Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid
Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv. Suvel oli päev pikem ning töö pingelisem. Tavaliselt oli suvel kolm kindlat toidukorda. Õhtusöök oli neist kõige tugevam. See söödi tööpäeva lõpus umbes 9-10. Talvel see vastu oli ainult kindlalt kaks toidukorda. Hommikul ja õhtul
metsmesilaste mett. 19. sajandil hakati taludes sisse seadma puuviljaaedu ja kasvatama õunu, pirne, kirsse, ploome, kreeke, sõstraid, tikreid, hiljem ka aedmaasikaid ja vaarikaid. Marju söödi värskelt niisama, piima või meega maiuseks. Marju hakati keetma hiljem, kui suhkur maarahvale kättesaadavaks muutus. Jookidest on vanimad mõdu, kali, õlu, kase- ja vahtramahl, hiljem hakati jooma taimeteesid. Paljud eesti traditsioonilised toidud on tuntud kõikjal Eestis ning valmistatud kas sarnaselt või väikeste erinevustega. Samas on terve rida toite, mis tuntud ja tunnustatud Eesti erinevates piirkondades. Üldiselt valitses eesti peredes kuni 20. sajandini väga kindel toidukord. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud perenaise tööaega kulutada ning tihti söödi lõunaks ainult leiba, silku ja hapupiima. Hommikusöögiks soojendati sageli eelmisel õhtul üle jäänud toitu, mille juurde anti ka muud kiiresti valmistatavat
,,Karask ajab kargama, segapuder santima" ,,Pikk leem peab pere koos" ,,Kook ei jõua üksi kõhtu täita" ,,Seda näeb igaüks, mis sul seljas, seda mitte, mis sul kõhus" ,,Rukis on maja peremees" ,,Ega kõik päevad ole saamapäevad, aga kõik on söömapäevad" Vanad söögitraditsioonid (toidukorrad) Toitu valmistati reheahjus Suvel 3 ja talvel 2 kindlat söögiaega Linnupete Õhtusööki keedeti 13 korda nädalas Leiba küpsetati kord nädalas, nädalaid ette Paremad toidud tähistasid pulmi, lapse sündi, matuseid, suurte tööde lõppu ja olulisemaid kalendripäevi ning pühi Vanad söögitraditsioonid (nõud/anumad) Lauanõud pärnast, haavast, sanglepast Hapupiim piimapütis Kali või taar kapas või kaanega kannus Kahvleid ja lauanuge ei olnud Toitu lõigati tavalise töönoaga Söögikott/teemoon/lõunamoon kasetohusugadest punutud märss; lähkrid/länikud joogi jaoks Vanad söögitraditsioonid (lauakombed)
Rääkides mõjudest, valitseb Eestis skandinaavia köök ja kultuur, mis tähendab, et rohkem süüakse kala ja sealiha.On huvitav märkida, et erinevalt teistest Baltimaadest kasutati Eestis ka küüslauku. Muidugi erines vana ja erilisi traditsioone omava Tallinna köök teiste Eesti regioonide köökidest. Esmajärjekorras seepärast, et Tallinn oli Hansalinn. Laevadega tuli mitte ainult kaup, vaid ka uued kombed ja tundmatud toidud.Näiteks ilmus martsipan Eestisse tunduvalt varem kui Lätisse või Leetu.On huvitav, et tänapäeval tegeletakse Eestis sajanditaguste retseptide otsimisega ja on restorane, mis üksteise võidu pakuvad kõige vanemaid Tallinna roogi. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi,
Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17.19. sajandil tõid kaasa väiksemaid ja suuremaid näljahädasid. Eriti rasked olid ajad, kui ikaldused kestsid kaks või kolm aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal- pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Talurahva elatustase oli väga madal ning igapäevane toit vilets. Rahvamälestistes on säilinud andmed, et 1800.aasta ümber oli toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: "Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma". Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu.
LEIB Leib on olnud läbiaegade eestlase peamine toit. Seetõttu on leiva suhtes tuntud sügavat austust ning peetud seda ka pühaks. Viimase tuhande aasta jooksul rukkileib, mis jõudis meie esivanemate lauale suure töö ja vaevaga. Ka tänapäeval on leib eestlase laual, aga see ostetakse poest ilma suurt vaeva nägemata. Uurimustöös püüan leida,milline on olnud leiva koht eestlase toidulaual, ja miks on ta olnud nii tähtis. Otsida vanasõnu ja kõnekäände leiva kohta. Püüan näidata tänapäeval toodetavate leibade sortimenti. Praktilise tööna pakun esitlusel enda küpsetatud leiba. Leivaküpsetamise protsessi lisan ka uurimustööle. Leivaosa tänapäeval inimese toidulaual „Maalehe“ 09.10.2014.a. nr 41 numbris on põhjalikult käsitletud Eestis poelettidel olevaid leibasid. Leib on vanem kui meie. Parem aganane leib kui tühi kõht. Amet ei küsi leiba. Homseks hoia leiba, aga mitte tööd. Tee tööd higiga, si
Rahvariided · Naised kandsid Kihnus käiseid. · Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. · Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad. Toit · Toitumisharjumused on Kihnus ka tänapäeval jäänud samaks, nagu olid 100 aastat tagasi. · Toidu valmistamise õppisid lapsed vanematelt. · Kihnus olid kindlad toidud, mis teatud päevadel tehti: Esmaspäev · Esmaspäeva hommikul söödi soojendatud hapukapsasuppi. · Lõunaks keedeti koorega kartuleid, peale pandi soolaräim või muu kala, mis parajasti oli. · Kõrvale söödi hapukurki, kes tahtis, praadis kõrvale ka liha. · Joodi hapupiima või tehti jahukastet, et nii kuiv ei oleks. · Õhtul keedeti leivapudi, keeva piima sisse pandi leivatükikesed. Teisipäev · Hommikul söödi
Kõik kommentaarid