Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
I SISSEJUHATUS FÜSIOLOOGIASSE. · F kui teadus organismi talitlusest. F on bioloogia haru. See on teadus organismide, nende elundkondade, elundite ja rakkude talitlusest. F on eksperimentaalteadus, mis on võrsunud inimese ja loomade uurimisest. Uuritakse eluvaldusi iseloomustavaid nähtusi, nagu ainevahetus, organismi ja kudede hapnikutarbimist, kehatemperatuuri, vererõhku, bioelektrilisi potensiaale jne. F ja inimese F harud. F harud:*üldF käsitleb eluvalduste üldiseid seaduspärasusi (erutuvust, energia muundumist, homöostaasi jne.). *eriF käsitleb eriorganismide ja elundkondade talitlust /imetajateF, lindudeF, putukateF, vereringeF, seedimiseF jne./. Uurituim on inimeseF, sellesse kuuluvad ka spordi-,töö- , ea- ja psühhofüsioloogia eriharud. *võrdlev F uurib erineval arenguastmel olevate organismide talitlust. Talitluse seost organismide, nende elundkondade ja elundite arenguga käsitleb evolutsioonilineF, haigete organismide talitlust patoloogiline- ja kliinil
1. Seedeorganite funktsioonid ja seedetrakti üldiseloomustus. Seedetrakti ehituse iseärasused tingituna toidu iseloomust eri loomaliikidel. Seedesüsteem hõlmab seedetrakti ja väljaspool seedetrakti paiknevaid näärmeid. See ulatub üle terve keha, kusjuures suurem osa paikneb kõhuõõnes. Sisenõrenäärmed: süljenäärmed, pankreas, maks. Mittemäletsejaliste seedetrakt: suuõõs, neel, söögitoru, magu, peensool, jämesool, pärasool Mäletsejalised: eesmagu - vats, võrkmik ja kiidekas Enamus sööda orgaanilisest materjalist koosneb suurtest makromolekulidest. Selleks, et organismis saaks toitainete imendumine toimuda, tuleb makromol. lagundada väiksemateks osakesteks. Seedetrakti 5 fn: liikuvus, sekreteerimine, seedimine, imendumine, hoiustamine. Vastavalt toidule ja seedesüsteemi ehitusele jagunevad: karnivoorid - loom, kes toitub teistest loomadest. Toiduks liha, veri, rasvkude, siseelundid. Toit energiarikas ja kergesti seeduv ning seetõttu ka seedetrakt on lühike
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementi
KEHAVEDELIKUD JA VERE FÜSIOLOOGIA Programm veterinaarmeditsiini üliõpilastele 1. Keha vedelikuruumid. Vett on vaja ainete liikumiseks ja omastamiseks. Looma kehamassist moodustab 60-70% vesi (noorloomadel rohkem). 1.1. Vedelikuruumide paiknemine, omavaheline seos. 1.2. Ekstratsellulaarsed vedelikud, intratsellulaarvedelik, transtsellulaarsed vedelikud: mõisted, osatähtsus organismi kogu vedelikuruumis. 1.3. Vedelikuruumide omavahelised seosed. Vedelikuruumid saab jaotada: * ekstratsellulaarvedelik – 1/3 veest asub väljaspool rakke ja mood. organismi sisekeskkonna. Koevedelik (15% kehamassist), vereplasma (5% kehamassist), lümf, seedesüsteemi ja kuseteede vedelik. * intratsellulaarvedelik – 2/3 veest asub rakkudes. Mood. 40% kehamassist. * transtsellulaarvedelik – õõnsustes nt sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, tserebrospinaalvedelik, peritoneaalvedelik, intraokulaarvedelik. Keha vedelikuruumide maht on s
FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS 2005 Kordamisküsimused eksamiks 1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoi
Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia 4.loeng Refleksid, refleksi mõiste Refleks on organismi vastus ärritusele. Refleks realiseerub mööda refleksikaart. Refleksikaar: Erutuse võtab vastu retseptor---aferentsed(sensoorsed)---keskus(KNS) levib edasi efektorile. Efektorile saadavad eferentsed kiud (motoorsed (juhul kui efektoriks on lihas) v sekretoorsed (juhul kui efektoriks on närvirakk). Tulemuseks on reaktsioon e. vastus (see pole enam tegelt refleksikaare osa). Refleks on organismi talitluse regulatsiooni põhiline vahend. Närvisüsteemi regulatsioon realiseerub reflekside kaudu. Et regulatsioon oleks efektiivne, on vaja tagasisidet. Reaktsioonist informeeritakse nii keskust, kui retseptorit. Seljaaju, ehitus ja funktsioonid Seljaaju paikneb lülisamba kaares. Ta koosneb üksikutest luudest, mille vahel on kõhrekettad. Need annavad lülisambale liikuvuse. Slejaaju ise on sekmentaarse ehitusega st. et koosneks justkui üksteise ppeal paiknevatest sarnastest se
Kõik kommentaarid