2014.
a Tartu NAKi suvepäevadel
jõudis huvilisteni isehakanud kirjandusteadlase ja luuleanalüütik
Lauriito pedagoogiline loeng “Puud metsa taga ehk seks ja
Liiv”.
Ette kanti Juhan Liivi luulekatkendeid ning üritati
tema loomingut vaadelda kui seksuaaleksperimente ja -perverssusi.
Tähelepanu, provokatiivne ja ühekülgne tõlgendus ei sobi banaalse
sisu tõttu alaealistele kuulajatele!
Loeng on lisatud
helifailina:
http://www.plaanikomitee.ee/latted2014/029A_140711_1040%20Lauriito%20Merivoo%20ETTEKANNE.MP3
Välja
nopitud salmid (koos diagnoosiga):
Nad
hirmsad on, mu laulud,
ja hirmus mu süda sees,
nii hirmus nagu
mu saatus.
Ei, mind mitte iganes!
Ülestunnistus
Oh,
sõbrad, ei lase ma öelda,
et oleks nii haige ma.
Ja et ma
terve oleks,
ma seda ei ütlegi ka!
Ülestunnistus
Sa
oled kui salanaine ,
mu kallis kodumaa.
Ja seda küll
avalikult
ei tohi nimeta.
Kodumaa-armastus
...Mina
vaatama,
vaatma väikest meest:
vaata
sõbrakest,
sõrmepikukest!...
Gay
Hm, sõber, veidi
värvilik,
on sinu arvamine .
Sa oled - veidi närvilik,
vast
- tohtri juurde mine!
Anti-gay
Küll
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Kõik kommentaarid