lavastajat. Trupp moodustus professionaalsetest Berliini näitlejatest ja etenduste jaoks renditi erinevaid ruume. 1889 avati Freie Bühne Ibseni ,,Kummitustega". Repertuaaris ka Tolstoi, Strindberg, Zola, Hauptmann, Holz. 1890 loodi Freie Volksbühne (Vaba Rahvateater), mis oli seotud sotsiaaldemokraatliku parteiga. Liikmed olid põhiliselt töölisklass. Liikmete arv suur ja piletihind odav. Mängiti ka Hauptmanni, Schillerit, Lessingut, Ibsenit repertuaar laiem kui Freie Bühnel. Selle teatri edu ergutas ka kommertsteatreid lavastama uusi näidendeid. Moodsa näitekirjanduse eeskuju oli Ibsen, kelle loomingu lavastamisega käisid kaasas pidevad skandaalid ja vaidlused. 1870ndatest alates etendati Saksamaal Ibsenit, aga ,,Norat" näiteks õnneliku lõpuga. Põhiskandaalid ,,Kummituste" ümber, mida etendati suletud ringile Meiningeinis. Ka Berliinis valitud publikule. Ei mahtunud ilusa kunsti raamidesse. Juhtuvad autorid Sudemann jt.
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Kõik kommentaarid