kirjutamise ajal ei tuntudki?
Kirjanduskriitika ja teooria erinevus.
Kirjanduskriitika
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjandus näitlikustamine koos retoorikaga
saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks
tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
· Onomatopöa e helijäljendused keeles imiteeritakse hääli/häälitsusi, nt kikerikii, muu-muu · Kakofoonia e pahakõla nt pihkunihkur, vihane vihin · Paragramm valesti kirjutus, nt pargandeid ja pirgandeid · Anagramm teiste sõnade loomine sõnas silpide/häälkute ümbertõstmise teel, eesmärgiks leida algsõna · Glossolaalia tähendusteta sõnade jada (nt pusla husla-nek) 13. Mis on narratiiv? · Narratiiv on esitus, ta on kuidagi väljendatud (saame kuulda, lugeda vms) · Narratiiv esitab üht või mitut sündmust + neid sündmusi ühendav põhjus, loogika. Narratiiv on korrastatud sündmuste seeria (algus, loo arendus, lõpp) · Narratiivi iseloomustab seotus ajaga. Toimib teatud topeltkronoloogia: sündmused ja nende esitus on seotud ajaga (tagasivaated, ettevaated, aeglustus, kiirendus jne)
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
Tähelepanu on vormil Enesele osutav Sisuühtsus ja väljendusühtsus A.Merilai: „Luuletus on stiilselt väljendatud sisu.” ● Milles seisneb kultuuri loolisus ? Lood aitavad kultuure paremini mõista, samuti aitavad mõista küsimusi, mis on läbi aegade inimestel kerkinud. Inimesed on kultuuri kandjad ning kultuur on kui muster, see on jutustav kuid ka analüüsiv. ● Milline toime on lugudel ? Lugudel on oluline ühiskondlik, psühholoogiline roll, lugude abil loome endale maailma. Lugu annab mingi tähenduse ja mõistmise erinevatest asjadest. Seega on lood vajalikud maailma mõistmiseks, Lood nii kinnistavad kultuuri domineerivaid vorme kui problematiseeivad neid. Lisaks võivad lood panna inimese ka kuidagi moodi käituma. Võib lugeja argiaskeldustest üles raputada, näidata talle maailma justkui uuest vaatenurgast. ● Mis on tekst ja lugu ? Tekst on kogu teos. Tekst on see, mida lugeja loeb. Lugu on sündmustik, tekstis
- Kirjanduslikele tekstidele on iseloomulik eripära võõritus e. kummastus. Selles väljendub ka nende erinevus tarbetekstidest, ajakirjanduslikest tekstidest. Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline (kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on
loonud selle autor i. lugeja ülesandeks on autori poolt loodud tähendus tekstist üles leida. iv. 20. sajand kirjandusteose mõistmisel tõusevad autori kõrval esile teised tegurid 1. kirjandusteoses kõneleb keel keelt jagab kirjanikuga lai inimeste ring 2. kirjandusteos väljendab oma loomisajastu arusaamu 3. kirjandusteose tähenduse loomisel osaleb ka lugeja c) autorikeskne kirjandusteose analüüs küsib: i. mida on autor tahtnud oma teosega öelda? ii. Millised olid teose loomingutingimused? iii. Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus? d) Autori kaudu kajastub teoses tema aeg i. kirjandusteos väljendab teatava ajastu maailmavaadet ii
o Valestikirjutus (paragramm) porgandid ja pirgandid, me läksime üle mure ja muri kohises o Anagramm teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikuid ja silpe ümber tõstes, nt sugutas vist su vigast ust o Glossolaalia sõnataolised tähenduse ja sisuta moodustised, kõlamäng ja sõnamäng o Häälutused esitlus > tekst ise, autor mängib mingi häälikuga 12. Mis on narratiiv? Narratiiv on korrapärastatud sündmuste seeria. Narratiive on faktoloogilisi (tõesti toimunud sündmused) ja fikstionaalseid (välja mõeldud, aluseks on kujutlusvõime). Narratiivi tunnused: o Väljendab sündmust. o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt.
toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt. Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta, vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Esteetikas käsitas Aristoteles kunsti jäljendamisega. Ta püüdis kunste liigitada ja määrata kunstiliikide ühiskondlikku tähendust. Hiljem on mõjukas olnud Aristotelese rõhutatud katarsis. Platon leiab, et igasugune kujutav kunst püüab tekitada mingisugust nähtavat või tunnetatavat tulemust ja esitada seda kui tõde. Kui mingid jäljendused on tehtud väga veenvalt, siis inimene hakkab uskuma, et need ongi tõelised ja sattub nende mõju alla. See tähendab, et ta ei kasuta enam mõistust ja on kunstiliste vahenditega manipuleeritav. Rõhutab kunsti kasvatuslikku funktsiooni. Jäljendav kunstiteos kui varju vari. Aristotelese filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Ta
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
kirjandus kui selline, meile tuntud kirjandus on pärit, ning tema suhted kunstidega, millele ta on mõnes mõttes aluseks (muusika, teater, film) ent samavõrd ka kujutav kunst ning uus meedia, lisaks suhestub kirjandus üldiselt hästi ka teiste (loomuliku) keelega seotud tegevusaladega (ajakirjandus, kriitika, teadus, ajalooline dokumentaalkirjandus) 27. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon? Kirjanduse ajalugu saab kirjeldada läbi märksõnade variatiivsus (ajalooline muutumine = areng), kirjanduse olemust aga küsimusega, kas on olemas palju teoseid või saab nad kõik taandada ühele?, kui, siis kas on sellel mingisugust seaduspära või eesmärki, toimib ta sisemiste või välimiste reeglite alusel ning kas kirjanduse ajalugu on pidev või katkendlik, samuti kuidas on muutunud kirjanduslikud kaanonid (klassitsismi, antiigi ajal kindlad kaanonid, ent nt pärast 20
teistest tekstidest? a. Kirjandus on seotud keelega b. Tavaliselt kirjalik c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma b. tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
Narratoloogilsiest vaatep. huvitab see, kuis tekst kujutab sündmusi. lugu hargneb lahti ajas. lugu keeles laiemalt = kõlab narratoloogiaga kokku (story.keskne). justustamine eeldab jutustaja positsiooni tekstis. Seega : narratiivne on selline tekst, kus jutustatakse lugu. võib-olla (mitte)ilukirjanduslik narratiiv. Mis külgedelt saab läheneda narratiivsele tekstile : semantiliselt, teksti ülesehituse poolelt, sisuliselt, on mitu aspekti : nt. tegelased (tegelaskond) - kui on narratiiv, siis on tegelased, keda saab kirjeldada (sündmusteahela raamistikus) Tegelased Aktantanalüüs (Gremas - narrative fiction) aktant (tegelaste puhul korduv roll (nt saatja mari on alati saatja) Skeemikommentaar: Skeemil on toodud aktandipositisoonid. Realiseeritud (konkr) variandid on aktöörideks. Üks variant on nimed juurde panna & jutustada lugu, ent positsioonidel võib olla tegelastegrupp või abstraktsus. Iseenesest on tegelasetvahelisi suhteid võimalik nii paika panna.
Näiteks 20. sajandil irjutasid ikestatud rahvaste kirjanikud tihti allegoorilisi luuletusi või sõjast. Levisid propagandistlikud teosed jne. 25. Millised on kirjanduse tähtsamad naaberalad ja kuidas nad kirjandusega seostuvad? Näiteks muusika. Antiikajal esitati eeposi lüüra saatel. Lauludel on sõnad. 26. Kuidas kirjeldada kirjanduse ajalugu? Kuidas saaks kirjeldada seaduspära ja juhuse vahekorda kirjandusloos? Mis on kirjanduslik kaanon? 27. Millised on olulisemad kirjanduslikud traditsioonid maailmas? 28. Mismoodi saab mudeldada Euroopa kirjanduslugu? Kuidas saab selle juures kasutada vooluloolisi mõisteid? Igas perioodis on midagi, mida saaks täiendada või muuta ning sellest kujuneb uus periood ? 29. Millised on kirjandusteaduse ülesanded, tegevusvaldkonnad ning põhilised erinevused võrreldes teiste teadustega?
Augustinuse aja rooma klassitsismi kajastus Ei ole süstemaatiline käsitlus, vaid hüplikum tekst, mis sisaldab ka erinevaid mõttemänge. - Keskaeg Poeesia teenib Jumala ülistust. Keskaja kirjandus erineb oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud pidama kirjanduseks. Luule on õpitav ja õpetatav; luuletaja ei ole mitte niivõrd geenius kui pigem käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele. Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette, vaid seotud teatud funktsiooniga, ta on millegi vahendiks. Poeesia sõltub artes liberales' alla koondatud teadusvaldkondadest. Trivium grammatika, dialektika, retoorika. Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia. - Renessanss. Üleminek keskajalt uusaega. (Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro, Sidney, Du Bellay, Marco Gitolamo Vida, Julius Caesar Scaligeri ) Dante tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt
Kõik (tähtsad) tegelased ei pea omavahel tuttavaks saama, seega on tegemist nagu osaga ühiskonnast. Virginia Wolf ,,Mrs. Dalloway" näiteks. Kuulevad sama kellalööke ja tunnetavad teineteist. Kui varasemas ühiskonnas olid tähtsad hierarhiad, siis rahvusühiskonnas ei oma see niivõrd suurt tähtsust. Rahvuskollektiividel on kõigil kesksed lood enda kohta. Lugu: Me oleme siin Eestimaal olnud juba viimased 10 000 aastat. Vs Me oleme pidevalt uuenev ja dünaamiline maa. Progressi narratiiv. Sealt tuleb ka arengumaade mõiste (nemad lähevad veel kuskile, kus meie juba oleme). Marksistlik narratiiv. Ohvri narratiiv me olene nii erilised, et keegi meid ei mõista, seega me peame kannatama; Parim kaitse on rünnak jne. Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust. Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed. Keel Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest
]. Faabulale vastandub süzee: samad sündmused, kuid esitatuna selles järgnevuses, missuguses neist on teoses teatatud, selles seoses, missuguses on antud teated nende kohta teoses. Narratoloogilisest vaatepunktist huvitab see, kuis tekst kujutab sündmusi. lugu hargneb lahti ajas. lugu keeles laiemalt = kõlab narratoloogiaga kokku (story.keskne). justustamine eeldab jutustaja positsiooni tekstis. Seega : narratiivne on selline tekst, kus jutustatakse lugu. võib-olla (mitte)ilukirjanduslik narratiiv. Mis külgedelt saab läheneda narratiivsele tekstile : semantiliselt, teksti ülesehituse poolelt, sisuliselt, on mitu aspekti : nt. tegelased (tegelaskond) - kui on narratiiv, siis on tegelased, keda saab kirjeldada (sündmusteahela raamistikus) 20. Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis? Fokusseerimine (tajumise küsimus, ei ole jutustamine) fokus. & loo suhe: väline / sisene (kes & kuidas, kelle silmade läbi) fokus
Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku
1. Todorovi "Poeetika" - kirjanduslik diskursus ja selle analüüs Kõrvutab poeetikat interpretatsiooni ja teadusega. Poeetika peab tegelema “kirjanduslikkusega”. Järgib vormikoolkonna lähenemist. Poeetika ja interpretatsioon täiendavad teineteist. Interpr. on teose mõtte eksplitseerimine. Toob sisse diskursuse mõiste, mis on poeetika objektiks. Tähelepanu keskmes pole immanentne tekstianalüüs; T. ütleb, et parim immanentne analüüs on tekst ise. Tekst on abstraktse struktuuri realiseerimine. Poeetika tegeleb abstraktse struktuuri, diskursusega. Vastandab story – discourse nagu faabula – süžee (vrd. Chatman: story – plot). Poeetika ülesanne on selgitada välja tekstiloome mehhanismide universaalsed seaduspärad. Geneetiline strukturalism on taotlus luua üldist mudelit, millele alluksid kõik tekstid. (Greimas “Struktuurne semantika”) Üksiktekst on T. jaoks näite staatuses, illustreerib üldisi seaduspärasusi. Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus ku
Kuidas saab kirjandusajalugu periodiseerida? Otsige vähemalt kaks kirjandusajalugu ning mõelge läbi, millisel alusel on nendes moodustatud perioodid. (Kirjandus) ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti loob maitse-eelistusi ning võimaldab meeldejätmist. Kirjanduse ajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel. Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja lüngad. Kirjandus on mitmeti seotud ajalooga: kirjandusteos on teatud ajaloolise konstellatsiooni produkt, talle on avaldanud mõju tema ajastu ideoloogilised, esteetilised jm tingimused. Periodiseeritakse erinevate kriteeriumite järgi. Näiteks: poliitilise ja sotsiaalse ajaloo, kunstivoolude, ideede ajaloo, aastate jne järgi 15.Miks on kirjandusajalugu alati konstrukt ja nii või teisiti ideoloogiline? See on alati kirjutatud mingitest eeldustest lähtuvalt. 16.Kuidas saab tekste (kirjandust) liigitada? 1. Taseme põhjal: Kõrge - keskmine - madal
Avatud vorm rikub suletud vormi peamisi reegleid Seisundidraamad tegevus on minimaalne, lahenduseni ei jõuta Episooddraamad puudub põhjuslikel seostel arenev lugu, esitatakse sõltumatuid stseene. Proosa poeetika Kirjanduse moodustavad autor, teos ja lugeja. Analüüsivõimalused Autorikeskne tähendus seotakse autori tahtega, otsitakse teosest autori sõnumit, teema viiakse paralleeli autori maailmavaate ja eluga Teosekeskne kirjandusteos on iseseisvat elu elav tähenduslik tervik teos võib sisaldada tähenduskihte, mida autor teadlikult ei lisanud. Tegelasi, teemat, ideed jne analüüsitakse autoriga seostamata. Lugejakeskne lugeja loob ise endale teose teose tõlgendus sünnib lugeja abiga. Autor Autori nimi on kaubamärk, mille järgi otsustatakse, kas lugeda raamatut või mitte. Autori rolli tähtsustamine ajajärkudel: Keskaeg looja oli üks jumal
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
