Soome kirjanduse ajalugu (2)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
SOOME KIRJANDUS I

RAHVALUULE
Soome- Karjala rahvaluule

Satu Apo
Keskajast on säilinud 1 loits , 16. ja 17. sajandist on pärit mõned lüüriliste runode ja karupeie-laulude ülestähendused ning 18.sajandi lõpul ilmub haritlaskonna silmapiirile runo Väinämöise laevaretkest ja kandlemängust - esimese näitena ainestikust, mille põhjal Lönnrot tegi hiljem " Kalevala ". Ja alles 1815.aastal pandi kirja esimesed pulmalaulud .
Mõned runod käsitlevad aineid, mis viitavad selgesti keskaega , teiste runode teemad kajastavad põllundus-kultuurist varasema jahindus -ja kalastuskultuuri jooni, mõnes runos esineb arusaamasid, mis tunduvad igivanadena,- nt on soome-karjala maailmasünnimüüdi paralleele leitud kogu Euraasiast.
Osasid runosid võib siduda teatava ajaperioodiga, nt keskajaga otse oma sisu põhjal.
Kui ei saa osutada runo skandinaavia , vene või läti-leedu päritolule ning kui selle aine, nimed või keel ei viita täiesti selgesti sünnipaigale, tuleb uurimisel sagedasti rahulduda otsusega, et laul on võinud sündida ükskõik kus soome-eesti keelealal.
Kogumispiirkonnad, kogujad, väljaanded
Tähtsamad kogumisalad paiknevad peamiselt väljaspool Soome piire - eelmisel sajandil talletatud "soome rahvaluule" on tegelikult soome-karjala rahvaluule. Põhjapoolseim kogumispiirkond oli Viena-Karjala; lõuna poole edasi liikudes järgnesid Aunus ja Laadoga-Karjala ning Soome lahe kagusopiga piirnev Ingeri.
Vienas säilis meeslaulikute poolt esitatav kangelasruno 19.sajandini. Ingeri pärimus oli naiste päralt.
Viena runod avastati 19.saj algupoolel. Uusikaarlepyy jaoskonnaarst Zachris Topelius vanem märkis üles Viena rändkaupmeeste esitatud eepikat ja avaldas oma kogu aastatel 1822-31 pealkirjaga "Soome rahva vanu runosid ja ka uuemaid laule"
1833-1834 reisis Elias Lönnrot Viena-Karjalasse ja leidis sealt suured runolauljad Arhippa Perttuse ja Onrtrei Malise. Runode üleskirjutamist jätkati kogu 19.sajandi jooksul. Tuntud kogujad olid muude hulgas A.A. Borenius ja Ingeri pärimuse talletajad J.Länkelä, V.Porkka ja V.Alava.
Rahvaluule kogumine kasvas 19.sajandil ajuti rahvaliikumiseks.
Koguti muinasjutte, muistendeid, vanasõnu, mõistatusi ja pandi kirja ja talletati 1831. aastal asutatud Soome Kirjanduse Seltsi arhiividesse.
Praegu on SKS-i arhiivides u 2 500 000 üleskirjutust.
Suurem osa kalevalamõõdulistest runodest.
Kalevalamõõt, runoviis ja runode esitamine
Kalevalamõõt on anakronistlik nimetus vanale soome värsimõõdule. Sellemõõdulist runo on leitud läänepoolsetelt läänemeresoome rahvastelt- eestlastelt, liivlastelt, vadjalastelt, soomlastelt ja läänekarjalastelt, kuid mitte neist ida pool asuvatelt vepslastelt ja idakarjalastelt ja laplastelt.
Kalevalamõõt on neljajalaline trohheus. Esimene värsijalg suhteliselt vaba (2-4 silpi ), järgmistes on sõna pearõhulise silbi asend määratud. Kui pearõhuline silp on pikk, siis see peab asetsema värsijala tõusus, kui lühike, siis languses.
Värsid kahte peatüüpi: dipoodilised trohheilised värsid, mida katkestab tsesuur ja nn.rõhusilbistusega värsid, milles värsijala tõus ja sõnarõhk ei lange kokku. Nende värsitüüpide vaheldumine toob kalevalamõõdulisse runosse rütmielevust, tujukat, kuid reeglipärast liikuvust. Vanade rahvalaulude stiilivahendid on lihtsad: kordus ja algriim. Kõnekujundite kasutust vähe, võrdlused ja metafoorid eepilistes runodes nii haruldased , et nad torkavad silma. Omane eepilistele jutustustele on täpsus ja konkreetsus (omane andekatele laulikutele). Vähem andekatel esineb palju tarbetuid üksikasju. Kordused annavad hingetõmbepause. Kalevalamõõdulised runod ei jaotu stroofidesse ja nende värsse ei riimita. Loomupärane alliteratsiooni kasutamine. Alles 17-18. sajandil hakkas euroopaalikke traditsioone järgiv lõppriimilis-stroofiline luule kalevalamõõtu Lääne-Soomes ja hiljem ka idapoolsetel aladel kõrvale tõrjuma.
18.saj pärinevate teadete järgi esinesid meeslaulikud paariti , mõnikord kandle saatel. Igat värssi lauldi 2 korda. Eeslaulja esitas värsi, järellaulja liitus temaga värsi lõpus ja kordas seda üksi. Eeslaulja omakorda liitus järellauljaga korratud värsi lõpus ja hakkas üksi laulma uut värssi jne. Runosid lauldi ühenduses päevaste töödega : käsikivil jahvatades, lüpstes, karjas käies jne. Küla pidulikud olukorrad sisaldasid rohkesti laulutraditsiooni: matused itke, pulmad nii itke kui ka kalevalamõõdulisi runosid, karupeied kalevalamõõdulist pärimust.
Eepiliste runode lauljatest märkimisväärseim on vienalane Arhippa Perttunen, Lönnroti ´"Kalevala" tähtsamaid lätteid. Samast piirkonnast on pärit ka Ontrei Malinen. Silmapaistev sõnakunstnik Mateli Kuivalatar, 1 Lönnroti "Kantelari" muusadest.
Suuliselt edasikanduv luule ja kirjutatud sõnakunst
Rahvalaulu looja ja luuletaja vahele on asetatud võrdusmärk, kuid erinevused on ületamatud. Kunstluuletuse kirjutaja tekst püsib sajandist teise muutumatuna; rahvalaulu sepitseja ideed ja tema poolt kunagi antud vormilised jooned võivad mälust sõltuvatena säilides üle elada ka järske muutusi. Luuletaja on üpris sõltumatu oma keskkonnast. Suuliselt edasikanduva runo loojal ei tasu minna oma kollektiivi vastu või lüüa sellest lahku. Ajaviitena kasutatud rahvapärimus, nt muinasjutud ja eriti lüürilised runod olid altid varieeruma. Itke loodi iga esitusolukorra jaoks eraldi; itkeja kasutas traditsiooni poolt määratud erikeelt , stiili ja ainestikku ning väljendas nende abil oma isiklikku tundekogemust.

EEPILINE RAHVALAUL
Teemad ja kronoloogia
Kalevalamõõduliste jutustavate runode ainestikku on rühmitatud:
1. Müüdirunodes jutustatakse alg-aja loomistöödest, maailma ja selle eri nähtuste - ka ainelise kultuuri esemete- sünnist.
Paljud müüditeemad osutavad ürgsele , eelkristlikule kultuurile .
2. šamaanirunode kangelased on vägevad teadjad ning loitsijad ja neis kirjeldatakse šamaani teekonda Toonelasse.
ainestikku raske dateerida.
3. seiklusrunode aineks on kosja- ja röövretked või põgenemine meretagusele maale.
puuduvad peaaegu täiesti eestlaste ja nende idapoolsete naabrite vadjalaste traditsiooonis.
4. Fantastilistes runodes kujutatakse muinasjutulisi olendeid, imepäraseid loomi ja lapsi.
ainestikku on soovitatud dateerida paganliku ja kristliku ajastu vahetumisega.
5. legendirunodes käsitletakse eksootilist Piibli maailma ja pühakute elu, muutes need soomepärasteks ja talupoeglikeks ilminguteks.
6. Ballaadides ja lüroeepikas keskendutakse sugupoolte ja pereliikmete pingelistele suhetele.
Legendid , ballaadid ja lüroeepika kajastavad juba selgesti kristlikku kultuuri.
7. ajaloolised sõnarunod kajastavad 16. kuni 18. sajandini asetleidnud Rootsi ja Vene konflikte.
Müüdirunod
Palju tekkemüüte, kuidas tekkis maailm jne. Ei leidnud midagi nii väga erilist mida konspekteerida. Nt maailma-muna-müüt vb: Kotkas lendab merele otsima pesapaika; lind leiab merest mätta ja muneb sellele muna; tuuleiil veeretab muna merre, sellest sünnivad maa ja taevas ning päike, kuu ja tähed.
Väinämöinen ja Ilmarinen
Nende omadused muutuvad runost runosse. Mõnes on Väinämöinen taevalik looja-jumal, mõnikord jälle kultuurheeros. Eri ajajärkude ja eri kultuurialade laulikud on kujutanud Väinämöist vastavalt oma kangelaskäsitlusele.
Sepp Ilmarise nimi viitab soome-saami tuule ja tormi haldjale. Esineb rahvalauludes taeva tagujana, sampo ja kandle tegijana; esimene tulesädeme lööja, esimene sepikoja valmistaja. Selgepiiriline kultuurheeros ja seppdemiurg Hephaistose põhjapoolne sugulane.
Need kaks tegelast võivad runodes teineteist asendada , võivad teha sarnaseid kangelastegusid jne.
Väinämöise mereretkest ja kandlemängust jutustavas runos on erakordset elavust, elurõõmu ja piltlikkust.
Kangelasrunod
"Ahti ja Küllikki runo" - säilinud vaid fragmentidena. Mees ihkab sõtta ja merele. Erootiline problemaatika .
"Kaukrunoomiele " miljöö samuti mereline . Seiklusretked, joomingud ja kahevõitlused.
Kangelas- ja sõjaretkeainestikku käsitlevad runod erinevad muudest seiklusrunodest selle poolest, et neis kujutatakse ainult inimesi ja nendevahelisi suhteid. Nende runode maailm ei ole müütiline algaeg, samuti mitte muinasjutupärane fantaasiamaailm.
Inimesekujutus realistlikum. Runod sisaldavad kirjeldusi koguni keskajal esinenud sõidu- ja püügivahenditest, metallehetest, saunakommetest, riietusest, koduloomadest , orjade ja piigade askeldustest jne. Palju kahekõne situatsioone. Kangelased ja kangelannad valetavad, tülitsevad, peksavad keelt. Kordamine.
Šamaanieepika
"Väinämöise Toonela -retk" - käik sealpoolsesse, jõetagusesse maailma ja tagasitulek ussina läbi võrkude ujudes. Šamanismi tähtsaim riitus teadja Iovesse langemine , hing rändas looma kujul vajalikke teadmisi otsima, koguni Toonelast. Teadvusele tulles jutustas šamaan oma retkest.
"Vipuse laul" - teadja otsib kolme kadunud sõna, et saaks valmistada vene. Sõnad on Vipuse valduses, kes on ammu surnud šamaan. Vipus oli surnud tõenäoliselt seetõttu, et tema abimees oli unustanud šamaani õigel ajal tagasi kutsuda ( tema hinge nö).
"Väinämöise ja Joukahaise võistulaulmises"- küsimus ei ole tegelikult võistulaulmises, vastakuti kaks teadjat , mõõdavad teineteise teadmisi sündide tundmises.
Š.runod on väärtuslikud jka rahvausundi tõendusmaterjalina; nende runode kangelased ei ole uue loojad nagu sünnieepika heerosed , samuti mitte meretaguste aarete otsijad ja naiste vallutajad seiklus- ja kangelasrunode sangarite kombel , vaid igivanade teadmiste hagejad Toonelas, vastujõududeks surnud või võistlevad šamaanid.

Kristlikke jooni ja fantaasiaaineid
Ristiusu levimine Soome, Karjalasse ja Ingerisse oli pikaajaline ja mitmeastmeline protsess. Surnute põletamise taandumine hauamatuse ees, ristiretked . Paikkondlikud erinevused: uue usu juurutajana osutus ida kirik sallivamaks kui lääne oma. Ristiusu mõju on selgesti näha jutustavas runos "Lemminkäise surm". "Looja laevaretk" - üks vanem runo on töödeldud uuesti-luuletaja nõuete kohaselt. Tugevad piibellikud jooned ja kristlik tendents . Runo võib pidada legendiks. See on uus versioon igivanast Marduki ja Tiamati, Jahve ja Leviaatani või soomepäraselt kotka ja suure haugi , Väinämöise ja suure haugi võistluse müüdist.
"Väinämöise kohtumõistmine" - otsene rünnak paganlike uskumuste ja kangelaskujude vastu. Rohkesti muinasjutuaineid sisaldub ka "Kalevipoja runos", mis on Lönnroti Kullervo-tsükli tuumik . Koosneb kirevaist motiivkildudest. Ükski teine vanadest soome kangelasrunodest ei ole lähem Islandis 12. ja 13. sajandil jutustatud suguvõsa-legendidele ja ühtlasi ka Skandinaavia lääneosades sepitsetud kangelaslauludele.
Legendirunod
Mõjutusi ka kaugemalt kui vaid Rootsi ja Venemaa, kuna soome noorukid reisid lõuna poole, et õppida Lääne-Euroopa ülikoolides. Legendirunodest kõige ulatuslikum on "Looja laul". Messiaad sisaldab rahvapärase versiooni jõulu ja lihavõtte sündmustest: Maarja jääb rasedaks, süües mäelt pohlamarja; sünnitab tallis , kuna talle ei anta külast sauna; päike aitab Loojal hauast tõusta, uinutades valvurid; Looja tüssab kuradit ja ja aheldab ta igiaegadeks kaljusse. Paljusid motiive saab omistada Uuele Testamendile, apokrüüfilisele kirjandusele, teiste maade legendilauludele ja kirikumaalidele.
"Piiskop Henriku surmalaulu" on nimetatud soome rahvuslegendiks. Runos esineb skandinaavi rüütliballaadile omane kolmik : suursugune isik, tema noor teener ja hobune. Sõnastus pigem kohmakas kui lennukas. On aru saada, et looja ei taotle kristliku muinasjutu jutustamist, vaid kõiki pisiasju tundva krooniku mainet ( suur kohanimede ja isikunimede hulk).
Proletaar -kristlik deklaratsioon ilmneb jõuliselt ja akumuleerunult runos "Viru ori ja isand ". Põhimudeliks kontrast ja kordus. Põhimõte selles, et ori sureb ja taevasse jõudes koheldakse teda kui isandat, seetõttu, et elus tegi ta palju tööd, orjas teiste heaks ja sai vähe istuda. Suurel isandal on aga vastupidine olukord, taevas saab kuuma tooli, toop tule ja tõrvaga.
See oli eriti populaarne pärisorjuse alal Soome lahe lõunapoolel.
"Mataleena laul"- keskaegse vaba soomenduskunsti meisterlikkuse näiteid. Algstseen pärineb kahest romaani keelealal sündinud legendilaulust. Germaani ja slaavi legendivastetes kujutatakse Magdaleena roojasust, verepilastuslikke armusuhteid, tema kummitavaid, ilma peata pisipoegi ja temale mõistetud karme patukahetsus-ülesandeid räigetes värvides. Esteetilise mõõdupuuga hinnatuna on see soome rahvaluule tippsaavutusi. Ülesehituselt tihe, omapärane ja dramaatiline, temaatiliselt rikas. Sotsiaalne ja rahvuslik vastandus.

Ballaadid ja korduslaulud
Hiljemalt 13. sajandil saabus põhjalasse ballaad ehk tantsulaul. Soome ballaadid on esijoones skandinaavia ballaadide mugandused. Skandinaavia ballaadidel tuli loobuda oma meloodiast, värsimõõdust, lõppriimist ja refräänist, koguni stroofilisest jaotusest, et alistuda kalevalarunolistele reeglitele. Muust runoeepikast eraldab ballaadi draamapärane kompositsioon ning armastuse ja surma ümber keskendunud temaatika . Ballaadi peetakse feminiinseks luuleliigiks, peamiselt naiste žanr. Soome ballaadide maailm ei ole romantiline, rüütellik ega loodusmütoloogiline, vaid argipäevaselt agraarne ja talupoeglik. Kõige silmapaistvam soome ballaadide temaatiline liin on sugupooltevaheline agressioon , ebaõnnestuv, vägivallaga lõppev erootiline kontakt. Mina jätaks meelde " Elina surma", kus aadlimees tapab oma abikaasa ja väikese poja, uskudes valesid abikaasa truudusetusest.
Sugupooltevahelisesse pingesse põimitakse tihti ka etniliste rühmade ja ühiskonnaklasside antagonismi.
Naiste vastupanurunod: viitavad kultuuride üleminekuperioodile : laulude tegijad on küll teadlikud kristlik- patriarhaalsest naiskäsitusest, kuid nad ei alistu veel sellele.
Kõige tuntum keskaegne soome ballaad "Annikainen" käsitleb võrgutaja ja võrgutamise teemat irooniliselt: Turu kodanikuneiu kurdab , kui palju vaeva ja raha ta on kulutanud oma peigmehe peale, kes on linnas talvitav ja kevadel ärapurjetav hansakaupmees. Jumalisa ja Neitsi Maarja on naise poolel, on arvamusel, et naine ei ole tõesti oma investeeringule vastutasu saanud ning lasevad mehel tormis hukkuda.
Seisukohtadelt ebakristlik teos kuulus Ritvala helka-pidustuste, katoliku aega tagasiulatuva kevadrituaali programmi, lisaks kahele muule ballaadile ja "Mataleenale".
" Neiu ja lohe" looja võitleb meheliku kaksikmoraali vastu mõistuslikumate, lõbusa paroodia relvadega, käänates legendi, muinasjutu ja ballaadi põhikujundi pahupidi. Lurjusteks on noormees ja kuningas, päästjaks lohe. Runo viimased read viitavad loomisajale: 16.sajandi algul möllas Soome lõunarannikul Rootsi ja Taani vaheline meresõda.
Korduslaul on eriti populaarne luulevorm slaavi rahvaste hulgas. Rahvusvaheliselt tuntud kordusmalle on nt kosijate võrdlus, Ka nt omaste võrdlus, pereliikmete ülesloendamine ja samasse olukorda asetamine (kas sa nutad X, lunasta mind välja X).
Elina surm
Soome keskaja võiduka kultuuritõusu lõpptähiseks võib pidada runo "Elina surm" . Teadlaste meelest on see soome kirjanduse tippsaavutus, kõige hiilgavam soome ballaadidest. Umbes 300- värsiline poeem jaguneb viieks vaatuseks ja need omakorda 18-ks stseeniks. Pole ainult oma ehituselt draamalaadne vaid lausa näidendistsenaarium. Nt vanades käsikirjades on märgitud, kes millal sõna saab. Looja on saanud aineid nii kunstist, skandinaavia ja kodumaisest ballaadipärimusest kui ka tegelikkusest. 16.sajandi dokumendid räägivad Lõuna-Soome aadlikust, 1383 -92-aastail Häme kohtunikuna tegutsenud Klaus Djäknest, kes põletas oma esimese naise Elina ning naise Kristiina Jönsi tütre. Luuletajat ei ole õnnestunud tuvastada, kuid dramaaatilise vormimise kindlus, miljöö kujutamise piltlikkus ja tegelastes ilmnev renessanslik tundejõud on andnud põhjust pidada runo sepitsejat haritud ja välismaal liikunud meheks. Peateemad on ballaadipärased,
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Soome kirjanduse ajalugu #1 Soome kirjanduse ajalugu #2 Soome kirjanduse ajalugu #3 Soome kirjanduse ajalugu #4 Soome kirjanduse ajalugu #5 Soome kirjanduse ajalugu #6 Soome kirjanduse ajalugu #7 Soome kirjanduse ajalugu #8 Soome kirjanduse ajalugu #9 Soome kirjanduse ajalugu #10 Soome kirjanduse ajalugu #11 Soome kirjanduse ajalugu #12 Soome kirjanduse ajalugu #13 Soome kirjanduse ajalugu #14 Soome kirjanduse ajalugu #15 Soome kirjanduse ajalugu #16 Soome kirjanduse ajalugu #17 Soome kirjanduse ajalugu #18 Soome kirjanduse ajalugu #19 Soome kirjanduse ajalugu #20 Soome kirjanduse ajalugu #21 Soome kirjanduse ajalugu #22 Soome kirjanduse ajalugu #23 Soome kirjanduse ajalugu #24 Soome kirjanduse ajalugu #25 Soome kirjanduse ajalugu #26 Soome kirjanduse ajalugu #27
Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
Leheküljed ~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-12-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 63 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Maarja V. Õppematerjali autor

Lisainfo

Konspekt "Soome kirjanduse ajaloo" raamatust, sisaldab materjali soome-karjala rahvaluulest kuni Aleksis Kivini. (raamatus on 182. leheküljeni)Soome kirjandus I aine sügissemestri materjal.
soome rahvaluule , eepiline rahvalaul , lüürilised runod , riitusrunod , jututraditsioon , soome rootsikeelne rahvaluule , vaimuliku kirjanduse aeg , soome kirjanduse isa , turu akadeemia , frese , soomekeelsed luuletajad , valgustusaja kirjandus , porthan , creutz , franzen , sajandi ajalooline ja kultuurilooline taust , turu ja helsingi romantism , jutein ja kallio , runeberg , talupojaluuletajad , snellmann , lönnrot , topelius , oksanen , suonio , krohn , kivi

Mõisted


Kommentaarid (2)

liisa1000 profiilipilt
liisa1000: Väga hea kokkuvõttev materjal!!
21:22 12-01-2011
martinas profiilipilt
martinas: kasulik materjal
01:46 05-01-2013


Sarnased materjalid

54
doc
Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
32
doc
Eesti kirjanduse ajalugu I
23
doc
Eesti kirjanduse ajalugu I
42
docx
Eesti kirjanduse ajalugu II
26
doc
Eesti Kirjanduse Ajalugu II
38
doc
Eesti kirjanduse ajalugu
62
docx
Kirjanduse lõppueksami materjalid
10
docx
Eesti kirjanduse ajalugu





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !