,,Taeval ei ole soosikuid" Erich Maria Remarque Jaanuar 2010 40.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Sveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga. Lillian oli 4 aastat tagasi sanatooriumisse tulnud ning 6 aastat enne seda oli kestnud sõda. Haiged kutsusid professorit Dalai Laamaks ja vanemõde Krokodilliks. Lilliani sõbranna Agnes Sommerville oli surnud ning Clerfayt viis Lilliani kõrtsi. Hollmann käis salaja Giuseppet vaatamas, kuni ühel päeval lasi Clerfayt tal sellega sõita. Lillian oli kade. Haigetel ei lastud palju väljas käia, nende jaoks olid mäed vangitrellideks.
2. Tegelased 1)Lillian Dunkerque tuberkoloosihaige naine, kes elas mägede vahel sanatooriumis. Ometi ei soovinud ta oma elupäevi lõpetada seal haiglas ta soovis näha maailma ning elada aktiivset elu nii kaua kui võimalik. Kuna ta teadis, et tal polnud enam kaua jäänud, nautis ta igat Clerfaytiga veedetud päeva, ent ometi jättis ta väliselt külma mulje ta ei tahtnud end kellegagi liialt siduda, sest ta teadis, et tänane päev võib jääda tema viimaseks. 2)Clerfayt autovõidusõitja, kes elas oma elu kogu aeg surmaga riskides. Ta armastas väljakutseid,
pääseda, kuid mr. Spencer otsis Holdeni ajalooeksami üles ja hakkas seda talle ette lugema ning kommenteerima. Holdenil oli natuke piinlik. Lõpuks pääses ta minema. Holden suundus oma ühikatoa poole. Holdeni ühikakaaslane oli Stradler. Stradler polnud eriti nutikas, kuid see eest oli ta hea kehaehitusega ning väga ahvatlev tüdrukute jaoks. Hetkel polnud Stradlerit oma toas, kuid see-eest astus sisse Ackley. Ta astus alati peale dussi all käiku ,,kogematta" teiste tuppa sisse. Peale selle oli Ackley väga rõve tüüp. Ta ei pesnud kunagi oma hambaid ning ta nägu oli alati vinne täis. Ackley oli väga pealetükkiv. Ta näppis kõiki asju mis teiste toas olid ja viskas need voodi peale. Holden vihkas neid mõlemaid poisse. Nüüd astus sisse Stradler. Ta palus, nagu ikka, Holdenil talle suure teene teha. Holden polnud sugugi üllatunud, sest Stradler palub alati teiste käest ,,suuri" teeneid.
Holdenil polnud see ainuke kool, kust tedaon välja visatud. Holdenil tuli meelde, et ta pidi veel enne kojusõitu hr. Spenceri juurest läbi käima. Mr. Spencer oli talle lausa kirja saatnud. Seega Holden hakkas liikuma Spencerite poole. Kui ta nende majani jõudis, oli ta täiesti külmunud. Holdeni sõrmed ja kõrvad valutasid külma pärast. Mrs. Spencer tegi ukse lahti ja kutsus Holdeni sisse. Mr. Spenceril oli gripp, kuid ta hakkas juba paranema. Mr. Spencer kutsus ta oma tuppa. Holden nägi, et mr. Spencer on hommikumantlis ja ta rinnakarvad paistavad. Holden jälestas seda, kui keegi vanamees on hommikumantlis ja ta rinnakarvu on näha. Seal toas haises ka gripirohu järele.Ta üritas võimalikult kiirest sealt ära pääseda, kuid mr. Spencer otsis Holdeni ajalooeksami üles ja hakkas seda talle ette lugema ning kommenteerima. Holdenil oli natuke piinlik. Lõpuks pääses ta minema. Holden suundus oma ühikatoa poole. Holdeni ühikakaaslane oli Stradler
selleks aga tuju tuleb. Kuid seda muidugi harva " - Kirjeldab oma kõrvaltoa elanikku internaadis nii: * Robert Ackley * ei käinud peaaegu kusagil * oli abiturient- õppinud seal koolis juba 4 aastat * väga isemoodi poiss * Ilmatu pikk, längus õlgade ja viletsate hammastega * Ei olnud näinud kunagi, kuidas Ackley hambaid oleks pesnud * oli jubdalt vistrikke * ei olnud temast vaimustuses * Jättis alati mulje ,et ei ole tahtlikult tema tuppa läinud vaid sattus sinna kogemata - Minategelane käis New Yorgis tüdrukuga nimega Sally Hayes - R. Ackley´st - ,, Hambad olid tal alati saastased ja kõverad mustad mis kole, aga küünealuseid puhastas ilmast ilma " - Toakaaslaseks oli minategelasel Stradlater komme talle alati kummalegi põsele kerge kaks anda- rumal komme. - Stradlater kõndis alati ringi poolpaljalt- hea kehaehitus- ise arvas nii 4. PEATÜKK - Minategelane Stradlater´ist -
Osa poisse lahkus. Ülejäänud, kes asjaga seotud ei olnud, väitsid, et nad on seotud sel moel, et käivad seal klassis, kus õnnetus toimus. Kolmas peatükk Ikka veel minevikus. Wikman oli terveks saanud ning tuli kümnendike tundi. Õpilased valmistusid ette halvimaks, kuid direktor hakkas nendega rääkima, mida ta oli alguses plaaninud (nimelt rääkida Itaaliast). Kuid ta jõudis ikkagi nende tembuni ja arvas, et seepärast pole õpilased tema juttu väärt. Põrgumasinast (magneesium paberkorvis) rohkem ei räägitud. Edaspidi hakkas usuõpetust andma magister Saul, sest Tooder ei tahtnud kümnendikega enam tegeleda. Kohe esimesel tunnil tegi Saul töö. Ise istus ,,lehte lugema" - tegelikult olid tal lehes jälgimispilud, kust ta märkas, et peaaegu kogu klass spikerdas. Lõpuks küsis noormees Felix pilude kohta ning järgnes pikk arutelu ja filosofeerimine. Viimane sõna jäi ikkagi Saulile, kes väitis, et
asjaga seotud pole, lähevad koju. Osa poisse lahkus. Ülejäänud, kes asjaga seotud ei olnud, väitsid, et nad on seotud sel moel, et käivad seal klassis, kus õnnetus toimus. Kolmas peatükk Ikka veel minevikus. Wikman oli terveks saanud ning tuli kümnendike tundi. Õpilased valmistusid ette halvimaks, kuid direktor hakkas nendega rääkima, mida ta oli alguses plaaninud (nimelt rääkida Itaaliast). Kuid ta jõudis ikkagi nende tembuni ja arvas, et seepärast pole õpilased tema juttu väärt. Põrgumasinast (magneesium paberkorvis) rohkem ei räägitud. Edaspidi hakkas usuõpetust andma magister Saul, sest Tooder ei tahtnud kümnendikega enam tegeleda. Kohe esimesel tunnil tegi Saul töö. Ise istus ,,lehte lugema" - tegelikult olid tal lehes jälgimispilud, kust ta märkas, et peaaegu kogu klass spikerdas. Lõpuks küsis noormees Felix pilude kohta ning järgnes pikk arutelu ja filosofeerimine
Osa poisse lahkus. Ülejäänud, kes asjaga seotud ei olnud, väitsid, et nad on seotud sel moel, et käivad seal klassis, kus õnnetus toimus. Kolmas peatükk Ikka veel minevikus. Wikman oli terveks saanud ning tuli kümnendike tundi. Õpilased valmistusid ette halvimaks, kuid direktor hakkas nendega rääkima, mida ta oli alguses plaaninud (nimelt rääkida Itaaliast). Kuid ta jõudis ikkagi nende tembuni ja arvas, et seepärast pole õpilased tema juttu väärt. Põrgumasinast (magneesium paberkorvis) rohkem ei räägitud. Edaspidi hakkas usuõpetust andma magister Saul, sest Tooder ei tahtnud kümnendikega enam tegeleda. Kohe esimesel tunnil tegi Saul töö. Ise istus ,,lehte lugema" - tegelikult olid tal lehes jälgimispilud, kust ta märkas, et peaaegu kogu klass spikerdas. Lõpuks küsis noormees Felix pilude kohta ning järgnes pikk arutelu ja filosofeerimine. Viimane sõna jäi ikkagi Saulile, kes väitis, et oleks
Kui sõjas saavutati palju võite, siis läks mina tegelane elama üle jõe Goriziasse, mis oli lahingule lähemal. Mina tegelane istus ohvitseride sööklas ja sõid. Kui kapten oli söömise lõpetanud, siis tegi ta nalja oma vigases itaalia keeles ja aasis preestri kallal. Kapten ja mina tegelane lahkusid õhtu saabudes. Läksid puhkusele. III Mina tegelane saabus linna tagasi ja nägi et vahepeal ei olnud midagi erilist muutunud, mõned majad olid ainult natuke rohkem pommitada saanud. Oma tuppa minnes hakkas ta leitnant Rinaldiga rääkima, kes tema käest pidevalt küsimusi küsis. Õhtul istus mina-tegelane preestri kõrvale, kes oli natkuse solvunud tema peale, et ta ei olnud puhkuse ajal seal ära käinud kus preester oli soovitanud, kuid peale seletust said nad sellest probleemist üle ja jäid sõpradeks. IV Hommikul äratas minategelase patarei üles, mis tulistas üle nende peade. Ta tegi veel ühe patrulli mägedes ja alles õhtul jõudis linna tagasi
