Semantika uurib keele seost reaalsusega ja keelevahendite mõistmise protsessi. Sõna on keelmärk, mis koosneb häälikujadast ehk tähistajast ja tähendusest ehk tähistatavast. Tähendus koosneb nominatiivsest tähendusest ehk keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendusest; ekspressiivsest tähendusest ehk keelendi põhitähendusele toetuvast emotsionaalselt värvitud tähendusest ja assotsiatiivsest tähendusest ehk sotsiaalsest, kultuurilisest jms taustast tulenevast lisatähendusest. Tähenduse põhiliigid on leksikaalne tähendus ehk keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, st sama sõna kõigi muutevormide ühine tähendus; aktuaalne tähendus ehk keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus ja grammatiline tähendus ehk ühesuguste muutevormide (tunnused või tüveteisendid) ühine tähendus. Sõnadel sale ja sihvakas on positiivne, sõnadel kõhn ja kondine aga negatiivne konnotatsioon. Kollokatsioon on keeleline kontekst,
Mis on leksikoloogia? lexis (kr.) – 'kõne, sõna' logos (kr.) – 'sõna, mõiste, käsit(l)us' • üldleksikoloogia • erileksikoloogia • ajalooline leksikoloogia (= etümoloogia) • kognitiivne leksikoloogia Leksikoloogia uurimisobjekt Leksikaalsed üksused: • leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited) • leksikaalsed sõnad e. lekseemid • sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks) Lekseem, semeem Lekseem võib olla • lihtne: jalg • tuletatud: -jalg/ne • liitne: lauajalg = laua + jalg • mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’ Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem.
abimäärsõnad (nt üle lugema), - 3) proadverbid e asemäärsõnad (nt mistõttu), - 4) lause üldlaienditena toimivad modaaladverbid e rõhumäärsõnad (nt veel), - 5) lauseid või lauseosi siduvad konjunktsioonid e sidesõnad, - 6) lausestruktuurist väljapoole jäävad interjektsioonid e hüüdsõnad. II loeng Teemad: 3) Sünonüümia, homonüümia, polüseemia M. Hint "Häälikutest sõnadeni" 279-286 (esimeses trükis 216-223) 4) Semantika: leksikaalne ja grammatiline tähendus. Kollokatsioonid, tähendusvõrgustik Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 241-250 Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 255, 260-269 Leksikaalsed suhted Sõnade jagamisel nendevaheliste leksikaalsete suhete järgi võtame aluseks järgmise kaksikjaotuse: 1) sama või lähedane tähendus - erinev vorm a) sünonüümid (nuga ja väits) b) antonüümid (hea ja halb) c) hüponüümid (roos hüponüüm ja lill hüperonüüm)
Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3
sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest. Mõttekas
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse naaberteadused ja seosed keeleteaduse valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika
) miks keel on selline, nagu ta on? Vastust otsitakse väljastpoolt keelt. Olulised inimene, ühiskond, aeg. NB! Keele kirjeldus võib olla ka normatiivne ehk preskriptiivne, mõeldud pigem keelehooldeks kui teaduslikuks kasutuseks. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega Psühholoogia psühholingvistika laste keele kujunemine Sotsioloogia sotsiolingvistika ühiskondlikud keele muutused Ajalugu diakrooniline lingvistika annab tuge keele ajaloole Semiootika semantika sõnatähenduste uurimine, märkide uurimine Filosoofia semantika ja pragmaatika uurib sõna tähenduse leidmist Etnoloogia kõneetnograafia kuidas inimesed kõnelevad Kirjandusteadus stilistika on tänapäeval empiiriline, peab koguma materjale, et keelt uurida Keeleteaduse meetodid: Lingvist tugineb esiteks oma keelepädevusele (emakeele puhul). Andmete kogumine (sõltub sellest, mida uuritakse): - lindistus (seda veel uurida ei saa),
Kõik kommentaarid