Searching for sugarman retsensioon (0)

“Searching for  sugar  man”
14. mail 2014. aastal kell 13.00 käisin kinos vaatamas filmi nimega “Searching for sugar man”
mille lavastasid Malik Bendjelloul ja  Simon  Chinn. See  dokumentaalfilm  oli põhiliselt suunatud
nii noortele kui ka vanema põlvkonna esindajatele. Kuna tegemist oli minu esimese filmiga, mis
rääkis muusikust  Sixto  Rodriguezest, siis jättis see mulle väga hea mulje ja kindlasti võib seda
pidada ka kõige meeldejäävamaks kinokülastuseks võrreldes varasema kinokogemusega.
Fenomenaalne ja  uskumatu lugu geniaalsest muusikust Sixto Rodriguezest räägib sellest kuidas
tal õnnestus saada lauldes tuntuks Aafrikas, kuid kahjuks ei saavutanud ta nii suurt populaarsust
mujal maailmas. Sellest hoolimata on see uskumatu ning tõelise unelma tõelisuseks saamine, mis
juhtub vaid kord miljoni aasta jooksul. 
Kogu filmi vältel oli tunda pinget ja vaid tõelisele fännile omast kirge ning see kõik annab kogu
teosele eheduse, mida ei oleks lihtsalt kokku monteeritud linateosel.
Sellel    filmil    on   mitu   tegevusliini,   mis   lõpuks   kogunevad   kokku   väga   emotsionaalseks
üllatuseffekti pakkuvaks lõpplahenduseks. 
Film  sai alguse sellest, et 1970-ndail aastail kerkis USAs Detroitis esile laulja  Sixto  Rodriguez ,
kes vastavalt ajastus  stiilile  esitas akustilise kitarri saatel lugusid, mis olid ületamatud oma heade
tekstide   ja   narratiivide   poolest.   Sixto   Rodriguez   esines   väikestes   suitsustes   baarides   nagu
rokkaritele tavaks oli. Kuulajaskond oli aga veendunud, et olid leidnud kellegi, kes oli  võimeline
Bob Dylanile pika  puuga  ära tegema. 
Lindistati kaks  plaati  ning võeti ette ka kolmaski, kuid paraku need ei osutunud nii edukaks kui
ta oleks soovinud. 
Filmis on toodud väja mitmeid lõike produtsentidest, kes ei saa aru miks S. Rodriguez  kuulsaks
ei saanud ning samal ajal lisasid, et ta olla kõige andekam muusik, keda nad iial kohanud on.
Paraku produtsentide sõnad ei  omanud  tähendust ning kõigist valatud ja valamata pisaratest jäi
kolmas album siiski lõpetamata ning Rodriguez hüljati. Kuulduste kohaselt oli Rodriguez om
karjääri jooksul müünud ainult kuus plaati, kuid see ei murdnud lauljat: ta jätkas mängimist
väikestes baarides ja teenis elatist ehitustöölisena, üritades oma lastele head haridust anda. 
See kõik oleks võinud nii jäädagi kui Rodriguez poleks jõudnud oma mingit teed pidi Lõuna-
Aafrikasse. Vastupidiselt laialt  levinud  arvamusele elas  Lõuna-Aafrikas tollal  ajal hulgaliselt
noori, kes ei olnud nõus valitseva režiimiga. Need noored olid allutatud väga rangele tsensuurile
ja kontrollile, millega kaasnes range väljasõitmise reguleerimine. Ja nagu  välk  selgest taevast löi
sellesse maailma sisse Sixto Rodriguez kaks albumit. Tänu nendele sai sealsete inimeste jaoks
selgeks, mida tähendab valitsus. 
Seejärel kraabiti teatud lood tema plaatidelt ära nii, et neid ei saanud enam plaadimängijaga
kuulata.   Sellest   hoolimata   müüdi   enam   kui   pool   miljonit    koopiat   Aafrikas   ning   mehest   sai
inspiratsiooniallikas mitmetele generatsioonidele ning kultusartist aastakümneteks.
Kuigi Rodriguez justkui  sooritas  enesetapu, asusid 1990. aastatel kaks fänni välja selgitama tõde
tema  saatuse  kohta. See, mis järgneb, on veidralt südantsoojendav lugu, mille raames leitakse
palju rohkemat, kui oodata osati ning mille käigus avastab üks Detroidi tööline, et tema kadunud
unistused on siiski täide läinud.
Minu arvates oli see  film  väga südamlik ja andis väga palju motivatsiooni edas pürgimiseks oma
unistuste  poole ning et keegi ei tohiks kunagi alla anda ainult seetõttu, et teistele inimestele
selline tegevus peale ei lähe. 
Samuti  võin  öelda,  et  see  film meeldis  mulle  väga  ning läheksin  iga  kell  seda  filmi   uuesti
vaatama ning kindlasti olen mõelnud juba selle peale, et  laadida  see omale ka arvutisse, et
näidata seda ka oma teistele sõpradele.
Kõike seda arvesse võttes tahaks veel ära märkida seda, et kõige hämmastavamaks oli see, et
seda filmi ei filmitud lõpuni kaameratega vaid iphonidega.