.. 5. Peatükk öösel kui nick koju tagasi sõitis, oli gatsby maja tuledes. gatsby ise tuli ka välja ja lepiti kokku daisy tulemise aeg. Ühel õhtul ilmus Gatsby nicki uksele. ta oli väga üles löödud, aga näost kaame. Ta ei jaksanud kuidagi daisyt ära oodata, kuid kui ta tuli, oli kõik ta sära täis. toas valitses aga pidevalt ebamugav vaikus. Ühel hetkel taipas nick ära minna. Gatsby aga jooksis talle järele ja teatas, et on teinud suure vea. kuid nick rahustas ta maha ja satis tuppa tagasi. nick läks õue ja oli seal u 45 min. tuppa naastes oli seal toimunud muutus: daisy oli pisarais, gatsby säras. endisest kohmeutsest polnud jälgegi. kuna nüüd oli ka vihm järele jäänud, nõudis gatsby, et tuleb tema maja vaatama minna. kõik toad käidi läbi. nickil ei lubatud lahkuda. lõpuks paluti üks mees klaverit mängima ja siis lahkus ka nick. 6. peatükk Gatsby juurde ilmus reporter, kes olevat paljude tema külaliste suust kuulnud huvitavaid
Albert Kropp ja Müller vestlesid. Müller päris Kroppilt, mida ta teeks, kui nüüd rahu tuleks. Albert ütles, et laseks sealt jalga ja jooks ennast täis. Kat nõustus Albertiga. Kat soris oma rahakotis ja näitas teistele oma naise pilti. Ta pidi hoolt kandma, et naisel ja pojal süüa oleks. Mülleril oli kõht tühi. Ta päris Haielt seda sama, et mida ta teeks, kui nüüd rahu oleks. „Ta peaks su tegumendi tublisti täis parkima, et sa siin säärast tobedat juttu ajad, kust see sul üldse pähe tuleb?“ küsis Paul. Haiel oli raskusi vastamisega. Ta kõigutas oma tedretähnilise näoga pead: „Sa arvad, et kui sõda enam pole?“ Haie leidis, et kui sõda enam poleks siis oleks ka naisi. „Oi, vennad, siis oleks vast pidu ja pillerkaar,“ arvas Haie. Paul arvas, et Haie on lolliks läinud. Haie mõtles tuleviku peale ja armus oma tulevikuplaanidesse. Kui Kropp Tjadenilt
õpetada ja teised poisid maksaksid talle selle eest. Kioskipidajalt Marialt meelitati välja õunaveinipudel. Viies peatükk Sirkel läks otsusest Laasikule (ta oli nädal aega haige olnud) rääkima. Laasik aitas oma ema harjade valmistamisega. See oli pere ainuke sissetulek. Kolmekümne krooni eest kuus oli Laasik nõus klassikaaslast õpetama. Kuues peatükk Jaak ja Laasik suundusid Puukspuu poole, et talle kogu plaanist rääkida. Riks (Richard Laasik) suundus üles tuppa poissi õpetama. Proua Puukspuu uuris Jaagult, mis täpselt oli juhtunud ja kuidas tema poeg oli plahvatusega seotud. Enne kui Jaak jõudis vastata kostsid koridorist sammud. Juhani vanem õde Aino Puukspuu astus sisse ning tema kannul Penno. Mõne hetke pärast saabus ka Juhani kaksikõde Virve. Penn tantsis Ainoga keset tuba, kui proua Puukspuu teed ja võileibu serveeris. Ta kutsus ka Juhani ja seltskonnas viibimist mitte armastava Riksi alla einestama. Jaak ja Virve
omanik kinni oma pika jutuga. Lõpuks jõudis Indrek kooli juurde. II. Indrek sisenes kooli ja sealt saadeti ta üles, teisele korrusele direktori jutule. Direktor kuulas ta üle ja võttis talt kõik raha ära , ainult ühe rubla jättis talle. Seejärel hakkas direktor teda mööda maja ringi lohistama, kuni jõudis söögituppa, kus kõik veel sõid. Ta kamandas sealt lätlase ja eestlase Indreku kasti järele. Lõpuks aeti Indrek ühte tuppa, kus olid veel kaks härrat ja seal oli tema ase. III Indrek äratati koos teistega hommikul üles ja nad läksid endid pesema. Pärast poole müüs Lible aka väike loll Indrekule raamatu , hiljem ka teise raamatu. Lible ostis selle raha eest endale paremat süüa, mistõttu hakati Indrekut suureks lolliks kutsuma. Hiljem nägi ka härra Maurus Lible käes raha, mille päritolu järgi küsides räägiti välja , et Indrek oli need ostnud
Ta kuulis kuidas linnud laulsid kõrval oleval kasel ja tundis lillede lõhna ta oli jõudnud koju. Katku Villu oli olnud kaks aastat vanglas, kuna ta oli oma lapse ema pärast ühe mehe vaiaga surnuks peksnud. Nüüd tuli Villu koer, Neero, aidavahesse, sest ta oli tundnud Villu lõhna. Neero hakkas haukuma. Pika haukumise peale tuli kohale Villu ema. Ta võttis tünnist arvatavasti lihakäntsaka ja küsis, kas lakas pole mitte ta poeg Villu. Nad läksid koos tuppa isa juurde. Ka isa imestas poja tagasiolemise pärast. Ema rääkis Villule, et nad olid isaga just eile mõelnud. Villu läks järve äärde end pesema. Ta jooksis sinna ning oks oleks tal äärepealt ka teise silma välja torganud. Ta oleks jooksmist veel jatkanud, kuid ta märkas liival ühe suure koera ja kellegi inimese jälgi. Arvatavasti olid need Kõrboja Mousi (sest see oli küla suurim koer) ja mingi naise jälgi. Ta läks nende jalajälgede järgi, kuni ta need kaotas silmist
Vallavaem ja Üleoja Enn andsid varastele veidi õpetust. Miina aga istus verise Hinnu lähedal, Taaveti pea süles. Poiss ei liigutanud ennast. Vallavanem otsustas, et kaks maas lamajat tuleb viia vee juurde ja seda tehaksegi. taavet teeb korraks silmad lahti ja vallavanem arvas, et nad tuleks viia Tammistele ja teised kurjategijad mõisa. Riinu tuli uksele ja oli alguses vihane Miina peale, kuid pärast oli ta ehmatanud ja segaduses. Hinn viidi tema vanasse voodi. Taavet viidi tuppa. Miina istus Taaveti juures ja kastis ta pead külma veega, noormees ise ei öelnud sõnagi, kuid tegi vahepeal silmi lahti, kartes, et ta näeb viirastusi ja, et see ei olegi Miina. Enn tohterdas Hinnu. Oli juba väga pime, kui arst kohale jõudis. Ja ta ütles, et Hinn tuleb viia linna hospitali. Hommikul olid ka Taaveti isa ja ema seal. taaveti ema küsis Miinalt,et ega tema ei tea, kes on see neiu, kes on Taaveti mõtteis juba pool aastat. Miina ei vastanud, sest Riinu kutsus ta kööki
Taavi Raudoja tuli Hiie tallu. Teda võttis vastu Hilda, kes ruttu ka teisi soovis külalisest teavitada. Hilda saatis Taavi ruttu lakka. Peagi kostus õue sõitva auto mürinat. Need olid venelased, kes taludest viina otsisid. Kurttumm Aadu ronis lakaluugist sisse. See tõmbas venelaste tähelepanu lakale. Roosi Marta päästis Taavi mehed endaga kaasa viies. Sõjast tulnud mehi, kes koos Taaviga koju tulid oli (peale Taavi) veel neli (üks nendest kergelt haavatud). Taavi sõi hoolega ning läks meestega sauna. Saunas oldi nii kaua, et perenaine neid sööma pidi kutsuma. Haavatud mees, Värdi, oli abivalmi Taavi vastu tõre. Hiie tallu tuli Marta. Ta andis Taavile passid, mille sakslased olid inimestelt ära korjanud. Pildid olid halva kvaliteediga, tänu sellele said mehed neid oma isikute varjamiseks kasutada. Teine peatükk Taavi läks Tallinna, et sealt edasi Soome minna. Õhtul saabusid tallu külalised (Ignas, Tõmm, Ilme)
tuppa ning anti korralikult süüa. Seejärel vesteldi temaga. Ta lubati vabaks tingimusel, et lapsed jäävad vanglasse ning Ilme saadab Taavi vanglasse. Esialgu puikles Ilme vastu, kuid kui tal lubati Hilja kaasa võtta, siis ta nõustus. Pika palumise peale lubati tal ka poega veel näha. Kuues peatükk Ilme viidigi tänavele ning lasti vabaks. Ta suundus peale sihitut ekslemist Liisa ja Arno poole. Seal sai ta süüa ning last puhastada, aga öömaja mitte. Ilme oli šokeeritud, et sõbranna selliseks on muutunud. Ta lahkus Liisa juurest ning kõndis mööda tänavaid. Peagi sattus ta venelaste kamba kätte, kes teda vägistada püüdsid. Ilmel õnnestus põgeneda, kuid laps jäi maha. Ta pöördus tagasi. Ilme otsis last meeleheitlikult, arvates, et venelased viisid ta endaga kaasa. Õnneks oli laps alles. Hiie talu väravas ootas Aadu taas väravas kedagi. Tehti sauna ning tavaliselt oleks ta siis sauna eesruumis oma järge oodanud
Proua Vauquer- vana naine, kes peab Pariisis Vauquer'i pansioni Sylvie- paks köögitüdruk Christophe- jooksupoiss, teener · Proua Couture- Prantsuse Vabariigi arvekomissari lesk · Victorine Taillefer- noor neiu, kes oli proua Couture hoole all · Härra Poiret- vana rauk · Härra Vautrin- endine kaupmees · Isa Goriot- endine vabrikant · Preili Michonneau- vanapiiga · Eugéne de Rastignac- juura üliõpilane pansioni elanikud Krahvinna l'Ambermesn- Vauquer'i sõbranna, pahur vanaproua Vikontess Clara de Beauséant- Eugéne tädi Proua de Marcillac- Eugéne tädi Horace Bianchon- meditsiini üliõpilane Anastasie de Restaud- isa Goirot'i vanem tütar Maxime de Trailles- Anastasie armuke Markii d'Ajuda-Pinto- portugaallane, proua de Beauséant'i sõber Hertsoginna Antoniette Langeais- proua de Beauséant'i sõber Delphine de Nucingen- isa Goriot'i noorem tütar, Eugéne südamedaam Laure, Agathe- Eugéne õed Henri, Gabriel- Eugéne vennad
Georg. Josef peitis end Heleni riidekappi ning pabernuga kaitseks. Georg õnneks ei märganud mitte midagi. Helen valetas talle, et tal pea valutab. Peale Georgi külastust tundis H hirmu ning ta pidi otsemaid Josefi Münsterisse tagasi viima. Helen ja Josef sõitsid hotelli Josefi kohvrit tooma. Helenil tuli mõte, et ta läheks koos Josefiga Saksamaale ära. Nad leppisid kokku, et nad jätkavad teed koos Zürichist. Nii nad läksid lahku, Josef ostis rongipileti ning Helen enda sõbranna Ella autot tagasi viima. Josef läks ühte pansionaati, ta pani kohvri tuppa ning maksis nädal ette raha ära, et kahtlusi ei tekiks. Ta läks Rein`i kaldale, tukastas seal paar tundi ning otsustas siis põgeneda mööda jõge, ujudes nagu ta oli tulnudki. Siis aga oli Josefi selja taga tolliametnik, käskis Josefil tollipunkti tulla koos temaga. Tollipunktis uuriti, et kes ta on. Josef ütles, et tal on kaks kohvrit pansionadis ning tal on tehtud nädalane ettemaks
Vahepeal ütles ka Miljan sõna sekka aga nagu ikka kooliajalgi naersid selle üle kõik. Miljan oli klassis naljataja. Nurgas istus ka Kohlapuu, kes oli saanud Kästna all kriimustada. Ta ei tahtnud lasta teisi ja kui kuul vastu tema kivi lasti ja kivikillud teda kriimustasid hakkas ta suurest vihast paugutama. Kohlapuu oli siiamaani tige ja verejanuline. Peagi pidid poisid õppusele minema ja kuna Tääker oli päevamees jäi ta kasarmusse. Ahas sai temaga veel juttu puhuda. Varsti tuli aga Ahase isa talle järele ning Ahas võttis julguse kokku ning ütles, et ta ei tule jääb siia. Muidugi oli sa kurb aga mis teha. Üks poeg punastega sõdib teine valgetega. Poole õppuse pealt tulid juba poisid kasarmusse. Ka kapten tuli sinna kui Käsper oli poisid üles rivistanud. Nüüd mindi ülevaatusele ja siis võitlusesse. Ahaski jäi nüüd kapteni nõusolekul sinna. Nüüd saigi Ahasest sõdur, peale ülevaatust pisteti talle pihku ka relv
Vahepeal ütles ka Miljan sõna sekka aga nagu ikka kooliajalgi naersid selle üle kõik. Miljan oli klassis naljataja. Nurgas istus ka Kohlapuu, kes oli saanud Kästna all kriimustada. Ta ei tahtnud lasta teisi ja kui kuul vastu tema kivi lasti ja kivikillud teda kriimustasid hakkas ta suurest vihast paugutama. Kohlapuu oli siiamaani tige ja verejanuline. Peagi pidid poisid õppusele minema ja kuna Tääker oli päevamees jäi ta kasarmusse. Ahas sai temaga veel juttu puhuda. Varsti tuli aga Ahase isa talle järele ning Ahas võttis julguse kokku ning ütles, et ta ei tule jääb siia. Muidugi oli sa kurb aga mis teha. Üks poeg punastega sõdib teine valgetega. Poole õppuse pealt tulid juba poisid kasarmusse. Ka kapten tuli sinna kui Käsper oli poisid üles rivistanud. Nüüd mindi ülevaatusele ja siis võitlusesse. Ahaski jäi nüüd kapteni nõusolekul sinna. Nüüd saigi Ahasest sõdur, peale ülevaatust pisteti talle pihku ka relv
Tõde ja õigus IV köide I Karin ( Indreku naine) tormas tuppa ja hakkas Indrekule Köögertali pankrotist rääkima. Kui Indrek oli maininud, et see võib kõigiga juhtuda, kaasa arvatud meiega, siis Karin hakkas Indreku peale karjuma, et ta ajab nad pankrotti. Karin tahtis seda ka kohe teistele rääkima minna, et millinne mees tal on, kuid Indrek ei lasknud teda uksest välja. Karin tõmbas Indrekul küüntega näo katki. Seejärel karin istus maha ja hakkas nutma. Indrek
Kui loss paistma hakkas oli lossi katusel musta värvi lipp. Jaanus mõtles, et järsku oli keegi lossihärra perest surnud. Jaanus hiilis pikka aiamüüri edasi ja kuulis kellegi hääli vastu tulemas ta peitis ennast põõsaste varju. Sealt tuli noorte poiste kamp kus oli ka Oodo. Poisid lohutasid Oodot. Ta oli ju alles kakskümmend aastat vana ja juba peremees. Poisid viskasid ka nalja. Tunni aja pärast jõudis Jaanus koju. Tuppa astudes istus Tambet sulastega lauas ja nad sõid. Jaanus läks heitis enda tuppa pikali kui kuulis kedagi tema nime hüüdmas. See oli Maanus ta tuli akna kaudu tuppa ja palus Jaanust et ta talle süüa annaks. Jaanus pani ta enda voodisse magama ja heitis ise ka pikali. Maanusele oli koju järgi tulnud kubjas ja ähvardanud ja siis ta põgeneski. Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega
Karl Ristikivi ,,Hingede öö" Mees istus vanaaasta õhtul üksi kodus ja meenutas kuidas ta lapsepõlves jõule veetis, et jalad küll külmetasid ja õuest tuppa toodud heinad olid külmad, kuid jõululaupäeva soojus oli nii suur, et ei tundnudki seda külma. Meest oli kutsutud küll teiste tuttavate juurde uut aastat vastu võtma, aga ta oli ennast välja vabandanud, et mitte minna. Siis otsustas mees välja minna, ta jalutas mööda tänavat, ta kuulis tänavatel inimeste naeru ja ülemeelikust. See mees oli tegelikult siin maal pagulane ja talle oli suur väljakutse minna välja kodust. Kui ta tänaval kõndis siis ta lootis
Eugéne läks nõo juurde, maksis võla de Trailles'le ja d'Ajudale, teenis kogu raha tagasi, hommikul vahetas selle Vautrini neksli vastu. Härra Gondureau palus Poiret'ilt ja Michonneault abi Vautrini paljastamiseks. Michonneau oli nõus 3000 frangi eest. Tundus nagu Eugéne ja Victorine olid armunud. Vautrin oli õnnelik, sest tema plaan oli täide minemas. Eugéne tahtis õhtul härra Trailleferi juurde minna, et teda poja surma eest hoiatada. Isa Goriot viis Eugéne oma tuppa, pani vaikselt väikese karbikese kaminale, ütles, et ostsid Delphinega talle uhke korteri, sisustasid selle, tahtsid üllatust valmistada, kuid ei suutnud vaikida. Ütles, et advokaadi abiga nõuab tütarde vara välja, palus luba korteri kohal toas elada, et uudiseid kuulda, sai selle. Vautrin oli ukse taga, sai aru mida Eugéne teha tahtis. Läksid õhtusöögile. Vautrin tegi palju nalja, Eugéne ja isa Goriot olid nukrad. Tahtsid jooma hakata. Jõid bordooveini, arvasid, et pole piisavalt
Külastajad aga kuulusid Rooma kõige põlatuma, alama rahva hulka. Lutatia trahteri tavalisteks külastajateks olid puusepad, pottsepad, hauakaevajad, jõumehed tsirkusest, komödiandid ja narrid, gladiaatorid, võltssandid ning lõtvade elukommetega naised. Terve trahter oli täis inimesi, kes rääkisid päeva suursündmusest Spartacuse võidust. Üks hetk astus trahterisse Trebonius Spartacuse ja gladiaatorite grupi saatel. Kui lõbusad naljad ja elav vestlus oli täitnud toa, sõi Spartakus vastumeelselt ega naljatanud. Mõne aja pärast ühines nendega Lucius Sergius Catilina ning kõik kahvatused teda nähes. Catilinaandis Spartacusele osa võidust, mis ta oli võitnud vedades kihla olles Spartacuse poolt. Kui Raha oli ära antud, surusid nad kätt ja Spartacus imestas, et Catilina oli nende ettevõtte sala märgid teada saanud ning väitis, et on nendega ühes. Äkki kuulis seltskond teisest toast hüüdeid Rhodopeiale
Niisugune novell ,,Ristsed". Üsna õõvastav lugu. Lugu sellest, kuidas ühte väikest beebit minnakse talveajal ristima. Tehakse ohtrasti veini ja külm on ka, lähevad selle beebiga, ja ristvad beebi ära, küll aga hakkavad jooma ja laaberdama. Külmetavad selle lapse surnuks. Suhtumine umbes niimodi, et tundevaesus. Teine, millele talupoegade juures tähelepanu pöörab on rahaahnus. Küüned enda poole, pole üldse sellise lahke iseloomuga inimene. ,,Värdjate ema" seal juttu ühest Prantsuse talunaisest, tal on hästi korras selline väike talu, puhtad kardinad on akenda ees, söö või põrandal. See naine, kui oli noorem, ootas last, tahtis seda varjata, sidus korsetiga ennast kinni, sünnitas ebardlapse ja müüs selle ära. Avastas, et see oli hea äriidee, nööris ennast keskelt kinni ja müüs lapsi raha eest. Järgmine teema, on armastuse teema. Ja seal on jälle selline nukker varjund, üsna tihti kirjutab luhtaläinud elu saatusest
ja vabaaja kohta. Carmenile see meeldis, vestluses isaga puudutas ta ainult võite. Isa oli neile kahele pühapäevaks tenniseväljaku kinni pannud, ta teadis , et tüdruk armastab tennist. Nad peatusid kreemika viktoriaanliku maja ees, millel olid rohekashallid aknaluugid ja maja ümbritsev terass. Carmen ei saanud aru, ta isa pidi elama ju linnas, korteris. Ta oli kolinud, aga miks ta sellest Carmenile ei olnud rääkinud. Isa juhtis ta läbi vihmasaju tuppa. Seal ootas teda ees üllatus. Ta isal oli uus pere. Lydia ja kaks last : Paul ja Krista. Carmen ei osanud pidagi vastata , ta oli pettunud. Isa juhatas ta külalistetuppa. Kallis Bee. Carmeni ja Ali suvi ei kestnud kauem kui kojusõit lennujaamast. Mu isa on nüüd Albert ja abiellub Lydiaga ja elab majas., mis on täis taskurätikarpe, ja mängib isa kahele blondile tüübile. Unusta kõik need asjad, mida ma ettekujutasin. Ma olen külaline külalistetoas, perekonna
vennatütar abiellus temaga, kolis ta üle oma külasse, ksu elas talumehe juures suitsutares tervelt kümme aastat. Marja kartis oma tädi. Tädi kandis alati valget tanu jja valget jakki. Akna all istudes ootas Marja Gedeonovskit (Sergei Petrovits). Marja austas teda väga, kuna teine oli väga kiindunud Marja kadunud mehesse. Marfa aga vastupidi ei sallinud teda. Sergei Petrovitsil polnud head haridust, kuid see- eest oli ta väga meeldiv inimene. Ja lõpuks astus tuppa oodatud külaline. Tuppa astudes kummardas enne majaprouale, siis Marfale. Küsis Jelizaveta Mihhailovna tervise järgi (Marja tütar) ja Jelena Mihhailovna järgi. Jelenat hüüti Lenotskaks. Sergei Petrovits tuli uudisega, et külla on saabunud Lavretski, Fjodor Ivanovits. Naised olid väga üllatunud. Marja asus kohe Gedeonovskit küsitlema, kuidas Fedjal läheb. Gedeonovski teadis rääkida, et Fedja on viimasel ajal Pariisis viibinud, nüüd olevat aga Itaalia riiki kolinud. Fedja olukord oli kole
kuid ema arvas, et ta saab enne otsa, kui seda uut paati näeb. Siiski oli asi rahades. Kustas hakkas kahetsema, et oli ise laeval olles ostnud uhke pilli. Nüüd oleks selle raha eest saanud aidata isal paati ehitada. Samuti mõtles Kustas aina Veere Hildest. Järgmisel päeval angerjamõrra vaiu üles kiskudes nägigi ta Veere Alleksit, kes pabeross suus Tallinnast tagasi oli tulnud ja sellel ööl oli ta voodis nagu veel enam nõgeseid. Samas läks Tooni kõht aja möödudes ikka suuremaks ja suuremaks. Jõudsid kätte jõulud. Kaarel jupjas korstna ära, isa lubjatas seest, Tooni pesi tuhaveega põrandaid. Lui ja Kustas käisid metsas puid lõikamas ja märkisid ära ka jõulukuuse. Varsti tuli Tursa Simmu, kes aitas perel alati õlut tähtpäevadeks valmistada. Järgmise päeva õhtul saigi oasupi kõrvale õlut juua. Mõne päeva pärast hakati Jutat koju ootama ja Viia ei saanud märkimata jätta, et küllap Juta läks uut kohta üle
Kui loss paistma hakkas oli lossi katusel musta värvi lipp. Jaanus mõtles, et järsku oli keegi lossihärra perest surnud. Jaanus hiilis pikka aiamüüri edasi ja kuulis kellegi hääli vastu tulemas ta peitis ennast põõsaste varju. Sealt tuli noorte poiste kamp kus oli ka Oodo. Poisid lohutasid Oodot. Ta oli ju alles kakskümmend aastat vana ja juba peremees. Poisid viskasid ka nalja. Tunni aja pärast jõudis Jaanus koju. Tuppa astudes istus Tambet sulastega lauas ja nad sõid. Jaanus läks heitis enda tuppa pikali kui kuulis kedagi tema nime hüüdmas. See oli Maanus ta tuli akna kaudu tuppa ja palus Jaanust et ta talle süüa annaks. Jaanus pani ta enda voodisse magama ja heitis ise ka pikali. Maanusele oli koju järgi tulnud kubjas ja ähvardanud ja siis ta põgeneski. Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega
Jaanus mõtles, et järsku oli keegi lossi-härra perest surnud. Jaanus hiilis piki aiamüüri edasi ja kuulis kellegi hääli ja ta peitis ennast põõsaste varju. Sealt tuli noorte poiste kamp kus oli ka Oodo. Poisid lohutasid Oodot. Ta oli ju alles kakskümmend aastat vana ja juba peremees. Poisid viskasid ka nalja. Jaanus sai aru, et lossihärra oli surnud. Tunni aja pärast jõudis Jaanus koju. Kui ta tuppa astus istus Tambet sulastega lauas ja nad sõid. Jaanus läks ja heitis enda tuppa pikali, kui kuulis kedagi tema nime hüüdmas. See oli Maanus ta tuli akna kaudu tuppa ja palus Jaanust, et ta talle süüa annaks. Jaanus pani ta enda voodisse magama ja heitis ise ka pikali. Maanusele oli koju järgi tulnud kubjas ja ähvardanud ja siis ta põgeneski. Järgmisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Ta kuulis õues vaidlust. Seal seisis ühel pool lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Teisel pool Tambet oma sulastega. Nad vaidlesid, et kas Maanus oli
,,Wikmani poisid" (J.Kross) · Tegevus toimub Wikmani Gümnaasiumis. 10 klass! · Kooli direktor teatas, et õpilane Pukspuu on koolist välja heidetud põhjusel, et tegeles huligaansusega. Siiski võis ta kooli tagasi pöörduda, kui sooritab eksamid kõigis õppeainetes. · Tegelikult ei olnud Pukspuu üksi huligaansuses süüdi, vaid terve klass. Otsustati usuõpetuse tunnis paberkorvi magneesiumi visata ja see põlema panna, et tekiks plahvatus. Pukspuu alustas asjaga, küsides valjuhäälselt üle klassi, kes tema täitesulepea pihta oli pannud. Tooderile see ei meedinud ning ta saatis Pukspuu nurka paberkorvi juurde seisma. Noormees süütas tiku ning viskas korvi see hakkas krõbisema. Seejärel juhtis ta härra Toodri tähelepanu korvile, arvates seal hiir olevat. Härra Tooder vaatas korvi ning magneesium plahvatas. Usuõpetaja lahkus vaikides ja õpilastele korraks pettunud pilku heites. Õpilased otsustasid kõigest vaikida
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
