Facebook Like
Hotjar Feedback

Tsiviilõiguse üldosa konspekt (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida ta reguleerib ?
  • Mis valikud said olla uue tsiviilõiguse väljatöötamisel ?
  • Kes on kaupmees ?
  • Mis tähendus sellel on ?
  • Millise riigi seadust kohaldada. Kas välismaalane võib Eestis kinnisasja omada ?
  • Millal tekib vajadus õigust rakendada ?
  • Kuidas viia eluline kokku seadusega ?
  • Kuidas seda mõtet siis välja selgitada ?
  • Mille abil olukorda lahendada ?
  • Mis siis saab, kui laps sünnib elusalt, aga sureb kohe ?
  • Kui keegi teeb tehingu, siis kuidas ta teab, et tegu on teovõimelise isikuga ?
  • Kui on siis mil määral ?
  • Kaua on tehing hõljuvalt kehtetu ?
  • Mida naaber saab nõuda ?
  • Mis tehing olemuselt on ?
  • Kui on, siis millises mahus on teovõime piiratud ?
  • Millest saab / ei saa aru ?
  • Mille jaoks peab olema eestkosteasutuste (mis see on ?
  • Mis tähtsust elukoht omab tsiviilõiguse jaoks ?
  • Mida hooldaja peab tegema ?
  • Miks on surnuks tunnistamine vajalik ?
  • Kuidas 5 aastat arvutatakse ?
  • Kui füüsilisel isikul ?
  • Mis õiguslik organ on TÜ Kliinikum ?
  • Mis saab juriidilise isiku varast ?
  • Mida vara endast kujutab ?
  • Mis on siis mittekehaline ese ?
  • Mis tähendab kehaline ?
  • Mis on õiguslik tähendus ?
  • Mis kujutab endast Autoregister ?
  • Mis saavad olla päraldised ?
  • Millised aparaadid kaasas käivad ?
  • Kuidas toimub tsiviilõiguslik reguleerimine tsiviilõiguses ?
  • Kuidas objektiivses õiguses olevad õigusreeglid muunduvad konkreetsete õiguste - kohustuste sisuks ?
  • Kellel on siis õigus ?
  • Kui üürnik ei lähe, siis kas jõuga võib valduse üle võtta ?
  • Mis on siis hädakaitse ?
  • Mis on hädakaitse piiride ületamine ?
  • Kui: 3) kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis Keskne küsimus: millal ületatakse hädakaitse piire ?
  • Kui on hädaseisund või hädakaitse, vaata kõigepealt ega pole hädakaitse ?
  • Millal ta siis on kätte saadud ?
  • Mille puhul peaks tegema kirjaliku ?
  • Mis saab kui vormi pole järgitud ?
  • Kes on teinud oferdi ?
  • Kui ofert on tehtud eemalviibijale, siis millal tuleb vastata ?
  • Kuidas kontrollida kas tehing on kehtiv või mitte ?
  • Mis on head kombed ?
  • Mis on kohustustehing ?
  • Mis on oluline eksimus ?
  • Miks praktiliselt vahet teha ?
  • Millal on ähvardus õigusvastane, et saaks olla aluseks tehingu tühistamiseks ?
  • Mis sisaldab nii suurt intressi on tühine (heade kommete vastane) ?
  • Millal esindust kasutatakse ?
  • Kui esindaja kaudu ?
  • Mis ajast algab rikkumine ?
  • Millal on tähtpäev saabunud ?
 
Säutsu twitteris

<**

TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA

 

1.   SISSEJUHATUS ERAÕIGUSESSE. TSIVIILÕIGUSE MÕISTE

 

1.1                     Eraõigus ja avalik õigus

Õigusest saab rääkida peamiselt kahes tähenduses: 1) objektiivse õiguse tähenduses 2) subjektiivse õiguse tähenduses

Objektiivne õigus – õigusnormide kogu; õigusnorm – riiklikult tagatud üldise iseloomuga kirjutatud käitumisreegel (3 olulist tunnust!); üks liik sotsiaalsetest normidest

Subjektiivne õigus – riiklikult tagatud käitumisvõimalus kas ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teistelt isikutelt

Edasi läheme objektiivse õigusega.

Objektiivne õigus jaguneb kaheks suureks osaks: 1) AVALIK ÕIGUS 2) ERAÕIGUS; seda õigusnormide mõttes (õigusnormid jagunevad era- ja avaliku õiguse normideks).

Eraõiguse ja avaliku õiguse eristamise 3 olulisemat kriteeriumi:

1)   Huviteooria – see eristamine tuleneb Rooma õigusest; avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist (maksukogumine nt.), eraõigus on see, mis puudutab üksikisiku kasu (abiellumine, pärandamine nt.).

2)   Subjektiteooria – Avalikus õiguses ei ole suhte pooled võrdsed, riik on oma olemuselt üle ja iseloomulikud on alluvussuhted; nt. riik kehtestab seadustega maksumäärad ja kogub makse. Eraõiguses on tegemist võrdsete pooltega – eraautonoomia põhimõte, mis tähendab õigust oma asju ise otsustada ja korraldada, selle üks väljund on lepinguvabadus – tahan sõlmin, tahan ei sõlmi.

3)   Meetodist lähtudes - Eraõiguses kehtib põhimõte - lubatud on see, mis ei ole keelatud! NB! Millegipärast on üldlevinud eksiarvamus, et see on õiguse üldpõhimõte, kuid see on omane vaid eraõigusele! Eelkõige väljendub see lepinguõiguses, pooled võivad leppida kokku selles, milles nad soovivad. Kui seaduses on sätestatud mingid reeglid, võivad pooled teistmoodi kokku leppida, va. siis kui see on keelatud. Avalikus õiguses on lubatud see, mis on lubatud. Nt. kohaliku omavalitsuse üksus saab otsustada vaid selle pädevuse piires, mis talle antud on; makse saab koguda vaid etteantud ulatuses. Karistusõiguses – keelatud on see, mis on keelatud.

Avaliku- ja eraõiguse eristamine pole omane kõigile õigussüsteemidele, Eestile küll.

Olulisemad õigussüsteemid:

1)   anglo-ameerika

2)   mandri-euroopa e. romaani-germaani süsteem

 

3)   skandinaavia süsteem

Eraõiguse ja avaliku õiguse eristamist ei toimu anglo-ameerika süsteemis; seal räägitakse küll üksikutest õigusharudest, aga seda ei süstematiseerita. Kõige selgemalt on era- ja avaliku õiguse eristamine mandri-euroopa õigussüsteemis (Rooma õiguse mõju). Ka Skandinaavia riikides aktsepteeritakse sellist erinevust õigusvaldkondade vahel.

