Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika aluseks on märgisuhted, mis muutuvad ning on ennustamatud. Iga märk on semioosise produkt. Kas kõik protsessid maailmas on semioosised või ainult mingi kindel osa? Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis). Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika
tulemusena ( siia kuulub ka semiootika(te) tüpoloogia, mille Greimas võtab üle Louis Hjelmslevilt); 3) vahendite kogum, mis teevad tema tunnetamise võimalikuks. M. Lotman: „Semiootika on empiiriline distsipliin, mis tegeleb erinevate märgiliste moodustiste struktuuri, semantika ja funktsioneerimistingimuste uurimisega. + teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. Morris: see on nii teadus teaduste seas kui ka teaduste instrument. Ajalooliselt on semiootika kujunenud rööbiti filosoofia, keeleteaduse ja loogika arenguga. Esimest korda arutles keele päritolu teemadel Platon, 5.saj eKr. Tema mõtteid viis edasi Sokrates. Hippokrates aga semiootika rajaja selles mõttes, et rääkis meditsiini seisu kohalt diagnostikast – mingid märgid võimaldavad meil
Üks tähistab ükskõik mida, teine ei saa midagi tähistada, kuid on samas kõigi tähenduste lõpp-punkt - jumal. Sõna on kõigi tähenduste väljendaja, jumal on kõigi tähenduste tähendus. Üleinterpreteerimine (Umberto Eco rõhutatud probleem) - situatsioon, kus omistatakse märkidele liigselt tähendust ja nähakse märke seal, kus neid ei ole. Mis tingimustel asi funktsioneerib märgina? Märk võib selleks saada juhuslikult, kokkuleppeliselt; või olla märgiks loodud (tähendus täpselt fikseeritud). On olemas absoluutsed märgid (igal juhul õiged, ka siis kui neist kinni ei peeta) ja teised, nt keelelised märgid, mis sõltuvad sellest, kuidas neid kasutatakse. Märkide põhjal eristab Peirce semiootikas kolme valdkonda, minnes ühtlasi sellega lahku keskaegsest traditsioonist, sest siis ei olnud vaatleja oluline, maailma vaadati läbi jumaliku pilgu. - esimene valdkond on seotud X-ga - märgiga, nende sisemise loomega
Juurdunud on arusaam, mis määratleb objektiivsust, mõistust ja vaimu, traditsiooniliselt teadusele iseloomulikke tunnuseid mehelikena ning subjektiivsust, tundeid ja loodust käsitletakse kui naiselikke tunnuseid.1 (Keller 2001.19) 2. Feminism kui ideoloogia Ideoloogiaks nimetaksin sellist ideede, põhimõtete ja praktilise tegevuse süsteemi, millest lähtuvalt inimesed oma poliitilisi, majanduslikke või õiguslikke huvisid silmas pidades teadlikult osalevad või sekkuvad poliitikasse ja riigi juhtimisse. Feministlik ideoloogia väidab, et naised on süstemaatilise rõhumise objektiks meeste poolt, kuid vaatamata meeste ja naiste erinevusele ei tohiks naisi ebaõiglaselt kohelda ega diskrimineerida. Seejuures lisaks mees- ja naissoole eristab feminism oma käsitlustes sugu ka teises kontekstis - bioloogilist sugu (sex), mis avaldub rohkem indiviidi tasandil, ja sotsiaalset
32 Kokkuvõte 244 33 Mõtlemisküsimuste kommentaare 247 Kirjandus 257 1 Sissejuhatus Meie igapäevane tegevus põhineb suures osas varjatud eeldustel, mille iseloomu või isegi olemasolu tavaolukorras ei teadvustata. Mingi alaga, praegusel juhul mitmekeelse oskussuhtlusega sügavamalt tegeldes aga tasuks enne järelduste juurde asumist tähtsamad eeldused korraks üle vaadata. Kuidas näiteks seletada verbaalse suhtluse toimimist? Miks on nii, et kui siinset teksti loete, siis saate vähemalt umbkaudu aru, mida tahtsime sellega öelda? Lihtsaim lahendus, mida ka varmalt kasutatakse, on postuleerida keel
Semiootika Mihhail Lotman SEMIOOTIKA on teadus märkidest ja nende tähendustest, täpsemalt semioosist(peirce järgi interpretatsiooniahel) või kommunikatsioonist, st kuidas mistahes märk kannab kommunikatsioonis osaleja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui millegi asemel olevat(nt rahvuslipp kui terve riigi sümbol). Semiootika keskmes on arusaam et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Varasemalt oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest, semiootika sarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses ,,An essay concerning human understanding"(1690) Renessansi ajal semiootika areng peatus
Kõik kommentaarid