TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis eestlasi ärkamisaja künnisele tõi ?
  • Mis oli Vabadussõja tulemus ?
 
Säutsu twitteris
TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK
Ürgaeg
Eesti asustuse vanimad jäljed pärinevad mesoliitikumist (VIII-IV a.t. e.m.a.) ning kuuluvad Kunda kultuuri küttijaile ja kalastajaile, kes elasid väikeste sugukondlike kogukondadena ja paiknesid veekogude ääres. Selle kultuuri asulaid on avastatud ning kivi- ja luuriistu leitud Pärnu ja Narva jõe äärest ning Võrtsjärve muistselt rannalt. III-II a.t e.m.a. saabusid Eesti alale ida poolt kammkeraamika kultuuri kandjad , keda peetakse muistseteks soome- ugri hõimudeks ja lõuna poolt balti hõimude eelkäijad, kes tundsid koduloomade pidamist ning algelist maaviljelust. Samal ajal ilmusid Eesti alale üksikud vahetusega saadud pronksesemed; algas pronksiaeg . Edenes pronksivalamine (Tehumardi peitlid ). Tekkisid kindlustatud asulad ( Asva , Iru, Ridala ) ja esimesed maapealsed kalmeehitised kivikirstkalmed ( Loona , Muuksi ). I a.t. keskel e.m.a õpiti tundma ka rauda. Ulatusliku rände tulemusel moodustus Baltimaadel kaks erinevat etnilist rühmitust: põhja pool, nüüdsel Eesti territooriumil ja Läti territooriumi põhjaosas, eesti-liivi hõimud , lõuna pool leedu-läti hõimud, kes suhtlesid Skandinaavia ja teiste naaberkultuuri hõimudega.
Elu muistsel iseseisvusajal
Meie ajaarvamise esimestel sajanditel sai majanduse aluseks maaviljelus , eriti Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis, kus selleks olid soodsamad tingimused. tööriistade ja relvade materjalina hakati tarvitama kohalikus soomaagist toodetud rauda. Arenes ka pronksehete valmistamine, milleks toorainet saadi eeskätt balti hõimude vahendusel. I a.t. lõpuks oli viljakasvatuse aluseks kujunenud põlispõldude harimine. Selle kõrval säilis ka ale- ja söödimaade viljelus. Maaharimisel kasutati künniloomi ja maaharimisriistaks oli konksader. Alates 11. sajandist levis talirukki kasvatamine . koos maaviljelusega arenes loomakasvatus, edenes käsitöö, sealhulgas metallide töötlemine, samuti savinõude valmistamine.
Elati peamiselt kindlustamata asulates (paljud neist olid hilisemate külade eelkäijad). Põhiline taluhoone oli esiaja lõpus kerisahjuga köetav rõhtpalkidest elamu – tuba. Toitu valmistati ahju ees oleval leel. Asustus laienes ja tekkisid üksikperede majapidamised . Ühiskonnakorralduse aluseks said territoriaalsed kogukonnad . Kui ürgkogukondlik kord hakkas lagunema, algas varanduslik eristumine kogukonnast. Eraldusid jõukad pered ja suguvõsad, kes elasid väikestes linnustes (Iru, Peedu , Rõuge jt.). Käsitöö ja kaubitsemine oli koondumas kesksetesse, liiklusoludelt soodsatesse asulatesse ja sadamakohtadesse, kuhu rajati suuri hästi kindlustatud linnuseid (Tallinn, Tartu, Otepää, Varbola, Valjala jt.). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154 . esimest korda Tallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule , kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole - ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad , käsikivid, konksadrad jpm.
Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused śamaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid ). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal . Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes ( hingedeaeg ). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja –jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena ( liblikad , mardikad), lindudena ( toonekurg ) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse ühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberla kalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru, Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolu tõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud. Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte.
Eesti keel on eestlaste rahvuskeel, soome-ugri keeli, mis koos liivi ja vadja keelega kuulub läänemeresoome keelte lõunarühma. I a.t. lõpul eestlased ise nimetasid endid maarahvaks ja oma keelt maakeeleks. Eesti keel kujunes Eesti ala kolmest muistsest läänemeresoome hõimumurdest, põhja-eesti, lõuna-eesti ja kirde-eesti hõimumurdest. Esimesed Eesti koha- ja isikunimed on säilinud Läti Henriku Liivimaa kroonikas.
Tootmise arenemise, majanduse tugevnemise ja kultuuri ühtlustumise tagajärjel algas sel ajal eestlaste kujunemine ühtseks rahvaks. Eestlased nimetasid end maakonniti sakalasteks, harjulasteks jne. Soomlastele on virulaste (virolaiset) ja lätlastele ugalaste (igauni) nimetus hakanud tähendama kõiki eestlasi. Venelased nimetasid eestlasi ja kõiki läänemeresoomlasi tśuudideks. Ka Liivimaa kroonikas kasutati kõrvuti maakondlike nimetustega ühisnimetust Estones. Eestlased ise omandasid ühisnimetuse “eestlased” alles 19. sajandi rahvusliku liikumise ajal.
Eestlaste vabadusvõitlus (1208-1227); Lembitu ; Madisepäeva lahing; vabadusvõitluse lõpp
Kuni XII sajandini olid eestlased iseseisvad, vabad, kõrge kultuuriga põlluharija ja meresõitja rahvas.
13. sajandi algul oli Eesti suure ja väikese maakonna nõrgalt teostatud koondis . Siin oli umbes 22000 adramaad ja 15 000-18 000 elanikku. Eestlaste majandusliku arengu ja riigi kujunemise katkestas Baltimaade rahvaste alistamiseks 12. sajandi lõpul alustatud agressioon. Sel eesmärgil ja paavsti toetusel organiseeris Liivimaa piiskop Albert ristisõja. 1202. aastal asutati Mõõgavendade Ordu. Pärast liivlaste ja latgalite alistamist ( 1206 , 1208) alanud võitlus eestlastega kestis 1208-1227. 1208-1212 korraldasid ordu ja piiskop Albert koos liivlaste ja latgalitega hulga rüüsteretki Ugandasse, Sakalasse, Soontagasse ning vallutati Otepää ja Viljandi linnused . Eestlaste alistamiseks külad riisuti ja põletati, mehed tapeti ning naised ja lapsed viidi vangi. Ümera lahingus 1210 saavutasid võidu eestlased, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega.
1215 alistasid sakslased Sakala ja Ugandi ning vallutasid Lembitu linnuse Lõhavere. Sakala vanem Lembitu kogus kokku mandrieestlaste ühendatud maleva (6000) meest. 21. septembril 1917. a. leidis Paala jõe ääres aset muistse vabadusvõitluse otsustav lahing, mida nimetatakse Madisepäeva lahinguks. See määras eestlaste saatuse järgnevaks seitsmeks sajandiks – seitse sajandit orjapõlve. Läti sõjasulane Veiko tappis Lembitu selja tagant sõjakirvega (tapper). Lembitu püüdis aastatel 1212- 1217 kõiki eestlasi liita, et ühiselt võidelda sakslaste ja venelaste vastu. Kui kahe võimsa vastasega võitlemiseks ei jätkunud eestlastel ühe korraga jõudu. (Kotkajärve vabadussambal on märgitud ka Lembitu nimi ja surmaasata – Lembitu oli esimene eesti kangelane, keda teame nimepidi).
Peale Madisepäeva lahingut, kus eestlased said lüüa, alistasid venelased Mandri-Eesti kesk- ja lääneosa, kuid ei suutnud oma jõududega agressiooni jätkata ning piiskop Albert pöördus abi saamiseks Taani kuninga Valdemar II poole. Taanlased tungisid 1219. aastal Eestisse ning alistasid Revala , Harju-, Viru- ja Järvamaa. 1220 . aastal sekkusid võitlusse Eesti ala pärast ka rootslased .
1223 -1224 sakslased vallutasid kõik Mandri-Eesti linnused ja 1227. aastal alistati ka Saaremaa.
Eestlaste lüüasaamise põhjustasid: halvem relvastus, nõrk halduskorraldus , puudulik koostöö teiste hõimudega ning vastupanuvõime nõrgenemine pikaajalise sõjaolukorra tagajärjel (Läti Henriku Liivimaa kroonika).
Orduaeg , pärisorjus
Pärast Eesti ala vallutamist sakslaste pealetung itta peatati. Reas lahingutes – Emajõe lahingus 1242, Rakvere lahingus 1268 , ja leedulaste Saule 1236 ning Durbe lahingus 1260 – said sakslased lüüa. Nõrgenenud Mõõgavendade Ordu ühines Saksa Orduga Liivimaa Orduks. Stensby lahinguga 1238 allutati:
Järvamaa, Sakala, Alempois, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast (umbes 16 000 ruutkilomeetrit) Liivimaa Ordule;
Revala, Harju- ja Virumaa (umbes 12 000 ruutkilomeetrit Taanile ) Revala ja Harjumaa sulasid Taani võimu ajal üheks Harju maakonnaks;
Ugandist, Jogentaganast, Soopoolistest ja osa Vaijast moodustati aastal 1224 Tartu piiskopkond ;
Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkond(1228. a.);
Põhja-Eesti kuulus Tallinna piiskopi alla, kes ei olnud maaisand.
Piiskopkonnad jagunesid ametkondadeks, komtuurkonnaks ning foogtkondadeks – need olid läänistamata alad. Osa maid anti läänideks vasallidele, eriti ulatuslik oli läänistamine Taani valdusalal. Esialgu pääses feodaalide hulka ka eestlasi, kuid 14. sajandi jooksul eesti feodaalid kas saksastusid või muutusid talupoegadeks. Toetudes feodaalsele maaomandusele, nõudsid feodaalid talupoegadelt loonusrenti (väljamaks, karjakümnis jm) ja sundisid neid töötama linnuste ja kirikute ehitamisel . Hakati rajama mõisamajandeid eestlastelt ära võetud põlispõldudele. Koormistele lisandusid teoorjus 3-4 päeva aastas ja rahamaks. 14. sajandi lõpus tekkis sunnismaisus, 15.-16. sajandi vahetusel vormistati pärisorjus. Kasvas teorent 3-6 päeva nädalas, eramõisates harilikult üks päev nädalas. Eestlased püüdsid võõrast iket murda, mitmel pool oli talurahvarahutusi 13. sajandi lõpus.
Jüriöö ülestõus (1343-1344)
Suurim vabanemiskatse oli 23. aprillil 1343. aastal puhkenud Jüriöö ülestõus, mis algas Harjus ning levis mitmesse teise maakonda . Taani võimud ei suutnud ülestõusu maha suruda, kuid appikutsutud orduväelt said eestlased lüüa. Pärast ülestõusu müüs Taani kuningas Valdemar IV Põhja-Eesti Saksa Ordule, kes pantis selle omakorda Liivimaa Ordule. Tasandusid erimeelsused talurahva kihtide vahel. 15. sajandil hakkasid adratalupoegadega ühte sulama vabatalupojad – tekkis üksjalgade kiht.
Jüriöö mässu ainetel on kirjutatud Eesti esimene ajalooline romaan “ Tasuja ” ( 1879 , Eduard Bornhöhe). “Tasujas” jutustatakse muistse eesti talupoja järglasest Jaanusest, kellest kujuneb sakslaste vastu ülestõusu organiseerija. Hoolimata ebaõnnestumisest näitab Tasuja eestlastele vabadusvõitluse teed. Enne surra vabadusvõitlejana kui elada orjuses – see on jutustuse põhiidee.
Lõppenud võitlused olid ajastu vaimu kohaselt verised ja ohvriterohked.
Saksa ordu lõpp
Käsitöö- ja kaubanduskeskustest omandasid linnaõigused 1248 Tallinn, 13. sajandil Tartu ja –viljandi, 1279 Haapsalu, 1291 Paide, 1302 Rakvere, 1345 Narva ja 1599 Pärnu. Linna elanikkond koosnes peamiselt eestlastest, kuid haldus- ja kohtuvõim kuulus saksa esindajaist moodustatud raele, kelle tegemisi mõjutasid gildid . Käsitöölised koondusid oma õiguste kaitseks tsunftidesse . Tallinnas olid peamised sisse- ja läbiveokaubad sool, kangad, nahad , heeringad, lina; välja veeti peamiselt vilja. 13. sajandi lõpust 15. sajandi lõpuni iseloomustavad ordu ja piiskoppide vahelised vaenud, millega kaasnesid rüüstamised ja sõjaretked. Aastast 1521 levima hakanud reformatsioon suurendas sisevastuolusid, rakendati põhimõtet “kelle valitsus, selle usk”. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis tõuke esimest eestikeelsete raamatute avaldamiseks. Ilmus S. Wanradti ja J. Koelli katekismus 1535 (esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat).
Jaanuaris 1558 alustas Venemaa Liivi sõda ning hõivas peagi Ida_eesti. Sõja ajal teravnesid talurahva vastuhakud: Saksa feodaalid otsisid abi Taanilt, Rootsilt ja Poola-Leedult. Septembris 1559 müüs Saare-Lääne piiskop J. von Münchausen oma valdused Taani kuningale Frederik II-le (1559-1588), kes andis need oma vennale hertsog Magnusele. Tallinna linn, Harju-Viru rüütelkond ja Järvamaa aadel alistusid 1561 Rootsi kuningas Erik XIV-le. Viimane ordumeister G. Kettler alistus 1561 Poola kuningas Zygmunt II Augustile. Seega lakkas Liivi ordu olemast, kuid mõisnikele jäi oluline osa maaomandist.
Hea geograafilise asendi tõttu oli Eesti sajandeid 600. a. meelitavaks palaks naabritele. Siin võimutsesid sakslased, taanlased, rootslased, poolakad ja venelased. Toimus rahva vägivaldne ristimine ja raskeim orjaaeg. Hävitati Eesti rahva varandus, vabadus, võeti ära tema maa ja aeti välja kodust.
Rootsi valitsus meie maal
17. sajandi alguses toimus 1600. aastal Liivimaa pärast alanud Poola-Rootsi sõda. Võitjaks jäi Rootsi, kes oli aastaks 1625 alistanud kogu Mandri-Eesti. Rootsi vallutused seadustas Altmargi vaherahu (1629). Kui võim lõpuks üle maa rootslaste kätte jäi, olid sõjad ja taudid aastakümneid maad rüüstanud ja elanikkonda hävitanud ligi 2/3 võrra. Hinnatakse, et eestlaste arv oli langenud umbes sajale tuhandele. See oli üks rängematest madalpunktidest eestlaste ajaloos (teine järgnes umbes sada aastat hiljem, peale Põhjasõda). Talupoegade olukord rootsi ajal oli rängemgi kui orduaja lõpuaastail. Ometi nimetas rahvasuu seda aega veel kaua “vanaks heaks rootsi ajaks”. Siiski oli ilmne, et “vana hea rootsi aeg” oli talupoegadele parem, kui sellele eelnenud väga raske sõdade aeg ja kindlasti parem, kui sellele järgnenud “vene aeg”. On oluline rõhutada, et noil aegadel ei valgunud Eestisse palju võõraid asukaid. “Paruneid” oli vaid mõni tuhat ja päevakorral ei olnud eriline saksastamine, rootsistamine ega mistahes võõra keele ja kommete pealesurumine. Rootsi ajal valitses talupoegadesse suhtumises palju vabameelsemat mõtlemist, kui oli seda venelastel ja sakslastel . Pandi rõhku kirjaoskusele. Talupojad said kohtutes rohkem õigust ja võisid loota abile Stockholmist.
17. sajandi keskpaiku hakati ehitama manufaktuuri tüüpi ettevõtteid (1628 Hüti klaasikoda Hiiumaal, 1650 Narva vase- ja saeveski, 1664 Tallinna paberiveski).
Rootsi kuningas Gustav Adolf pööras tõsist tähelepanu haridusolude korraldamisele meie maal. Asutatigi gümnaasiumid Tartusse 1630. aastal ja Tallinnasse 1631. aastal. Tallinnasse jäi gümnaasium püsima ja on pidevalt töötanud poeglaste õppeasutusena sajandite kestel mitmete valitsevate rahvaste aegade läbi, samal kohal, kus töötab praegugi (Kloostri tänav), ehk küll käesoleval ajal koolina ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi nimetusega. Tartu gümnaasium muudeti 1632. aasta 30. juunil Gustav Adolfi poolt alla kirjutatud otsusega ülikooliks. Ülikoolil on tulnud selle aja kestel töötada ka Pärnus (1656-1710) ja olnud kohapeal
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #1 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #2 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #3 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #4 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #5 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #6 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #7 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #8 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #9 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #10 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #11 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #12 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #13 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #14 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #15 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #16 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #17 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #18 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #19 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #20 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #21 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #22 TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK #23
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-10-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 9 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor DanelS Õppematerjali autor

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

51
doc
Eesti ajalugu - konspekt
72
docx
Eesti-ajaloo suur üldkonspekt
204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
83
doc
Eesti ajalugu
147
docx
Eesti XX sajandi algul
56
doc
Eesti ajalugu
86
doc
Eesti uusima aja ajalugu
37
docx
Eesti ajaloo kokkuvõte 10 -12-klassini





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !