pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid- elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus · Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P.Brook, E.Barba) · Teatrifenomenoloogia 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid 1) Konstantin Stanislavski näitleja töö endaga. Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi. 2) Bertolt Brecht - tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 3) Peter Brook 4) Jerzy Grotowski
Mis on ühist, mis erinevat? Teatriteadus tegeleb teatriga kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses. Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia · publiku- ja retseptsiooniuuringud - kuidas publik etenduse vastu võtab 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brecht, · K. Stanislavski - näitleja loomepsühholoogia · B. Brecht · P. Brook · J. Grotowsky · 4. Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon, käitumisvorm, kunstiala) Koht: Teater kui koht, ehk maja, kus teatrit tehakse, etendusi mängitakse.
Neil on sarnane kommunikatsiooniprotsess. Uusmeedia on kaasaegses teatris igapäevane väljendusvahend. d) kunstiteadus ja ajalugu visuaalne esteetika, ruumi- ja keskkonnateooriad. Teatriajalugu uuritakse minevikku. Uurimisobjekt tuleb rekonstrueerida, kuna see ei säili ajas. Rekonstrueerimiseks on mitmeid allikaid. Lavastuse mõistmiseks tuleb silmas pidada selle loomise konteksti. Teatriajaloo allikad on a) draamatekstid lavastaja, näitleja märkmed b) lavastuse põhiinfo kavalehed, afisid, flaierid jne. c) statistika, dokumentatsioon teatrijuhi käsikirjad, müügiaruanded, kuluaruanded d) kriitika, teatriajakirjandus kriitika on subjektiivne e) fotod, heli- ja videosalvestused valikuline, sõltuvalt finantsolukorrast f) kavandid, tehniline dokumentatsioon ja säilinud esemed g) teatriarhitektuuri ja lavatehniliste võimaluste dokumentatsioon Teatrihistorigraafia teatriajaloo kirjutamine
Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama)
Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama)
Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses.
Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele. Need kolm põhiliiki on tihedalt üksteisega seotus tihti võib ühe zanri tundemärke näha teise omas.
Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja, näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll 2. Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse): Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused, mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud teatri ajaloo uurimine, nt kuidas NSV muutis teatrit, kuidas teater väljaspool kultuuriruumi mõjub
3 4. Kirjanduse sotsioloogia a) retseptsiooni uurimine. Kirjanduse ja kunsti vastuvõtmise uurimine. Teoreetilise aluse andis retseptiivne esteetika. 1970.aa Konstanzi ülikool: H.R Jauss ja W. Iser väitsid, et tekst on autori ja lugeja ootusehorisontide kohtumispaik. Ootushorisont on autori või lugeja kultuurikompetents, mis määrab ära autori ja lugeja vahekorra. Tekst on dialoog, seega üksnes lugeja osavõtt annab tekstile lõplikkuse. Tekst sisaldab küsimust ja stimuleerib lugejat küsimusi esitama, saades tekstist ka vastuseid. Lugeja suhtub teksti valikuliselt ja loob uue teksti. Tekstis on muutumatu ja muutlik osa. Muutumatu osa on materiaalne (kirjamärgid), muutlik osa kerkib lugeja teadvuses. Tänapäeval on teksti muutlikkus suurenenud. Retseptivistika uurib teksti muutlikku osa: lugejaid, hinnanguid, arvamusi ja tõlgendusi
kunstnike jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etenduses. Etendus- lavastuse ühekordne esitamine Lavastuse põhiinfo- kavalehed, afišid, flaierid jne Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning f-de uurimisega Publiku- ja reseptsiooniuuringud uurivad teatripubliku ja etenduse vastuvõttu Sõnateater e draamateater põhineb kirjalikul tekstil- näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooper- klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr Operett- koomilise sisuga muusikaline teos, kus laulud vahelduvad dialoogide ja tantsudega Muusikal- muusikalise sisuga lavateos, kus dialoogil, tantsul ja laulul on enam-vähem võrdne kaal Rokk-ooper- rokkmusal põhinev muusikaline lavateos. Pop-kultuuri nähtus. Ballett e varvastants on range, kinnistatud tantsutehnikaga lavatantsu liik
kuplees ( koomilise või satiirilise sisuga nalja- või pilkelauluke, mis algselt koosnes kahest, hiljem neljast riimitud värsist ) jt. KUJUNDILISUS Ilukirjandust eraldab kõigist teistest sõnalise väljenduse vormidest tema spetsiifiline omadus kujundilisus. Kujundi all mõtleme piltlikku kujutust, mille kaudu kirjanik näitab ning üldistab tegelikkuse olulisi ja iseloomulikke külgi. Ilukirjanduslik teos käsitleb elu kogu tema täiuses. Kunstilise kujundi liigid 1. Karakter, tegelaskuju. Kuju all mõtleme pilti, mis me saame tegelasest, jälgides tema iseloomu ja saatust nende ühtsuses. Oma abstraktsed ideed ja üldised moraaliprintsiibid kehastab kirjanik just konkreetsetes tegelaskujudes, nt vabadusvõitluse ideed kehastab Tasuja, Mogri Märt Kitzbergi ,,Kauka jumalas" aga omandikire laostavat mõju inimesele. 2. Looduskirjeldused, -pildid. Looduspildid kujundina annavad võimaluse näidata looduse
Mõisted (kirjandus) mõiste=selgitus, mitte ühesõnaline vaste. Commedia dell' arte rahvakomöödia. Dialoog - ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev info või erinevad vaatepunktid, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks. Draama - välisvormiliseks tunnuseks on dialoog ja põhielemendiks tegelased. Dramaatikat iseloomustavad olevikuline tegevus ja pingsalt dünaamiline sündmustik, mille kaudu karaktereid avatakse. Põhizanrid ajalises järjestuses on tragöödia, komöödia ja draama. Dramatiseering eepilise teose draamavormis ümbertöötus. Eepiline teater Etendus sõna- v. muusikalavastuse, tsirkusenumbrite vms. esitus vaatajaskonnale. Farss jämekoomiline lühinäidend, jant.
Dramaatika ehk näitekirjandus.(Draamakirjandus) · Dramaatika on üks kirjanduse 3-st põhiliigist · Mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog. · Dramaatika tähtsamad zanrid on draama, tragöödia, komöödia. · Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. · Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. · Draama on dramaatika üks põhizanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19
sotsiaalse probleemiga, kusjuures vastasseis on lahendamatu, põhjustab kannatusi ning lõppeb harilikult kangelase hukkumisega. Draama (kr `tegevus'), dramaatika põhizanre "kõrge" tragöödia ja "madala" komöödia vahel. Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks. Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat. Inimesekujutus draamas. Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav.
Lunarahaks pidi kuningas loovutama ühe kristlaste linna. Kui Fernando sellest kuuleb, siis ta keeldub sellisest vahetuskaubast. Hispaania sõjavägi tõttab printsi päästma. Fernando sureb enne, sest on nõrgaks jäänud. Tema vaim ilmub Hispaania sõjaväele ja rist käes juhib nad mauride vastu. Maurid lüüakse puruks tekib küsimus, kas Calderon usub vaime või mitte. Tegu siin zanriprobleemidega, nimelt ,,Kindlameelde prints" on tõsine vaimulik draama, ,,Nähtamatu daam" aga meelelahutuslik näitemäng. Teispoolsus ei saanud olla meelelahutuse aineseks. Komöödias pidi kõigele leiduma lihtne ja loomulik seletus. Metafüüsiline ei saanud olla naeruobjektiks, pidi olema lihtne ja objektiivne seletus. Calderoni näidenditele omased salatoad, salauksed, varjatud väljapääsud, maskeeritud uksed tema näidendid justkui kahe põhjaga sahtlid. Reaalsus kaotas oma piirjooned, reaalsus muutub millekski ebakindlaks
heerostest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süžeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostisosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatürdraama.(Nahkur, A.2005, lk 28) Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi “kannatlikku” külge tema kõlbelises ümbermõtestamise, komöödia oli seotud karnevali pärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad žanrid kaugele rituaalse mängu vahetust vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid – metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud
kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama.(Nahkur,A.2005, lk 28) Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid,
Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma.
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1.Kirjanduse mõiste Kirjandus kuulub inimkeele (ehk sõnalisse) tegevusvalda. Kaks tähendust. Nii laiem kui kitsam. Laiem hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekstide kogumit. Näiteks kui lehitseda Vana- Kreeka kirjandust, siis pole see kirjandus vaid klassikalises vormis esindatud. Seal on tekste ka ajaloost, filosoofiat. Kirjandusse laias tähenduses kuulub ka ajakirjandus. Kasutatakse kirja ja väljendatakse end sõnade abil verbaalselt. Kitsam Ilukirjandus. See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika. Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. · Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste · Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda · Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enam
Kreeka teater Kreeka draama on välja kasvanud Dionysose auks peetavatest pidustustest. Aga see pole ainuke draama allikas. Draama tekkimise küsimuses on mõndagi vaieldavat, kuid võib kindlasti väita, et draama algeod sisaldusid juba rahvaloomingus, lüürilises luules (näiteks, pulma- ja nutulauludes), milles leidus mõningaid miimilise mängu ja dialoogi elemente. Paljudel juhtudel eraldus koorist eeslaulja, kellega kooril arenes dialoog. Miimilised mängud koos maskeerimisega (kasutati mõne jumala, deemoni ja eriti loomade maske) etendasid tähtsat osa põllunduskultustes: viljakuspidustuste ajal kujutati neis mängudes vana surma ja uue sündi, noore võitu vana üle, viljakusdeemoni surma ja ülestõusmist. Õgimine, suguline ohjeldamatus, ropendamine pidid kindlustama hea viljasaagi, loomade sigivuse ja toidukülluse-aasta. Kreeka kultusliku draama näidiseks võib olla püha mäng müsteeriumide ajal, mida peeti Eleusises
saanud juba anekdoodi tegelased). Autoreid huvitas kitsa ringkonna eluolu (n-ö kuldne noorus, kelle jõudeaeg möödus pidutsedes). Ei kasutatud mõistet ,,absoluut", seda asendas mõiste ,,juhus". Teatris kujunesid välja kindlad tüübid - grupid samastumise alusel. Tegelasteks olid nt hetäär, ori, rikas noormees. Enam ei olnud tähtis individuaalne nimi. Näidenditest kadus koor avanes privaatse suhtluse valdkond. Muusika kaob üleminek puhtal kujul draamale. Tervikuna pole ühtki Kesk- Atika komöödiat säilinud. 8. Uus-atika komöödia sidemed filosoofiaga ja Menandrose looming Aristoteles lõi peripateetikute koolkonna, kelle huviobjektiks oli inimloomus kuivõrd mõjutab see inimese saatust. Ta alustas inimloomuste süstematiseerimist. Filosoofide mõtisklused inimkarakterite üle mõjutasid ka teatrit. Huvitava süzee jaoks oli vaja lihtsustatud tegelastüüpe, kuna
µ - ehk näitekirjandus, on üks kirjanduse 3-st põhiliigist, mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog. Dramaatika tähtsamad zanrid on draama, tragöödia, komöödia. Draama - on dramaatika üks põhizanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19. lõpp kuni 20. algus. Draama loojad: Denis Diderot, Gotthold Ephraim Lessing Tunnused: · ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus · uuritakse inimeste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat · pingeline areng ja tegelaste vahelised võitlused, kus sageli leitakse konfliktist väljaspääs Tuntumad autorid: · Denis Diderot " Palju ja palju veel" · Anton Hansen Tammsaare "Kuningal on külm" · Eduard Vilde "Tabamata ime"
· kohaühtsus välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini, seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris) · tegevustiku ühtsus. Mida mõistatakse tegevusühtsuse all? · tegevus keskendub ühele tegevusliinile; · kõik toimuv on kausaalses seoses; · suletus; · finaalsus. Gustav Freytag ("Draamatehnika" 1863) kirjeldas draama tegevuse arengut järgmise skeemiga: Klassitsismi draamakontseptsiooniga ei sobi kokku Shakespeare'i looming, Ibseni ja Brechti eepiline draama, absurdidraama, mitte-euroopa näitekirjandusliku traditsiooni jm. Avatud vorm dramaatikas · koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni · stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt · tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt
Draamakirjanik teeb seetõttu valiku: kõik mitteoluline jääb välja; ta valib need sündmused, millel on oluline tähtsus. See keskustus nõuab ka tihedust. Et võitluste käik on koondatud lühemale ajale ja sündmuste käigust valitud olulised momendid, siis koondub nendesse ka rohkem tegevust ja tegelasi, kelle mõtted ja väljendused on olulised ja meeleolud ning elamused intensiivsed. 4. Dialoogiline vorm Draama vormiliseks iseärasuseks on dialoogiline sõnastus. Dialoog ehk kahekõne oli algselt kõne kahe isiku vahel, nüüd aga kahe või mitme isiku vahel ristlev kõnelus. Iga üksiku tegelase kõneosa dialoogis nimetatakse repliigiks. Sageli esineb draamas ka monoloog ühe tegelase ulatuslikum kõne mis annab seda edasi tegelase mõtteid, et neid teatavaks teha vaatlejale. Temaatilise terviku säilitamise huvid ja lavatehnilised põhjused, nagu dekoratsiooni, kostüümide ja lavasisustuse muutmine, tingivad draamateose jaotamist vaatusteks
Tuli osata näidata tegelikkust tema arenemises. Stanislavski näitlemismeetodist sai dogma ainuvõimalik variant. Hakati tõlgendama üsnagi kitsalt ja lihtsustavalt ja mitte alati üheselt. Nõue olla laval nagu päriselus. Stanislavski stambid ja stereotüübid olid aga vastuolus esimese nõudega. Tõrjuti ja umbusaldati psühhologismi ja teatraalsust. Tüüpilisuse nõue viis must-valgete skeemideni. Isegi kui roll oli jama, pidi näitleja sellega siiski lavale astuma. Kontakt modernismiga sula-ajastu lõpul, samuti post-modernismiga. 70ndatel stabiilne olekuaeg, 80nendatel samuti stabiilne, vaatamata imelikele suhtumistele, suvalisele tsensuurile jne. 2. Mille poolest erineb olustikurealism sotsialistlikust realismist? Tooge näiteid olustikurealistlikust teatrist. Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine
Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, ,,mina" avamine, pihtimine. Eepika kui põhiliigi zanrid ( eepos, romaan, novell, jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele. Eepikat huvitab objektiine väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika zanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets, intermeedium, libreto, stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog dramaatiline. Dramaatikat kannab konflikt sisemise ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse kokkukuulumine või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine; ,,meie" kooselu ja probleemid. Sarn: keskendutakse inimese siseilma, välisilma e looduse ja ühiskonna ning nende kokkupuute kujutamisele
õigus", Albert Kivikas loodud luulezanr ja hukkub ebavõrdses ,,Nimed marmortahvlil" · 14 värsirida võitluses jutustus novelli ja · itaalia ja prantsue soneti · August Kitzberg romaani vahepealne zanr värsid jagunevad ,,Libahunt", William · sündmustiku haardelt stroofidesse skeemi Shakespeare ,,Hamlet" novellist ulatuslikum, 4+4+3+3 järgi, inglise draama tõsise sisuga romaanist tagasihoidlikum soneti värsiskeem on näidend · ei keskendu ühe peamise 4+4+4+2 · keeruline konflikt sündmuse kujutamisele · eluline sündmustik · ei ole sedavõrd LÜROEEPIKA - · ühendatud koomiline ja pingestatud nagu novell Ilukirjanduse segaliik, traagiline
Eesti teatri ajalugu, 2008/2009 kevadsemester Eksamiküsimused 1. Mida kujutas endast sotsialistlik realism teatris? Milles seisnes teooria ja tegelikkuse vastuolu? Põhiideeks oli kujutada tegelikkust, väljendada kunstliku reaalsust. Tähtis on ka kommunikatiivsust ja tegelikkuse kujutamist publikuni viia. Teos pidi mõjuma usutavalt. Võtmesõbadeks olid sarnasus, eluvastavus, tõepärasus. Lavastused olid allutatud ideele ning sümbolistlikud, lavategevus ja kõne hoogsad, näitleja on aktiivses olekus.See aga jätis kunstlikult konstrueeritud mulje. Sots realism nõuab kunstlikult võltsimatut ajaloolis-konkreetset tõe kujutamist selle revolutsioonilises arengus. Seejuures pidi kunstliku kujutamise tõepärasus ja ajalooline konkreetsus pidid ühtima ülesandega kujutada ja kasvatada töötavat rahvast ideeliselt ümber sotisolistlikus vaimus. Siin aga tuli vastuolu: kogu olustik oli silmanähtavalt tehtud vinüürist, kunstlikult loodud
„Kuningas Oidipus“) d) Vahelepõimitud jutustamine – sündmuste jutustamine liigub ajas looga kaasa, olles osas loost (nt kiriromaan, päevikuvormis romaan) Jutustuse aeg ja jutustamise aeg (vene vormikoolkond, G. Genette) Jutustamise ja loo suhted: Faabula ja süžee (story / plot) – jälgitavad teatud maailmadena Kord (anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Kirjandusteosel on neli erinevat rütmivõimalust: STSEEN kujutab loo sündmuste sellisel viisil, et lugeja tunneb ennast juhtunu vahetu pealtnägijana. (Dialoogilisus, otsekõne on stseeniline) KOKKUVÕTE edastab loos toimunu lühidalt ja ülevaatlikult, kiiremini, kui see tegelikult aset leidis. PAUS on teksti osa, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu; jutustaja kirjeldab nt
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus. 2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK.
Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"] Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliike, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. [Suurvormid - eepos ja romaan, väikevormid - jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.] Eepos - lugulaul, lüroeepika suurvorm. Ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel
VANAKREEKA TEATER V sajand eKr oli Antiik-Kreeka ühiskonna õitseaeg. Sel perioodil kujunes Atika maakonna ja selle pealinna Ateena osa kogu Kreeka kultuurielus niivõrd oluliseks, et kogu ajajärk (V-IV sajand) nimetati kirjandusloos atika ajajärguks. Juhtivaks kirjandusliigiks sai DRAAMA kreeka keeles 'tegevus' kirjandusliik, milles sündmustest jutustamine asendus nende näitliku esitamisega ning kuulaja vaatajaga. Antiikteatris tähendas draama tegevuse kujutamise viisi. Neid oli kaks: traagiline ja koomiline. Mõlema algus oli seotud rituaalidega, mis ajapikku muutusid vaatemängulisemaks ning meelelahutuslikumaks. o Rahvaste kommetes on ikka olnud tähtsal kohal jäljendavad, miimilist laadi mängud, kuna tegevuse imiteerimine pidi kaasa aitama selle õnnestumisele. Taoliste mängude iseloomulikuks jooneks oli maskeerimine, jumala või looma maski kandmine, sest maski
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
