Sihktiivalised (0)

Sarnased õppematerjalid

8

odt

Sihktiivalised

Jüri Gümnaasium SIHKTIIVALISED Liisa Tamm 8.h klass õp. Mari Sarv 2011  Sisukord · Sissejuhatus · Välisehitus · Siseehitus · Paljunemine · Heli tekitamine · Kokkuvõte · Kasutatud kirjandus Lisa: fotod  Sissejuhatus Sihktiivalised on üle maailma levinud suur putukaselts, kust on teada üle 20 000 liigi. Eestist on neid leitud aga üllatavalt vähe - kõigest 39 liiki, ja vaid paar on selliseid, mida pole veel tabatud, kuid mille leidmine on tõenäoline. Kõige rohkem sihktiivalisi esineb troopilistes ja subtroopilistes maades. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: pikatundlalised ja lühitundlalised. Lühitundlalisi on tunduvalt rohkem kui pikatundlalisi, arvud on vastavalt rohkem kui 13 000 ja rohkem kui 7 000.

Bioloogia

1

rtf

Tirtslased

Tirtslased (Acrididae) on sugukond sihktiivaliste putukate seltsist ja alamseltsist tirtsulised (Caelifera), kuhu kuuluvad veel ka sirtslased (Tetrigidae). Tirtslaseid on rohkem kui 6000 liiki. Eesti sihktiivalistest kuulub siia samuti suurem osa: 24 liiki 39-st. Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised. Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Värvi järgi on tirtse kindlaks teha raske, sest kehavärvus on väga muutlik. Nad on tavaliselt rohelised, kollased või pruunid ­ selline värvus toimib varjevärvusena.

Bioloogia

28

docx

Putukad

Isaste suguorganid asuvad üheksanda lüli subgenitaalplaadi all; emastel kaheksanda segmendi alaküljel. Elutsevad soojematel aladel, nii põhjas kui lõunas 45. laiuskraadil. Kõige enam on teada liike Kagu-Aasiast, Uus-Guineast ja Okeaaniast. On valdavalt öise eluviisiga, enamik liike elab põõsastel või puudel . Teada on ka rohus, maapinnal või kivide all elutsevaid liike. Toituvad erinevatest taimeosadest. Selts: Sihktiivalised (Orthoptera) Suurus varieerub 1,5-20 cm. Pea suur ja väga liikuv. Suised ortognaatsed haukamissuised; ülalõuad tugevad, ülahuul ja kobijad

Bioloogia

29

doc

Eesti loomastik. Selgrootud

Sooja- ja niiskuselembesed putukad, elavad enamasti kõdus, valdavalt segatoidulised. Munad (15-40) munetakse erilistesse pakenditesse ­ ooteekidesse. Peamiselt öise eluviisiga. Tuntumad liigid: metsaprussakad Ectobius lapponicus ja E. sylvestris. Mitmel pool linnades on elumajades tavaline harilik prussakas Blatella germanica. Liikide arv: 3600, enamasti troopilistel aladel elavat liiki, Eestis 2+1 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Sihktiivalised Orthoptera Sihktiivalised on väikesed kuni suured ( 8-80 mm), pikenenud ja külgedelt kokku surutud keha ning pikkade, tugevate reielihastega tagajalgadega putukad. Pea hüpognaatne haukamissuistega. Tiibu kaks paari. Eestiivad kitsad ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel mõõgakujuline muneti

Loodus

86

doc

Eesti putukad

Joon. 4. Putuka (sihktiivalise) pea ehitus: 1 – tundla tüvilüli, 2 – tundla pöörlüli, 3-11 – tundlapiug. Labrum (lr)– ülahuul Mantibulae (md)– ülalõug Maxillae (mx)– alalõug Labium (lb)- alahuul Putuka pea asendi tüübi määrab suuorganite asetus putuka keha pikitelje suhtes. Röövputukatel (näit. jooksiklased) on suised otse ette suunatud – neil on prognaatne pea. Kui suised on suunatud otse alla (keha pikiteljega risti), on tegemist hüpognaatse pea asetusega (näit. sihktiivalised, prussakalised, kärsaklased). Paljudel pistmis-imemissuistega putukatel on suised painutatud kergelt tahapoole, esimeste jalgade suunas – neil on opistognaatne pea asetus. Joon. 5. Putuka pea asend: 1 – prognaatne, 2 – hüpognaatne, 3 – opistognaatne. *Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast: tüvilüli (scapus), millega tundel kinnitub pea külge, pöörlüli (pedicellus) ja väga erineva arvuga tundlalülidest koosnev tundlapiug (flagellum)

Bioloogia

47

doc

Puisniitude loomastik

EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja

Pärandkooslused

33

doc

Vee Zooloogia

Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,

Vee elustik

22

docx

Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused

Zooloogia vastused 1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liigu

Vee elustik

Meedia

Kommentaarid (0)