Avalik õigus:

1)   riigiõigus

2)   haldusõigus (riiklik korraldus, kuidas tegelik riigi valitsemine)

3)   maksuõigus

4)   karistusõigus

5)   menetlusõigused

Eraõigus:

1)   Tsiviilõigus (jaguneb: perekonnaõigus, võlaõigus, asjaõigus)

2)   Äriõigus ehk kaubandusõigus

3)   Rahvusvaheline eraõigus

4)   Intellektuaalne omand

5)   Muud normid, mida pole võimalik klassifitseerida – kõiki seadusi ei saa liigitada era- ja avaliku õiguse vahel

 

Neli eraõiguse suurt valdkonda! Mis on eraõigus – see koosneb neljast suurest valdkonnast, olulisim tsiviilõigus.

See liigitus on õigusnormide liigitus! Siseriiklik!

Kõiki seadusi pole võimalik kindlalt liigitada: tööõigus, konkurentsiseadus sisaldavad nii era- kui ka avaliku õiguse norme.

Suures osas on Põhiseadus avaliku õiguse all, kuid sisaldab ka eraõiguse norme.

 

1.2. Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem

Tsiviilõiguse mõiste võib olla objektiivses tähenduses (tsiviilõiguse normide kogum) ning subjektiivses tähenduses.

Tsiviilõigus objektiivses tähenduses – tsiviilõigusnormide kogum. Kuidas tsiviilõiguse normid on struktureeritud? Ajalooliselt tuntakse kahte tsiviilõiguse süsteemi:

1)   Institutsiooniline süsteem – selle kohaselt on tsiviiõiguse normid jaotatud kolme suurde gruppi: isikud, asjad ja hagid. See tuleneb Rooma õigusest. Need kolm gruppi (isikud, asjad, hagid) on need, millele tsiviilõigus põhineb. Isikud on õiguste subjektid, asjad on õiguste objektid, hagi tähendab selles kontekstis omandamise viisi – kuidas need asjad ja muud objektid võivad ühelt isikult teisele üle minna. See institutsiooniline süsteem on iseloomulik Prantsusmaale (Napoleoni koodeks – 1804, vanim) ning Itaalialiale ja muudele Prantsusmaast lõunapoole jäävatele riikidele.

2)   Pandektiline süsteem – välja töötatud Saksamaal, selle alusel jaotatakse tsiviilõigus viide ossa: 1) üldosa 2) perekonnaõigus 3) asjaõigus 4) pärimisõigus 5) võlaõigus. Iseloomulik germaani süsteemile: Saksamaa, Austria, aga ka Eesti. Saksamaa eraseadustik kehtib aastast 1900.

Samas peame silmas, et tsiviilõigus on kodifitseeritud! Mandri-Euroopa ehk Romaani-Germaani süsteemiga riikides; Romaani-Germaani tähendab, et Romaani on institutsiooniline, germaani pandektiline.

∙       Anglo-Ameerika süsteemiga maade jaoks on Mandri-Euroopa maad tsiviilõiguse maad.

∙       Skandinaavia riikides tunnistatakse üldtsiviilõigust, tsiviilõigus pole kodifitseeritud. Saab rääkida üksikutest seadustest, mis kuuluvad tsiviilõiguse alla.

Levinum on romaani süsteem, nt. ka Belgias, Hollandis, USAs Louisianas; Kanadas on Quebeci tsiviilkoodeks. Pandektiline süsteem on rohkem nendes riikides, mis kuuluvad germaani perekonda, väljaspool Euroopat nt. ka Jaapanis ja Lõuna-Koreas.

Institutsiooniline: isikud, asjad, hagid

Pandektiline: sätted, perekonnaõigus, asjaõigus, pärimisõigus, võlaõigus

See, mis insitutsoonilises süsteemis on ISIK, leiab väljenduse pandektilises süsteemis üldsätetes, perekonnaõiguses, ASJAD on asjaõiguses, pärimisõiguses, HAGI on võlaõiguses (hõlmab ka pärimisõigust).

Hollandi tsiviilkoodeks kaasaegseim, koosneb 10st raamatust.

Erinevate süsteemidega riikide tsiviilõigused pole üldsegi nii erinevad kui võiks süsteemide erisusest arvata.

Tsiviilõiguse mõiste objektiivses tähenduses – Tsiviilõigus objektiivses mõttes on tsiviilõigusnormid, mis reguleerivad isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse põhimõttel (maksuõigus reguleerib ka varalisi suhteid, kuid mitte poolte võrdsuse põhimõttel). Peamiseks reguleerimise objektiks on varalised suhted; suhted, mis tekivad seoses omamise või vahetamisega (omandisuhted - asjaõigus või vahetusssuhted – pärimisõigus ja võlaõigus). Varalisi suhteid on ka perekonnaõiguses. Isiklikud suhted – eelkõige perekonnaõigus, ka võlaõigus.

Mida ta reguleerib? Varalised ja isiklikud suhted VÕRDSUSE PÕHIMÕTTEL!

Subjektiivse tsiviilõiguse mõiste – õiguslikult tagatud võimalus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teiselt poolelt. Vt. 5 teema!

Tsiviilõigusest võib rääkida ka kui õppeainete kogumist, kui teadusharust.

Teine loeng - 16. Veebruar

1.3. Tsiviilõiguse areng ja süsteem Eestis

Kuni 1940. aastani kehtis tsiviilõiguse valdkonnas Balti eraseadus (al. 1865). Selle põhiline autor oli Friedrich Georg von Bunge. Koosnes sissejuhatusest ja neljast raamatust. Kui Eesti sai iseseisvaks kehtis veel Balti eriseadus, hakati ette valmistama tsiviilseadustikku. 1922. võeti vastu abieluseadus. Tsiviilseadustliku eelnõu sai valmis, kuid seda ei jõutud vastu võtta.

Nõukogude ajal kehtis Vene Föderatsiooni Tsviliilkodeks, kuni 1965. Alates 1965 – ENSV Tsiviilkoodeks.

1990ndate algus oli olukord sarnane 1920ndate algusega; tegu oli iseseisva riigiga, kuid oli oluline erinevus eraõiguse valdkonnas. Nimelt, 1920. aastate alguses polnud tungivat vajadust uue tsiviilõiguse järgi, kuna majanduses ei toimunud olulisi põhimõttelisi muutusi ja oli võimalik kasutada vanu tsaariaegseid seadusi. 1990ndate alguses oli olukord teistsugune – majanduses põhimõtted muutusid; eelnev tsiviilkoodeks oli mõeldud plaanimajanduse jaoks, nüüd oli vaja uut koodeksit turumajanduse jaoks. Enne polnud maa tsiviilkäibes, nüüd tuli maa tsiviilkäibesse. 1990date alguses tekkis vajadus hakata looma täiesti uut tsiviilõigust.

Mis valikud said olla uue tsiviilõiguse väljatöötamisel? Kas võtta eeskujuks Romaani-Germaani süsteem või minna Skandinaavia teed? Ehk... Romaani-Germaani süsteemi puhul tuleks ette valmistada kodifitseeritud tsiviilõigus vs. Skandinaavia süsteem, kus oleks lihtsalt üksikud seadused. Viimane oli ahvatlev – mõnede seadustega kiirem, siis neid luua. Kas Romaani või Germaani süsteem? Romaani süsteem – seda süsteemi tunti kõige paremini, palju asju üle võetud Prantsuse tsiviilkoodeksist; Germaani süsteemi kasuks rääkis ajalooline traditsioon, see mis oli enne 1940ndat aastat. Valikute puhul mängis rolli praktiline asjaolu – oli olemas seaduse eelnõu, kus oli välja töötatud asjaõigus. Kõige kiirem oli olukord asjaõigusega. Mingisuguseid norme polnud maaomanike vaheliste suhete reguleerimiseks. Lihtsaim oli asjaõigusseaduse loomiseks aluseks võtta 1940. koostatud tsiviilseadustiku asjaõiguse eelnõu. See pani paika ka süsteemi – meie tsiviilseadustik saab olema pandektilise süsteemiga ja mõjutatud eelkõige Germaani õigusest. Teine oluline otsus – meie tsiviilõigus saab olema kodifitseeritud, sellisel viisil, et on viis osa, mis annavad tervikuna välja tsiviilseadustiku.

Eesti tsiviilõiguse süsteem on ära määratud viie osa kaudu:

1.    Üldosa – üldosa normid, TsÜS – 1. september 1994 1. juuli 2002; võime eristada:

 

∙       isikud

∙       esemed

∙       tehingud

 

∙       esindus

∙       hagi aegumine

 

2.    Perekonnaõigus, perekonnaõigusseadus – 1. jaanuar 1995; põhiinstituudid on:

 

∙       abielu

∙       perekond

∙       eestkoste

 

3.    Asjaõigus, asjaõigusseadus – 1. detsember 1993; põhiinstituudid on:

 

∙       üldsätted

∙       omand (kinnisomand, vallasomand)

∙       piiratud asjaõigus

 

4.    Pärimisõigus, pärimisseadus – 1. jaanuar 1997 1. jaanuar 2009

 

∙       pärimise alused

∙       pärimise käik

 

5.    Võlaõigus, võlaõigusseadus – 1. juuli 2002

 

∙       üldsätted

∙       lepingud

∙       lepinguvälised kohustused

 

1.4. Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusinstituutidest

Teised eraõiguse instituudid: rahvusvaheline eraõigus, äriõigus, intellektuaalne omand.

Kõige problemaatilisem: tsiviilõiguse ja kaubandusõiguse ehk äriõiguse eristamine. Ajalooliselt on kaubandusõigus välja kasvanud tsiviilõigusest. Tema tekkimise aeg ja koht: 12-13 saj, Itaalia sadamalinnad. Põhiline erinevus, miks hakkas erinema klassikalisest tsiviilõigusest – kaubandusõigus puudutab ettevõtjate (kaupmeeste) vahelisi suhteid. Praktiline vajadus, et suhtlemine oleks lihtsam.

Peamine temaatika kaubandusõiguse juures: kes on kaupmees? Ta on ettevõtja, siia mõiste alla käivad äriühingud, FIEd. Teine keskne küsimus: kaubandustehing; need tehingud, mis on kaupmeeste vahel, neil võiks olla teistsugused reeglid kui kaupmehe ja tarbija vahel. Kaubandustehing: business to business – varalised suhted, kus pooled on võrdsed; business to consumer; consumer to consumer. Neid hakati kaubandusõiguse raames eraldi reguleerima. Samuti kuulub kaubandusõiguse alla kaubandusesindus - väärtpaberid ja börs; merekaubandus; maksejõuetus ja pankrot. Erisus tsiviilõigusega tuleneb subjektidest, kelle suhteid reguleeritakse; suhe kaupmees-kaupmees puhul on osapooled samuti võrdsed. Suhte olemus on sama.

 

On eristatavad kaks suunda tsiviilõiguse ja kaubandusõiguse seoste kohta:

 

1)   Dualism – selle käsitluse kohaselt on kaubandusõigus iseseisev haru (nt. Prantsusmaal, kus on tsiviilkoodeks ja kaubanduskoodeks)

2)   Unitarism – selle põhiväite kohaselt on kaubandusõiguse olemus sama, mis tsiviilõiguses, eraldatud on praktilistel kaalutlustel. Unitaristlikes riikides võib olla ka eraldi kaubanduskoodeks nagu nt. Saksamaal, Šveitsis, Austrias.

 

Unitaristlike riikide hulgas on ka Eesti, kus pole eraldi kaubanduskoodeksit.

Ka Eestis on lähtutud unitarismist (alates 1995 kehtiv Äriseadustik – see on täpsemalt äriühingute seadustik).Tsiviilõiguse normid kehtivad ka äriõiguse suhtes, tsiviilõigus on mingil määral äriõiguse üldosaks. Äriõigus, olles küll iseseisvaks normide kogumiks, on kui eriosa tsiviilõigusele. Nt Äriseadustik sätestab normid AS-i ja OÜ kohta, aga samal ajal kehtivad nende kohta TsÜS-is sätestatud normid juriidiliste isikute kohta. Eesti Äriseadustikule ongi see iseloomulik, et see sisaldab norme ainult äriühingute kohta, aga mitte norme kaubandustehingute kohta. Äriõiguse eristamine Eestis on tinglik, tsiviilõiguse ja äriõiguse normid on küllalt palju omavahel seotud.

 

Intellektuaalse omandi puhul on eristavaks tunnuseks reguleerimisvaldkond, milleks on intellektuaalse tegevuse resultaat (autoriõigus, patendiõigus). Selle mõte on kaitsta neid inimesi, kelle intellektuaalse tegevuse tagajärjel on vaimne tegevus omandanud mingi konkreetse vormi, nt. on loodud heliteos, kirjutatud raamat.

Rahvusvaheline eraõigus on seotud tsiviilõigusega selles mõttes, et tegu on õigusharuga, mis kujutab endast kollisiooninormide kogu. Kollisiooninorm annab vastuse küsimusele millise riigi õigust kohaldada, kui on tegu nn. välismaise aspektiga. See tähendab olukorda kui on nt. välismaalane, kes tuleb Eestisse ja tekitab siin kahju; kui Eesti resident läheb välismaale ja ostab seal kinnisasja jne. Rahvusvahelise eraõiguse normid vastavad küsimusele – millise riigi seadust tuleb kohaldada?

 

1.5. Tsiviilõiguse allikad

Räägime õigusest objektiivses tähenduses (vt. algusest objektiivse õiguse definitsiooni). Allikas on see, mis midagi sisaldab; see on koht, kus õigusnormid sisalduvad. Seega kui räägime õiguse allikast, räägime sellest, kuskohas objektiivne õigus kirjas on. Õiguse peamiseks allikaks ongi seadus. Olulisim on Põhiseadus, mis on riigi jaoks olulisimaks õigusallikaks. Tsiviilõiguse jaoks on see samuti oluline, annab mitmed olulised põhimõtted, kuid ta ei sisalda eriti tsiviilõiguse norme. Tsiviilõiguse jaoks peamised allikad on seadused, täpsemalt need viis seadust: TsÜS, asjaõigusseadus, VÕS, perekonnaseadus, pärimisseadus. Täiendavalt võivad olla tsiviilõiguse allikaks ka seadusest alamalseisvad aktid. Nt. valitsuse määrused (nt. riigivara müümise korra kohta), ministri määrused, KOVi aktid. Need on aga selgelt erandjuhud!

Tava on tsiviilõiguse allikas ainult siis kui ka seaduses on antud talle selline tähendus, või siis kui pooled on lepinguga nii kokku leppinud (vt. VÕS §23).

VÕS § 23. Lepingupoolte kohustused

(1) Lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka:

2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;

3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;

Lepinguga sätestamata küsimustes toetutakse mõnikord tavale; tava puhul sellele tuginedes saab ka riigilt kaitset ning subjektiivne õigus midagi nõuda tekib samamoodi kui seaduse alusel.

Küsimus kohtupraktikast, mis tähendus sellel on? Nt. Riigikohtu lahend. Kohtupraktika ei ole õiguse allikaks, sest ta ei sisalda mingeid uusi käitumisreegleid, ei loo midagi uut. Riigikohtu lahend pole kohustuslik analoogilises asjas, Riigikohus võib otsust ka muuta. Sellele viidatakse aga usinalt, kuna suure tõenäosusega ei muuda Riigikohus oma lahendit ka eelnenud küsimuse suhtes.

 

1.6. Tsiviilõiguse kehtivus, rakendamine ja tõlgendamine

1.6.1. Tsiviilõiguse kehtivus

Kehtivuse puhul saab rääkida territoriaalsest ja ajalisest kehtivusest ning kehtivusest isikute suhtes. (Nt. kui eksamil tuleb küsimus “Tsiviilõiguse kehtivus” räägid kõigist kolmest)

Territoriaalne: Eesti tsiviilõigus kehtib kogu riigis. Need tsiviilõiguse normid, mis sisalduvad KOVi üldaktis, need kehtivad vastava KOVi territooriumil, nende osakaal on aga väga väike. Enamik norme on seadustes ja seadused kehtivad ikka kogu territooriumil. Rahvusvahelise eraõiguse puhul ütleb kollisiooninorm ise, millise riigi seadus kehtib.

Ajaline: Ajaline kehtivus tähendab seda, et seadus hakkab kehtima siis kui ta on jõustunud. Reeglina ei ole tsiviilõiguse valdkonda kuuluvatel seadustel tagasiulatuvat mõju, va. siis kui on seaduses otseselt sätestatud. Teatud seaduste puhul, kus on rakendussätteid palju, võetakse rakendusseadus eraldi vastu. Võlaõigusseaduse tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seadus – see kehtib alates 1.juulist 2002 – see on ühtne rakendusseadus. Selle sama seaduse § 2 on oluline TsÜS-i jaoks, kus sätestataksegi see põhimõte, et normil ei ole tagasiulatuvat jõudu, kui seadus ei ole seda just sätestanud.

 

 

∙        Rakendusseadus §2. Asjaolule või toimingule kohaldatav seadus

Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

 

∙        Rakendusseadus §11. Võlasuhetele kohaldatav seadus

Võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust.

 

Kehtivus isikute suhtes: Üldreegel on see, et enamus tsiviilõiguse norme on kehtivad kõigi füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes. On normid, mis on ainult füüsiliste isikute suhtes (nt. mis puudutavad füüsiliste isikute teovõimet, pärimist; abielu ja perekonna kohta käivad normid), need mis on kohaldatavad ainult inimeste suhtes. Kolmandaks, on normid, mis käivad ainult juriidiliste isikute kohta (nt. puudutavad juriidilise isiku asutamist, juhtimist). Neljandaks võivad olla normid nii füüsiliste kui juriidiliste isikute raames mingi grupi kohta, nt. füüsiliste isikute puhul normid, mis käivad ainult alaealiste suhtes, juriidiliste isikute puhul nt. ainult MTÜde kohta käivad normid. Viimaks, võib eristada kodanikud ja välismaalased. Reeglina tsiviilõiguse seisukohalt pole vahet kas tegu on kodaniku või välismaalasega. Välismaalaste puhul võib tekkida küsimus millise riigi seadust kohaldada. Kas välismaalane võib Eestis kinnisasja omada? – Võib küll, kuid teatud äärealadel on kohad, kus on kinnisasja omamiseks aga vaja eriluba.

1.6.2. Tsiviilõiguse rakendamine

Räägime õigusest objektiivses tähenduses. Rakendatakse objektiivset õigust, teostatakse subjektiivset. Tsiviilõiguse rakendamine tähendab käitumisreeglite kohaldamist / elluviimist / tegelikku järgmist.

Millal tekib vajadus õigust rakendada? Kui on mingi õiguslik probleem. Nüüd tekib küsimus kuidas seda probleemi lahendada.

Rakendamise puhul võib eristada kolme eri staadiumi:

1)   Tuleb leida õige norm, mis vastab elulisele situatsioonile. Nt. ühelt jalgrattaomanikult on jalgratas ära varastatud, paari päeva pärast avastab, et keegi sõidab jalgrattaga tema majast mööda. Läheb arvatatava jalgrattavarga juurde ja nõuab tagasi; teine väidab, et on ise turult ostnud, tal on ka tunnistajad eluline situatsioon. Omanikul on õigus tagasi nõuda (norm asjaõigusseadusest situatsiooni kohta).

 

2)   Tuleb selgitada kas on olemas selle normi koosseisu tunnused, kas see norm on kohaldatav? Tuleb selgitada vastavalt asjaoludele ja koostöös teiste normidega. Kas on koosseisutunnused? Põhimõte – kui vallasasi on omaniku käest tema tahte vastaselt ära võetud, sellisel juhul on õigus tal nõuda asi tagasi, isegi kui see on heauskse valdaja käes (st. varastatud asja pole võimalik omandada). Nüüd tuleb selgitada kas tüüp 2 ostis ratta turult ja kas see on varastatud (äkki andis sõbrale ja sõber müüs ratta maha). Juhul kui sõber on ära müünud, kaitseb seadus heauskset omandajat; kui tüüp 2 on varas, kaitseb seadus esialgset omanikku.

Võib jõuda ka järeldusele, et esialgsed normid pole kohaldatavad, siis tuleb       hakata otsast peale esimesest staadiumist.

3)   Õiguslik tagajärg. Seaduse rakendamisel on põhiprobleem see, kuidas faktilised asjaolud ja õiguslik tagajärg kokku viia. 1. Saab ratta tagasi nõuda. 2. Ei saa asja tagasi nõuda.

Kuidas viia eluline kokku seadusega? Kuidas kohaldada seaduse sätteid elulise asjaolu suhtes? – kõige olulisem!

 

1.6.3. Tsiviilõiguse tõlgendamine

Tõlgendamine teenib seaduse rakendamise eesmärki. Selleks, et osata õigesti rakendada, tuleb osata õigust tõlgendada. Tõlgendamine on eelkõige seaduse mõtte väljaselgitamine (vt. TsÜS §3).

TsÜS §3. Seaduse tõlgendamine

Seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.

 

 

Kuidas seda mõtet siis välja selgitada? Erinevate tõlgendusviiside kaudu:

1)   Grammatiline tõlgendamine – tegelikus elus hakkab asi peale seaduse sõnastusest. Mõnikord on asi selge ja arusaadav – see eluline asjaolu käib selle konkreetse normi kohta. Samas pole asi alati nii lihtne. Nt. üldosa sätted on küllaltki abstraktsed ja üldised ja loota, et iga eesti keelt valdav inimene aru saab, pole reaalne. Nt. TsÜS §6 (4). Grammatiline tõlgendamine ei tähenda vaid sõnadest arusaamist, vaid mõistetest ja nendevahelistest seostest arusaamist. Mõnikord võib asi piirduda ka grammatilise tõlgendamisega.

2)   Süstemaatiline tõlgendamine, vt. TsÜS §3, norme tuleb tõlgendada koos teiste normidega. Üldnorm tuleb sätestamisele, kui pole sätestatud erinormi, nt. TsÜS §77 (1). Kui on tegu üldnormiga tuleb alati veenduda, et pole mingit erinormi, mis situatsiooni kohta käib, st. et sama asja kohta poleks kaht erinevat reeglit! Võib olla ka juhus kui norme tuleb kohaldada koos.

3)   Teleoloogiline tõlgendamine eesmärgi järgi tõlgendamine, nt. TsÜS §83 (1) tuleb vaadata, mis on vormi nõudmise eesmärk

4)   Ajalooline tõlgendamine – abistava tähendusega; seadusemuudatuse juhul tuleb vaadata, kas tegu on sisulise või nt. keelelise täpsustusega; miks seadusandja seda muutis?

 

1.6.4. Analoogia

Analoogiaga on tegemist siis kui seaduses ei ole ühtegi sätet, mis võimaldaks tekkinud probleemi lahendada, kuid samal ajal see probleemilahendus peaks olema õiguslik. Vt. TsÜS §4. Kas juhtumi puhul leidub üldse õigusnorm, mille abil olukorda lahendada? Kui peaks olema õigusnorm, aga ei ole, siis räägime analoogiast. On seaduse analoogia, kus rakendatakse sarnast konkreetset normi või seaduse üldist põhimõtet. Õiguse analoogia puhul rakendatakse õiguse üldiseid põhimõtteid. Vaidluse korral kui üks osapool leiab, et nõudel pole õiguslikku alust, siis on kohtul küllaltki suur hinnanguruum.

 

TsÜS §4. Analoogia

Õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest.

Lisaks: TsÜSi esimesed 4 paragrahvi, rakendusseadusest §2 ja § 11; soovitatavalt Köhleri õpikust lk 1-27 (va lk 15-18)

 

2.   FÜÜSILISED ISIKUD

Kui me räägime tsiviilõiguses isikutest, siis peame me silmas tsiviilõigussuhete subjekte, kelle vahel saavad tsiviilõigussuhted üldse tekkida ja kellele saab kuuluda subjektiivne tsiviilõigus. Isikud jagunevad kaheks: füüsilised isikud ja juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene. Tsiviilõiguses, kui rääkida isikust, võib mõelda nii füüsilist kui ka juriidilist isikut, kes on õigussubjekt – õiguste ja kohustuste kandja. Kõiki neid õigussubjekte saab iseloomustada kahe põhikategooria: õigusvõime ja teovõime kaudu.

2.1. Füüsiliste isikute õigusvõime

Tsiviilõiguses on isik sünonüüm tsiviilõiguse subjektile; füüsiline isik ehk inimene on tsiviilõiguse subjekti rollis. Tsiviilõiguse subjekti iseloomustab kõige fundamentaalsemalt õigusvõime ja teovõime.

Füüsilise isiku õigusvõime tähendab füüsilise isiku võimet omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Kõigil füüsilistel isikutel on piiramatu ja ühetaoline õigusvõime, st. kõigil on põhimõtteliselt ühesugune võimalus omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohusi, tegelikkuses... Igaühel on subjektiivne omanikuõigus, tegelikult on inimestel on erinev omand; mõni elab üürilepinguga, mõni mitte, seega on kõik sisuliselt siiski erinevad.

Piiramatu – ei saa kelleltki võtta õigust ära, et ta ei saa pärandada või müüa; isik võib küll konkreetsel juhul kaotada pärimisõiguse, võidakse ka karistusena piirata õigust töötada teatud ametikohtadel, kuid tegu on üksikutel juhtudel tsiviilõiguste piiramisega.

Õigusvõime algab elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.

Oluline võib olla ka surma aeg. Ütleme, et autoõnnetuses hukkuvad mees ja naine, neil pole testamenti, neil on erinevad seadusjärgsed pärijad (mehel poeg, naisel tütar). Neil oli tehtud vastastikune testament – kes sureb enne, selle vara saab teine endale. Kui naine sureb enne, pärib naise vara mees ja pärib mehe poeg; kui sureb enne mees, siis vastupidi

 

 Mis siis saab, kui laps sünnib elusalt, aga sureb kohe? Kas siis saab olla õiguslik tagajärg? Jah, saab küll olla. Pärimisõigused jne. On mees ja naine1 ja naine2 ja poeg1, poeg2. Kui poeg 2 sünnib surnuna, siis pärib poeg 1, aga kui poeg 2 sünnib elavana ja siis sureb natukese aja pärast, siis pärib poja 2 ema (ema2).

 

2.2 Füüsilise isiku teovõime ja selle piiramine

Kui õigusvõime on võme omada õigusi ja kohustusi, siis teovõime on oma tegudega omandada tsiviilõigusi ja võtta tsiviilkohustusi, samuti neid muuta ja lõpetada. Ehk, see on võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid.

Õigusvõime on kõigil ühesugune ja piiramatu; teovõime kohta seda aga öelda ei saa. Teovõime (võime iseseisvalt omandada õigusi ja kohustusi) sõltub isikust endast, sellest kas ta saab oma tegudest aru või mitte, vaimsest arengutasemest. Vaimne arengutase sõltub laias plaanis vanusest ja vaimsest tervisest. Vanusekriteerium on selge, seadusandja otsustab et täisealine (al. 18) isik omandab täieliku teovõime.

Teovõimelised on isikud reeglina alates 18 eluaastast; piiratud teovõimega on alla 18 aastased ja need, kes on vaimselt haiged (vt. TsÜSi §9). TsÜSi §9 võimaldab teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja kui tema arengutase seda võimaldab, nt. kui ta tegeleb ettevõtlusega või kui ta abiellub. Alla 18-aastased võivad olla kolmes grupis:

∙       alla 7-aastased

∙       7-18 aastased

∙       15-18 aastased (vt. TsÜS §9)

NB! Need kes on vaimse tervise tõttu piiratud teovõimega, need on objektiivselt piiratud teovõimega. Kedagi ei tunnistata kohtus täielikult teovõimetuks!

