Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas seda Sokratese väidet mõista ?
  • Kuid enne kui selle juurde jõuda, vaatame tema õpetuse epistemoloogilist komponenti lähemalt. Millist rolli mängib see tunnetus - “ma tean, et ei tea” – inimteadmises ?
  • Kus inimene näitab end viletsamana kui ta on. Sokrates oma justkui lapselike “Mis on X ?
  • Kuidas sai Sokrates lihtsalt eitada nii ilmset fakti ?
  • Kuivõrd on voorus õpetatav ?
  • Millele põhineb see veendumus ?
 
Säutsu twitteris
Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

5. teema: Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks

Probleemsituatsioon . Sokrates (469-399) on filosoof , kes tähistab mitmes mõttes pöördepunkti Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles , kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda.
Tõsi, Sokrates ise on selles suhtes üsna raskesti interpreteeritav mõtleja. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosofeerimine oli üksnes suuline . Mistõttu on see meile tuttav üksnes niivõrd, kui tema kaasaegsed on seda üles tähendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda teinud, paraku erinevad nende käsitlused Sokratese kohta üksteisest õige tuntavalt. Nii sõltub Sokratese-pilt, mida üks või teine filosoofia ajalugu pakub, sellest, milliseid allikaid on peetud teistest tõeväärtuslikemaiks.
Enamasti peetakse sellisteks allikateks siiski Platoni teoseid. Teatavasti kujutavad Platoni teosed endast dialooge, üleskirjutatud kõnelusi, kus tihti esinevad vestluspartneritena ajaloost tuntud isikud. Suuremas osas dialoogides on peamiseks kõnelejaks aga Sokrates. Platonit ennast omanimeliselt üheski dialoogis kõnelejana ei kujutata. Muidugi on siin tegemist Platoni Sokratese-interpretatsiooniga, hilisemates teostes aga arvatavalt lihtsalt sellega, et Platon on asetanud iseenda vaated Sokratese suhu . Ometigi võib eeldada, et varasemates teostes kajastuvad dialoogide-Sokratese kõnelustes ajaloolise Sokratese vaated.
Antud loengus on aga Sokratese-käsitluse aluseks võetud peamiselt ainult üks, erandlik Platoni teos – “Sokratese apoloogia” – mis ei ole mitte dialoog , vaid kujutab endast kolme kõnet, mida Sokrates olevat pidanud enda kaitseks elu lõpus tema üle toimunud kohtuprotsessil. On nimelt tõesti ajalooline fakt, et 399-ndal aastal eKr selline kohtuprotsess aset leidis ja et Sokrates mõisteti seal surma. Kuna see oli avalik, paljude tunnistajate juuresolekul toimunud sündmus, siis võib ehk oletada, et Platon annab oma teoses edasi enam-vähem seda, mida Sokrates kohtus tõepoolest rääkiski. Kuigi teos ise on kirjutatud vähemalt kümmekond aastat peale Sokratese surma.
Oma esimeses kaitsekõnes teeb Sokrates tagasivaate oma intellektuaalsele kujunemisloole. Ta ütleb nimelt, et lisaks ametlikule süüdistusele on tema kohta käibel veel üks “ anonüümne süüdistus”. See, mida Sokrates nii nimetab, ei ole küll mitte niivõrd süüdistus, kui teatud kuulsus ja kuuldus, mis tema kohta oli käibele läinud, mida kohtunikekogu liikmed olid juba maast-madalast kuulnud, mis Sokratese sõnul oli aga ekslik ja võis sellisena kohtunike otsust eksitavalt mõjutada. Seepärast tahtvatki Sokrates ennast kõigepealt kaitsta selle “anonüümse süüdistuse” vastu ja alles peale selle kummutamist ametliku süüdistuse vastu.
Too “anonüümne süüdistus” kõlab nii: “… on olemas keegi Sokrates, tark mees, kes juurdleb taevaste nähtuste kallal ning on järele uurinud kõik maa-alused asjad ja oskab valet tõeks keerata.” (18 b) Seda lauset võiks tõlgitseda avaliku arvamuse silmis kujunenud Sokratese-käsitusena. Avalik arvamus käsitas Sokratese fenomeni nimelt tolleks ajaks juba väljakujunenud filosoofi-tüüpide prisma läbi. Kõne all olevat käsitust võiks edasi jagada kaheks osaks: 1) “juurdleb taevaste nähtuste kallal ning on järele uurinud kõik maa-alused asjad..” ja 2) “oskab valet tõeks keerata”, teisal lisatakse juurde – “ning õpetab ka teisi seda tegema.” (19 b)
Esimesel juhul käsitatakse Sokratest Thalese-tüüpi physiologos`ena. “Anonüümsele süüdistusele” vastates väljendab Sokrates oma respekti sedalaadi teadmise suhtes, kuid väidab, et tema ei ole kunagi tegelenud “maa-aluste ja taevaste asjade uurimisega”, kuna tema valdkond , mis teda huvitas, on olnud lihtsalt teine.
Teine pool “anonüümsest süüdistusest” käsitab Sokratest aga sofistina. Sellest käsituseviisist distantseerus Sokratese juba hoopis teravamalt. Nimelt ütleb ta, et see tarkus, mida sofitid ütlevad endal olevat, on tema arvates mingi jumalik tarkus. Kui temal , Sokratesel, ka mingi tarkus on, siis on see tavaline inimlik tarkus. Esmapilgul paistab nagu kiidaks Sokrates selle väitega sofiste; kuid kuivõrd sofistid on ilmselt ikkagi ka inimesed ja mitte jumalad, siis tegelikult vihjab Sokrates sellele, et ta peab sofiste petisteks.
Niisiis distantseeris Sokrates end juba väljakujunenud filosoofia- vormidest . Thalese tüüpi filosoofiast eristas teda käsitlusvaldkond – erinevalt sedalaadi filosoofide poolt valdavalt käsitletud ontoloogilisest problemaatikast, ütleb Sokrates end olevat kogu elu tegelenud eetiliste küsimustega. See lähendas teda sofistidele, kuid viimastest eristas teda käsituslaad ja ka tulemused, millele ta nende küsimuste üle arutlemisel jõudis.
Filosoofia ajaloos on traditsiooniks kõnelda just Sokratesega seoses “antropoloogilisest pöördest” Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Too pööre seisnes selles, et kui varasema teoreetilise mõtlemise teemaks oli eelkõige physis selle sõna algses laias tähenduses, siis nüüdsest nihkuvad esiplaanile inimese ja inimühiskonnaga seotud probleemid. Seda väidet ei tuleks aga mõista mitte nii, nagu oleks varasem mõtlemine inimest ja ühiskonda kõrvale jättes tegelenud üksnes loodusnähtustega. Physis laias tähenduses hõlmas kogu olevat tervikuna , sealhulgas muidugi ka inimest ja ühiskonda. Erinevus on aga selles, et nüüd, 5-ndal sajandil, saab inimese ühiskondlik olemine spetsiaalse teoreetilise mõtestuse esemeks. Ja see pööre iseloomustab mitte üksnes Sokratese filosoofiat, vaid ka sofistide -teoreetikute huvisuunda.
Õpetus teadmise arenemisest. Vaatamata sellele, et avalikkuses kujunenud käsitus temast oli sedavõrd ekslik, tunnistab Sokrates osutatud teoses, et need vaated ei ole tekkinud tühjale kohale, vaid on tõesti leidnud aset üks elulooline sündmus, mis olevat saanud niisuguse arusaamatuse aluseks. Nimelt olevat kord üks tema sõber esitanud kreeklaste tähtsaima usukeskuse Delfi oraaklile küsimuse: “Kas on keegi targem kui Sokrates?” ning olevat saanud preestrilt teada jumala vastuse: “Ei, mitte keegi ei ole Sokratesest targem.” Sokrates kõneleb edasi sellest, et jumala niisugune vastus oli olnud talle mõistatuseks – ühelt poolt ei teadnud ta endal mingit erilist tarkust olevat, teiselt poolt ei saanud ta ka arvata, et jumal ei räägi tõtt. Sellest kimbatusest leidis Sokrates oma sõnul järgmise väljapääsu. Ta otsustas välja otsida mõne inimese, keda üldise arvamuse järgi targaks peeti, ja tuvastada temaga vestluses, et leidub inimene, kes on temast, Sokratesest, targem. Seejärel oleks ta pöördunud oraakli poole saamaks täiendavat selgitust, mida on jumal mõtelnud oma vihjega, mis Sokratest teiste inimeste seast justkui tarkuse poolest esile tõstis. Kuid kui ta proovis sellisel viisil erinevate inimestega toimida – ta kõneles riigimehe, poeetide ja käsitöölistega, mis antud juhul sümboliseerivad nähtavasti erinevaid tarkuse vorme – siis jõudis ta kõigil juhtudel samale tulemusele. Täpsemal kontrollimisel osutus, et nendel inimestel ei ole seda arvatavat tarkust, mida teised ja iseäranis nad ise endale omistasid. Ja Sokrates pidi tegema üha sellesama järelduse, et nendest inimestest on ta tõesti targem. Mitte selle tõttu, et tal oleks erilist tarkust, vaid selle tõttu, et tema vähemasti teab, et ta ei tea. Need aga ei tea isegi seda, omistades endale teadmist, mis neil tegelikult puudus ja olles seega iseendagi suhtes teadmatuses, väärarvamuse ( doxa ) pimestuses, mis varjab inimese jaoks ära tema tõelise loomuse. Ja selle kogemuse alusel arvas Sokrates nüüd olevat aru saanud, millele jumal vihjas – nimelt sellele, et inimeste seast on kõige targem see, kes, nagu Sokrates, mõistab, et tõeliselt tark on üksnes jumal ja tema enda pelgalt inimlik tarkus pole midagi väärt. Nüüdsest mõistis Sokrates oraakli ütlust kui jumala poolt temale pandud kohustust käia inimese juurest inimese juurde ja näidata, et nendel tegelikult ei ole seda teadmist, mida nad arvavad endal olevat: “Nüüd rändan kõikjal ringi, uurin ja kontrollin vastavalt jumala näpunäitele, kas saan kedagi linnaelanikest või võõramaalastest targaks pidada. Alati, kui see mulle nõnda ei tundunud, näitan ma nagu jumalat abistades, et too inimene ei ole tark.” (23 b)
Niisiis, Sokratese osutatud avastuse järgi on põhiliseks inimlikuks tarkuseks – teada, et ei teata. Kuidas seda Sokratese väidet mõista? Kõigepealt selgub teose kontekstist, et see ei tähenda, nagu poleks inimestel Sokratese hinnangu kohaselt üldse võimalik mitte midagi teada – ta kõneleb tunnustavalt physiologia`ast, järelikult peab seda tõeliseks teadmiseks. Kontrollides käsitööliste teadmisi, leiab ta, et need tõepoolest oskavad teha midagi, mida tema ei oska. Järelikult ka neil inimestel oli olemas reaalne tarkus. Kuid:
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #1 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #2 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #3 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #4 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #5 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #6 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #7 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #8 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #9 Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks #10
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 7 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor peeter Tim Õppematerjali autor

Lisainfo

kokkuvõte Sokratesest, tema vaadetest, kaaskondlastest, kõik mis vaja teada
filosoofia , filosoofia ajalugu , ajalugu , tartu ülikool , platon , sokrates , aristoteles , kant , Thales , protagoras , vana-kreeka , vana-rooma , uusaeg , vanaaeg

Mõisted

Sisukord

  • Physis
  • Eudaimonia

Teemad

  • Probleemsituatsioon
  • Sokratese apoloogia
  • physiologos
  • eetiliste
  • küsimustega
  • physis
  • Õpetus teadmise arenemisest
  • põhiliseks inimlikuks tarkuseks – teada, et ei
  • teata
  • physiologia
  • kriitiline ka iseenda
  • tulemuste ning nende eelduste ja aluste suhtes
  • faasi teadmise arengus
  • Dialektiline meetod
  • dialegesthai
  • legesthai
  • tüübist “Mis on X?”
  • olemusdefinitsiooni
  • dialegesthai
  • elenchos
  • maieutika
  • ironeia
  • Eironeia
  • Sokratese “teadmatus” on aluseks
  • oluliste küsimuste püstitamisele
  • teadmisest
  • Eetiline intellektualism ja realism
  • Agathon
  • Arete
  • eudaimonia
  • arete`
  • arete
  • Arete`
  • eetiline
  • intellektualism
  • Aristoteles
  • akrasia
  • techne
  • Techne
  • teadmine hõlmab kolme komponenti
  • peaks olema
  • techne
  • Poleemika sofistliku hariduse-käsitlusega; termini “filosoofia” määratlemine
  • kahest erinevast hariduse olemuse käsitlusest ja hariduse tüübist
  • polis
  • filosoofia
  • sophia
  • phileo
  • Üldkehtivate normide põhjendamise probleem
  • kogemusele
  • mõistustunnetusele

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

28
doc
Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme
18
doc
Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond
22
doc
Platoni õpetus olevast
16
doc
Platoni õpetus hingest ja voorustest
18
doc
Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest
30
doc
Platoni poliitiline õpetus
87
doc
Filosoofia materjale
110
doc
Õigusfilosoofia ajalugu





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !