Talurahva riietus 19 saj. (1)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

8

docx

Eesti Rahvariided

madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest. Rahvarõivaste piirkondlikud erinevused jagunevad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Piirkondlikud erinevused, mis kujunesid välja 19. sajandiks, olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et sealseid riietumistraditsioone austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus uuenes kiiremini ja rohkem, sest Eestimaa kubermangu kaubanduskeskuseks oli Tallinn ja mõjutusi andis ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Lõuna-Eesti jäi sel ajaperioodil Liivimaa kubermangu, mille keskuseks oli Riia. Lõuna-Eesti Lõuna-Eesti piirkonda kuulub 34 kihelkonda: Hargla, Helme, Kambja, Kanepi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja- Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa,

Rõivaajalugu

4

doc

Eesti rahvariided

sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaste tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama ostetud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedele õmmeldi peale punasest nöörist ­ kaarusest ­ kaunistused. Suurenes ostukaupade osatähtsus. Suur osa ehteid ja väiksemaid detaile, nagu siidpaelad, pearätid, nööbid, karrad, litrid jms, saadi rändkaubitsejatelt ja linnakäsitöölistelt ning poodidest. 19. sajandil tungis talurahva rõivastesse palju linlikke elemente. Laialdaselt levisid eelmisel sajandil alguse saanud uuendused ­ pikitriibuline seelik, pottmüts. Moerõivastuse eeskujul hakati naiste kampsuneid ja liistikuid tegema liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Meeste rõivastusse tulid vatid ja vestid. Koos uut tüüpi ülerõivastega tuli kasutusele poevärv ­ potisinine (indigo).

Kultuur

4

doc

Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus

Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega

Kultuur

6

doc

Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite

kaapkübar. Saksa käsitööliste vahendusel tuli linnades tarvitusele vokk, mis hakkas ka maal, alguses küll mõisates, levima, kodunedes taluperes 18. sajandiks. Varem kedrati lõnga kedervarre ehk värtnaga. Kui keskajal olid suririided veel rikkalikult kaunistatud, siis nüüdsest lihtsalt valged (valge särk või valge linane rüü). 16. sajandi algusest pärinevad ka esimesed teated külarätsepatest ­ kuueseppadest ja kasukseppadest. Nad pärinesid talurahva hulgast, õmblemisoskuse olid omandanud vanematelt räsepatelt, kelle juures nad õpipoistena olid töötanud. Hakkas levima ka helmestikand seeliku allääre kaunistamisena (kudrustükk ehk kõverik), varem viljeldi metalltikandit. Ehete kujundusse lisandus vana geomeetrilise ornamendi kõrvale õiemotiiv, ka gootipärane kristuse sümbol viinapuu. Rahvakunsti järjepidevat, katkematut arengut tõestab see, et hilisemad tikandid vastavad väga sageli muinasaegseile metallist rõivakaunistustele

Kultuurilood

7

pdf

Viljandimaa rahvariided

Lasnamäe Üldgümnaasium Viljandimaa rahvariided Referaat Henri Muldre 11A Tallinn 2011 Sisukord 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) ...................................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõi

Kultuur

3

doc

Rõivastus

Karja naiste tanud olid madalad, kuklas kõrgele ulatuvate nukkidega. Tanud kaunistatid tikandiga, mis oli Karjas peamiselt geomeetrilise kirjaga ristpistetikand (19. sajandi keskpaiku tikiti tanudele ka lillkirja). Tanu serva külge õmmeldi umbes 0,5cm laiune, tavaliselt kahevärviline niplispitsiriba. Igapäevaseks peakatteks võtsid naised meeste garderoobist üle varrastel kootud tuttmütsi e nolkmütsi. Ida Saaremaal, kus tuttmütse kandsid ainult abielunaised, kahanes see 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsiks, millele kinnitatud kolmnurkne kaunistatud lapp meenutas sümboolselt tutti. Ketasmüts seati pähe nii, et selle esiäär kattis otsmikul juuksepiiri, kusjuures tutti asendav lapp jäi paremale küljele. Mütsid olid vanasti suuremad, uuemal ajal lähevad nad ikka väiksemaks. Talvemütse, ülle olid kahesuguseid: sarvedega sariküllid ja baretitaolised ratasüllid. Nende äär ja sarved kaeti musta pöetud lambanahaga

Käsitöö

14

doc

Ida-Virumaa rahvakultuur

-14. sajandist 3 järk-järgult üha rohkem elama lõuna poolt tulnud vene talupoegi, kes pagesid mongolite rüüsteretkede ning vene vürstide oma vaheliste sõdade tõttu põhjapoolsematele aladele. 17.-18. sajandi paiku kujunes Alutaguse lõunaosas välja kakskeelne rahvastik ("poluvertsikud"), kes kõneles vigast eesti ja vene keelt. Nende nn. Iisaku eestlaste täielik üleminek eesti keelele on toimunud alles viimase saja aasta kestel. 4 IDA-VIRUMAA MURDESISEST TAUSTAST Ajalooliste ja administratiiv-territoriaalsete tegurite toimel on eesti keele ala liigendatud paljudeks murreteks, murrakuteks ja alamurrakuteks. Põhja- ja lõunaeesti murde kõrval on kolmandaks eesti peamurdeks kirderannikumurre, mille levila ulatub piki Eesti põhjarannikut Tallinna lähistelt alates kuni Narva jõeni idas.

Kultuurilugu

24

doc

Ambla naiste rahvariided - referaat

Uurimustöö Ambla naiste rahvariided 19 sajandil Koostaja: Kelli Kiipus Klass: 8.c Tapa Gümnaasium  2007 Sisukord: · Sissejuhatus lk 3 · Särk lk 4 · Käised lk 4 · Seelikud lk 6 · Põll lk 8 · Vöö lk 9 · Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti rahvarõivarühma ning mille põhiosadeks olid särk, käised, seelik, vöö, põll (abielunaistel) ja traditsiooniline peakate. Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi pidulikuks rõivaks oli villasest riidest pikk-kuub. 1870.-1880. aastatel levis Järvamaal ru

Ajalugu

Meedia

Kommentaarid (1)