TsÜS §8. Füüsilise isiku teovõime

(1) Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid.

(2) Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.

(3) Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega.

 

TsÜS §9. Vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõime laiendamine

(1) Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul otsustab kohus, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt.

(2) Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada tema seadusliku esindaja nõusolekul. Kui nõusoleku andmisest keeldumine on ilmselt vastuolus alaealise huvidega, võib kohus alaealise teovõimet laiendada seadusliku esindaja nõusolekuta.

(3) Mõjuval põhjusel võib kohus alaealise piiratud teovõime laiendamise täielikult või osaliselt tühistada.

 

Kui keegi teeb tehingu, siis kuidas ta teab, et tegu on teovõimelise isikuga? Vaidluse korral tuleb selgitada, kas tehingu sooritamise ajal oli osapool täieliku teovõimega.

TsÜS §8 (2) Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.

TsÜS §8 (3) Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Nt. mingist tehingust ta sai piisavalt aru, mõnedest aga ei saa; keeruline on määrata täisealise, kuid vaimselt mitteadekvaatse inimese teovõime ulatust (kas on piiratud ja kui on siis mil määral?)

Teovõime mõiste on vajalik, et määrata kes milliseid tehinguid võib teha! Kellel on täielik, võib teha igasuguseid tehinguid. Peamine probleem – mida võib / ei või teha piiratud teovõimega isik.

 

Täielik teovõime on siis, kui ta on vähemalt 18. aastane ja on vaimselt terve. Lugeda deliktivõimest! Teovõimest on mõttet rääkida, siis kui inimene on võimeline füüsiliselt mingeid tehinguid tegema. Pole mõttet rääkida 5aastasest jne.  Teovõime, mis jaguneb täielik- ja piiratudteovõime.  Teovõimelised isikud 1) Täisealised, vähemalt 18aastane. 2) 15-18 aastased alaealised (tsüs paragrahv 9), kohus on võimeline laiendama nende teovõimet. Laiendatud kuni selleni välja, et neil on täielik teovõime, aga ei pruugi olla laiendatud täielikult. Piiratud teovõimega 1) 1. kuni 7aastased 2. 7-18 aastased 3. 15-18 (paragrahv 9)

2.3. Piiratud teovõimega isiku tehingud

Piiratud teovõimega isikud saab jaotada kolme gruppi:

1)   alla 7-aastased

2)   7-18 aastased

3)   täisealised, kuid vaimse tervise tõttu piiratud teovõimega

 

2.3.1. Alla 7-aastaste alaealiste tehingud

Nende teovõime on kõige enam piiratud.

Tuleb eristada ühepoolseid ja mitmepoolseid tehinguid; ühepoolseid tehinguid ei või alla 7-aastane teha. Ka mitmepoolseid tehinguid ei või alla 7-aastane teha, ei iseseisvalt ega seadusliku esindaja nõusolekul.

Siiski, kaks erandit! 1) alla 7-aastane võib teha tehingu rahaga, mis on antud talle vabaks kasutamiseks, nn. taskuraha reegel. 2) ta võib teha ka tehingu rahaga, mis on antud kindlaks otstarbeks; kas siis seadusliku esindaja poolt, või kellegi kolmanda poolt seadusliku esindaja nõusolekul.

6-aastane läheb mänguasjapoodi ja tahab isa antud rahaga endale mänguasja osta. Müüjal jääb võimalus öelda, et ta ei usu last (too on raha sisse vehkinud vms). Neisse kahte erandisse, eriti teise, tuleb kriitiliselt suhtuda. Teine tehingu pool võiks ikka asja kontrollida (antud juhul poemüüja, kas laps sai raha ikka isalt).

 

2.3.2. 7-18. aastaste alaealiste tehingud

NB! Eksamiks: vastad kõik grupid ja kas ühepoolsed/kahepoolsed

7-18 aastased võivad teha tehinguid seadusliku esindaja eelneval nõusolekul; seaduslik esindaja on kas vanem või seaduslik eestkostja.

Ühepoolsed - võib teha seadusliku esindaja eelneval nõusolekul, kui eelnevat nõusolekut ei ole, siis tehing on tühine.

Mitmepoolsed - Põhireegel on selles, et nad võivad iseseisvalt tehinguid / lepinguid teha, kuid vaid seadusliku esindaja eelneval nõusolekul.

Mõlemal juhul peab olema eelnev nõusolek; erisus – mitmepoolsete tehingute puhul juhul kui eelnevat nõusolekut ei ole ja alaealine teeb tehingu, siis tehing on hõljuvalt kehtetu (tegemise ajal kehtetu, pärastise nõusoleku võimalus), mis tähendab, et seaduslik esindaja (või ta ise, kui saab täisealiseks) võib selle heaks kiita ning sel juhul on tehing kehtiv. Kui seaduslik esindaja ei kiida tehingut heaks või alaealine pole täisealiseks saanud, siis jääb tehing kehtetuks või tühistatakse.

Kaua on tehing hõljuvalt kehtetu? Vt. TsÜS §11. Mitmepoolse puhul tehingu teine pool võib küsida seaduslikult esindajalt, kas see soovib tehingut heaks kiita või teeb ettepaneku tehing heaks kiita. Kui tehingut heaks ei kiideta, jääb tehing kehtetuks. Juhul kui seaduslik esindaja kahe nädala jooksul ei vasta, siis loetakse, et ta pole tehingut heaks kiitnud.

Sõltub ka mis staadiumis tehing tehtud on. Nt. 16-aastasele kingiti sünnaks telekas; natukese aja pärast telekat enam pole, aga poisil on uus jalgratas. Poiss ütleb, et telekas oli tema oma ning ta müüs teleka maha ja ostis saadud raha eest jalgratta. Kas ta võis telekat maha müüa? Tegu mitmepoolse tehingu, lepinguga. Tehingu tegemiseks on vaja siin vanema, kui seadusliku esindaja nõusolekut, seda aga pole tehing hõljuvalt tühine. Ütleme, et poiss müüs teleka naabrimehele; vanemad ei taha, et poiss oleks teleka maha müünud; vanemad saavad tugineda sellele, et tehing on tühine ja minna naabrimehe juurde ja alusetu rikastumise alusel vahetada tagasi raha ja telku. Ütleme, et vanemad pole avastanud, et poisil on telekas müüdud; naabrimees tahab aga kindlust saada, et ta võib rahulikult telekat vaadata; naaber võib minna poisi vanemate juurde ja küsida, kas nad kiidavad heaks. Ütleme kui vanemad kiidavad heaks, on kõik okei. Kui vanemad ei kiida heaks ja naabrimees telkut tagasi ei anna, on õigus pöörduda kohtusse. Ka jalgrattaostu võivad vanemad mitte heaks kiita.

Teine variant: tehing on tehtud, kuid pole veel täidetud.

Poiss müüs teleka, naaber maksis pool rahast ära ja leppisid kokku et õhtul tullakse telku järgi ja makstakse kogu raha. See ost vormistati ka kirjalikult; poiss teleka müüjana kohustub teleka üle andma kui naaber raha maksab. Vanemad sekkuvad; naabrimees aga ei tagane lepingust. Nüüd vanemad saavad sekkuda; tehing pole veel täidetud, vanemad pole tehingut lubanud ja tehing on tühine ning sel juhul seda täitma ei pea. Mida naaber saab nõuda? Raha tagasi, loomulikult; aga ta nõuab ikkagi telkut; naaber võiks põhimõtteliselt esitada hagi kohtusse ja nõuda täitmist. Sellisel juhul peaksid vanemad esitama kohtus vastuväited, miks tehing on tühine.

Hõljumisperioodil võib tehingu teine pool võtta oma tahteavalduse tagasi, ainult siis kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegu on alaealisega. Ka tehingu teine pool on kaitstud. Hinnang u peaks andma välimuse järgi, kuid nt. mõni 17-aastane näeb välja nagu 18 ja vanem ja siis ei saa eeldada, et nõutaks alati ID-d.

Ka 7-18 aastaste alaealiste puhul kehtivad kolm erandit; teatud tehinguid võivad nad ise teha:

1)   taskuraha reegel

2)   sihipäraseks kasutamiseks (Nt. poiss saab isalt sünnaks 3000 eeku ja isa ütleb, et osta jalgaratas; õigus iseseisvalt tehing sooritada.)

3)   nad võivad iseseisvalt teha tehinguid, millest ei teki neile otseseid tsiviilkohustusi (tuleneb §11 (3)) Põhiline näide – kingituse vastuvõtmine; juhul kui kinkeleping on selline, et sellest ei teki mingisuguseid kohustusi (on ka kinkelepinguid, kus pannakse mingid kohustused)

 

 

2.3.3. Piiratud teovõimega täisealiste isikute tehingud

Nende jaoks kehtivad põhimõtteliselt samasugused reeglid nagu 7-18 aastaste alaealiste suhtes. Ühepoolsete tehingute puhul on vaja eelnevat nõusolekut, kui seda pole, on tehing tühine. Mitmepoolsete puhul on vajalik eelnev nõusolek; kui eestkostja nõusolekut pole, on tehing hõljuvalt kehtetu. Kui inimene saab teovõimeliseks, võib ka ise tehingu heaks kiita. §10 ja §11 on kohaldatavad ka täisealiste piiratud teovõimeliste isikute suhtes.

Põhiline erinevus! Kuni 1. jaanuarini 2009 polnudki mingit erinevust, aga nüüd, vt. TsÜS §8 lõige 2 ja 3 täiendus. Täisealise teovõime on piiratud objektiivselt, sellises ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada ega neid juhtida. Vaimuhaigus või nõdrameelsus võib olla vägagi erinev; mõnel on objektiivselt rohkem, mõnel vähem piiratud teovõime. Kui kohus tuvastab selle, et ta on piiratud teovõimega.

Ütleme, et oli täisealine, palju vara; trauma tagajärjel muutunud piiratud teovõimega isikuks; teeb mingi tehingu. Müüb vallasasja, oma teleka naabrile 500 eest ja ei saa ise aru oma tehingu tähendusest; mis tehing olemuselt on? Tehing on hõljuvalt kehtetu, oleks vaja seaduliku esindaja eelnevat nõusolekut. Kui tahta naabrilt siiski telekat tagasi saada, siis kes saab siin kohtusse minna? Seaduslik esindaja. Isik peab taotlema enda eestkostjaks määramist; kohus peab tuvastama, kas tehingu sooritaja on piiratud teovõimega; juhul kui eestkostja on määratud, siis kohus peab ka määrama selle, milliseid tehinguid ta võib iseseisvalt sooritada.

Erand on siis: kohus võib määrata milliseid tehinguid piiratud teovõimega isik veel võib teha. Kohus võib oma otsusega seadusest tulenevaid erandeid (nt. on nii nõrgamõistuslik, et tal ei tohiks olla õigust teha ükskõik milliseid tehinguid; kohus võib ka laiendada teovõimet – mida ta võib iseseisvalt veel teha, nt. võib teha kõiki tehinguid, va. kinnisasjadega).

Kohus võib talle anda kas täiendavalt teovõimet juurde või täiendavalt teovõimet piirata.

Piiratud teovõimega inimestega tehingute tegemine muutub päris riskantseks. Nt. keegi tahab müüa oma kinnistut; pole teada kas omanik on piiratud teovõimega või ei, leitakse ostja, minnakse notari juurde. Notar peab kontrollima nüüd teovõimet! Müüja saab minna arsti juurde ja taotleda ekspertotsust, kas ta saab asjadest adekvaatselt aru.

Piiratud teovõimega isikul ei pea olema ilmtingimata määratud eestkostjat. Mõni kord ei tekigi vajadust selle järele. Kui keegi aga tahaks temalt kinnistut osta, kõik on nõus. Ostja tahab aga veenduda, et tehing oleks korralik. Ostja peaks otsima üles sugulased, küsima, et keegi neist saaks müüja eestkostjaks, siis oleks tehing täielik.

Kaks olulist küsimust:

1)   Kas ikka on tegu piiratud teovõimega isikuga?

2)   Kui on, siis millises mahus on teovõime piiratud? Kas kohus on määranud tehingute mahu, millest saab / ei saa aru? Kui kohus peab vajalikuks, täpsustakse teovõime mahtu, kui ei – käib asi seaduse järgi.

 

 

 

2.3.4. Seadusliku esindaja poolt tehtud tehingud

Põhiline reegel: piiratud teovõimega isiku eest võib teha tehinguid tema seaduslik esindaja.

piiratud teovõimega isik ←→ seaduslik esindaja tehingu teine pool (tehing toimub siiski piiratud teovõimega isiku ja tehingu teise poole vahel)

Nt. vanemad müüvad kinnistu, mis on lapse nimel; nad on esindajateks, tehingu pool on ikkagi piiratud teovõimega isik (laps).

Kui ta tehingu ikkagi teeb, siis on oluline teada piiranguid, mis seadus seaduslikule esindajale seab.

Loe Perekonnaseadusest 11. peatükk! (§97, §50 lõige 2, §99 ja §100)

§100 on sätestatud tehingud, mille jaoks peab olema eestkosteasutuste (mis see on? – linna-,või vallavalitsus) eelnev nõusolek. Eestkosteasutus peab kontrollima, kas tehing on lapse huvides. § 100 on antud, mida eestkostja ei või üldse teha. Nt. ei või ta teha tehinguid iseendaga. Nt. vanavanemad on pärandanud lapsele kinnistu, siis saaks laste seaduslik esindaja müüa kinnistu endale; va. kingitused, nt. kui lapsevanem tahab lapsele midagi kinkida, siis lapsevanem võtab lapse nimel ise ka kingi vastu (§100 lg 1).

Viga perekonnaseaduses! §100, lõige 2. On jäetud lisamata, et “juhul kui ei teki lisaks tsiviilkohustusi”. Kui vaatame TsÜS §12, 7-aastased ei tohi ise kingitusi vastu võtta, seda võib teha seaduslik esindaja, kui vaatame aga esimest paragrahvi, siis järelikult kui lähisugulased tahavad lapsele kingitust teha, siis pole see võimalik; üle 7-aastased juba saavad ise kingitusi vastu võtta. Tuleb tõlgendada mõistusepäraselt!

NB! Ära unusta piiratud teovõimega isikut tehingute puhul! Lisaks, et nad võivad ise tehinguid teha, võib ka seaduslik esindaja ise teha tehinguid, arvestades sealjuures Perekonnaseaduse §99 ja §100 piiranguid.

Perekonnaseadus § 99. Tehingute piirangud

(1) Eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta ei või eestkostja:

1) võõrandada eestkostetava kinnisasju või koormata seda piiratud asjaõigusega;

2) võõrandada eestkostetava vallasasja, millel on eestkostetava jaoks eriline väärtus;

3) kinkida eestkostetava vallasasja, välja arvatud tavapärased kingitused;

4) pantida eestkostetava vallasasju;

5) võtta eestkostetava nimel laenu ja loobuda võla sissenõudmisest;

6) loobuda eestkostetava nimel pärandi vastuvõtmisest.

(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tehingute tegemiseks ei või piiratud teovõimega isiku eestkostja anda nõusolekut eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta.

(3) Eestkostja kohta käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.

 

Perekonnaseadus § 100. Keelatud tehingud

(1) Eestkostja ei või teha tehingut eestkostetavaga, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki eestkostetavale tsiviilkohustusi. – kui kolmandaks isikuks vanem ise ja ta kingib midagi eestkostetavale ja kui ei teki tsiviilkohustusi,siis on see lubatud

(2) Eestkostja ei või eestkostetava nimel teha tehingut oma abikaasa, alanejate ja ülenejate sugulaste ja õdede ja vendadega. – jäetud lisamata see,et välja arvatud juhul,kui eestkostetavale ei teki tsiviilkohustusi.Kui lähisugulased tahaksid kingitust teha,siis alla 7 aastased ei saaks seda kingitust vastu võtta selle §-i järgi

(3) Eestkostja ei või esindada eestkostetavat vaidlustes iseenda ja käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud isikutega. Sel juhul esindab eestkostetavat eestkosteasutus.

(4) Eestkostja ja eestkostetava kohta käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.

 

 

 

2.4. Otsusevõime

Vt. TsÜS §13!

TsÜS §13. Otsusevõimetu isiku tehing

(1) Tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks.

(2) Tehingu teine pool võib teha ettepaneku, et otsusevõimetuna tehingu teinud isik kiidaks tehingu heaks. Kui isik ei keeldu heakskiidu andmisest kahe nädala jooksul, arvates ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud.

(3) Kui isik tegi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu mõju all olles endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna.

Otsusevõimest räägime teovõimeliste isikute puhul. Seoses otsusevõimega on probleem selles, et ka teovõimeline isik võib mingi ajutise asjaolu tõttu mitte aru saada mingi konkreetse tehingu tegemisest. Ta on küll teovõimeline, kuid nt. on ta mingis haigusseisundis; tüüpiline näide –inimene on alkoholijoobes või narkouimas. Tehingu tegemise ajal ei saanud isik aru, mida ta teeb.

Otsusevõime – teovõimelise isiku võime saada konkreetselt tehtud tehingu asjaoludest õigesti aru ning neid õigesti hinnata.

Juhul kui isik teeb tehingu otsustusvõimetuna, siis see tehing on hõljuvalt tühine; st. et ta võib selle ise pärast heaks kiita, siis muutub see kehtivaks. Antud juhul vaikimine on nõusolek, kui ei saada vastust kahe nädala jooksul, loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud.

§13 lõige 2: võiks nagu öelda, et kui tüüp juba 10 kilose kella 300 krooni eest maha müüsin, ju ta siis ei saanud aru, mis ta tegin; see eeldus aga eeldab seda, et tal oli siiski vaimutegevuse ajutine häire, seljuhul on eeldus kehtiv. Peaks olema meditsiiniliselt või mul moel tõendatud, et otsusevõime oli häiritud. Tuleb pidada silmas, et kui otsusevõimetuna tehakse ka endale mittekahjulik tehing, siis on ka see tühine.

 

 

2.5. Elukoht

Vt. Tsüs §14, §15

 

§14. Elukoht ja selle muutmine

(1) Isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.

(2) Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas.

(3) Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta.

(4) Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.

 

 

§15. Alaealise ja eestkoste all oleva isiku elukoht

(1) Piiratud teovõimega alaealise elukohaks loetakse tema vanemate või eestkostja elukoht. Kui vanemad elavad lahus, on alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kelle juures ta elab.

(2) Kui piiratud teovõimega alaealine elab vanematest või eestkostjast eraldi, võib tema elukohaks vanema või eestkostja nõusolekul lugeda ka koha, kus alaealine alaliselt või peamiselt elab.

(3) Eestkoste all oleva piiratud teovõimega täisealise isiku elukohaks loetakse eestkostja elukoht. Eestkostja nõusolekul võib selle isiku elukohaks olla koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.

 

§14 lõige 1: Isiku elukoht on see, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Elukoht määratakse faktiliste asjaolude alusel, mitte selle alusel kus ta makse maksab / valimas käib.

§14 lõige 2: Elukoht võib olla mitmes kohas

Mis tähtsust elukoht omab tsiviilõiguse jaoks? Tsiviilõiguse jaoks on elukohal peamiselt kahesugune tähendus:

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Tsiviilõiguse üldosa konspekt #1 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #2 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #3 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #4 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #5 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #6 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #7 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #8 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #9 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #10 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #11 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #12 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #13 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #14 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #15 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #16 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #17 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #18 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #19 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #20 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #21 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #22 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #23 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #24 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #25 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #26 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #27 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #28 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #29 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #30 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #31 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #32 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #33 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #34 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #35 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #36 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #37 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #38 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #39 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #40 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #41 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #42 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #43 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #44 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #45 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #46 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #47 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #48 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #49 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #50 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #51 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #52 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #53 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #54 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #55 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #56 Tsiviilõiguse üldosa konspekt #57
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 57 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-10-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 24 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor annelirosman Õppematerjali autor

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

54
doc
Tsiviilõiguse üldosa
48
docx
Tsiviilõiguse üldosa
102
docx
TSIVIILÕIGUSE SISSEJUHATAV KURSUS
56
doc
Tsiviiliguse konspekt
54
doc
Tsiviilõiguse üldosa
36
doc
Tsiviilõiguse üldosa
45
doc
TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA
50
docx
Tsiviilõiguse Üldosa



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun