Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuid ei osale asja menetlemisel. Mida sellise olukorra all mõeldakse ?
 
Säutsu twitteris
Tsiviilkohtumenetlus 
1. ÜLDISED PÕHIMÕTTED 
Mõiste 
Tsiviilmenetlusõiguse  reguleerimise   objektiks   ( esemeks )  on  tsiviilkohtumenetlus  ehk  kohtu 
tegevus  õigusemõistmisel,  asjade  lahendamisel.  Õige  menetlusõiguse  valik  on  tähtis,  kuna 
valede  menetlusnormide  rakendamine  toob  automaatselt  kaasa   kohtulahendi   tühistamise. 
Tsiviilmenetlusõigus  on  normide  kogum,  mis  reguleerib  tsiviilõiguste  kaitse  kohtulikku 
korda,  protsessis  osalevate  isikute  suhteid  tsiviilasja  lahendamisel  Suhteid,  mille  üheks 
osaliseks on kohus. 
Menetlusõigus  ise  kuulub  avaliku  õiguse  valdkonda,    kuid  see  reguleerib  suhteid,  mis  on 
tekkinud eraõiguslikus vaidluses. Tsiviilkohtumenetlus-õigus on oma  olemuselt  dispositiivne, 
kuid sisaldab siiski imperatiivseid elemente, mille järgimata jätmisele järgneb sanktsioon. 
Õigussuhe  on  õigusnormide  reguleeritud  ühiskondlik  suhe.  Tsiviilmenetlusõigussuhe  on 
tsiviilmenetlus -õiguse  normidega  reguleeritud  ühiskondlik  suhe,  mis  tekib  menetluses 
osalevate  isikute  ja  kohtu  vahel  õigusemõistmisel  tsiviilasjades.    Tsiviilmenetlusõigussuhte 
objektiks  on materiaalõiguslik vaidlus kahe poole vahel. Tsiviilmenetlusõigussuhte  subjektid  
on  need  isikud,  kes  võtavad  kohtumenetlusest  osa  ning  kelle  käitumine  on 
tsiviilkohtumenetluse  seadustikuga  reguleeritud.    Kohus  on  selle  õigussuhte   keskne    subjekt
Kõige  rohkem  ongi  seaduses  reguleeritud  kohtu  käitumine.  Teised  õigussuhtes  osavõtvad 
subjektid on  menetlusosalised , kel omavahel menetlusõiguslik suhe puudub. 
Tsiviilmenetluse allikad 
Tsiviilmenetlus  ei  ole  sätestatud  vaid  ühes  kompaktses  seaduses.  Paljud  eriseadused 
sisaldavad   suuremal   või  vähemal  määral  sätteid,  mis  reguleerivad  vaidluste  lahendamist  või 
annavad  kohtule  juhiseid  asja  lahendamiseks  menetluse   seisukohast .  Järgnevalt  on  esitatud 
loetelu  
põhilistest 
õigusaktidest, 
mis 
reguleerivad 
tsiviilmenetlust: 
Põhiseadus, 
rahvusvahelised   lepingud   ja   konventsioonid ,  tava,  õigusteooria  e.  õiguse  üldpõhimõtted, 
kohtute  seadus,  tsiviilkohtumenetluse   seadustik ,  pankrotiseadus,  täitemenetluse  seadustik, 
riigilõivuseadus,  tsiviilseadustiku  üldosa  seadus,  perekonnaseadus,  pärimisseadus,  kõik 
intellektuaalset   omandit   puudutavad  seadused,   äriseadustik ,  advokatuuri  ja  notariaadi  seadus 
jne. 
Esmajoones   tuleb  lähtuda  menetluse    läbiviimisel  seadusest.  See  võimaldab  kohtulahendite 
kontrollitavust,   kohtupraktika   ühetaolisust,  suvaotsustuste  vähenemist  ja  kõigi  isikute 
ühetaolist  kohtlemist.    Saab  lähtuda  ka  välislepingutest  ning   riigikohtu   lahenditest,  kuigi 
pretsedendi õigus kui selline ei ole Eesti õiguskorrale omane. Õiguse allikaks on ka tava, kuid 
isiku õigusi saab piirata üksnes seadusega. 
 
Tsiviilõigusena  tsiviilkohtumenetluses  käsitletakse  kõiki  eraõiguslikke  vaidlusi  -  nii 
klassikalist   tsiviilõigust  -  perekonnaõigus,  võla-  ja  asjaõiguslikud  vaidluse,  kahju 
hüvitamised-  kui    ka  intellektuaalse  omandi  vaidlusi,  ühinguõigust.  Tsiviilkohtus  arutatakse 
ka  pankrotiõigusest  ja  tööõigusest  tulenevaid  vaidlusi  ning  kohtulike  erimenetluste  alla 
kuuluvaid  tsiviilasju,  eelkõige  hagita  menetlus.  Kohtulike  erimenetluste  alla  kuuluvad  ka 
kinnistamismenetlus ja registrimenetlus. 
Tsiviilkohtumenetluse ülesanne ja üldised põhimõtted 
Ülesanne 
Eraõiguses valitseb Eesti õiguses  privaatautonoomia  põhimõte, mille tõttu sekkub riik isikute 
eraelulistesse  ja  eraõiguslikke  suhteid  puudutavatesse  probleemidesse  võimalikult  vähesel 
määral.  Isikul  on  valikuvõimalus  käsutada  oma  vara  vastavalt  enda  äranägemisele,  sõlmida 
tehinguid  või mitte sõlmida, abielluda, luua teoseid jne, kuid vägivalla ja omavoli kasutamine 
ei ole eraõiguslikes suhetes lubatud.  
Teisalt  on riigi pärusmaaks normiloome ning jõu ja  sunnivahendite  kasutamine,  muuhulgas  ka  
eraõiguslike  vaidluste  sunniviisiline  lahendamine  ja  lahendi  täideviimine  .  Õigusriik  ei  saa 
lubada  riigi  poolt  vaidluste  lahendamist  suvaõiguse  ja  omavoli  alusel,  seetõttu  on  vaja 
eraõiguslike  vaidluste  lahendamisel  kindlat  ja  selget  regulatsiooni.  Vaidluste  lahendamisel 
kohustuslik menetluse  regulatsioon  tagab võimaluse kontrollida vaidluse lahendaja tööd ning 
annab menetluse osalistele ette kindlad mängureeglid, millest kinni pidada.  
Eraõiguslikke  vaidlusi  püütakse  enamasti  kohtuväliselt  lahendada,  lepingutes  sisalduv 
vaidluste lahendamise klausel sätestab reeglina, et vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel. 
Vaidluse lahendamiseks  võib abi olla sõpradest või äripartneritest. Eraõiguslikke vaidlusi on 
võimalik  lahendada    erinevate  kohtuväliste  vaidlusorganite  abil    või  mõne  haldusorgani 
vahendusel  .  Vaidluste  lahendamine  erinevate  mediatsiooni  ehk  lepitusmenetluste  kaudu  on 
laialdaselt  kasutatav,    kuid  lahendamine  eeldab  kas  poolte  kokkulepet    või  on  muul  moel 
piiratud.   
Õigussüsteemi  kui  terviku  ülesandeks  on  ühiskondlike  suhete  reguleerimine  ja    konfliktide 
lahendamine nendes suhetes  osalejate  vahel .  Õigusemõistmise eesmärk on reguleerida era ja 
avalike  institutsioonide  ja  indiviidide  vahelisi  suhteid  juhul,  kui  nad  sellega  ise  hakkama  ei 
saa.  
Kohtusse  pöördumise  õigus  vaidluse  lahendamiseks  on  riigi  poolt  tagatud    ega  sõltu 
vastaspoole nõusolekust, samuti puuduvad üldjuhul muud piirangud oma õiguste ja vabaduste 
kaitseks kohtusse pöördumiseks.   
Kohtu  ülesanne  on  vaidlus  lahendada,  seega  siis  anda  vaidlevatele  pooltele  jõustunud 
kohtulahend   ning  seetõttu  on  ka  kohtumenetlust  reguleeriva  normistiku  ülesanne  tagada 
kohtuasja lahendamine, samas peab kohtuasja lahendamine toimuma efektiivselt. Efektiivseks 
lahendamiseks  saab  pidada  lahendust,  mis  saabub  mõistliku  aja  jooksul,  võimalikult 
optimaalsete   kuludega   ja  on  õige.  Inimõiguste  ja  põhivabaduste  konventsiooni    artikkel  6 
sätestab  efektiivse  ja  õiglase   kohtupidamise   põhimõtted    kui  põhilise  inimõiguse.  Efektiivse 
kohtupidamise  mõiste  võib  ka  sisustada,  tuginedes  Euroopa  inimõiguste  kohtu  (edaspidi 
inimõiguste kohus) praktikale.  
Kohtumenetluse ülesandena võib märkida veel tõe ja õiguse välja selgitamise või subjektiivse 
materiaalõiguse  elluviimise.  Absoluutse  tõe  ja  õiguse  väljaselgitamine  on  enamasti  niivõrd 
ressursirohke toiming, et sellist pigem filosoofilist eesmärki kohtumenetlusele seada ei saa.  
Üldised põhimõtted 
Menetlusökonoomia põhimõte 
Menetlusökonoomia  põhimõte  kätkeb  endas  mitut  erinevat  mõistet  nagu  mõistlik  aeg, 
optimaalsus  jne.  Aastate  jooksul  on   protsessijuhtimine   Euroopa  kohtutes  sh  ka  Eestis 
arenenud  kohtuteenuste  kasutajate   huvidega   täielikuma  arvestamise  suunas.  Praktikud  on 
juhtinud  tähelepanu  viisidele,  kuidas  vastata  üldsuse  ootustele  nii,  et  kõigil,  kes  õiguskaitset 
taotlevad  oleks  mitte  ainult  lihtsam  viis  ligipääs  kohtutele,  vaid  et  ka  rakendatavad 
menetlused  oleksid  suurema  efektiivsusega  ja  et  juba  langetatud  otsuste  täitmise  suhtes 
oleksid  usaldusväärsemad   garantiid .  Sellise  arengu  oluliseks  tõukejõuks  on  Euroopa 
Inimõiguste   Konventsioon   (EIÕK),  mille  sätete  tõlgendamise  ja  kohaldamise  küsimustes 
konsulteeritakse Euroopa Inimõiguste Kohtu  lahendeid . EIÕK artikkel 6 on erinevate Euroopa 
riikidele  ühine  menetlusõiguslik  allikas  ning  see  on  andnud  elu  üldpõhimõtetele,  mis  on 
rikkalike  ja  mitmekesiste  siseriiklike  süsteemide  kõrval  ja  nende  üleselt  on  mõeldud  tagama 
õigust kohtusse pöörduda, õigust saada  lahend  mõistliku aja jooksul, asja õiglase  arutamise  ja 
erapooletu  menetluse tulemusena ning õigust sellele, et tehtud  kohtuotsused  täidetaks .  TsMS  
§  2  sätestab:  „Tsiviilkohtumenetluse  ülesanne  on  tagada,  et  kohus  lahendaks  tsiviilasjas 
õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.” Tsiviilasja õiget lahendamine 
saab toimuda vaid läbi võistlevuse ja uurimisprintsiibi, mida käsitlen eraldi. 
Mõistlik aeg 
Mõistlik  aeg    on  mitmetasandiline  avatud  mõiste.  Kõik  menetlustoimingud  peavad  toimuma 
mõistliku aja jooksul,  kusjuures  eeldada tuleks, et seaduses sätestatud tähtajad on mõistlikud 
tähtajad, ning kogu  kohtumenetlus   tervikuna  peab toimuma mõistliku aja jooksul.  
Õigus kohtuasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole põhiseaduses sõnaselgelt väljendatud, 
küll  võib  tuletada  selle  õiguse  põhiseaduse  §-dest  13  ja  14.  Mõistlik  aeg  on  eraõiguses 
laialdaselt  kasutatav  nn  sisustamata  õigusmõiste.  Tsiviilkohtumenetluses  ei  ole  samuti 
sätestatud  mõistliku  aega  mingi  kindla  ajavahemikuna.  Inimõiguste  kohus  on  menetluse 
mõistlikkuse hindamiseks paika  pannud  järgmised kriteeriumid: 
– 
asja  keerukus
– 
kaebaja enese käitumine; 
– 
pädevate  (kohtuhaldus)  asutuste  käitumine  kohtute  ajutise  või  ettenägematu 
ülekoormuse vähendamiseks; 
– 
mis on kaebaja jaoks  kaalul  e asja  prioriteetsus
Prioriteetseteks  e  kiiret  lahendust  nõudvateks  asjadeks  on  inimõiguste  kohtu  seisukohast 
töövaidlused, 
mis 
puudutavad 
töötasu, 
vallandamist 
ja 
konkurentsipiiranguid; 
õnnetusjuhtumitest  tulenevad  kahjunõuded;  asjad,  milles  kaebaja  kannab   vanglakaristust
politseivägivalla asjad; kohtuasjad, milles kaebaja tervislik seisund on kriitiline; asjad, milles 
kaebaja  on  kõrges  eas;  laste  ja  vanemate  ning  perekonnaeluga  seotud  vaidlused  ning 
üksikisiku  perekonnaseisu , tema õigus- ja teovõimet puudutavad vaidlused.  
Hüvitiste   mehhanismid   liigse  viivitamise  eest   kohtulahendid   Kudla  v.  Poola  ja  Scordino  v. 
Itaalia, (otsus nr 36813/97, ECHR 2003 IV) 
Menetluse pikkuse arvutamisel loeb inimõiguste kohus tsiviilasjades menetluse alguspunktiks 
päeva, mil esitati  hagi  ning menetluse lõppkuupäevaks tuleb lugeda päeva, mil otsus muutub 
lõplikuks.  Tsiviilasjades  tuleb  arvestada  ka  täitemenetluse  pikkusega  ja  muude  vajalike 
rakendusprotseduuridega,  sest  täitemenetlus  on  tsiviilmenetluse  lahutamatu  osa.    Seega  on 
menetluse  pikku  alguseks aeg, hetkest, mil riigil tekib vastutus isiku ees tema õigusi kaitsta ja 
kuni lõpliku lahendi jõustumisega.  
Inimõiguste  kohus  on  hoidunud  sätestamast  konkreetseid  ajalisi  piiranguid  ja  nõudmisis 
kohtumenetluse  pikkusele,  kuid  on  välja   toonud   oma  üldist   suhtumist .  Raporti1  kohaselt  on 
tavalistes  asjades mõistlik kaheaastane menetluse aeg, keerulistes asjades võib see olla pikem 
ning  prioriteetsetes  asjades  lühem.  Konkreetselt  tsiviilasjade  kohta  on  raportis  märgitud,  et 
mõistliku  aja  nõude   rikkumiseks   võib  lugeda  keerulise  tsiviilasja  menetlemist  rohkem  kui  8 
aastat  ja  prioriteetse  asja  menetlemist  üle  2  aasta.   Raporti   järgi  ei  ole  samas  rikkumiseks 
peetud  lihtsa  tsiviilasja  arutamist  esimeses   astmes   1a  ja  10k,  teises  astmes  1a  ja  8  k  ning 
kassatsiooniastmes 1a ja 9 k, seega kokku 5a ja 3 kuud  kolmes  kohtuastmes ning töövaidluse 
(prioriteetne  vaidlus)    arutamist  5a  ja  1  k,   sealjuures   esimeses  astmes  1a  ja  7k  ning  teistes 
kohtuastmetes mõlemas 1a ja 9 k.  
Tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi TsMS) kasutab  terminit  mõistlik aega nii menetluse 
üldise   kestvuse   kui  ka  eraldiseisvate  menetlustoimingute  suhtes.  Näiteks  peab  kohus  hagi 
menetlusse võtmise otsustama mõistliku aja jooksul. Üksikute menetlustoimingute puhul saab 
mõistliku aja pikkust arvestada  samade  kriteeriumite alusel (asja keerukus, kohtu töökoormus 
jne), mis kehtivad menetluse üldpikkuse kohta.   
Inimõiguste  kohtu  poolt  Eesti  kohta  tehtud  kohtulahendid,  mis  puudutavad  mõistlikku  aega 
tsiviilkohtumenetluses, on eestikeelsena veebis kättesaadavad.  Kohtulahendid  Treial  v Eesti2  
ja  Shchiglatsov  v  Eesti3    puudutavad  abielu  ajal  soetatud  ühisvara   jagamise   vaidlusi  ning 
Saarekallas OÜ v Eesti4  puudutab vaidlust äriühingu osaluse omandiõiguse üle.  
Treial  v  Eesti:  Kohtuasja  tehiolud.   Hageja   esitas   kostja   vastu  abielu  ajal  soetatud  ühisvara 
jagamise  hagi,  mida  erinevad  kohtud  menetlesid  3.2.1993-dets.2000  ja  abielu  lahutuse  hagi, 
mida  kohtud  menetlesid  3.2.1993-1.12.1999.  mh  esitati  nendes  vaidlustes  ka  poolte  surnud 
                                                            
Raport  on küll veidi vananenud  andmetega . Kättesaadav justiitsministeeriumi kodulehel 
2 EIKo 02.12.2003, 48129/99, hüvitise suuruseks määrati 3000 eurot 
3 EIKo 18.01.2007, 35062/03, hüvitise suuruseks 900 eurot 
4 EIKo 08.11.2007, 11548/04, hüvitise suuruseks 900 eurot 
poja  pärandvara  jagamise  nõue.  Kohtuasja  venimise  põhjuseks  oli  eelkõige  kaebaja  enda 
tegevus  mh  korduvad  taandused,  istungi  edasi  lükkamised  vastaspoole  tervisliku  seisundi 
tõttu, mitmed erinevad taotlused, mis edasi kaevati st kaebaja ja  vastaspool  tegid endast kõik, 
et menetlus veniks.  
Shchiglitsov  v  Eesti:  Kohtuasja  tehiolud.  Hageja  esitas  kostja  vastu  ühisvara  jagamise  hagi, 
mida kohtud menetlesid 26.51997-16.04.2003,  ühisvaraks oli elamuühistu  osakKohtuistung  
lükati mitu korda edasi esindaja puudumise tõttu kusjuures osade istungite vahe oli ligi 1 aasta 
(september 1998, oktoober 1999, august 2000),  ringkonnakohus  saatis asja uueks arutamiseks 
maakohtule ja tühistas ka teise  maakohtu  otsuse,  riigikohus  ei andnud menetlusluba. 
Saarekallas OÜ v Eesti 11.12.1998 esitati hagi, 14.12.1998 tegi kohus hagi tagamise määruse 
ning  14.02.2006  lõpetas  menetluse  kompromissiga.  Vaidluse  esemeks  oli  äriühingu  osaluse 
omandiõigus. Aktisaselts kujundati ümber osaühinguks, kuid kaebajat ei märgitud osanikuna. 
Kohus määras 10 istungit ning siis Saare  maakohus  kogu  koosseisus  (ükshaaval) taandas end 
2000a,  kuna  kaebaja  esitas  kohtunike  suhtes  kriminaalmenetluse  alustamise   avaldused
Menetlus oli peatatud hageja õigusjärglase väljaselgitamiseks. Probleemid esindusõigusega ja 
kohtusse ilmumisega.  
Õige lahendamine 
Kohtuasja õige lahendamine saab toimuda uurimispõhimõtte või võistlevuse põhimõtte alusel. 
Hagimenetlusele  on  omane  võistlevuse  põhimõte.  Selle  põhimõtte  alusel  eeldatakse,  et 
menetlusosalised   esitavad   omapoolsed  argumendid  ja  tõendid  ning  kohtu  roll  tõendite 
kogumisel  on  üldjuhul  passiivne  va  avaliku  huviga  kohtuasjades.  Võistlevuse  põhimõte  on 
omane anglo-ameerika kohtusüsteemile.  
Võistlevuse  ehk  kontradiktoorsuse  põhimõtte  väljendusteks  on  nii  TsMS  §  5  lg  1  kui  ka 
näiteks § 230 lg 1 ja 2. TsMS § 5 lg 1 - Hagi menetletakse poolte poolt esitatud asjaolude ja 
taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 ja 2 – Kumbki pool peab  hagimenetluses  
tõendama  neid  asjaolusid,  millele  tuginevad  tema  nõuded  ja  vastuväited,  kui  seadusest  ei 
tulene  teisiti.  Pooled  võivad  kokku  leppida  tõendamiskoormise  jaotuse  erinevalt  seaduses 
sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei 
tulene  teisiti.  Tõendeid  esitavad  menetlusosalised.   Kohu   võib  teha  menetlusosalistele 
ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.  
Eelneva  tähendab  siis  seda,  et  pooled  ei  määra  mitte  ainult  hagimenetluse  käiku  ja  ulatust, 
vaid ka esitatud taotluste arutamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Võistlevuse põhimõtte 
kohaselt on igal menetlusosalisel oma kindel funktsioon ning taolise funktsioonide  lahutamise  
taga  on  tõdemus,  et  samaaegselt  mitut  vastandlikku  rolli  võrdselt  hästi  täita  ei  ole 
inimloomuses.  Pealegi  on  hagimenetluse  pooltel  ju  ka  vastandlikud  huvid  –  hageja  sooviks 
on, et nõue rahuldataks, kostja soov on aga tõenäoliselt risti  vastupidine . Võistlevuse printsiibi 
kaudu  teostatakse  tsiviilasja  asjaolude  igakülgse  ja  võimalikult  täieliku  väljaselgitamise 
eesmärki  -  hageja  ülesanne  on  esitada  kõik  see,  mis  temale  kasulik  on  ning  haginõuet 
kinnitab; kostja peab aga peab esitama kõik selle, mis haginõuet ümber lükkaks. Kohtu roll on 
seevastu  hinnata  mõlema  poole  esitatud  tõendeid  ja  väiteid  ning  lõpuks  otsustada,  kumma 
poole  esitatud  teda  rohkem  veenab.  Samas  ei  saa  öelda,  et  kohtu  roll  vaid  sellega  piirduks. 
Olgugi,  et  ühelt  poolt  on  kohus  hagimenetluses  seotud  poolte  esitatud  faktiliste  asjaoludega, 
on  kohus   teiselt   poolt  ka  kohustatud  välja  selgitama  kõik  asjas  tähendust  omavad   asjaolud
Neid  kahte  vastandlikuna  tunduvat  normi  tuleb  mõista   selliselt ,  et  kohus  peab  ühelt  poolt 
juhtima  poolte  tähelepanu  asjaoludele,  mis  võivad  kohtu  arvates  õiguslikust  küljest  asja 
lahendamisel tähendust omada, teiselt poolt aga leppima poolte poolt esitatud asjaoludega ka 
siis,  kui  pool  kohtu  poolt  esitatud  tähelepanekuid  ei  arvesta  ning  täiendavaid  asjaolusid  ei 
esita ega tõenda .  
Võistlevuse  põhimõte   vastandab   ja  eraldab  pooli  üksteisest  ning  kohtust.  Võistlevuse 
põhimõte  on  käesoleval  ajal  eriti  päevakajaline  kriminaalmenetluses,  kuhu  see  sisse  tuli 
viimase  kriminaalmenetlusõiguse  reformi  tulemusena  ning  ka  lähiajal  on  olulisi  muudatusi 
võistlevuse printsiibis oodata. Erinevalt kriminaalmenetlusõigusest on tsiviilkohtumenetluses 
võistlevuse printsiip Eesti taasiseseisvumisest peale.  
Õige  lahendamine  võib  toimuda  inkvisitsiooni  e.  uurimispõhimõtte  alusel,  mis  on  omane 
kontinentaal-euroopa,  eriti  prantsuse  õigusele,  kus  kohtu  ülesanne  on  välja  selgitada 
objektiivne  tõde.  Selline  oli  ka  nõukogude  tsiviilprotsess.  Kohtul  on  laialdased   volituse  
koguda  tõendeid,  k    ohus  on  menetluse  läbiviimisel  aktiivne.  Uurimispõhimõtte  eesmärgiks 
on  välja  selgitada  tõde  ning  sellega  kaitsta  nõrgemat  poolt  avaliku  võimu  omavoli  eest. 
Uurimõispõhimõte  on  omane  halduskohtumenetlusele  ning  tsiviilkohtumenetluses  hagita 
menetluses asjade lahendamisel.   
Ehkki   eraõiguslikud  asjad  põhinevad  suuresti  kokkuleppel  ning  poolte  eraautonoomial  (ning 
seetõttu  on  ka  võistlevuse  omal  kohal  menetluses),  on  siiski  märkimisväärne  hulk  selliseid 
kohtuasju,  mida  kohus  lahendab  hagita  menetluses.  Hagita  menetluses  toimub  asja  õige 
lahendamine  inkvisitsiooni  e.  uurimispõhimõtte  alusel,  st  kohtul  endal  on  kohustus  tõendeid 
koguda ja asjaolusid selgitada nagu näiteks sätestab ka TsMS § 5 lg 3 – hagita asjas selgitab 
kohus ise asjaolud ja  kogub  selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ettenähtud teisiti.  
Põhjuseid uurimispõhimõtte rakendamiseks on mitu. Hagita asja (vt alates § 475) puhul ei saa 
sageli  üldse  rääkida  võistlevusest,  kuivõrd  asjas  puudub  selgelt  määratletud  vastaspool,  kes 
oma  huvisid   avaldaja   väidete  vastu  kaitseks.  Näiteks   surnuks   tunnistamise  korral  on  küll 
selgesti  määratletud,  kes  on  avaldaja,  kuid  tema  vastaspooleks  saaks  olla  vaid  see,  kelle 
surnukstunnistamiseks  avaldus  esitati.  Selge  on  see,  et  vastaspool  selles  asjas  oma  huve 
kaitsta ei saa. Ometi on oluline, et ka neis asjades saaksid kõik olulised faktid välja  selgitatud  
ning  õige  otsus  tehtud.  Seepärast  ongi  pandud  kohtule  ülesandeks  tõendeid  ise  koguda  (mis 
muidugi mingilgi viisil ei välista avaldaja õigust ja kohustust kohtule tõendeid ka omalt poolt 
esitada  -  ja  oleks  avaldajast  rumal  seda  õigust  mitte  kasutada).  Ka  siin  peab  kohus  oma 
tegevuses jääma erapooletuks ning võimalikult igakülgselt oma ülesannet täitma.  
Osades hagita menetluse asjades on küll tuvastatud isik, kelle õigusi soovitakse piirata, kuid 
see  isik  on  vastaspoolega  võrreldes  selgelt  nõrgemas  positsioonis.  Seda  mitte  siis 
õigusteadmiste  puudumise  tõttu  (õigusteadmiste  puudumise  saab  likvideerida  esindaja 
määramise teel TsMS § 219 lg 2 alusel), vaid oma õigusliku ja ka faktilise kaitsetuse tõttu. St 
seda,  et  nt  hagita  asjas  vaadatakse  läbi  asja  isiku  tahtevastaselt  kinnisesse  asutusse 
paigutamiseks 
ravimise 
eesmärgil. 
Sellises 
olukorras 
on 
aga 
tavaline, 
et 
nt 
psühhiaatriahaiglasse  paigutatud  isik  ei  ole  võimeline  kontakteeruma  talle  määratud 
esindajaga,  mistõttu  ei  oleks  õiguslikus  mõttes  õige  jääda   lootma   vaid  esindaja  tegevusele, 
samuti võivad aga isiku kinnisesse asutusse paigutamist püüda ära kasutada varaliste huvidega 
sugulased.  
Uurimispõhimõtte   rakendamise    kolmandaks   põhjuseks  on    kõrgendatud  avalik  huvi 
tsiviilasjades.  Eriti  nendes  vaidlustes,  mis  puudutab  alaealisi  ning  vanemate  ja  laste 
suhtlemise  korda.  Selles  olukorras  on  tavaline,  et  vanemad,  kes  omavahel  vaidlevad  näiteks 
lapse  elukoha  pärast,  unustatakse  ära  lapse  huvid.  Siin  ongi  kohtu  ülesanne  välja  selgitada, 
millise vanema juures  elades  oleks lapse parimad huvid rohkem kaitstud . 
Kohtuasja optimaalne lahendamine  
Optimaalsuse  nõue  tuleneb  eelkõige  majanduslikust  efektiivsusest.  Tsiviilvaidluste  objektiks 
on  ju  eraõiguslik  suhe  kahe  poole  vahel  ning  reeglina  tekivad  sellised  suhted  poolte 
majandustegevusest. 
Kogu kohtumenetlus peab toimuma võimalikult optimaalselt, seda nii rahaliste ressursside kui 
ka  muude  ressursside  kasutamise  mõttes.  Optimaalsuse  põhimõte  hõlmab  eneses  nii  otsese 
kohtuasja  kulukuse  kui  ka  õigusemõistmise  kättesaadavuse  ja  operatiivsuse  ning  kvaliteedi. 
Kohtumenetlus  peab  toimuma  võimalikult  väikeste  kuludega  nii  riigile  kui  ka 
menetlusosalistele  endile.  Eelkõige  on  Eestis  problemaatiline  riigilõivude  suurus  ja 
menetlusabi saamise küsimused, kuigi üldkokkuvõttes ei saaks öelda, et kohtusse pöördumine 
oleks vähemalt üksikisikule majanduslike olude tõttu raskendatud.  Optimaalsuse põhimõte on 
tagatud  menetlustähtaegadega,   kompromissi   sõlmimise  võimalusega  asja  arutamise  igas 
staadiumis   ning  vaheotsuse  tegemise  võimalusega.  Menetluse  jooksul  tuleb  teha  vaid  need 
menetlustoimingud,  mis  on  vajalikud  asja  lahendamiseks  ning  alternatiivsete  võimaluste 
puhul tuleb valida kõige optimaalsem menetlusviis. 
Optimaalsuse  põhimõte  väljendub  TsMS  §  444  sätestatud  võimaluses  jätta  kohtuotsuse 
tegemisel  ära  põhjendav  ja  kirjeldav  osa.  Kohtu  poolt  motiveeringu  ärajätmine  aegumise 
kohaldamisel, vaheotsuse tegemises võimalus on samuti seotud optimaalsuse põhimõttega. 
Ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõte 
Objektiivsus  ja sõltumatus 
Kohus  peab  olema  objektiivne  ja   pooltes   sõltumatu  ning  ka  näima  pooltest  sõltumatuna  ja 
objektiivsena.  Kohtu  sõltumatus  on  tagatud  läbi  taandamise  institutsiooni  ning  kohtuasjade 
juhusliku  jagamisega.    Kohtu  sõltumatuse    all  mõistetakse  nii  kohtu  kui  institutsiooni 
sõltumatust  teistest  võimudest,  kui  ka  konkreetset  asja  lahendava  kohtuniku  sõltumatust 
vaidluse pooltest e subjektiivne sõltumatus.  
Kohus  peab  olema  teistest  võimuharudest  sõltumatu  oma  nn  tuumfunktsiooni  e 
õigusemõistmise  teostamisel  ning  see  realiseerub  eelkõige  läbi  kohtuniku  sõltumatuse  asja 
lahendamisel.  
Objektiivset  sõltumatust  võib  omakorda  jagada  administratiivseks  sõltumatuseks  ja 
protseduuriliseks  sõltumatuseks    ning  subjektiivset  sõltumatust  otsustuslikuks  ja  isiklikuks 
sõltumatuseks.  
Otsustuslik  sõltumatus  tähendab  ennekõike  sõltumatust  pooltest  ning   otsustuste   tegemisel 
kohustusest  lähtuda  üksnes  seadusest.  Otsustuslikku  sõltumatust  võivad  mõjutada  kohtuniku 
enda  moraalsed  väärtushinnangud  ja   eelarvamused .  Menetlusosaliste  käitumine  kohtus, 
eelnevad  sarnased  kohtuasjad,  avalikkuse  arvamus  ja  meedia  surve  vm  sotsiaalsed   faktorid
Mõjutajaks  võib  olla  ka  nn  kohtunike  vastastikune   mõjutamine   st  kohtuniku  soov  teha 
kõrgemalseisvale  kohtule  meelepärane  otsus.  Isiklik  sõltumatus  peab  olema  tagatud  läbi 
sotsiaalsete garantiide.  Protseduuriline  sõltumatus hõlmab kohtu õigust määratleda ära kohtus 
kasutusel  olevad  protseduurireeglid.  See  probleem  on  omane  rahvusvahelistele  kohtutele  ja 
tribunalidele, kuid ka Eestis on kohtuõigusel oma koht juhul, kui seadusandja on jätnud mõne 
konkreetse  küsimuse  reguleerimata.  Administratiivne  sõltumatus  tähendab  kohtusüsteemi 
õigust end ise administreerida sh tagada süsteemi toimimiseks vajalikud  ressursid .   
Kohtute  sõltumatuse  sätestab  lisaks  Eesti  põhiseadusele  ka  1985.  aastal   ÜRO   Peaassamblee 
resolutsiooniga  nr  40/32  heaks   kiidetud   kohtunikkonna  sõltumatuse  põhiprintsiibid,  ÜRO 
Majandus-  ja  Sotsiaalnõukogu  resolutsiooniga  nr  1989/60  kehtestatud  kohtunikkonna 
sõltumatuse  põhiprintsiibi  efektiivse  rakendamise  meetmed,      Euroopa  Nõukogu  Ministrite 
Komitee  soovitus  liikmesriikidele  nr  R  (94)  12  kohtunike  sõltumatuse,  töö  tõhususe  ja  rolli 
kohta ning Strasbourgis 1998 a vastu võetud Euroopa harta kohtunike seaduse kohta ja selle 
selgitav  memorandum
Informeeritus 
Informeerituse põhimõte peab tagama selle, et isik teab tema vastu algatatud kohtuasjast ning 
talle  on  tagatud  igakülgne  informatsioon  kohtuasja  sisust,  menetluse  käigust  ning  isiku 
õigustest  ja  kohustustest  menetluses.  Informeerituse  põhimõte  on  tagatud  eelkõige 
kättetoimetamise  instituudiga  ning  isiku  õigusega  olla  kohtus  ärakuulatud.  Isik,  kelle 
kohtuasja  menetletakse,  on  kohtuasja  subjekt  mitte  objekt,  seega  on  tal  õigus  olla  oma 
kohtuasja  arutamise  juures  ning  tal  on  õigus  olla  ärakuulatud.  Isikul  on  küll  õigus  olla  oma 
kohtuasja  arutamise  juures,  kuid  selle  õiguse  kaal  erinevates  kohtuastmetes  võib  olla  erinev. 
Esimese  astme  kohtus  arutatakse  menetluse  objektiks  oleva  vaidluse  faktilisi  ja  õiguslikke 
asjaolusid  täies   mahus   ning  seetõttu  peab  olema  isikul  maksimaalne   garantii   oma  õiguste 
suhtes.  Kaebemenetluses  ei  ole  õiguste  garantii  nii  lai,  eelkõige  seetõttu,  et  uute  tõendite 
eitamine  on kaebemenetluses piiratud.  
Avalikkus  
Kohtumenetluse  ja  kohtulahendi  avalikkus  tagab  kohtumenetluse  läbipaistvuse  ning 
avalikkuse  kontrolli  kohtute  tegevuse  üle.  Kohtuotsuste  avalikkus  peab  tagama  ka 
õiguskindluse, sest isikul on võimalik tutvuda kohtupraktikaga ning analüüsida enda käitumist 
ja  tuvastada  enda  õiguste  võimalikku  rikkumist.  Avalikkuse  põhimõte  on  tagatud  sellega,  et 
kohtuistungid   ja  kohtulahendid  on  avalikud  ning   kohtuistungi   kinniseks  kuulutamine  saab 
toimuda vaid kindlate kriteeriumide esinemisel. Samas ei ole avalikkuse põhimõte absoluutne, 
sest  menetlusseadus  võimaldab  kohtuasja  kirjalikku  menetlemist  kõigis  kohtuastmetes,  kuigi 
esimeses  astmes  on  see  võimalus  piiratud.  Kohtuistungi  kinniseks  kuulutamisel  kaalub 
menetlusosalise  isiklik  õigus  või  eraeluline  asjaolu  üles  avalikkuse  huvi  kohtuasja  vastu. 
Selliseks   isiklikuks  õiguseks  võib  olla  alaealise  õiguste  kaitse  või  menetlusosaliste 
perekonnaelu  kaitse. Kohtulahendi  resolutsioon  on avalikud ka siis, kui kohtuistung kuulutati 
kinniseks .   
Avalikkuse põhimõte kätkeb endas isiku subjektiivset õigust avalikule kohtuistungile ja teisalt 
konkreetse kohtuasjaga  mitteseotud  isiku (avalikkuse) õigust viibida kohtuistungil.   
Seaduslikkus  
Seaduslikkuse   põhimõte  on  ka  õiguse  ja  õigluse  printsiip.  Kohus  mõistab  õigust  üksnes 
seaduse  alusel.  Kohus  allub  üksnes  seadusele.  Põhimõtte  järgimine  tagab  kohtu  tegevuse 
kontrollitavuse  ja  välistab  suvaõiguse  ja  omavoli  kasutuse  riigi  sunnivahendina.  Tagab  ka 
kohtuniku sõltumatuse ja välistab nn telefoniõiguse kasutamise võimaluse.  
Edasikaebeõigus 
Edasikaebeõigus  on  põhiseadusega  sätestatud  põhiõigus  või  põhiõiguste  tagamise  garantii.  
Isikul on õigus igal juhul lõplik kohtulahend üks kord edasi kaevata. Edasikaebeõigus ei ole 
siiski absoluutne. Edasikaebeõigus on piiratud maksekäsu kiirmenetluses, kus vastavalt TsMS 
489  ´  lg  2  järgi  saab  kaevata  üksnes  siis,  kui  maksekäsu  kiirmenetluses  on  oluliselt  rikutud 
menetlusnorme.  Samuti on kaebeõigus piiratud lihtmenetluses  arutatud asjades, kus esimese 
astme kohus võib keelata kohtulahendile edasikaebamise.   
Võrdsuse põhimõte 
Menetlusosalised  on  kohtu  ja  seaduse  ees  võrdsed  ning  teisalt  on  kohtu  kohustus  tagada 
menetlusosaliste  võrdsus.  Eelkõige  väljendub  see  poolte  võrdses  kohtlemises  sarnastes 
olukordades ,  kohtu  kohustuses  selgitada  menetlusosalistele  seadust  ja  menetlustoimingute 
sisu ning tagajärgi. 
Suuline  ja vahetu asja arutamise põhimõte 
Kohtuasja   arutamine   esimeses  astme  kohtus  toimub  üldjuhul  kohtuistungil  menetlusosaliste 
osavõtul  ning  esimese  astme  kohtus  uuritakse  kõiki  esitatud  tõendeid  vahenditult  st 
kohtuistungil. Menetluse läbi viinud  kohtunik   teeb ka asjas otsuse.  
Kohtuasja  suulisuse  ja  avalikkuse  põhimõtet  võib  pidada  iga  kohtumenetluse  aususe  ja 
legitiimsuse garantiiks. Avalikkuse põhimõte on tagatud sellega, et kohtuistungid on avalikud 
ning kohtuistungi kinniseks kuulutamine saab toimuda vaid kindlate kriteeriumide esinemisel. 
Õigus  avalikule  kohtupidamisele  kindlustab,  et  kohtu  tegevuse  üle  eksisteerib  avalikkuse 
kontroll  –  igaüks  võib  saali  astuda  ning  kohtupidamist  jälgida,  veendumaks,  et  kohus  tõesti 
talitab õiglaselt ja  erapooletult  kehtiva õiguse kohaselt, mitte ei lase end suunata. Avalikkuse 
põhimõte kätkeb endas isiku subjektiivset õigust avalikule kohtuistungile ja teisalt konkreetse 
kohtuasjaga  mitteseotud  isiku  (avalikkuse)  õigust  viibida  kohtuistungil.  Kohtuistungi 
kinniseks  kuulutamisel  kaalub  menetlusosalise  isiklik  õigus  või  eraeluline  asjaolu  üles 
avalikkuse  huvi  kohtuasja  vastu.  Selliseks  isiklikuks  õiguseks  võib  olla  alaealise  õiguste 
kaitse  või  menetlusosaliste  perekonnaelu  kaitse.  Kohtulahendi  resolutsioon  on  avalikud  ka 
siis, kui kohtuistung kuulutati kinniseks .   
Kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte väljendub on ka kohtulahendite avalikustamises.  
Suulisuse  põhimõte  aitab  avalikkuse  põhimõtet  ellu  viia.  Kui  kogu  kohtumenetlus  oleks 
kirjalik, ei oleks avalikkusel kohtusaalides midagi teha ning tõendite uurimise protseduuri üle 
avalikkusel  siis  sisuliselt  kontroll  puuduks.  Samuti  on  suulisuse  põhimõte  seotud  tõendite 
uurimise vahetusega, eriti kui tõendiks on tunnistaja ütlus. Tunnistaja kuulamise asemel tema 
kirjalikke  seletusi  lugedes ei ole alati võimalik tunnistaja usaldusväärsust hinnata.  
Samas  ei  ole  avalikkuse  põhimõte  absoluutne,  sest  menetlusseadus  võimaldab  kohtuasja 
kirjalikku menetlemist kõigis kohtuastmetes, kuigi esimeses astmes on see võimalus piiratud. 
Kirjaliku menetluse puhul on piiratud avalikkuse printsiibi  toimimine , kuivõrd avalikkusel ei 
ole  isegi  võimalust  kohtuasjas  menetlusest  lihtviisil  teada  saada,  veel  vähem  selle  menetlust 
jälgida. Nähtavasti on menetluses tegemist menetlusosalistele pakutava garantiiga, mis peaks 
tagama  kohtu  erapooletuse.  Kui  nüüd  pooled  kirjaliku  menetlusega  nõustuvad  ning  asjas 
suulist  ärakuulamist  avalikul  kohtuistungil  ei  soovi,  ei  ole  nende  menetlusõigusi  sellega 
rikutud,  et  avalik  kohtuistung  pidamata  jääb.  Küll  aga  võib  väita,  et   rikutakse   avalikkuse 
õigust  informatsiooni  saamisele,  mis  nähtavasti  haarab  endasse  õiguse  saada  teavet  kohtu 
tegevuse kohta.  
Hea usu põhimõte 
Kohtumenetlus  ei  saa  toimida  ilma  hea  usu  põhimõtteta.  TsMS  §  200  lg  1  menetlusosalised 
on  kohustatud  kasutama  oma  menetlusõigusi  heauskselt.  Kohus  ei  luba  menetlusosalisel 
õigusi  kuritarvitada,  menetlust  venitada  ega   kohut   eksitusse  viia.  Asja  õiget,  kiiret  ja 
võimalikult  väikeste  kuludega  menetlemist  pahatahtlikult  takistavat  menetlusosalist  võib 
kohus  trahvida  (lg  2).  RKL  3-2-1-79-06  selleks  ei  ole  vaja  menetlusosalist  antu  asjaoludel 
eelnevalt hoiatada TsMS § 46 lg 2 järgi.   
Menetlusõigusi  on  võimalik  kasutada  selliselt,  et  kohtuvõimu  kätega  põhjustatakse  teisele 
isikule  asjatut  ja  õigustamatut  kahju.  Ehkki  on  väidetud,  et  korraline  õigustee  ei  saa  endast 
kujutada  kahju  tekitamist,  on  samas  siiski  tõsi,  et   pahatahtlik   hageja  võib  oma   tegevusega  
kostja täiesti õigustamatult  sundida  tegema märkimisväärseid kulutusi selleks, et pahatahtliku 
hagi  vastu  end  kaitsta.  Samuti  on  menetluses  võimalik  menetlusõiguse  sätteid  formaalselt 
järgides põhjustada protsessi venimist, kohut eksitada või vastaspoolt õigustamatult ahistada. 
Kindlasti  ei  ole  need  tegevused  tsiviilkohtumenetluse  eesmärgiga  kooskõlas  ning  selline 
olukord viiks kohtusüsteemi maine langusele .  
Antud  printsiibi  juures  võiks  vaadelda  ka  isikuid,  kes  kohtu  eest  kõrvale  hoiduvad.  Hea  usu 
põhimõttega   vastuolus   tegutsemine  muudab  kohtusüsteemi  mitte  ainult  ebausaldusväärseks, 
vaid  ka  kohmakaks  ja  aeglaseks,  mis  aga  omakorda  tähendab  seda,  et  tsiviilvaidluste 
lahendamiseks püütakse leida erinevaid kohtu- ja õigusväliseid  meetodeid . Just selle olukorra 
vältimiseks ongi menetlusosalistele pandud kohustus oma menetlusõigusi teostada heas usus  
Kompromissi soodustamise põhimõte 
TsMS § 4 lg 4 kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või 
selle  osa  lahendatakse  kompromissiga  või  muul  viisil  poolte  kokkuleppel,  kui  see  on  kohtu 
hinnangul  mõistlik.  Kohus  võib  selleks  muu  hulgas  esitada  pooltele  kompromissilepingu 
projekti  või  kutsuda  pooled  isiklikult  kohtusse,  samuti  teha  neile  ettepaneku  vaidluse 
kohtuväliseks  lahendamiseks  või  lepitaja  poole  pöördumiseks.  Kompromissi  soodustamise 
põhimõte  on  ühtlasi  seotud  menetlusökonoomia  põhimõttega.  Kompromissi  sõlmimist 
soodustatakse  ka  nt  menetluskulude  tagastamisega  –  TsMS  §  150  lg  2  p  1  kohaselt 
tagastatakse  pool  menetluses   tasutud   riigilõivust,  kui  pooled  sõlmivad  kompromissi. 
Kompromissiga mittenõustumist võib seevastu tõlgendada karistusena - TsMS § 163 lg 2 järgi 
kui  hagi  rahuldatakse  osaliselt  ja  sellesarnases  ulatuses,  nagu  on   kohtumenetluses  
kompromissina  pakkunud  üks  pool,  võib  kohus  jätta   menetluskulud   tervikuna  või  suuremas 
osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.  
Dispositiivsuse põhimõte 
Dispositiivsuse  põhimõte  tähendab  menetlusosaliste  õigust  käsutada  oma  menetlusõigusi. 
Kohtuasja  algatamine  ja  hagi  ulatus,  samuti  hilisem  menetluse  käik    olenevad  poolte  poolt 
esitatavatest  taotlustest.    Kohus  ei  tee  menetlustoiminguid  ilma  vastava  taotluseta. 
Dispositiivsuse põhimõte avaldub eelkõige hageja õiguses esitada hagi ja määrata oma õiguste 
kaitse  ulatus  (määrata  hagi  alus  ja  ese),  pooltel  on  õigus  esitada  tõendeid,  leppida  kokku 
tõendite liigis, lahendada vaidlus kompromissi sõlmimisega.  
Riikliku õigusemõistmise monopoli põhimõte 
Õigusemõistmise  monopoli  põhimõte,  mis  on  muudes  menetlustes  ( kriminaal -,  väärteo-  ja 
haldusmenetlus )  üsna  ühemõtteliselt  kohaldatav,  on  tsiviilkohtumenetluses   rakendatav  
tähelepanuväärse  erandiga.  Nimelt  TsMS  14.  osa  näeb  ette  võimaluse  vaidlevate  pooltele 
moodustada  omavahelisel  kokkuleppel   vahekohtu ,  mis  on  riikliku  kohtu  asemel  nende 
vaidluse  lahendajaks.  Eristatakse  ad  hoc  vahekohtuid,  mille  pooled  võivad  vastastikusel 
kokkuleppel  moodustada  konkreetse  vaidluse  lahendamiseks,  ning  alaliselt  tegutsevaid 
vahekohtuid  (nt  Eesti  Kaubandus-  ja  Tööstuskoja  vahekohus).  Vahekohtu  menetlus  peab 
järgima  küll  üldiseid  ausa  menetluse  põhimõtteid,  kuid  pooled  võivad   konkreetsetes  
menetlusreeglites,  kohtu  koosseisu  ja  tõendamisreeglites  kokku  leppida.  Alalise  vahekohtu 
lahendid  on ka otse täidetavad, ad hoc vahekohtu lahendid peab täidetavaks tunnistama riiklik 
kohus (§ 753 lg 1) 
Kohtusse  pöördumise   eelduseks   on  isiku  õiguste   rikkumine .  Õigus  oma  rikutud  õiguste  ja 
vabaduste kaitseks kohtusse pöörduda, on sätestatud põhiseaduse § 15 kui igaühe õigus. Isiku 
õigusele korrespondeerib riigi kohustus tagada selle õiguse täitmine. Kohtusse pöördumiseks 
on siiski vajalikud teatud  eelduste  olemasolu. 
 
Tsiviilkohtumenetlus- õigusvõime   
Õigus-  ja  teovõime  määratlemisel  tuleb  lähtuda  tsiviilseadustiku  üldosaseaduses  sätestatud 
õigus-  ja  teovõime  mõistest,  millele   viitab   ka  seaduse  vastav  säte.  Tsiviilkohtumenetlus-
õigusvõime 
on 
 
isiku 
võime 
omada 
tsiviilkohtumenetluseõigusi 
ja 
kanda 
tsiviilmenetluskohustusi.  Igal  füüsilisel  isikul  on  seega  tsiviilkohtumenetlus-õigusvõime 
sünnist surmani.  
Tsiviilkohtumenetlus-teovõime 
Tsiviilkohtumenetlus-teovõime 
on 
isiku 
võime 
teostada 
oma 
tegudega 
tsiviilkohtumenetlusõigusi  ja  -kohustusi.  Isiku  teosvõime  määratlemisel  tuleb  lähtuda 
tsiviilseadustiku  üldosa  seaduses  sätestatud  teovõime  määratlusest.  Kohtul  on  kohustus  asja 
menetluse võtmisel ja ka menetluse käigus kontrollida isiku tsiviilkohtumenetlus-teovõimet . 
Täisealise  füüsilise  isiku  puhul  eeldatakse,  et  ta  on   teovõimeline ,  kui  talle  ei  ole  eestkostjat 
määratud.  Samas  on  teovõime  faktiline  seisund,  seega  kui  kohtul  kohustus  määrata  isikule 
esindaja  või  astuda   samme    eestkostja   määramiseks,  kui  kohtumenetluse  käigus   selgub ,  et 
isiku teovõime on piiratud. Tsiviilkohtumenetlus-teovõimet ei ole piiratud teovõimega isikul 
st alaealisel ega täisealisel piiratud teovõimega isikul.  
Juriidilise  isiku  tsiviilkohtumenetlus-teovõime  oleneb  juriidilise  isiku   seadusliku   esindaja 
teovõimest ning on tihedalt seotud juriidilise isiku esindamisega kohtus.  
Kohtumenetluses  isikul  kas  on  või  ei  ole  tsiviilkohtumenetlus-teovõimet,  see  ei  saa  olla 
piiratud ulatuses nagu alaealise piiratud teovõime TsÜS mõttes. 
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks 
menetluse  algatamine  on  vajalik  seetõttu,  et  tsiviilkohtumenetlusteovõimetu  isiku  osalemine 
õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud.  Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes 
kaitsma  kohtu  määratud  eestkostja,  kes  on  PKS  §  98  lg  1  järgi  piiratud  teovõimega  isiku 
seaduslik esindaja . 
Kohtusse pöördumise õigus 
Isikul  on  õigus  pöörduda  kohtusse  enda  rikutud  õiguse  või  vabaduse  kaitseks.  Teise  isiku 
õiguste kaitseks või teiste isikute vahelise õigussuhte vaidlustamiseks kohtusse pöördumine ei 
ole  üldiselt  lubatud.  Seaduses  otseselt  sätestatud  juhul  on  õigus  pöörduda  kohtusse  ka  teise 
isiku  õiguste  kaitseks.  Autoriõiguse  seadus  sätestab   autorite   õigusi  kaitsva  organisatsiooni 
õiguse pöörduda kohtusse enda nimel oma organisatsiooni liikmete õiguste kaitseks.  
Kohtulahendid  teiste  isikute  vahelise  tehingu  vaidlustamiseks  3-2-1-59-07,  lisaks  3-2-1-161-
04, 3-2-1-84-06. 
Teise isiku huvide kaitseks saab kohtusse pöörduda näiteks  mittetulundusühing  (korteriühistu) 
oma liikmete õiguste kaitseks,  kohtuasi  3-2-1-76-04. 
Isik  saab  pöörduda  kohtusse  üksnes  sellise  õiguse  või  vabaduse  kaitseks,  millele  riik 
seadusega  kaitse  annab.  VÕS  §  4  lg  1  sätestab,  et  mittetäieliku  kohustuse  täitmist  ei  saa 
võlausaldaja   nõuda,  seega  ei  saa  võlausaldaja  pöörduda  ka  kohtusse  hagiga  mittetäieliku 
kohustuse  täitmisele  sundimiseks.    Hagita  menetluse  avalduse  esitamise  õigus  peab  olema 
sätestatud materiaalõiguses.  
Kohtulahendis 3-2-1-141-06 sedastas riigikohus,  et sünnikoha kande muutmine sünniaktis ei 
ole  õigus,  millele  riik  kohtulikku  kaitset  pakub.  Kohtuotsusest  nähtub,  et  avaldaja  esitas 
maakohtule  avalduse  sünniakti  sünnikoha  kande  muutmiseks.  Maakohus  keeldus   avaldust  
menetlusse  võtmast  viidates  TsMS  §  371  lg  2  p-le  2.  Ringkonnakohus  ei  rahuldanud 
määruskaebust. Riigikohus asus seisukohale, et sellist avaldaja huvi perekonnaseadus ei kaitse 
ning  avaldaja  ei  ole  väitnud,  et  sünniakti  sünnikoha  kanne  takistaks  tal  õiguste  teostamist. 
selle õiguse täitmine. Kohtusse pöördumiseks on siiski vajalikud teatud eelduste olemasolu 
Kohtualluvus  
Isiku õiguste efektiivse kaitse tagamiseks on oluline, et pöördutaks õige kohtu poole . Kohtu 
pädevuseks  e  kohtualluvuseks  e  kohtuvõimkonnaks  nimetatakse  kohtu  seadusega  määratud 
võimupiire  õigusemõistmisel.  Kohtualluvus  tähendab    isiku  õigust  pöörduda  vaidluse 
lahendamiseks  Eesti  kohtusse,  kui  tema  suhtes  ei  kehti  muud  kohtualluvust  reguleerivad 
sätted või kokkulepped,  ja kui isik on seda teinud, peab Eesti kohus asja  lahendama   ega saa 
keelduda esitatud nõuete menetlemisest otstarbekuse  kaalutlustel  e kohus  on kohustatud asja 
lahendama.  Esmaselt  tuleb  kontrollida  rahvusvahelist  (sh  EL)  kohtualluvust,  seejärel 
kohtuasja Eesti alluvust.  
Sellest  tulenevalt  on  TsMS  §  102  lg-s  2  sätestatud  asjaolude  esinemise  korral  isikul  õigus 
pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti kohtusse, kui tema suhtes ei kehti muud kohtualluvust 
reguleerivad  sätted  või  kokkulepped,  ja  kui  isik  on  seda  teinud,  peab  Eesti  kohus  asja 
lahendama  ega  saa  keelduda  esitatud  nõuete  menetlemisest  otstarbekuse  kaalutlustel.  Sõna 
"võib" tuleb TsMS § 102 lg 2 mõttes mõista kohtule pädevust andva normina, st sõna "saab" 
tähenduses, mitte aga kaalutlusnormina. 
Abielu  lahutamise  ja  abikaasade  varasuhtest  tulenevate  nõuete  rahvusvahelise  kohtualluvuse 
määramisel  ei  ole  tähendust  asjaolul,  millises  riigis  asub  abikaasade  vara.  Abieluasja 
rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele 
kohaldada . Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud TsMS § 102 
lg-s  2  sätestatud  tingimused.  Kui  asi  allub  Eesti  kohtule,  tuleb  kohtul  järgmiseks  selgitada, 
millise  riigi  õiguse  alusel  tuleb  asi  lahendada.  Abikaasade  varasuhetele  kohaldatav  õigus  on 
Eesti õiguses sätestatud REÕS §-s 58. 
Kui  kohtule  esitatakse  avaldus,  tuleb  kohtul  TsMS  §  75  lg  1  järgi  kontrollida  nii  seda,  kas 
Eesti kohus on rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma, kui ka seda, 
kas just see Eesti kohus, kuhu avaldus esitati, on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev 
asja lahendama.  
Kui  kohtule  esitatakse  avaldus  lapse  elukoha  määramiseks,  tuleb  rahvusvahelise 
kohtualluvuse määramisel lähtuda EL määruse nr  2201 /2003 sätetest. Nimetatud määruse art 
8  lg  1,  art  16  ja  TsMS  §  362  lg-te  1  ja  2  alusel  peab  kohus  lapse  suhtes  vanema  õiguste 
määramiseks  avalduse  saamisel  kontrollima,  millises  liikmesriigis  on  lapse  harilik 
viibimiskoht ajal, mil avaldus jõudis Eesti kohtusse.  
Euroopa  Kohtu  2.  aprilli  2009.  a  otsuse  kohtuasjas  nr  C-523/07  (ELT  C  141/22,  20.  juuni 
2009,  lk  14)  kohaselt  tuleb  lapse  harilik  viibimiskoht  määrata  kindlaks  riigi,  mitte  linna  või 
muu  koha  täpsusega,  ning  seda  tehes  tuleb  arvestada  kõiki  asjaolusid,  mille  alusel  saab 
tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Nimetatud Euroopa Kohtu lahendi 
järgi  on  oluline  mh  tuvastada,  millises  liikmesriigis  on  laps  sotsiaalsesse  ja  perekondlikku 
keskkonda paremini integreerunud.  
EL  määruse  nr  2201/2003  art  8  ja  art  9  lg  1  järgi  läheb  lapse   hariliku   viibimiskoha 
õiguspärase muutumise korral vanemliku vastutuse asjade lahendamise  pädevus  üle lapse uue 
hariliku  viibimiskoha  riigi  kohtule,  v.a  suhtlusõiguse  määramine.  Lapse  ebaseadusliku 
äraviimise või kinnipidamise korral ( Haagi  1980. a konventsiooni mõttes) säilib EL määruse 
nr 2201/2003 art 10 järgi pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik viibimiskoht 
vahetult  enne  tema  äraviimist  või  kinnipidamist.   Viidatud   sätetest  tuleneb,  et  lapse  ühest 
liikmesriigist  teise   asumise   korral  peab  kohus  vanemliku  vastutuse  asjades  rahvusvahelise 
kohtualluvuse  kontrollimisel  lisaks  lapse  hariliku  viibimiskoha  tuvastamisele  selgitama  ka 
seda,  kas  laps  asus  hariliku  viibimiskoha  riigist  teise  liikmesriiki  elama  õiguspäraselt.  Kui 
laps  viidi  ära  ilma  teise  hooldusõigust  omava  vanema  nõusolekuta,  säilib  üldjuhul  lapse 
harilikuks   viibimiskohaks  olnud  liikmesriigi  kohtul  pädevus  sõltumata  sellest,  et  laps  viibib 
teises liikmesriigis. 
Kohtualluvuse  kontroll  on  kohtu  kohustus,  seega  lasub  kohtul  asja  menetlusse  võtmisel 
kohustus  kontrollida,  kas  vaidlus  allub  vaidlust  lahendavale  kohtule.  Vale  kohtu  poolt  asja 
lahendamine  toob  kaasa  lahendi  tühistamise,  sest  vale  menetlusõiguse  valik  on  oluline 
menetlusnormi  rikkumine.  Kui  hagi  esitatakse  mitme  kostja  vastu,  kes  elavas  või  asuvad 
erinevate  kohtute  tööpiirkonnas,  on   hagejal   õigus  valida  kohut.   Vastuhagi   ja  iseseisva 
nõudega  kolmanda  isiku  hagi  esitatakse  sellesse  kohtusse  kus  vaadatakse  läbi  põhihagi. 
Valele  kohtule  esitatud  avalduse  võib  kohus  kas  õigele  kohtule  edasi  saata  või  keelduda 
määrusega  asja  menetlusse  võtmisest  ning  saata  see  koos  selgitustega  hagejale  tagasi.  Isikul 
on õigus  paluda  kohtul eelnevalt kindaks määrata kohtualluvus, kui kohtualluvuse küsimus ei 
ole selge. Taotluse saab esitada koos tulevase hagiga.  
Kohtuvõimkond asja liikide järgi 
Eestis on eraldi  halduskohtud , mille ülesandeks on lahendada avalik-õiguslikud vaidlused ehk 
vaidlused,  kus  üheks  pooleks  on  avaliku  võimu  kandja  kas  riigi,  kohaliku  omavalitsuse  või 
muu  avalikku  võimu  teostava  isiku  näol  ning  teiseks  pooleks  füüsiline  või  eraõiguslik 
juriidiline isik. Tsiviilasju arutavad Eestis  maakohtud . Kõiki tsiviilõiguslikke (eraõiguslikke) 
vaidlusi  võib  arutada  kohtus,  kuid  on  võimalus  ka  kohtuväliseks  asja  lahendamiseks  kas 
töövaidluskomisjonis,  üürikomisjonis  või  vahekohus.  Selliste  kohtuväliste  võimaluste  hulk 
laieneb   pidavalt,  kuid  sellise  kohtuvälise  komisjoni  otsusega  mittenõustumisel  on  alati 
võimalik vaidlus lahendada kohtus.  
Kohtulahendeid 
halduskohtu 
ja 
üldkohtu 
pädevuse 
piiritlemiseks. 
Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi  otsus  3-2-1-100-08  sedastab,  et  kohtumenetluse  normid  ei  välista  avaliku 
õiguse  normide  täiendavat  kohaldamist  üldkohtu  poolt  ega  eraõiguse  normide  täiendavat 
kohaldamist  halduskohtu  poolt  haldusasja  läbivaatamisel.  Tsiviilõigusliku  tehingu  tühisuse 
kindlakstegemine  halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik  haldusakti  või haldusorgani 
toimingu  peale  esitatud  kaebuse  läbivaatamisel.  Kohtuotsuse  resolutsioonis   halduskohus  
haldusaktiga  seotud  tehingu  tühisust  üldjuhul  siiski  tuvastada  ei  tohi.   Erandina   on  see 
võimalik juhtudel, kui selline  volitus  tuleneb otseselt eriseadusest.  
Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus 
on  haldusakti  HKMS  §  26  lg  1  p  1  alusel  tühistanud.  Sellises  olukorras  ei  saa  tsiviilasja 
lahendav  kohus   asuda   haldusakti  kehtetuse  kohta  teistsugusele  seisukohale.  Muus  osas  on 
halduskohtu  otsus,  millega   haldusakt   tühistatakse,  üldkohtu  jaoks  tõendiks  TsMS  §  272 
tähenduses.  Seega  saab  teises  kohtuasjas  tehtud  kohtulahendit  kasutada  tõendina  nende 
asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus. Kohtute pädevuse piiritlemisel 
on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikest 
suhetest  tulenevad  vaidlused  ja  üldkohtu  pädevuses  eraõiguslikest  suhetest  tulenevad 
vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti. Näiteks 3-2-1-133-06 Haigekassa poolt  ravikindlustuse  
seaduse  alusel  töötajale  väljamakstud  hüvitise  osaline  tagasinõue  kostja  vastu  on 
tsiviilõiguslik  nõue,  olenemata  sellest,  et  sellise  nõude  esitamise  õigus  on  sätestatud 
ravikindlustuse seaduses. 
3-2-1-55-08-  ja  3-2-1-91-08  kui  mingi  koormatis  ei  ole  küll  riigimaksuna  või  lõivuna 
kehtestatud  kuid  on  oma  loomult  avalik-õiguslik  n  tuletornimaks,  jäämurde  tasu  või 
tehnovõrgu sundvaldus  avalikes  huvides siis neid vaidlusi lahendab halduskohus.  
3-2-1-140-09  vaidlused  tervise  kahjustamisega  tekitatud  kahju  eest  mõistetava  hüvitise 
suuruse  üle  tuleb  lahendada  üldkohtus  sõltumata  sellest,  kas  hüvitise  maksjaks  on  tööandja 
või sotsiaalkindlustusorgan. 
Haldus  ja  tsiviilkohtu  pädevuse  piiritlemine  erikogu  määruse  3-2-4-1-10  järgi  sedastab,  et 
riigivastutuse järgi avaliku võimu kandja poolt  liikluses  osalemisel kahju tekitamine üldjuhul 
kahju  tekitamine  eraõiguslikus  suhtes.  Üksnes  erandina,  kui  avaliku  võimu  kandja  kasutas 
oma eriõigusi, on tegemist kahju tekitamisega avalik-õiguslikus suhtes. 
Hierarhiline  alluvus 
Kõikide  tsiviilasjade  menetlus  algab  esimese  astme  kohtust.  Ringkonnakohus  saab  arutada 
ainult  neid  asju,  mis  on  arutatud  esimeses  astmes  ja  edasi  kaevatud.  Riigikohus  arutab  vaid 
selliseid tsiviilasju, mille kohta on ringkonnakohus oma lahendi teinud.  Ainsaks  erandiks  on 
tsiviilkohtumenetluses  vahekohtu  otsuste  tühistamise  taotlused,  mis  tuleb  esitada 
ringkonnakohtule arutamiseks.  
Territoriaalne alluvus 
Igal  kohtul  on  oma   territoorium ,  mida  ta   teenindab .  Territoriaalne  alluvus  määrab  ära 
samaliigiliste kohtute vahel asjade  alluvuse . Üldise alluvuse reegli järgi esitatakse hagi kostja 
elu – või asukoha järgi  Kui hagi on esitatud valele kohtule, siis on kostjal alati õigus paluda 
saata asi sellesse kohtusse kus on kostja elu – või asukoht. 
Alternatiivne  e valikuline kohtualluvus   
Seadus  võimaldab  hagejal  valida  asja  lahendava  kohtu  selliselt,  et  lisaks  üldisele 
kohtualluvusele  on  võimalik  vaidluse  lahendamine  hageja  poolt  määratud  kohtus.  Kui 
alternatiivne  alluvus  on  lubatud  ja  asi  võib   alluda    mitmele   kohtule,  siis  on  see  hageja  õigus 
valida kohut. Alternatiivne alluvus peab olema seaduses selgesõnaliselt sätestatud.  
• 
kostja viibimiskoha järgi (N:  tudengid , kaitseväelased); 
 
kostja  tegevuskoha  järgi,  kui  kostja  tegutseb  majandus-  kutsetegevuses  või  juriidilise 
isiku asukoha järgi ,  
 
kostja asukoha järgi, kui vaidluse esemeks on liikmelisus või osalus äriühingus,  
• 
välisriigis elava isiku vastu esitatud varalises nõudes vara asukoha järgi, 
• 
hüpoteegist või reaalkoormatisest tulenevas vaidluses  kinnisasja  asukoha järgi, 
• 
töölepingust tulenev vaidlus töötaja elukoha või töötamise koha järgi. 
• 
lepingust tulenev või lepingu tühisuse tuvastamise hagi lepingu täitmise koha järgi, 
kahju  õigusvastase   tekitamise   puhul  kahju  tekitanud  teotoimepaneku  või  kahju  tekitanud 
sündmuse toimumise koha järgi jne. 
Erandlik  kohtualluvus.  
Erandlik  kohtualluvus  on  seadusega  määratud  eriline,  eksklusiivne  kohtualluvus,  mis 
tähendab,  et  kohtualluvuse  kokkulepe  ei  ole  lubatud.  Selline  alluvus  tagab  kergema  ja 
odavama  kohtuotsuse  täitmise  protsessi.  Hagita  menetluses  on  üldjuhul  tegemist  erandliku 
kohtualluvusega.  
Hagilistes asjades on erandlik kohtualluvus sätestatud: 
• 
kinnisasja  puutuva  vaidluse  puhul  sh  kinnisasja  üürilepingust  tulenev  vaidlus  – 
kinnisasja asukoha järgne kohus; 
• 
juriidilise isiku organi otsuse  vaidlustamine  juriidilise isiku asukoha järgi; 
• 
abieluasjades abikaasade ühise elukoha või kostja elukoha/asukoha järgi; 
• 
ülalpidamisasjades lapse elukoha või kostja elukoha/asukoha järgi. 
Kohtualluvuse kokkulepe 
Kohtualluvuse    kokkulepe  on  võimalik  vaid  juhul,  kui  see  on  sõlmitud  vaidluste 
lahendamiseks,  mis  tõusetuvad  mõlema  poolt  majandus-  või  kutsetegevusest.  Kohtualluvuse 
kokkulepe ei ole õiguslikult siduva, kui see on sõlmitud konkretiseerimata õigussuhte kohta, 
hagi  esemeks  on  mittevaraline  nõue,  pool  on  ilma  jäetud  Eesti  kohtualluvusest.  Eelnõu 
määratleb  ära  ka  Harju  maakohtu  erialluvuse.  Kui  vaidluse  peaks  lahendama  Eesti  kohus, 
kuid ei ole võimalik kindlaks määrata kohtualluvust, lahendab asja Harju maakohus. 
Rahvusvahelise kohtualluvuse määramiseks tuleb arvestad eelkõige  Euroopa Liidu Nõukogu 
määrustega nr 44/2001 ja 2201/2003 ning Haagi konventsioonidega ja riikide vahel sõlmitud 
kahepoolsete  lepingutega.  Riigikohtus  on  oma  lahendis  3-2-1-66-10  selgitanud,  kas 
perekonnaasjades Eesti kohus on rahvusvahelise eraõiguse järgi pädev asja lahendama ja kas 
just see Eesti kohus on pädev asja lahendama. 
Tsiviilkohtumenetluse subjektid 
Tsiviilkohtumenetluse  seadustikus  ei  tunta  erinevalt  kriminaalmenetluse  seadustikust 
tsiviilkohtumenetluse subjektide mõistet, on siiski selgelt eristatavad järgmised kategooriad: 
1. 
