„Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga“ (8)

„ Tapamaja , korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga“
Rabavalt mitmetahuline romaan sõja mõttetusest, inimlikust surmahirmust ja elu mõtte otsimisest on endiselt iga lugejat isiklikult kõnetamas. Kes raamatu kätte võtab, võib kogeda magus-pineva iroonia kõditust, sest kuigi autor osaleb küll ka ise pealtnäha kuulekalt sõjas, argielus ja surmas, paljastab ta samas visa järjekindlusega vahendeid, millega valitsus on inimesi sugereerinud sõda, argielu ja surma tõsiselt võtma, kartma ja pühaks pidama . Ta on lugeja ja propagandamasina vaheline agent , kes pöörab kaarte ja avab silmi. See USA-vastane iroonia on ka põhjus, miks sai võimalikuks raamatu avaldamine Nõukogude Liidus 1971 . a ja miks oli nii vajalik anda välja kordustrükk aastal 2003. Kurt Vonnegut on end alati nimetanud humanistiks; ta pooldab eelkõige inimlikkust ja tegeleb selle avamisega läbi oma kirjutiste. Ehk on just see tõsiasi põhjuseks, miks „Tapamaja, korpus viis“ on kaasaja üks populaarsemaid sõjavastaseid romaane.
See on jutustus Billy Pilgrimist, kelle prototüüp Edward R. Crone Jun. heitis hinge vähem kui kuu enne sõja lõppu Saksamaal, sai oma vanemate korraldusel ümber maetud New Yorgi kalmistule ja hiljem regulaarseid annetusi kalmu hooldamiseks kuulsalt kirjanikult Kurt Vonnegutilt – oma sõjasemult. Pilgrim , nagu Crone päriselus, ei kuulunud sõtta. Vonnegut mõtiskleb ühes vestluses hiljem, et „Crone ei saanud aru mis toimub ja õige ta on – sõda ongi mõttetu“. Erinevalt oma prototüübist jäi Pilgrim aga ellu: ta elas ühes Vonnegutiga üle Dresdeni linna pommitamise 13.-15. veebruaril 1945.a, viibides sõjavangi langenud Ameerika jalaväelasena endise tapamaja viienda korpuse sügavas külmkambris varjul , ning elas hiljem ootamatult rahakana kodumaal pereelu . Õnnetu Billy Pilgrim pääses tänu erilisele oskusele rännata ajas. Ta teadis, et kuigi hetkel on tema kohal olev kaunis Dresden üks suur tulesammas, on elu paljudel teistel hetkedel päris turvaline ja õnnelik. Autor lisab selle mõtte illustreerimiseks raamatule ulmelise mõõtme ja laseb Pilgrimi tema tütre pulmaööl tulnukate poolt ära röövida. Neil – trafalmadoorlastel – on ajast sarnane arusaam: kui nad näevad surnukeha , mõistavad nad, et selle vennikesega on hetkel pahad lood, kuid paljudel teistel hetkedel on ta parimas korras. Nende jaoks pole aeg üksteisele järgnevate sündmuste ahel, millest iga eelmine on lõplikult kadunud, vaid kõikide olnud, olevate ja tulevaste hetkede kooseksisteerimine. Tervet raamatut läbib ütlus, mis näitab tralfamadoorlaslikku õlgukehitavat suhtumist kellegi suremisse: „Eks ta ole“.
Nii koosnebki romaan Pilgrimi ajarändudest erinevate olukordade ja eluetappide vahel: kord leiab ta end 1945. a Saksamaalt, järgmisel hetkel aga 1967. a Ameerikast , seejärel on ta puuris Tralfamadore'i planeedil, kus kohalikud teda loomaaias vaadelda võivad. Pinget hoiab tunne, nagu oleksime lugedes kassipoegadena kaelapidi autori lohutavas haardes: viinud meid üsna lähedale sõja koledusele ja lastes tunda õudu, rändame järgmisel hetkel mõnda turvalisse keskkonda kakskümmend aastat pärast sõda ja võime rahulikumalt hingata . Samas näidatakse meile, kui pikaajalised on sõja tagajärjed ja kuidas see inimest jäädavalt laastab. Meil lubatakse muiata filmides nii vaprana ja kangelaslikena tunduvate Ameerika sõdurite tegeliku trööstituse ja krantslikkuse üle ja mõista, et Hollywoodi särava surematu raudrüü taga peituvad praeguselgi sõjatandril nurjatud, hirmunud poisikesed, kes paljudel teistel hetkedel on kas lihtsalt surnud või siis sõjast laastatud, katkised inimesed, kes kogevad aeg-ajalt argipäeva õnne. Ja sedasi – vapruse maskideta – pälvivad nad meie kaastunde. Eks ta ole.
Naljaka ja murettekitavana mõjub selle raamatu juures üks kentsakas tõsiasi: nimelt ei leidu selles ühtegi naistegelast, kel oleks muud funktsiooni kui innustada mehi neile tittesid tegema, või kelle IQ ületaks 110 punkti. Nad on tundelised, pealiskaudsed, isukad ja veetlevad olevused, kes peavad meelsasti sõjaveterane kangelasteks ja on valmis neile anduma, tänulikud, et mõni selline neid peaks tahtma. Tundsin lugedes kõhedust, et ainsad päriselt reaalsust tajuvad tegelased, kellega end samastada, olid selles raamatus (peale autori enda) vaid rohelised mehikesed Tralfamadore'i planeedilt. Feminist minus pidi pettuma.
Oma mitmekihilisusega, kus autor lubab lugejal vaadelda ka kirjutamise enese protsessi ja kus eksisteerivad korraga mitu reaalsust – sõja reaalsus , peategelase hilisem elu, elu teisel planeedil ja autori päriselu sinna sisse põimituna – pakub „Tapamaja“ kõigile võimalusi äratundmiseks, paralleelide vedamiseks kaasaja ja oma eluga, ning mis peamine – õppuse võtmiseks ajatutest kogemustest. Eks küsi igaüks neidsamu küsimusi iseenese kohta ja see on raamat, kust saada häid vihjeid vastuste leidmiseks.