoklassikalise 
koolkonna kasvuteooriad on (igaüks omal kombel) kokku võtnud N. Kaldor, S. Kuznets, 
W.  Lewis ja R. Solow oma viiekümnendatel aastatel ilmunud paljutsiteeritud artiklites. 
Uuesti sattus teema uurijate huviorbiiti üheksakümnendatel. Üheks põhjuseks oli asjaolu, et 
varasemates teoreetilistes mudelites esitatud seisukohad ei leidnud empiiriliste uuringute 
tulemusena kinnitust. Ka on viimase poolsajandi jooksul muutunud nii majandustingimused 
kui ka inimeste hoiakud, mis ongi sundinud uurijaid probleemile uue vaatenurga alt 
lähenema.  
 
Poliitikutele on alati meeldinud lihtsad lahendused. Nii ultraliberaalse majanduspoliitika  
pooldajate (turufundamentalistide) loosung “kasta tuleb seda kapsast , mis kasvab” kui ka 
heaoluühiskonna apologeetide hüüdlause “heaolu kõigi jaoks” on ühekülgsed lähenemised, 
mis võivad osutuda äärmiselt kahjulikeks. Ja seda siis, kui need realiseeritakse 
konkreetsetesse tingimustesse sobimatu majanduspoliitikana. Siit ka käesoleva artikli 
eesmärk: uurida tulujaotust Eestis nii siirdemaade kui ka Euroopa Liidu liikmesmaade 
kontekstis, selgitada välja analoogiad ja erinevused. Probleemil on nii majanduslik kui ka 
poliitiline aspekt. Majanduslikust seisukohast vaadates tuleks selgitada, kas praeguse 
tulujaotuse muutumine ebaühtlasemaks tagaks tulevikus kiirema majandusarengu. Või tuleks 
selle saavutamiseks püüda tulujaotust hoopiski ühtlustada? Riigi osa vähenemine majanduses 
viib eeldatavasti tulujaotuse ebaühtlustumiseni, kas see võib hakata arengut takistama ? 
Poliitiliselt tuleb Eestil Euroopa Liitu vastuvõtmiseks üles ehitada liikmesmaade poolt 
aktsepteeritav (euroopalik) ühiskonnakorraldus. Tulujaotust võiks vaadelda selle ühe, ja 
sealjuures küllaltki olulise aspektina. 
 
Tulujaotuse majandusteoreetilised käsitlused 
Tulujaotuse all mõistetakse teenitud kogutulu (koguprodukti rahalise ekvivalendi) jagunemist 
ühiskonnaliikmete vahel. Teoreetiline vastus küsimusele, kas majanduse arengut soodustab 
suhteliselt ühtlane või ebaühtlane tulujaotus, sõltub sellest, mida peetakse majandusarenguks 
ja millist tootmisressurssi selle põhiliseks tagatiseks. Kõige üldisemas mõttes seisneb 
majandusareng heaolu tõusus. Et see realiseeruks, peab lisaks rikkuse suuremisele (mida 
tavaliselt käsitletakse majanduskasvuna), ühiskonnaliikmetele tagatama ka põhiväärtused 
nagu vabadus, edukus, õiglus ja turvalisus. Kõiki nimetatuid korraga maksimeerida ei saa, 
sest tegemist on vastuoluliste taotlustega. Vabadust ja edukust peetakse tavaliselt majandus-
kasvu eelduseks , majandusarengu saavutamiseks ei tohi ära unustada ka kahte viimast. 
 
Kuna majanduskasv ja majandusareng on tõepoolest omavahel seotud nähtused, kasutatakse 
viimase levinuima mõõdupuuna tulutaset per capita  võrreldavas vääringus. Maailmapanga 
klassifikatsiooni kohaselt kuuluvad 1997. aasta andmetel kõik Euroopa Liidu liikmesriigid 
kõrgeltarenenud riikide (high- income economies) hulka. Kesk- ja Ida-Euroopa siirderiikidest 
on ainus sellesse gruppi kuuluv riik Sloveenia. Eesti koos Horvaatia , Ungari, Poola ning 
 
134
 
Tšehhi ja Slovaki vabariikidega on arvatud järgmisse gruppi. Ülejäänud siirderiigid 
(sealhulgas ka Läti ja Leedu) kuuluvad selle klassifikatsiooni kohaselt veelgi vähem arenenud 
riikide hulka ( Classification ...1998). Seega on siirderiikide jaoks loomulik eesmärk kiire 
majanduskasv, et selle kaudu saavutada kõrgem arengutase. Kuivõrd on see eesmärk aga 
reaalne? Samal 1997. aastal oli ostujõu pariteedi järgi arvutatud tulutasemete erinevus 
Saksamaal ja Eestis ca neljakordne (vastavalt 21388 $ ja 5241 $) (GDNGD, 1999). Kui  tahta 
aastaks 2007 jõuda Saksamaa 1997. aasta tasemele, peaks aastane per capita tulutaseme 
juurdekasv olema 15%. Isegi meile äärmiselt soodsal 1997. aastal oli see eespool viidatud 
andmetel vaid 11,5%. Seega ei saa siirderiikide jaoks olla majanduskasv ainus 
arengueesmärk ega arengut kindlustav tegur. 
 
Ühiskonnaliikmete subjektiivselt tajutava heaolu (rahulolu) oluliseks aspektiks on poliitiline 
stabiilsus ja sotsiaalne turvatunne. Soov iga hinna eest majanduskasvu tagada viib 
paratamatult nende vähenemiseni (Alesina/Perotti, 1993: 3). Samas on liialt ebaühtlase 
tulujaotuse ühtlustamisel ühiskonda stabiliseeriv toime. Enamik inimesi võrdleb oma 
elatustaset teiste tarbimisvõimalustega sama riigi piires. Kui erinevusi tajutakse suurel määral 
põhjendatutena, ollakse oma eluga rahul. Seda muidugi juhul, kui sissetulekud võimaldavad 
normaalselt (majanduse ja ühiskonna arengutaset arvestades) ära elada. 
 
Rahulolu kaudu saab majanduse arengutaset hinnata vaid käesoleval ajahetkel. Heaolu 
pikaajaliseks kindlustamiseks on majanduskasv vältimatu. Siiani laialdaselt levinud seisukoht 
on seejuures, et ebaühtlasel tulujaotusel on majanduskasvu soodustav toime. Nii klassikaline 
kui ka neoklassikaline majandusteooria peab tootmisressurssidest majanduskasvu tagamisel  
olulisemaks kapitali (sh ka maad ja teisi loodusressursse). Elavtöö võimaldab vaid 
olemasolevat tootmispotentsiaali ära kasutada. Olgu siinkohal meenutatud K. Marxi poolt 
esile toodud kapitali esialgse akumulatsiooni perioodi, mis viib suure osa elanikkonna 
suhtelise vaesumiseni, kuid on tulevase arengu tagamisel vältimatu. Analoogiline protsess 
toimus Eestis kümmekond aastat tagasi. Küsimus, kas selle üheks põhjuseks võis olla asjaolu, 
et rõhuva enamiku poolt ainus süstemaatiliselt tundma õpitud majandusteoreetiline teos oli 
sel ajal “ Kapital ”, jäägu siinkohal püstitamata. Kapitali akumuleerimiseks on vaja 
investeerida, selleks omakorda tuleb säästa. Kui arvestada asjaolu, et suhteliselt rikkamad 
kihid säästavad lisanduvast tuluühikust suurema osa kui vaesemad, peaks ebaühtlasem 
tulujaotus tõepoolest majanduskasvu soodustama. Kapitali mingi kontsentratsiooni juures 
läheb selle kvantiteet üle kvaliteediks — toimub muutus tootmistehnoloogias, mis kiirendab 
tulevast arengut veelgi. Miks aga empiirilised uuringud ebaühtlase tulujaotuse ja 
majanduskasvu igati loogilist positiivset korrelatsiooni ei kinnita? 
 
Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et inimteguril on tänapäeval majandusarengus tunduvalt 
suurem osa kui seda varem eeldati. Uue tehnoloogia loomiseks on tõepoolest vaja väga suurt 
algkapitali, kuid selle rakendamiseks mujal (ka teistes riikides) piisab hoopis väiksemast 
kapitalipanusest. Väliskapitali kaudu riiki tuleva kõrgetasemelise tootmistehnoloogia 
ülekandeefektide rakendamiseks majanduskasvu teenistusse vajatakse kvalifitseeritud ja 
õpivõimelist tööjõudu (Barro/Sala-I-Martin, 1995:265). Ebaühtlane tulujaotus, mis võib küll 
soodustada üksikute väga kõrge kvalifikatsiooniga tippteadlaste (-inseneride, -poliitikute) 
kujunemist, viib tööjõu üldise kvalifikatsiooni paratamatu allakäiguni. Vaesus taastoodab 
vaesust, harimatus harimatust. See nõiaring on tänases Eestis juba käivitunud ning 
kardetavasti ei ole kaugel aeg, mil koos välisinvesteeringutega tulevad kaasa ka uut 
tehnoloogiat kasutada oskavad spetsialistid. Muutunud on ka säästude ja investeeringute seos. 
Tõsiseid investeeringuid ei tehta tänapäeval enam omakapitali arvel (siis peaks tõepoolest 
kapitalilt teenitud tulu kapitaliomaniku kätte jätma). Arenenud kapitalituru kaudu 
 
135
 
koondatakse ka suhteliselt väikesed säästud ja antakse need investorite käsutusse. Võib 
arvata, et keskmistesse (ja alla selle) tulugruppidesse kuuluvad inimesed on eriti huvitatud 
oma säästude paigutamisest kindlana tunduvatesse tootmisprojektidesse (ja mitte 
spekuleerima nendega rahvusvahelisel väärtpaberiturul). Kuigi esmapilgul tundub säästude 
jagunemine suurema hulga inimeste kätte majanduskasvu pidurdavat, võib tegelikult 
realiseeruda hoopis vastupidine tulemus.  
 
Tulujaotuse mõõtmine ja võrdlev analüüs 
Tulujaotuse ühtluse hindamisel on aluseks eri tulugruppidesse kuuluvate isikute tulu 
osatähtsus kogutulus. Tavaliselt võetakse vaatluse alla kümme (tuludetsiilid) või viis 
(tulukvintiilid) tulugruppi. Esimesse tulugruppi kuulub seejuures vastavalt 10% või 20% 
elanikest, need kelle tulutase on kõige madalam, viimasesse sama hulk kõige kõrgema tulu 
saajaid. Kui tulujaotus oleks täiesti ühtlane, oleks iga grupi tulu osatähtsus kogutulus samuti 
10% (või 20%). Tulujaotuse ühtluse üldnäitajana on kasutusel Gini  indeks (koefitsient), mis 
leitakse tulugruppide kumulatiivset osatähtsust kogutulus väljendava Lorenzi kõvera ja 
perfektselt ühtlase tulujaotuse korral joonistuva sirge vahelise pindala suhtena mainitud sirge 
alusesse pindalasse (protsentides). Seega oleks täiesti ühtlase tulujaotuse korral Gini 
koefitsiendi väärtus null ja juhul, kui kogu tulu saaksid vaid kõrgeimasse tulugruppi kuuluvad 
isikud, sada. Kuna mõlemad nimetatud situatsioonid on hüpoteetilised, jääb empiiriliste 
andmete alusel arvutatud Gini indeks alati nulli ja saja vahele. 
 
Eri riikide (ja perioodide) tulujaotuse võrdlemisel on oluline teada kelle ja millise tulu  ning 
mitme tulugrupi alusel on Gini indeks leitud. Mõnikord vaadeldakse linna- ja maaelanike 
tulujaotust eraldi, arvesse võivad olla võetud vaid palgasaajad jne.   Gruppidesse jagamisel 
võib arvestusüksuseks olla majapidamine (perekond) tervikuna või tulu pereliikme kohta per 
capita. Tulemus on erinev. Majapidamiste lõikes arvutatud tulujaotus on ebaühtlasem. 
Madalaima grupi tulu osatähtsus on väiksem ja kõrgeima grupi tulu osatähtsus suurem kui 
per capita hinnatud tulujaotuse korral. Brutotulu jaotub arusaadavatel põhjustel 
ebaühtlasemalt kui netotulu . Näiteks oli Taani 1992 aasta per capita andmetel arvutatud 
netotulu Gini indeks 24,3, sama näitaja brutotulu kohta aga 28,8. (WIID, 1999) Netotulu 
jagunemises avaldub maksude kaudu toimunud ümberjaotus. 
 
 Gini koefitsiendi väärtus sõltub ka kasutatud arvutusmetoodikast. Tuludetsiilide alusel 
arvutatud Gini indeksi väärtus on alati väiksem kui samadel andmetel kvintiilide põhjal 
arvutatud indeksi väärtus. See on üldine seaduspärasus, mis tuleneb arvutusvalemist. 
Järelikult ei saa omavahel võrrelda indekseid ilma täpseid arvutusreegleid teadmata. 
 
Tulujaotuse võrdlevat analüüsi takistabki asjaolu, et eri riikides ja eri perioodidel on Gini 
indekseid arvutatud erinevate metoodikate järgi. Järgnevas analüüsis võrreldakse tulujaotust 
Euroopa Liidu tänastes liikmesriikides ja siirdemaades 90-te aastate alguses Maailmapanga 
andmetele toetudes. Võrreldavaid hilisemaid andmeid autor kahjuks ei leidnud. Vaatluse alla 
võetud tänastest Euroopa Liidu maadest (Kreeka ja Portugali kohta andmed puudusid) oli 
tulujaotus kõige ühtlasem Austrias , kus Gini indeksi väärtus oli 23,1 ja kõige ebaühtlasem 
Iirimaal (35,9) (vt. tabel 1). Rahvaarvuga kaalutud Gini koefitsiendi keskmine väärtus oli 
30,5. Madalaimat tulu saavale viiendikule elanikest osanes Austrias 10,4% ja Iirimaal vaid 
6,7% tulust (keskmine 8,0%). Kõrgeimat tulu saava viiendiku osatähtsus kogutulus oli 
Austrias  33,4% ja Iirimaal 42,9% (keskmine 38,6%). Kõige vähem erines riigiti IV detsiili 
tulu osatähtsus (keskmine 22,8%), mis kõikus 22,4% ja 23,1% vahel. 
 
 
136
 
Siirdemaades oli tulujaotus riigiti ebaühtlasem kui arenenud maades, kuid grupi keskmisena 
enam-vähem samal tasemel (Gini koefitsiendi väärtus 29,0). Vaatlusalustest riikidest oli 
ühtlaseim tulujaotus Slovaki Vabariigis (19,5) ja konkurentsitult kõige ebaühtlasema 
tulujaotusega riik oli Eesti (39,5). Vaeseima viiendiku tulu osatähtsus oli kõrgeim Slovaki 
Vabariigis (11,5%) ja madalaim Eestis (6,6%). Rikkaima viiendiku tuluosa kaal oli täpselt 
vastupidine: väikseim Slovakkias (31,4%) ja suurim Eestis (46,3%). Slovakkia ja Eesti olidki 
äärmuslikud näited kogu valimis. Siirderiikide keskmisena oli madalaima grupi tuluosa pisut 
suurem (8,4%) ja kõrgeima grupi osa pisut väiksem (37,4%) kui arenenumates riikides. 
Tabel 1 
Tulujaotus Euroopa arenenud riikides ja siirderiikides1 
 
Tulukvintiili osatähtsus 
Riik Gini 
netotulus(%)