Õigusemõistjad e kohus 
2. 
vaidlejad (menetlusosalised); 
3. 
menetlust  toetavad  isikud.  
Kohus 
Põhiseaduse § 146 kohaselt on ainsaks õigusemõistjaks Eesti Vabariigis kohus. Erakorraliste 
kohtute  loomine  ei  ole  lubatud,  vajadusel  võib  teatud  liiki  asjade  lahendamiseks  luua 
erikohtuid.  Kohtu  all  tuleb  mõista  kohut  kui  institutsiooni  tervikuna  st  kohtunikke  ja 
kohtuametnikke ning konkreetset asja lahendavat kohtunikku või kohtuametnikku. Kohtuasja 
toimikust peab olema nähtav asja lahendav kohtukoosseis  
Kohtuasja  lahendamisel  võivad  mõningaid  menetlustoiminguid  teha  ka  kohtuametnikud. 
Kohtuametnikud  võivad  teha  ka  kohtumääruseid,  mis  ei  ole  edasi  kaevatavad.  Lõpliku 
kohtulahendi  teeb  alati  kohtunik  va  maksekäsu  kiirmenetluses,  kus  lahendi  teeb  laiendatud 
pädevusega kohtunikuabi. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 kehtivad TsMS § 204 ja § 219 lg 1 
ka  maksekäsu  kiirmenetluse  kohta.  Maksekäsu  kiirmenetluse  korraldamine  on  üldjuhul  üle 
antud kohtunikuabide pädevusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustik  ei võimalda kohtunikuabil 
määrata ekspertiise ega algatada menetlusosalisele eestkostja määramiseks menetlust. Selline 
õigus on üksnes kohtunikul. TsMS § 595 lg 2 p 3 sätestab, et registriasjas peab kohtunikuabi 
määruse  või  kande  tegemise  andma  pädevale  kohtunikule,  kui  avalduse  läbivaatamisel 
ilmnevad  õiguslikud  raskused.  TsMS  §  595  lg  2  p  3  tuleb   analoogia   alusel  kohaldada  ka 
maksekäsu  kiirmenetluses.  Seega  kui  maksekäsu  kiirmenetlust  korraldaval  kohtunikuabil 
tekib   kahtlus   maksekäsu  kiirmenetluse  poole  tsiviilkohtumenetlusteovõimes,  peab  ta  andma 
maksekäsu kiirmenetluse üle kohtunikule.  
Kohtu  koosseis  asja  arutamisel  on  kas  ainuisikuline  või  kollegiaalne.  Esimeses  kohtuastmes 
menetleb  asja  kohtunik  ainuisikuliselt.  Teise  astme  kohus  lahendab  kõiki  vaidlusi 
kollegiaalselt,  kolmeliikmelises  koosseisus  .  Ringkonnakohtu  esimees  võib  kaasata  kohtu 
koosseisu  esimese  astme  kohtuniku,  kes  ei  tohi  olla  asjas  ettekandja  ega  eesistuja. 
Korraldavaid  menetlustoiminguid  võib  ringkonnakohtunik  teha  ainuisikuliselt  .Riigikohtu 
tsiviilkolleegiumi 23.02.2011.a. määrus Lunjova ja Pilipenko asjas (3-2-1-172-10) rõhutab, et 
kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning 
määramise  kord  peab  olema  ka  menetlusosalistele  arusaadav.  Samuti  peab  kõrgemal  kohtul 
olema  võimalik  seda  kontrollida  -  see  on  üks  erapooletu  õigusemõistmise  garantiidest.  Kui 
toimikust  ei  nähtu,  mis   põhjusel   on  kohtukoosseis  vahetunud,  st  kui  ringkonnakohtu 
koosseisu  vahetumine  ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist 
menetlusõiguse  normi  rikkumisega.  Kui  asja  menetluse  käigus  kohtukoosseis  vahetub, 
arutatakse asja algusest peale. Kui  eelmine  kohtukoosseis on  kogunud  ja uurinud tõendeid, ei 
pea uus koosseis seda  kordama , kui pooled seda ei taotle. 
Riigikohus  asutab  asju  kollegiaalselt  kas  kolmeliikmelises  koosseisus,  kogu  kolleegiumi 
koosseisus,  seda  juhtudel,  kui  on  tegemist  eriti  keerukate  või  oluliste  vaidlustega  või 
Riigikohtu  eri-  või  üldkogul.  Otsustuse  selle  kohta,  et  kas  anda  asi  arutamiseks  kogu 
tsiviilkolleegiumile, eri-või üldkogule, teeb asja arutav kolmeliikmeline kolleegium. 
Kohtuotsusele  kirjutavad  alla  kõik  asja  arutamisest  osa  võtnud  kohtunikud,  ka  need,  kes  on 
hääletanud  otsuse  vastu.  Kohtunikul  on  võimalus  kohtuotsusega  mittenõustumisele  kirjutada 
eriarvamus,  mis  lisatakse  kohtuotsusele.  Otsustuse  tegemine  kollegiaalsel  arutamisel  toimub 
hääletamise  teel  pärast  nõupidamist.  Nõupidamise  juures  võivad  viibida  kohtunikud  ning 
kohtotsuse  vormistamiseks  vajalikud  isikud  sh  kohtuametnikud,  praktikandid.  Kui 
taandamisavaldus  on  ilmselt  põhjendamatu,  võib  kohtunik  TsMS  §  28  lg  2  esimese  lause 
kohaselt menetlust jätkata, kuigi ta ei või teha asjas lõpplahendit.  
Taandamine  
Kohtunik  peab  olema  erapooletu  ja  sõltumatu,  mis  on  tagatud  taandamise  instituudiga. 
Kohtunikul on kohustus teha enesetaandus, kui esinevad taandamise aluseks olevad asjaolud. 
Taandamise  aluseks  olevate  asjaolude  loetelu  on  avatud  loetelu.  Taandamise  avaldus  tuleb 
esitada  kirjalikult,  see  peab  olema  motiveeritud  ning  tuleb  esitada  kas  esimesel  kohtu  poole 
pöördumisel või kohe, kui ilmneb taandamise aluseks olnud asjaolu. Samade asjaolude alusel 
saab  taandusavalduse  esitada  vaid  üks  kord,  õigusemõistmisest  põhjuseta   keeldumine   ei  ole 
lubatud.   
Menetlusosalised e vaidlejad 
Menetlusosalised on isikud, kellel on materiaalõiguslik huvi menetluse tulemi vastu ning kelle 
õigusi  ja  kohustusi   tulevane   kohtulahend  puudutab.  Menetlusosalistel  võib  olla  erinev 
menetlusõiguslik  staatus.  Menetlusosalistel  on  menetlussuhe  kohtuga,  kuid  neil  puudub 
menetlusõiguslik  suhe  omavahel,  seega  ei  ole  menetlusosalised  oma  menetlusõiguste  ja 
kohustuste teostamisel üksteisega seotud.  
Menetlusosaliste õigused ja kohustused 
Menetlusosalistel  on  õigused  ja  kohustused,  mille  avatud  loetelu  on  seaduses  ära  toodud. 
Eelkõige  on  neil  õigus  saada  informatsiooni  oma  kohtuasja  kohta  sh  selle  kohta,  millist 
informatsiooni teised menetlusosalised on kohtule andnud. Samuti on menetlusosalistel õigus 
ise  kohtuasjas  menetlustoiminguid  teha,  esitada  oma  seisukohti  ja  tõendeid,   vaielda   teiste 
menetlusosaliste  seisukohtadele  vastu,  suunata  menetluse  käiku  taotluste  esitamisega  ning 
vaidlustada  nii  menetlust  korraldavaid,  kui  ka  lõplike  kohtulahendeid.  Kaebeõiguse  ulatus 
sõltub  isiku  menetluslikust  positsioonist.  Näiteks  on  iseseisva  nõudeta  kolmanda  isiku 
kaebeõigus  on  oluliselt  piiratum  hageja  kaebeõigusest  .    Poolte  õiguste  alla  ei  kuulu  teha 
taotlusi  õiguse  kohaldamise  suhtes.  Riigikohus  on  oma  lahendis  3-2-1-13-06  leidnud,  et 
hageja  taotlus  jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole 
protsessuaalne  taotlus,  samuti  ei    ole  lahendi  3-2-1-4-06  järgi  ka  eelotsuse  küsimine  mitte 
menetlusosalise õigus vaid kohtu õigus või kohustus.  
Menetlusosalise  põhiliseks  kohustuseks  on  kasutada  oma  õigusi  heauskselt.   Menetlusosaline  
ei või TsMS § 200 lg 2 järgi oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse 
viia.  Asja  õiget,  kiiret  ja  võimalikult  väheste  kuludega  menetlemist  pahatahtlikult  takistavat 
menetlusosalist võib kohus sama sätte järgi trahvida. Selleks ei ole vaja menetlusosalist antud 
asjaoludel  eelnevalt  hoiatada  TsMS  §  46  lg  2  järgi.  Lisaks  võib  olla  menetlusosalisel  ka 
spetsiifilisi, kohtuasjaga seotud kohustusi. Näiteks konfidentsiaalsuse kohustus, kui kohtuasja 
raames käsitletakse riigisaladusse või  lapsendamise  saladusse puutuvat.  
Hageja ja kostja 
Hagimenetluses  on  hagi   esitanud   isik,  kelle  õigusi  on  väidetavalt  rikutud  e  kes  õiguskaitset 
taotleb,  hageja  ning  kostjaks  isik,  kelle  vastu  hagi  esitatakse  e  kelle  vastu  õiguskaitset 
taotletakse. Seega on formaalses mõistes  poolteks  need isikud, kes on hagiavalduses pooltena 
nimetatud.  Üldjuhul  langevad  menetluse  pooled  kokku  eraõigusliku  vaidluse  pooltega. 
Hagimenetluses  võivad  siiski   menetluslikult   nõude  maksma  panna  ka  isikud,  kes  ei  ole 
materiaalõigusliku suhte poolteks. Näiteks on pankrotihalduril õigus esitada hagisid.   
Lisaks kõikidele menetlusosalistele  omaste  õiguste ja kohustuste, on hagejal ja kostjal nende 
menetlusõiguslikust positsioonist tulenev ja dispositiivsuse põhimõttest lähtuv õigus alustada 
ja lõpetada menetlus. Hageja õigus on  esitada hagi ning juba esitatud hagi puhul määratleda 
vaidluse ulatus- haginõuet vähendada või suurendada, muuta hagi alust ja eset, taotleda kostja 
asendamist. Hagejal on õigus hagi igal ajal tagasi võtta või hagi menetlusest  loobuda . Kostjal 
on  alati  õigus  hagi  õigeks  võtta,  samuti  võivad  pooled  sõlmida  kogu  menetluse  käigus 
kompromissi.  
Menetluskaaslus 
Õigussuhtes võib osaleda rohkem kui kaks isikut, seega on ka kohtuvaidluse puhul võimalik, 
et  hagejaid  või  kostjaid  on  mitu.  Sellist  olukorda  nimetatakse  menetluskaasluseks.  Mitme 
hageja  osalemisel  kohtuvaidluses  on  tegemist  aktiivse  menetluskaaslusega,  mitme  kostja 
vastu esitatud hagi puhul on tegemist passiivse menetluskaaslusega ning kui nii hagejaid kui 
kostjaid on mitu, siis on tegemist segakaaslusega.  
Iga hageja või kostja osaleb menetluses iseseisvalt st tema toimingust ei tulene kaashagejale 
või – kostjale õiguslikke tagajärgi. Samas, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes 
kõigi  kaashagejate  või  –kostjate  suhtes  ühiselt  ja  kas  või  üks  kaashageja  või  –kostja  järgib 
menetlustähtaega,  osaleb  kohtuistungil,  esitab  kaebuse  või  osaleb  muu  menetlustoimingu 
tegemisel, kehtivad tema  toimingud  ka teiste kaashagejate või –kostjate suhtes. Riigikohus on 
oma otsuses 3-2-1-34-10 leidnud, et üürnike  perekonnaliikmete  õigus vallata eluruumi tuleneb 
üürniku õigusest valdusele. Juhul kui esitatakse hagi eluruumi vabastamiseks üürniku ja tema 
perekonnaliikmete vastu, on nad kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 järgi. 
Samas  solidaarvõlgnikud  ei  ole  juhul,  kui  neist  ühe  või  mitme  vastu  esitatakse  hagi, 
kaaskostjateks  TsMS  §  207  lg  3  mõttes,  sest  seadus  ei  kohusta  hagejat  esitama  hagi  kõikide 
solidaarvõlgnike  vastu   samasse   kohtusse.  Lisaks  kaebuse  rahuldamisega  ning  hagi 
rahuldamata  jätmisega  ühe  või  mitme  kostja  suhtes  ei  kaasne  iseenesest  hagi  rahuldamata 
jätmist  ülejäänud  kostjate  suhtes  .  Riigkohus  o  leidnud  oma  otsuses  3-2-1-116-10,  et  kui 
hagejad on esitanud hagiavalduse küll ühiselt, kuid vaidluse esemeks on igaühe rahaline nõue 
kostja vastu eraldi, osalevad hagejad menetluses iseseisvalt TsMS § 207 lg 2 mõttes. 
Menetlusosaline  võib  kohtuotsuse  peale  edasi  kaevata  vaid  teda  puudutavas  osas  ning 
advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda 
menetluses.  
Paulus   jagab   menetluskaaslust  lihtsaks  ja  vältimatuks  mitme  hageja  ja  kostja  osalemiseks 
kohtuasjas  Lihtsa menetluskaasluse puhul on tegemist olukorraga, kus kohtuasja  menetlemise  
otstarbekusest  esitatakse ühes kohtuasjas nõuded mitme kostja vastu, kuid need nõuded ei ole 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #1 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #2 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #3 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #4 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #5 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #6 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #7 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #8 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #9 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #10 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #11 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #12 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #13 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #14 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #15 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #16 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #17 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #18 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #19 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #20 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #21 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #22 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #23 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #24 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #25 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #26 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #27 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #28 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #29 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #30 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #31 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #32 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #33 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #34 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #35 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #36 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #37 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #38 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #39 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #40 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #41 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #42 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #43 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #44 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #45 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #46 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #47 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #48 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #49 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #50 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #51 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #52 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #53 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #54 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #55 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #56 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #57 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #58 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #59 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #60 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #61 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #62 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #63 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #64 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #65 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #66 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #67 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #68 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #69 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #70 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #71 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #72 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #73 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #74 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #75 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #76 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #77 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #78 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #79 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #80 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #81 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #82 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #83 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #84 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #85 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #86 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #87 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #88 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #89 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #90 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #91 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #92 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #93 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #94 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #95 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #96 Tsiviilkohtumenetluse konspekt 2013 #97
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 97 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-10-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 80 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kitykiisu Õppematerjali autor

Mõisted

tsiviilmenetlusõigus, tsiviilkohtumenetlus, tsiviilmenetlus, objektiks, subjektid, õiguse allikaks, klassikalist tsiviilõigust, hüvitamised, teisalt, kohtu ülesanne, mõistlik aeg, mõistlik aeg, inimõiguste kohus, kaebaja, inimõiguste kohus, raport, 51997, hagimenetlusele, kogumisel, omane anglo, võistlevuse, eelneva, kontinentaal, uurimõispõhimõte, lahendamine inkvisitsiooni, kohtu sõltumatus, otsustuslik sõltumatus, administratiivne sõltumatus, informeerituse põhimõte, eitamine, avalikkuse põhimõte, esimeses astmes, kohtulahendi resolutsioon, seaduslikkuse põhimõte, edasikaebeõigus, edasikaebeõigus, menetlusosalised, rkl 3, menetlusõigusi, ehkki, dispositiivsuse põhimõte, lahendid, tsiviilkohtumenetlus, tsiviilkohtumenetlus, tsiviilkohtumenetlus, menetluse algatamine, kohtulahendis 3, kohtusse pöördumiseks, kohtualluvus, eesti kohus, kohtualluvuse kontroll, erandina, kohtualluvusele, alternatiivne alluvus, hagilistes asjades, kohtunikul, taandamisavaldus, kohtunikul, menetlusosalised, menetlusosalistel, menetlusosalistel, hagimenetluses, hageja õigus, nõusolekule, kolmandal isikul, advokaadisundus, tsiviilkohtumenetlus, riigikohus, riigikohus, esindajale, kohtulahend 3, viidatud sättes, tõestanud notaril, tsiviilkohtumenetlus, esindusõiguse ulatus, esindusõiguse lõppemine, nõustaja, hagi, eseme määratletus, hagi aluseks, hagi esemeks, hagi ese, hagi esitamisel, sooritusnõueteks, tuvastushagi puhul, hagi, kohtueelsele või, kostjal, vastuhagi, hagi aegumisel, tsiviilhagi, hagiavalduse esitamine, hageja ülesandeks, asja hind, kaebemenetluses, riigilõiv, riigilõiv, riigikohus, menetlustoimingu tegemiseks, arvestamise kord, riigikohus, hagejal, kostjal, menetlusosalisel, menetluskulude summa, riigipoolne menetlusabi, tsms, menetluses osalemine, riigikohus, tõendamine, positiivseid fakte, negatiivne tõendamine, tõenduslik presumptsioon, tõendamiseks, tsiviilkohtumenetluses, tõenditel, kohtu määrus, ütluste andmine, menetlusosalisel, trahvimise alused, eeltoodust, eesti kohus, läbiviimiseks, vastaspoolel, seadustikus, kostjal, menetlusdokumendi kättetoimetamine, menetlusdokument, muuks isikuks, riigikohus, lahendis 3, 315 lg, menetlusdokument, kohtutel, objektiivsetel põhjustel, menetlusdokumenti, tähtaja kulgemine, eeldada e, kohtuistung, suuline arutamine, vahetu arutamine, kohtuistungid, kohtu ülesanne, menetlusosalistel, kohtukõne seisukohad, asja arutamist, kohtuotsuse vormistamiseks, menetluse taastamist, osavõtmine, kohtulahendiks, lahend, kohtuotsuse täitmine, põhjendamatuse kohta, hageja, tagaseljaotsuse tegemisel, otsuse jõustumisega, jõustunud kohtuotsus, jõustunud kohtulahend, seaduse loetelust, vormistamiseks, tsiviilkohtumenetluses, apellatsioonkaebuse esitaja, esitamise õigus, apellatsioonkaebusele, apellatsioonkaebuse põhjendust, menetlusosalised, põhjendamiseks, ringkonnakohtul, määruskaebus, määruskaebus, esitamise õigus, kassatsioonkaebuses esitamisel, riigikohtul, ringkonnakohus, ringkonnakohus, asjaolud, uurimispõhimõtte kohta, kohtulikeks erimenetlusteks, hagita menetluses, asjas kompromiss, kaebeõiguslikule isikule, hagita asjades, riigikohus, hagita menetluses, hagita menetlused, eelmainitud põhimõte, perekonnaasjades, menetlusosalisteks, korra rikkumisel, esialgne õiguskaitse, mõlemad vanemad, lahendis 3, teovõime piiramisel, lahendis 3, lähitulevikus, hooldaja, erikontroll, tehnovõrk või, avaldajal

Teemad

  • Tsiviilkohtumenetlus
  • ÜLDISED PÕHIMÕTTED
  • Mõiste
  • Tsiviilmenetluse allikad
  • Tsiviilkohtumenetluse ülesanne ja üldised põhimõtted
  • Ülesanne
  • Üldised põhimõtted
  • Menetlusökonoomia põhimõte
  • Mõistlik aeg
  • Õige lahendamine
  • Kohtuasja optimaalne lahendamine
  • Ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõte
  • Objektiivsus ja sõltumatus
  • Informeeritus
  • Avalikkus
  • Seaduslikkus
  • Edasikaebeõigus
  • Võrdsuse põhimõte
  • Suuline ja vahetu asja arutamise põhimõte
  • Hea usu põhimõte
  • Kompromissi soodustamise põhimõte
  • Dispositiivsuse põhimõte
  • Riikliku õigusemõistmise monopoli põhimõte
  • Tsiviilkohtumenetlus-õigusvõime
  • Tsiviilkohtumenetlus-teovõime
  • Kohtusse pöördumise õigus
  • Kohtualluvus
  • Kohtuvõimkond asja liikide järgi
  • Hierarhiline alluvus
  • Territoriaalne alluvus
  • Alternatiivne e valikuline kohtualluvus
  • Erandlik kohtualluvus
  • Kohtualluvuse kokkulepe
  • Tsiviilkohtumenetluse subjektid
  • Kohus
  • Taandamine
  • Menetlusosalised e vaidlejad
  • Menetlusosaliste õigused ja kohustused
  • Hageja ja kostja
  • Menetluskaaslus
  • Õigusjärglus
  • Kostja kaasamine ja asendamine
  • Kolmas isik
  • Iseseisva nõudega kolmas isik
  • Iseseisva nõudeta kolmas isik
  • Avaldaja ja puudutatud isik
  • Menetlust toetavad isikud
  • Esindus ja esindamine
  • Seaduslik esindaja
  • Lepinguline esindaja
  • Kohaliku omavalitsuse ja riigi esindamine
  • Esindusõiguse ulatus
  • Esindusõiguse kontroll ja lõppemine
  • Hagi
  • Hagi liigid
  • Kostja kaitse hagi vastu
  • Passiivne kaitse
  • Kostja vastuväited
  • Menetluslik taandus
  • Vastuhagi
  • Hagi aegumine
  • Hagi aegumise peatumine
  • Hagide liitmine
  • Hagi muutmine
  • Avalduse üldised vorminõuded
  • Hagiavalduse ja kostja vastuväidete sisu
  • Tsiviilasja hind
  • Menetluskulud
  • Riigilõiv
  • Kautsjon
  • Asja läbivaatamise kulud
  • Tagatis
  • Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  • Riigi poolne menetlusabi
  • Tõendid ja tõendamine
  • Tõendite kuuluvus
  • Tõendite lubatavus
  • Tõendite hindamine
  • Tõendite liigitus
  • Tõendamisest vabastamise alused
  • Tõendite saamise võimalused
  • Hagi menetlusse võtmine ja kohtuasja algatamine
  • Hagi tagamine ja esialgne õiguskaitse
  • Menetlusdokumentide kättetoimetamine
  • Erijuhtudel toimub kättetoimetamine alljärgnevalt
  • Menetlustähtajad, kohtupidamise tagamine
  • KOHTULAHENDID
  • KOHTUOTSUS: OTSUSE PIIRID, OTSUSE VORM, OTSUSE SISU JA OTSUSE
  • OSAD
  • Lapse ja vanema vaheliste suhete reguleerimine
  • Õigusaktid, mis reguleerivad rahvusvahelist kohtualluvust
  • Euroopa Liit
  • Vahekohus
  • Rahvusvahelise lepingud
  • Valdkonnapõhised konventsioonid või rahvusvahelised lepingud
  • Kahepoolsed õigusabilepingud

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

46
doc
Tsiviilkohtumenetluse seminarid
21
docx
Tsiviilkohtumenetluse eksami küsimused 2017
23
doc
Tsiviilkohtumenetlus
269
docx
Õiguse alused eksami kordamisküsimused
42
doc
Tsiviilkohtumenetlus
56
doc
Tsiviiliguse konspekt
214
docx
Õiguse alused kordamisküsimused vastustega
112
pdf
HALDUSÕIGUSE KONSPEKT





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !