................................................................7 Kasvatus eri vaatenurkadest.........................................................................................................8 Kasvatusidee filosoofilises antropoloogias..................................................................................8 Kasvatus kui sotsialiseerimine.....................................................................................................8 Kasvatus kui sugupõlvedevaheline interaktsioon........................................................................9 Kasvatus kui inimestevaheline interaktsioon...............................................................................9 Kasvatustahe..............................................................................................................................10 Kasvataja kavatsused ja plaanid................................................................................................10
SISSEJUHATUS KASVATUSTEADUSESSE Sirkka Hirsjärvi Jouko Huttunen KOKKUVÕTE Sissejuhatav osa tutvustab kasvatuse ja ühiskonna arengut primitiivses-, agraar-, feodaal- ja industriaalühiskondades ning muutunud arusaamsi lapsepõlvest. Inimene ei saa elada ja kasvada tühjuses; ta vajab kasvukeskonda. Primitiivsetes ühiskondades oli raske eristada kasvatust ja õpetust kogu elutervikust. Lapsed ja noored õppisid kuulates, vaadates ja tehes
emaks. Sisestatud vanemlus. Psühholoogilise vanemluse mõiste toetub ideele, et vanemaks olemine tähendab midagi enamat, kui bioloogilist või sotsiaalset vanemaks olemist. Arengupsühholoogid on palju arutlenud selle üle, kas lapsel võib üheaegselt või eri aegadel olla mitu psühholoogilist vanemat, juhul kui ta satub näiteks asendusperesse ning tema kiindumuse ja samastumise objekt vahetub. Rootsi uurijad on algatanud seda küsimust puudutava mõttevahetuse, rääkides sisestatud vanemlusest, mille järgi lapse sisemine suhe esialgsete vanematega ei katke ka siis, kui laps peab neist lahkuma. Kahtlemata on kasvatuslikult kõige tähtsamal kohal just psühholoogilised vanemad, keda tavaliselt peetaksegi silmas, kui kasvatusteaduses räägitakse vanematest. Psühholoogilise vanemlusega seotud vähemalt järgmised kasvatuslikus mõttes olulised jooned 1
„Vaba inimene tahab ainult seda, mida ta võib, ja teeb seda mis temale meeldib.“(lk128) Oma noorema tütre valikute pealt võin väita, et alati ikka ei tea küll. Noor inimene on oma valikus nii elevil, et unustab lisaks plussidele miinused kokku lugeda. Hiljem ta oma valikus pettub, kahetseb ja muudab neid. Leian, et lapsevanem võiks olla suunavaks ja selgitavaks jõuks mõningatel juhtudel, et vältida valesid valikuid. Seda on raske teha aga alati võib proovida. Minu vanem tütar ütles kunagi mulle – „Ma tahan ise oma vigadest õppida!“ Mina kui lapsevanem olin ilmselt liiga jõuliselt püüdnud teda valikute tegemisel vigadest eemal hoida. Ausust hindan oma laste kasvatuse juures kõige rohkem, see on väga tähtis usalduslik alus. Russeau ei usu, et laps võiks ära õppida kaks keelt kuni 12a. saamiseni, arvates seda suutvat vaid imelapsed
Igal vormil on oma kriitilise mõtlemise viisid, omad loovuse väljendamise vormid, omad fantaseerimise meetodid ning omad viisid tunnete ja tegevuse suunamiseks. Tervikõppekava ohustab teadmise vormide selget liigitamist. Integreeritud õppekava puudusi tõi esile ka R. F. Dearden (1976). Hirstile toetudes väitis ta, et õpetust tuleb koolis anda diferentseeritult teaduste järgi (forms of knowledge): põhikoolis näiteks matemaatika, loodusteadused, ajalugu, esteetilised ained ja eetika. Seda sellepärast, et iga teadus näitab oma nurga alt, mis maailm on; iga laps peab nende spetsiifiliste vormide abil maailmast ja iseendast ettekujutuse saama. Integreerimine ei ole mitte väline, vaid sisemine toiming (enne aga peab olema, mida sisemuses integreerida). Ka Blenkin ja Kelly (1981) suhtusid integreeritud õppekavasse, mille raamiks oleksid erinevad õppeainete piire ületavad tervikteemad, kriitiliselt. Nende arvates moodustavad
2.4. Mina-pildi kujunemine.................................................................................. 47 6.2.5. Sotsialiseerumine ja identiteet.......................................................................48 6.2.6. Erikson ja ego arenemine.............................................................................. 48 6.2.7. Kokkuvõtteks:................................................................................................50 7. Grupid ja interaktsioon................................................................................................ 50 7.1. Sotsiaalne struktuur.............................................................................................. 50 7.1.1. Sotsiaalsed süsteemid.................................................................................... 51 7.1.2. Staatus ...........................................................................................................52 7.1.3
Comte arvates on sotsioloogia aine teistsugune, ta leidis, et sotsioloogia on teadus, mille ülesandeks on uurida inimintellekti ja moraali determineeritust e mõjutatust sotsiaalsest keskkonnast e ühiskonnast. Comte pööras suurt tähelepanu sotsioloogia positiivsele käsitlemisele, sest ta leidis, et igasugune teadus peab tulema praktikast, ja kui ta seda teeb, siis on ta positiivne teadus. Inimintellekti (tarkuse) ja moraali sõltuvus seos tingitus ühiskonnast. Leidis, et inimintellekt ja moraal omavad ühiskonnaga teatud sidemeid. Need on mõjutatavad ühiskonna poolt. Peab uurima seost nende kahe vahel. Et seda moraali ja intellekti uurida tuleb üritada läbi viia empiirilisi ehk praktilisi uuringuid. Sot. peab olema empiiriline teadus. See mis on praktikas võetud, see on positiivne (seos positiivse õigusega riigis hetkel kehtiv õigus) Positiivne sellepärast, et see on reaalne. Reaalselt eksisteeriv, tõepärane vastandina kahtlasele. Positiivne
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
