Taevasina põhjuseks on valguse hajumine molekulide kompleksidelt ja õhutiheduste fluktuatsioonidest, mis on palju väiksemad valguse lainepikkusest. Sellisel juhul hajuvad eelistatult lühemad lainepikkused, mida tuntakse Rayleigh hajumisena. Lühemad

Taevasina põhjuseks on valguse hajumine molekulide kompleksidelt ja õhutiheduste fluktuatsioonidest, mis on palju väiksemad valguse lainepikkusest. Sellisel juhul hajuvad eelistatult lühemad lainepikkused, mida tuntakse Rayleigh hajumisena.

Nähtava valguse korral toimub hajumine harilikult gaasiliste ainete aatomitelt või molekulidelt, kuid võib toimuda ka läbipaistvates tahkistes ja vedelikes. Igapäevaelus kõige tuntumad näited Rayleigh' hajumise kohta on taeva sinine ja Päikese kollane värvus, mis on tingitud päikesevalguse hajumisest õhumolekulidelt. Kui Päike on tõustes või loojudes horisondi lähedal, näib taevas tihti punane. Sellises olukorras on atmosfäärikiht, mille Päikeselt lähtuv valgus läbima peab, märgatavalt paksem, mistõttu hajuvad ära ka kollased toonid ja otse vaatlejani jõuab kõige rohkem punasele värvusele vastava lainepikkusega valgust.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Siirdu üles ↑