TARBIJAÕIGUS (1)

3 KEHV
Punktid
 
Säutsu twitteris
TARBIJAÕIGUS
I Tarbijaõiguse ajalooline areng
Tarbijasuhteid võib pidada sama vanaks kui ühiskond. Kõik inimesed on kogu aeg midagi vahetanud – seega eksisteerisid tarbijasuhted. Nii kaua, kui on olnud vahetamistehingud, on olnud ka tarbijatehingud.
Kõige vanemad õigusallikad viitavad sellele, et on vaja kaitsta teatud kaupa ja nendega seotud tegevusi.
Enne tööstuslikku revolutsiooni ei olnud põhimõtteliselt vaja tehinguid teha, kuid tehnoloogia areng võimaldas alustada masstootmisega. Varem iga talu tootis asju ainult endale. Õiguslikus mõttes tõuseb plahvatuslikult tehingute arv – iga teenuse ja toote saamiseks tehakse tehing. Seega hakati koostama tsiviilkoodekseid. Nendel muudatustel baseerubki enamus kaasaegseid tsiviilkoodekseid. Kuid tarbija mõistet kui sellist veel ei olnud.
Eestis: Nõukogude Liidu ajal ENSV Tsiviilkoodeksis üsna hea kaitse ostjal , kuid tarbija mõistet siiski veel ei kasutatud. Ei olnud tarbija kaitseks loodud õigusakte. Perestroika ajal loodi esimesed vabatahtlikud tarbijate ühendused ning 1991. aastal eelnõu lugemine, kuid Nõukogude Liit lagunes enne. Eestis võeti Tarbijakaitseseadus vastu 1993. aastal, jõustus 1994. aastal.
Tarbija mõiste kasutuselevõtt õiguslikus mõttes 20. sajandil pärast II Maailmasõda. Oli buum ja inimesed said rohkem kaupu ja teenuseid tarbida. Sooviti, et need oleksid kvaliteetsed ning selle saamiseks koonduti tarbijaühistutesse. John Kennedy tegi esimese algatuse (kõne) õigusakti vastuvõtmiseks.
Tarbijakaitse hartas põhiõigused:
  • Õigus ohutusele – pakutavad kaubad ei tohi ohustada tervist
  • Õigus valikule – valik võimalikult paljude kaupade vahel
  • Õigus olla ära kuulatud – tarbija arvamusega arvestatakse õigusaktide loomisel
  • Õigus informatsioonile – peab olema piisavalt informatsiooni valiku tegemiseks
    Tänapäeval põhilised tegutsejad kodanikuühendused. Consumers International – koosneb erinevate riikide esindajatest.
    Tarbija on tänapäeva ühiskonnas amatöör – ta ei tunne kaupu ja teenuseid (need on tehniliselt järjest keerulisemad ja kaugemad).
    Standardvarustus – inimesel on teatud nägemus, mis neil peab olemas olema, et elus hakkama saada (õpik lk 27)
    Tarbijaõiguste kujunemine
    Tänapäeval teenuste ja kaupade tarbijaturu iseloomulikud jooned:
  • Suurte multinatsionaalsete korporatsioonide osatähtsuse kasvamine paljudel maailma turgudel ja konkurentsi vähenemine
  • Tooted ja teenused muutuvad tehniliselt järjest keerulisemaks, kaupu turustatakse valmispakendis
  • Masstootmise, -tarbimise, -turustamise domineerimine tarbijatoodete turul
  • Ettevõtjad on suhteliselt hästi ühinenud erialaliitude ja muude huvigruppide kaudu, tarbijad on suhteliselt vähem organiseerunud oma huvide kaitseks.
    Professor Thierry Bourgoigne on tarbijaõiguse ja –poliitika tekkimise peamiseks põhjuseks pidanud turumoonutusi. Ta eristab järgmisi olulisi turumoonutuse liike:
  • Konkurentsipuudus: vaba turumajanduse aluseks olev konkurents ei toimi (monopoolsed seisundid ja kitsendavad kokkulepped)
  • Informatsiooni defitsiit: turumajandus , kus domineerib reklaam , on piiratud informatsiooni pakkumist tarbijale ning pakutav teave on suunatud eelkõige müügi edendamisele.
  • Tingimisdefitsiit: üksiktarbijal on läbirääkimistel pakkujaga nõrk tingimispositsioon või puudub üldse hääleõigus.
  • Ohutuse defitsiit: äärmiselt suur on toodete ja teenustega seotud õnnetuste hulk, defektsete ja ohtlike toodete ringlusse pääs on avatud piiridega turu tingimustes kergenenud, ülereguleeritud piirkonnast eksporditakse mittestandardseid kaupu vähem reguleeritud seadusandlusega riikidesse.
  • Õiguskaitse defitsiit: õigusteenuste kasutamist raskendavad psühholoogilised, finantsalased ja kultuurilised barjäärid, kollektiivsete kompensatsiooni nõudmiste süsteemide puudumine ning kohtusüsteemi ülesehitus, lisaprobleeme tekitab üle riigipiiride ulatuvate vaidluste lahendamine.
  • Esinduse defitsiit: raskendatud on efektiivsete tarbijate esinduse loomine erinevate poliitiliste, majanduslike ja õiguslike otsuste langetamisel osalemiseks.
    Tulenevalt vabaturumajanduse toimimist häirivatest ja takistavatest asjaoludest on vajalik teatavate kompensatoorsete mehhanismide rakendamine, mis tasakaalustaksid turusubjektide vahelist ebavõrdsust.
    Tarbijaõiguse olemus ja tunnusjooned
    Tarbijaõigus tervikuna kujutab endast eriregulatsiooni, millega kaitstakse spetsiifilist isikute rühma – tarbijaid . Tarbijaõigust võib vaadelda subjekti-keskse õigusharuna, mille tähelepanu keskmes on rohkem tarbija isik kui tarbimisprotsess kui selline. Tarbijaõigus peab arvestama nii üksiktarbijate huve kui ka tarbijate kollektiivseid huvisid.
    Kindlustades seadusandliku, täitevvõimu ja kohtuvõimu toel tarbija huvide kaitse, püütakse saavutada turusuhetes osalejate õiguste ja kohustuste jaotuses tasakaalu leidmine. Arenenud turumajandusel põhinevate riikide õigusdoktriinid tunnustavad kaasajal tarbijaõigust kui iseseisvat õiguslikku distsipliini või õigusharu, millel on multidistsiplinaarne iseloom (sisaldab nii eraõiguse kui ka avaliku õiguse erinevate instituutide norme). Tarbijaõigus tervikuna kujutab endast era- ja avalike huvide sümbioosi, kus eraõiguslikke suhteid kaitstakse avalikust huvist lähtuvate põhimõtete alusel.
    Tarbijaõiguse allikad
  • Põhiseaduses ei ole reguleeritud – ei saa lugeda põhiõiguseks, kuna meie põhiseaduses ei ole seda õiguste kataloogis. Samas kui keegi sooviks seda põhiõiguseks lugeda, siis on selleks vajalikud tingimused täidetud. Kaudselt võib lugeda mõned sätted tarbijat kaitsvaks.
  • Tarbijakaitseseadus – kohaldamissfääri kuuluvad teenused, asjad, õigused ja muud hüved, mida pakutakse füüsilisest isikust tarbijale. Seadus kohaldub ka siis, kui kaupleja üksnes vahendab tarbijale kauba üleandmist või teenuse osutamist.
  • Kaubandustegevuse seadus – üldeesmärgiks on tarbijalepingu teiseks pooleks oleva kaupleja kohustuste määratlemine seoses kaubandustegevusega. KaubTS reguleerib isiku tegelemist kaubandusega majandus- või kutsetegevuse käigus.
  • Euroopa Liidu õigus – ülimuslik; otsekohaldatavad EL direktiivid
  • Analoogia puudumisel teiste riikide kohtulahendid või õigusaktid
    Reguleerimismeetodid
    Reguleerimismeetodite all on mõistetud neid iseloomulikke võtteid, mis on omased tarbijaõigusele õigussuhete normatiivsel reguleerimisel. Tarbijaõigusele on olnud iseloomulik järgmiste põhimõtete arvestamine :
  • Reguleerimine toimub nõrgema poole huvidest lähtuvalt, s.t. õigusnormid kaitsevad eelkõige tarbijate huve.
  • Tarbijaõigus on üldiselt imperatiivse iseloomuga .
    Tarbijat kaitsevad sätted võivad kehtestada tarbija kaitse miinimumstandardi. Sellisel juhul on määratletud tarbija kaitse materiaalõiguslik miinimumbaas, milles madalamas õiguste mahus ei ole lubatud kokku leppida – poolimperatiivsed normid. Nt VÕS § 62 + ESS § 96 lg 1
    Täisimperatiivsete õigusnormide korral on täielikult keelatud seaduses sätestatust erineval viisil kokku leppida. Nt VÕS § 62 lg 1 p 7.
  • Tarbijaõiguse norme võib pidada interventsiooni ehk sekkumisenormideks.
  • Tarbijaõigusele on iseloomulik erinevat tüüpi kaitsevõtete rakendamine. Kaitsevõtted on ennetavad ja tagantjärele korrigeerivad võtted.
  • Tarbijaõiguses kasutatakse reguleerimiseks erinevate õigusharude õigusnorme:
  • Lepinguõiguslik reguleerimine – koduuksemüük, distantsmüük, puhkuseosakuleping, üür ja rentimine , töövõtu- ja käsunduslepingud jm;
  • Deliktiõiguslik reguleerimine – toote ohutus, tootjavastutus;
  • Turundusõiguslik reguleerimine – reklaam, nõuded kaubandus- ja toitlustusettevõtetele, kauba käsitlemise ja pakendamise nõuded, teatud kaubagruppide suhtes kehtestatud erinõuded ( tubakas , lõhkeained jm).
    Tarbijapoliitika roll tarbija huvide kaitsel
    Võib eristada tarbijapoliitika teostamise kolme olulisemat põhisuunda: tarbija kaitse, tarbijauurimused ja tarbijakasvatus . Tarbijapoliitikat võib käsitleda otseses ja laiemas tähenduses.
    Otsene tarbijapoliitika hõlmab õiguslikke, ohutusalaseid ja majanduslikke tegevusi, mis on seotud tarbimisega. See hõlmab ka tarbijauurimusi, -haridust, -kasvatust ja terviseedendust, samuti tarbijate ühistegevust.
    Tarbijapoliitika laiemas tähenduses hõlmab lisaks tarbijakaitsele ka sellega otseselt ja kaudselt seotud teisi poliitikavaldkondi nagu keskkonna-, konkurentsi-, ja sotsiaalpoliitikat. Nii on laiemas mõttes tarbijate huvi suunatud ka ökosüsteemi ja biodiversiteedi säilitamisele, turumajanduse efektiivse toimimise kindlustamisele ning heaoluühiskonna sotsiaalsete hüvede ja avalike teenuste kättesaadavusele.
    Tarbijad saavad oma suhtumist turumajanduslikus tarbimisprotsessis poliitiliselt väljendada kahel viisil:
  • Väljumisvõimalus – tarbijad, kes ei ole ettevõtja tegevusega rahul, muudavad oma ostukäitumist ning ei tarbi selle ettevõtja toodangut;
  • Häälevõimalus – mõjutamine poliitiliste organisatsioonide kaudu valimistel hääle andmisega.
    Tarbijakaitse institutsionaalne korraldus Eestis
    Riiklikul tasemel teostab Eestis tarbija huvide ja õiguste kaitset igapäevaselt Tarbijakaitseamet . Tarbijakaitseamet kuulub riigivalitsemisasutusena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse. Põhiülesanded on sätestatud ameti põhimääruse §-s 13. Põhimäärusest lähtuvalt teostab Tarbijakaitseamet nii nõustamis-, esindus -, teavitus - kui ka järelevalvefunktsiooni. Põhimääruse § 14 p 10 annab ametile õiguse oma pädevuse piires välja anda haldusakte ja soovituslikke juhendeid õigusaktidest tulenevate tarbijakaitsealaste nõuete järgimiseks. Üheks Tarbijakaitseameti põhifunktsiooniks on tarbija kaebuste lahendamine.
    Kohaliku omavalitsuse tasandil. Omavalitsuse ülesandeks on korraldada oma haldusterritooriumil tarbijate nõustamist ja abistamist. Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus abistada ja nõustada tarbijaid küsimustes, mis on seotud kohaliku omavalitsuse enda poolt seaduse alusel pakutavate teenustega (eriti universaalteenused nagu soojaenergia-, vee-, kanalisatsiooni- ning jäätmekäitlusteenused). Eelkõige on omavalitsusel kohustus teavitada tarbijat õigusaktidest, mis reguleerivad tema poolt osutavate teenuste pakkumist või siis suunata tarbija pädeva institutsiooni pool.
    Kolmanda sektori osalus. Tarbijaühenduste üheks primaarseks funktsiooniks võib pidada tarbijate informeerimist ja nõustamist. Vabatahtlike tarbijaorganisatsioonide teisteks põhiülesanneteks on mõjutada tarbijapoliitikat ja tarbijakaitsealast õigusloomet, esindada tarbijate huve suhetes valitsusasutuste ning kauplejate või tootjatega, nõustada ja teavitada tarbijaid, korraldada tarbijakaitsealaseid uuringuid ning kasutada teisi TKS § 15 lg 2 tulenevaid õigusi. Suuremad õigused on seaduse kohaselt sellistel tarbijaühendustel, mis vastavad tarbijate kollektiivseid huve esindava tarbijaühenduse tunnustele s.t. mille liikmeteks on vähemalt 50 isikut, või ühenduste liit, mille liikmesühendustesse kuulub kokku vähemalt 50 isiku ja mis esindab tarbija huve kohalikul või riigi tasandil ning on sõltumatu ettevõtjatest ja erakondadest.
    Tarbijaõiguse kesksed mõtted
    Tarbija
    Tarbija mõiste täpne defineerimine on võtmetähtsusega isikute ringi piiritlemiseks, kellele võimaldatakse laiendatud õiguskaitset suhtes kauplejaga. Mida laiem on tarbija määratlusega hõlmatud isikute ring, seda ulatuslikum on tarbijaõiguse normide kasutusala ning seda vähem on põhjust rääkida tarbijaõigusest kui eriregulatsioonist.
    EL õiguses on enamikes tarbijaõiguslikes direktiivides defineeritud tarbija isikuna, kes tegutseb kaupade või teenuste hankimisel väljaspool majandus- või kutsetegevust. Kehtiva TKS § 2 p 1 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
    Pakkumiseks tarbijakaitseseaduse tähenduses on majandus- või kutsetegevuses tegutseva kaupleja poolt tarbijale lepingu sõlmimiseks oferdi tegemine. Siduva oferdina käsitlemiseks peab pakkumine olema piisavalt määratletud ja väljendama kaupleja tahet olla ettepanekuga nõustumise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
    Tarbija mõistega on hõlmatud ka füüsiline isik, kes omandab või kasutab tarbimishüve.
    Omandamine võib toimuda müügi, vahetuse või kinkelepingu alusel.
    Kasutamise põhitüüpideks on tasuta kasutamise leping, üür, ehitise ajutise kasutamise leping, tarbijakrediidileping, liisinguleping jm.
    Õiguslikus reguleerimises on reeglina järgitud „keskmise tarbija“ printsiipi , mis ei arvesta konkreetse üksiktarbija huvisid, tema jõukust, sotsiaalset staatust vm, vaid lähtub üldisest võrdsustavast printsiibist.
    Potentsiaalse tarbija huvide õiguslik kaitse on õigustatud seetõttu, et mitmete lepinguliikide korral tekib kauplejal kohustus tarbijat teavitada ja kasutada ausaid kauplemisvõtteid juba lepingueelsete läbirääkimiste ajal.
    TKS-i tarbija määratlusest nähtub, et see kohaldub nendele juhtudele , kus on tegemist tarbijale kauba või teenuse pakkumise ja müümise või muul viisil turustamisega kaupleja poolt. Tarbijaõigusliku regulatsiooni põhieesmärk on kaitsta majandustehingu nõrgemat poolt.
    Kesksed mõisted tarbija mõiste avamisel on eeltoodud määratlusest tulenevalt järgmised:
  • Füüsiline isik
  • Tarbimishüve hankimine väljaspool majandus- või kutsetegevust füüsilise isikuna
  • Tarbimishüve kasutamine erasfääris s.t. oma kodumajapidamise vajadusteks.
    *Tarbija kui füüsiline isik
    Tarbijaks on Eesti õiguse kohaselt ainult füüsiline isik. Seega ei ole tarbijaks ükski eraõiguslik ega avalik-õiguslik juriidiline isik mistahes vormis.
    Üldreeglina saab legaaldefinitsiooni alusel kaitset iga tarbija tunnustega isik, kelle omanduses või kasutuses on kauplejalt saadud kaup ja selle hankimist tõendav dokument (mis toimib nagu esitajaväärtpaber). Siiski on mõnikord kaitstavate isikute ring piiratud nimeliselt konkreetse subjektiga.
    *Tarbimishüve hankimine eraisikuna
    TKS tarbija definitsiooni kohaselt on tarbija selline füüsiline isik, kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Siit tulenevalt on tarbija üheks põhitunnuseks kauba või teenuse hankimine väljaspool majandus- või kutsetegevust.
    Majandus- või kutsetegevuse käigus tegutsemiseks võib pidada sellist tegevust, millega seondub raamatupidamise kohustus. Vt RPS § 2 lg 2
    3-2-1-89-08: Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS §155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks.
    3-2-1-126-09: Ainuüksi MTÜ juhtorganisse kuulumine ei ole käsitletav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Kui nt MTÜ juhatuse liige tagab käendajana sama MTÜ majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud MTÜ juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega.
    *Tarbimishüve kasutamine väljaspool majandus- või kutsetegevust
    Isiklik kasutuseesmärk: Üldistatult võib väita, et tarbija staatus esineb isikul siis, kui ta on sõlminud lepingu isiklike, perekonna või oma kodumajapidamise vajaduseks. Analoogsel käsitlusel põhineb ka tarbijalepingu määratlus olemasoleva EL lepinguõiguse printsiipides.
    Tarbijad tegutsevad kui kodumajapidamised. Kodumajapidamise moodustavad grupp sugulasi (võib hõlmata ka isikuid väljaspool oma perekonda), kes on ühinenud tarbimise ja sissetulekute ühise kasutamise eesmärgil. Tavaliselt kasutavad sellised isikud ühiseid ruume ja majapidamisvahendeid (mitme isiku majapidamine ). Kodumajapidamine võib koosneda ka ainult ühest isikust, kes elab üksi ning kannab enda eest ise hoolt (ühe isiku majapidamine).
    Rohelises raamatus pakutakse välja kaks võimalus tarbija ja ettevõtja mõiste määratlemiseks:
  • Võimalus: ühtlustatakse praegu ühenduse õigustikus esitatud määratlused ilma nende kohaldamisala muutmata. Tarbijad on füüsilised isikud, kelle tegutsemise eesmärk ei ole seotud nende ameti, äri või elukutsega. Ettevõtjad on füüsilised või juriidilised isikud, kelle tegutsemise eesmärk on seotud nende ameti, äri või elukutsega.
  • Võimalus: tarbija ja ettevõtja mõistet laiendatakse, et hõlmata füüsilisi isikuid, kelle tegutsemise peamine eesmärk ei ole seotud nende ameti, äri või elukutsega (tarbija) või on eelkõige seotud nende ameti, äri või elukutsega (ettevõtja).
    Tarbimishüve osaline kasutamine majandus- või kutsetegevuses: 1980.a. rooma konventsiooni kohaselt peab tarbijalepingu nõuete täitmiseks tarbijale teenuste, kaupade või krediidi pakkumise eesmärk olema tarbimine väljaspool majandus- või kutsetegevust.
    Kaupleja
    TKS § 2 p 2 toodud legaaldefinitsioonis on kaupleja mõistega hõlmatud isik, kes oma majandus- või kutsetegevuses pakub ja müüb või muul viisil turustab tarbijale mis tahes kaupu või teenust, sh ka õigusi ja kinnisvara. Ettevõtluse käigus toimub hüvede pakkumine siis, kui see on suunatud tulu või majandusliku kasu saamisele ja sellega kaasneb ettevõtlusrisk.
    Kaupleja kohta sätestatu kohaldub ka kaupleja nimel ja huvides tegutsevale isikule tulenevalt TsÜS §-st 132, mille kohaselt isik vastutab teise isiku käitumise eest nagu oma käitumise eest, kui ta kasutab seda isikut oma majandus- või kutsetegevuses või oma kohustuse täitmisel ja selle isiku käitumine on seotud teda kasutava isiku majandus- või kutsetegevusega või kohustuse täitmisega.
    Õiguskirjanduses on märgitud, et tarbijakaitse normide kohaldamine on õigustatud juhul, kui lepingu teine poolt on professionaalsete teenuste osutamisega või kaubanduse ja äritegevusega tegelev ettevõtja, mitte aga teine füüsiline isik, nt teine tarbija. Kui lepingu pooleks on füüsiline isik, puuduvad need spetsiifilised sotsiaal-majanduslikud tingimused, mis on tarbijaõiguse rakendamise ideoloogiliseks aluseks.
    Kaup
    Tarbijaõigussuhte objektiks on tarbijale pakutav või turustatav kaup või teenus. Kaup on TKS § 2 p 3 kohaselt kaupleja pakutav, müüdav või muul viisil turustatav asi või õigus.
    Mitte kõik kaupleja poolt pakutavad kaubad ei ole toodetud füüsilisest isikust tarbija poolt kasutamiseks. Kauba olemusest või selle juures olevast teabest võib nähtuda, et see on mõeldud kasutamiseks majandus- või kutsetegevuses.
    Tarbijateenused
    *Teenus
    Teenus on TKS § 2 p 4 kohaselt kaupleja pakutav, müüdav või muul viisil turustatav hüve, mis ei ole kaup. Tarbijateenusteks on sellised teenused, mille pakkumine toimub tasu eest ning mille sisuks on vallasasja valmistamine või muud liiki töö tegemine tarbija ( tellija ) tellimuse alusel.
    *Universaalteenus
    Eraldi teenuse mõistest on TKS §-s 2 p 6 defineeritud universaalteenus, milleks on üldistes huvides osutatav ja valdava osa riigi või paikkonna elanike poolt kasutatav teenus. Universaalteenuseks on gaasi-, elektri-, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus- ja sideteenus ja muu samalaadne teenus.
    Üldreeglina sõlmitakse universaalteenuse osutamiseks osapoolte vahel käsundusleping. Selliste teenuste olemusest tulenevalt on õigustatud ettevõtjate majanduslike huvide piiramine, tagamaks igale inimesele juurdepääsu antud teenustele ning kindlustunde teenuse jätkuvuse osas.
    *Tarbijakaebus
    Euroopa Komisjoni soovitus 12.05.2010 tarbijakaebuste ja –päringute liigitamise ning nendest teatamise ühtlustatud metoodika kasutamise kohta defineerib „tarbijakaebust“ kui konkreetse ettevõtja suhtes rahulolematuse väljendust, mille tarbija esitab kaebusi menetlevale asutusele seoses kauba või teenuse reklaamimise, müügi või pakkumisega, kauba või teenuse kasutamise või klienditeenindusega.
    Tarbijaõigusele lähedased õigusharud !!
    II Euroopa Liidu tarbijaõiguse raamistik
    Tarbijakaitse areng Rooma lepingust Maastrichti lepinguni
    Kuni 1960-ndate aastate alguseni oli Ühenduses valitsev arusaam, et avatud turg ja efektiivne konkurents suudab ise eneseregulatsiooni kaudu kaitsta tarbijate huvisid. Tarbijapoliitika teostamise hoobadeks olid Ühenduse alusdokumendis fikseeritud põhivabadused: teenuste osutamise vabadus, kaupade ning kapitali vaba liikumine ning vaba asutamisõigus.
    Pariisi tippkohtumisel 7-8.11.1972. aastal fikseeriti järgmised printsiibid /viis tarbija põhiõigust:
    • Õigus ohutusele ja tervisekaitsele
    • Õigus majandushuvide kaitsele
    • Õigus kahju hüvitamisele
    • Õigus koolitusele ja haridusele
    • Õigus huvide kollektiivsele esindatusele
    07. veebruaril 1992, kui Euroopa Liidu asutamislepingusse lisati mitu tarbijakaitset sisaldavat sätet. EL lepingu artiklile 3 lisati täiendus, mille kohaselt hõlmab EL tegevus oma eesmärkide elluviimisel ka panust tarbijakaitse tugevdamisse. Nimetatud artiklis sätestati neli tarbijakaitse alusprintsiipi:
  • Esimene alusprintsiip seob tarbijakaitse ühtse siseturu loomise meetmetega.
  • Ühenduse õigus võtta vastu sellised meetmeid tarbijakaitse valdkonnas, mis ei ole otseselt seotud ühtse siseturu väljakujundamisega
  • Viidatakse EL pädevuse osas subsidiaarsuse põhimõttele. Subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt võib Ühendus sekkuda tarbijakaitse küsimuste reguleerimisse üksnes siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine ei ole võimalik üksnes liikmesriikide õigusaktidega.
  • Artiklis nähakse ette liikmesriikide õigus tarbijakaitse valdkonnas säilitada ja võtta vastu õigusnorme, mis tagavad tarbijale EL-i õigusest kõrgema kaitse taseme.
    Tarbijakaitse areng pärast Lissaboni lepingut
    Aluslepingu artikli 4 punkti (f) kohaselt jagavad Liit ja liikmesriigid pädevust tarbijakaitse valdkonnas (subsidiaarsuse põhimõte).
    Nüüdsest rajaneb Euroopa Ühenduse tarbijakaitsepoliitika kahel alusel:
  • Euroopa Liidu üldine tarbijakaitsepädevus tugineb asutamislepingu artikli 169 lõikel 1
  • Ühine eripädevus, mida saab kasutada tarbijakaitse eesmärkidel, põhineb artikli 169 lõigetel 3-4.
    *EL üldine tarbijakaitsepädevus
    EL artikli 169 lõikes 1 nähakse ette Ühenduse spetsiaalse eesmärgina kõrgel tasemel tarbijakaitse tagamist ja tarbija huvide edendamist tervise, turvalisuse ja majandushuvide valdkondades. Lisaks on Ühenduse eesmärgiks edendada tarbijate õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks.
    *EL eripädevus eesmärkide saavutamiseks
    Asutamislepingu artikkel 169 p 2 kohaselt aitab Ühendus kaasa lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamisele :
  • meetmetega, mis on võetud artikli 114 põhjal seoses siseturu väljakujundamisega
  • meetmetega, mille abil toetatakse, täiendatakse ja jälgitakse liikmesriikide poliitikat.
    Asutamislepingu art 114 lõige 3 näeb sõnaselgelt ette tarbijakaitset puudutavates küsimustes kõrge kaitsetaseme saavutamise, sätestades, et tervishoidu, ohutust, keskkonnakaitset ja tarbijakaitset käsitletavates ettepanekutes võtab komisjon aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teadlikel faktidel põhinevaid suundumusi.
    EL ühtne siseturg ja tarbijakaitse
    Vastavalt EÜ asutamislepingule kujutab Euroopa Liidu siseturg endast sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Konkurentsivabadus võimaldab ettevõtjatel pakkuda oma kaupu ja teenuseid laiale tarbijate ringile võrdsetel tingimustel kõigis Ühenduse liikmesmaades. Suurem konkurents võimaldab tarbijatele suurema valikuvõimaluse ja soodsamaid hindu.
    Ühtse siseturu piirides toimib vabakaubandus , mille korral kaupade ja teenuste vaba liikumist liikmesriikide vahel ei takistata. Teoreetiliselt peaks vabakaubandusrežiim olema tarbijale kasulik, sest see soodustab kaupade ja teenuste pakkumist laias valikus.
    Tarbijapoliitika tegevuskava 2007-2013
    Tarbijapoliitika täpsustamiseks ja tegelikuks elluviimiseks on Ühenduse tasandil vastu võetud pikaajalised tegevuskavad. 2007-2013 aastate tegevuskava art 2 kohaselt on programmi ülesandeks täiendada, toetada ja kontrollida liikmesriikide poliitikat ning aidata kaasa tarbijate tervise, ohutuse ning majandus- ja õiguslike huvide kaitsele, samuti nende teabe ja hariduse saamise ning oma huvide kaitseks organiseerumise õiguse edendamisele. Selle ülesande täitmiseks lähtutakse järgmistest eesmärkidest:
  • tagada tarbijakaitse kõrge tase, eriti paremate tõendavate andmete, parema konsulteerimise ja tarbijate huvi parema esindatuse kaudu
  • tagada tarbijakaitse eeskirjade tulemuslik kohaldamine, eelkõige jõustamisalase koostöö, teavitamise, haridustöö ja kaebuste lahendamise kaudu.
    EL õigusregulatsioon tarbijakaitse valdkonnas
    Tarbijakaitsepoliitika alaseid õigusakte töötab välja ning nende rakendamise eest vastutab Euroopa Komisjoni juurde loodud eraldi tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat.
    Tarbijakaitsealane EL õiguse harmoniseerimine toimub kahel viisil:
  • positiivne harmoniseerimine – põhineb EL horisontaalse ja vertikaalse regulatsiooni ülevõtmisel EL liikmesriikide poolt
  • negatiivne harmoniseerimine – keelatakse EL liikmesriikide siseriikliku õiguse nende sätete kasutamine, millised takistavad või piiravad Euroopa aluslepingus sätestatud eesmärkide, sh Ühenduse ühtse siseturu toimimist.
    Eesti siseriiklikku õigusesse üle võetud EL õiguse tõlgendamisel tuleb lähtuda EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise printsiibist. Samuti tuleb tõlgendamisel arvestada Euroopa Kohtu praktikat. Ühenduse norm kuulub liikmesriigi õiguskorras ülimuslikuna kohaldamisele ka juhul, kui liikmesriigis kehtib sellega vastuolus olev norm. Samas ei oma direktiivid aga kasutamiseks otsest horisontaalset toimet.
    EL tarbijakeskuste võrgustik
    EL administratiivse koostöövõrgustiku üheks oluliseks osaks on Euroopa tarbijakeskuste võrgustik. Selle kõigis Ühenduse liikmesriikides loodud võrgustiku põhiülesandeks
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    TARBIJAÕIGUS #1 TARBIJAÕIGUS #2 TARBIJAÕIGUS #3 TARBIJAÕIGUS #4 TARBIJAÕIGUS #5 TARBIJAÕIGUS #6 TARBIJAÕIGUS #7 TARBIJAÕIGUS #8 TARBIJAÕIGUS #9 TARBIJAÕIGUS #10 TARBIJAÕIGUS #11 TARBIJAÕIGUS #12 TARBIJAÕIGUS #13 TARBIJAÕIGUS #14 TARBIJAÕIGUS #15 TARBIJAÕIGUS #16 TARBIJAÕIGUS #17 TARBIJAÕIGUS #18 TARBIJAÕIGUS #19 TARBIJAÕIGUS #20 TARBIJAÕIGUS #21 TARBIJAÕIGUS #22 TARBIJAÕIGUS #23 TARBIJAÕIGUS #24 TARBIJAÕIGUS #25 TARBIJAÕIGUS #26 TARBIJAÕIGUS #27 TARBIJAÕIGUS #28 TARBIJAÕIGUS #29 TARBIJAÕIGUS #30 TARBIJAÕIGUS #31 TARBIJAÕIGUS #32 TARBIJAÕIGUS #33 TARBIJAÕIGUS #34 TARBIJAÕIGUS #35 TARBIJAÕIGUS #36 TARBIJAÕIGUS #37
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-05-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 43 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor minaolenliisu Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Lühikokkuvõte Mart Kingisepa õpikust "Tarbijaõigus"
    tarbija , tarbijaõigus , kaupleja

    Mõisted

    Sisukord

    • TARBIJAÕIGUS

    Teemad

    • I Tarbijaõiguse ajalooline areng
    • Tarbijaõiguste kujunemine
    • Otsene tarbijapoliitika
    • Tarbijapoliitika laiemas tähenduses
    • Tarbijakaitse institutsionaalne korraldus Eestis
    • Riiklikul tasemel
    • Kohaliku omavalitsuse tasandil
    • Kolmanda sektori osalus
    • Tarbijaõiguse kesksed mõtted
    • II Euroopa Liidu tarbijaõiguse raamistik
    • Tarbijakaitse areng Rooma lepingust Maastrichti lepinguni
    • Tarbijakaitse areng pärast Lissaboni lepingut
    • EL ühtne siseturg ja tarbijakaitse
    • Tarbijapoliitika tegevuskava 2007-2013
    • EL õigusregulatsioon tarbijakaitse valdkonnas
    • EL tarbijakeskuste võrgustik
    • EL viimaste aastate tarbijaõiguslikud initsiatiivid
    • III Kauba ja teenuse turustuse nõuded
    • Nõuded kauba ja teenuse pakkumisel tarbijale
    • Kauba ja teenuse hinna suhtes kehtivad nõuded
    • Tarbijakaupade märgistusnõuded
    • IV Tarbijavaidluste lahendamise kord
    • Tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kord
    • V Tarbijalemüügileping
    • Regulatsiooni esemeline kohaldamissfäär
    • Poolte põhikohustused tarbijamüügi korral
    • Asja vastavus lepingutingimustele
    • Kasutatuna müüdud asja mittevastavus
    • Pretensiooni esitamise õigus tarbijamüügi korral
    • Puudusest teavitamise tähtaeg ja selle õiguslik tähendus
    • Õiguskaitsevahendid puudusega kauba müümisel
    • Vabatahtlik müügigarantii
    • VI Reisija õiguste kaitse EL-s erinevate transpordivahendite kasutamisel
    • Rongireisija õiguste kaitse
    • Meritsi ja siseveeteedel reisija õiguste kaitse
    • VII Rahvusvaheline eraõigus ja tarbijalepingud
    • Kohaldatav regulatsioon
    • Privaatautonoomia põhimõte
    • Tarbijalepingutele kohaldatava õiguse piirangud
    • Rooma I määruse kohaldamine EL direktiivide suhtes
    • Pädeva kohutalluvuse selgitamine tarbijalepingute korral
    • Tarbija õigused kauba hankimisel EL ühisturult

    Kommentaarid (1)

    vaabel profiilipilt
    Jaan Vaabel: super!
    16:34 15-12-2013


    Sarnased materjalid

    269
    docx
    Õiguse alused eksami kordamisküsimused
    75
    doc
    Kohaliku omavalitsuse õigus
    214
    docx
    Õiguse alused kordamisküsimused vastustega
    72
    doc
    Riigiõigus
    67
    pdf
    Õiguse Alused kordamisküsimused
    107
    doc
    Õiguse alused põhjalik konspekt
    56
    docx
    KAUBANDUSÕIGUS
    1072
    pdf
    Logistika õpik





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !