SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND (0)

5 Hindamata
 
Säutsu twitteris
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) - seeni (3 liiki) Tutvustuses toon välja: - liigi nimi eesti keeles, ladina keeles, rahvalikud nimetused; - kasvukoht (kasvunõuded); - foto(d); - kas on kaitsealune liik; - kasulikkus, kahjulikkus, kasutamine vm. legendid, uskumused - 2. Loomariik Tutvusta kodukandis elavaid, pesitsevaid: - imetajaid (10 liiki); - linde (10 liiki); - kahepaikseid/roomajad (4 liiki) - putukaid (5 liiki) Tutvustuses too välja: - liigi nimi eesti keeles, ladina keeles, rahvalikud nimetused; - eluviis; - foto(d); - kas on kaitsealune liik; - legendid, uskumused. 1. Taimeriik 3 1. Harilik mänd, pedajas (Pinus sylvestris) Rahvakeeles pedajas ja pedak. Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades. Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt. Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit punakaspruun ja hakkab intensiivsemalt tekkima pärast 40. eluaastat[14]. Kvaliteetsel puidul on ühtlase laiusega aastarõngad, mis tekivad siis, kui puu kasvab kuivadel ja keskmise viljakusega muldadel. Viljakatel või niisketel muldadel kasvavate mändide puit on oluliselt kesisemate mehaaniliste omadustega. Puitu kasutatakse laialdaselt kergetes ja rasketes ehituskonstruktsioonides, raudteeliiprite, sildade, mastide ja postide, vineeri, kastide ja konteinerite, platvormide, laminaadi, mööbli, puugaasi, küttepuude jm valmistamisel. 4 Keemiatööstus toodab männivaigust tarbeaineid, näiteks tärpentini ja kampolit. Männipuidust saab utmisel ka puupiiritust. Männikasvusid (Pini gemma) ja männioksi (Pini turiones) kasutatakse droogina. Männiokastest toodetakse männiõli (Pini sylvestris aetherolum), C- ja B-vitamiini, loomasöödana kasutatavat okkajahu ja okkapastat. Läänemere piirkonnas kasutatakse männipuitu laialdaselt ümarpalkmajade valmistamisel. Suure vaigusisalduse tõttu mänd paberipuuks ei sobi ja sellest valmistatakse eelkõige sulfaattselluloosi. Männikoorepulbrit kasutatakse merevees oleva naftareostuste likvideerimisel, sest see pulber imab küll naftat, kuid mitte vett. Rahvausund Fred Pussi kogutud andmetel moodustavad männid Eesti pühadest puudest 15 protsenti, pühapuude hulgas on mändidest rohkem ainult tammesid (25 protsenti valimist). Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on tuntud ja kasutatud mände ristipuudena, kuigi ristipuid on teistestki liikidest. 5 2. Pihlakas ( Sorbus aucuparia) pihelgas, pihlak, pihl, pihlapuu Pihlaka värsked viljad on kibeda maitsega, aga esimesed öökülmad viivad kibeda sorbiinhappe lagunemiseni ja kibedus kaob ära. Pihlakast on aretatud sort, mis sisaldab suhkrut veelgi rohkem, kuni 9%, ja on magus juba enne öökülmi. Krimmis kasvab pihlakaliik, mille viljad sisaldavad 14% suhkrut. Need viljad on suured, kuni 3,5 cm läbimõõduga, kaaluvad kuni 20 g ning on ilusad ja maitsvad. Seda liiki ei saa Eestis kasvatada, sest ta ei talu Eesti külma talve. Pihlakas on laialdase leviku ja viljade ebameeldiva maitse tõttu väheväärtuslik viljapuu. Siiski kasutatakse teda mitmeti. Teda kasvatatakse ilusate õite ja viljade tõttu ilupuuna, tema viljad kõlbavad ikkagi süüa ja on tervislikud, tema puit on raske, elastne ja tugev ning sobib seetõttu hästi tisleritöödeks. Pihlakat saab kasutada teiste roosilaadsete, näiteks pirnipuu ja hariliku küdoonia pookealusena. Poogitud oksad ja puud võivad vilja kanda 10 aastat. 6 Pihlakas on meetaim. Tema vilju võib süüa toorelt, neist võib teha moosi, dzemmi, kisselli, marmelaadi ja zeleed, neist saab teed ja neid marineeritakse. Kuivatatud marjadest valmistatud pulbrit pannakse pirukatesse. Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju skorbuudi ja verejooksu vastu, diureetikuna, higistama ajava vahendina ja lahtistina. Tänapäeva meditsiin pihlakamarju ei kasuta. Pihlakas on tähtis toidutaim paljude liblikate jaoks. Sügisel ei kuku paljudelt pihlakatelt marjad maha, vaid jäävad puu külge. Talvel, kui lumi maha sajab, on pihlakamarjad paljude lindude jaoks tähtis toiduallikas. 7 3. Paju (Salix) Rahvakeeles pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember Enamik pajusid lepib kõrge põhjaveetaseme ja pikaajaliste üleujutustega, samuti kehva ja happelise mullaga. Hõberemmelgas eelistab viljakamat pinnast ja edeneb paremini lubjarikkamal mullal, kuid kasvab sageli ka heal savimullal. Liiga soist pinnast ei talu ka vitspaju. Seisvas või nõrgalt liikuvas vees ja happelisel mullal suudab kasvada tuhkur paju. Kõige suurema ökoloogilise amplituudiga arvatakse meie pajudest olevat hundipaju, mis kasvab nii liival kui ka turbal. Paju on mitmeotstarbeline kasutustaim (ravim-, värvi- ja ilutaim, energiavõsa jne). Inimesed on paju tarvitanud väga pikka aega, millal ja kus aga sai alguse pajude kultiveerimine, pole käesoleval ajal selge. Inimese poolt rajatud pajustikku nimetatakse pajuistanduseks (lad k salictum). Eestis rajati esimene pajuistandus 1993. Aastal Ravimtaimena tunti paju juba antiikajal. Palaviku alandamiseks hakati pajukoort tarvitama 19. sajandi alguses. 1838. aastal eraldas Rafael Piria sellest 8 salitsüülhappe, mida aga tugeva kõrvaltoime tõttu palavikku alandava vahendina kasutada ei saanud. Muistendid Paju mainitakse erinevate rahvaste muistendites. Võnnu kihelkonnast kirja pandud legendi järgi peab paju igavesti mööda maad roomama ja kõver olema sellepärast, et ta ei andnud Kristusele varju. Paju juured aga olevat kõveraks jäänud selle tõttu, et nende peal trampis vanakuri. Pajuliste sugukonda kuuluva hariliku haava lehtede värisemine pidi olema märk sellest, et Jeesuse äraandja Juudas end haava otsa üles poos. Rahvajutt seletab vanade pajude tüvelõhesid ja -õõnsusi Juudase poomispuuks olemisega, nimelt on paju see, kes toimunu pärast kannatama peab. Paju arvatakse sümboliseerivat kooskõla ja harmooniat. Vana-Kreeka mütoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumalanna Artemise atribuut, mis sümboliseeris lapse sündi. Kristluses on paju evangeeliumide sümboliks. Paju on läänemaailmas traditsiooniline leinasümbol, kuid seostatakse ka hüljatud armastajatega. Leinapaju tähendab leina ja kurbust, vanasti usuti, et kui leinaja või mahajäetu kannab pajuoksa, siis võtab paju valu enda kanda ja inimene võib hingelist kergendust saada. Hiinlastele sümboliseerib paju, esindades yin-poolt, kevadet, naiselikkust, sarmi, graatsiat, pehmust, Kuud ja lahkumist. Paju on seostatud Kuuga ja arvatakse mõju avaldavat Kalade märgi all sündinuile. Druiidide puuhoroskoobi järgi on nn pajuinimene sündinud harilikult 1.­10. märtsil või 3.­12. septembril. Kuukalendri järgi eelneb pajukuule, mis kestab 15. aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu. Urbepäeva ehk palmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval enne lihavõtteid ning see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn suure nädala algust. Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli tuntaksegi urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mõne muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi. 9 4. Aed-õunapuu (Malus domestica) Aed-õunapuud hakati kultiveerima umbes 20 000 aastat tagasi ja sellega võib ta olla esimene kodustatud taim. Aed-õunapuu looduslikuks eellaseks peetakse mägi-õunapuud (Malus sieversii), mis kasvab Lääne-Hiinas ja Kesk-Aasias. Aed- õunapuu arengus on teatud osa olnud ka mets-õunapuul (Malus sylvestris) . Eestis on aed-õunapuu levinuim ja kõige külmakindlam viljapuu. On teada, et õunapuid kasvatati Eestis kloostrite juures juba keskajal. Sealt hakkasid õunapuusordid levima ka mõisa- ja taluaedadesse ning 17. sajandist on teada juba umbes 60 sorti. Saja aasta vanustest sortidest kasvatatakse Eestimaa aedades tänapäevani 'Valget Klaarõuna', 'Martsipani', 'Suisleppa', 'Liivi Kuldrenetti', 'Pärnu Tuviõuna', 'Sügisjoonikut' ja 'Antonovkat' . Tänapäeval on maailmas teada üle 30 000 õunasordi, kuid paljud neist on ohustatud, sest suures mahus kasvatatakse väheseid majanduslikult kõige tulusamaid õunasorte. Õunu kasutatakse nii värskelt kui erinevatel viisidel töödeldult. Kehvematest õuntest ja spetsiaalselt selle jaoks aretatud sortidest tehakse mahla. Õunad 10 säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest. Ainult tsitruselised on neile selles osas võrdväärsed. 5. Hall lepp (Alnus incana) Valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel. Halli leppa võib leida näiteks segametsadest, veekogude kallastelt ja puisniitudelt. Oma nimetuse on see puu saanud oma koorealuse mahla ja puidu punaka värvuse tõttu. Lepp märgib paljudes murretes verd või punakat värvust (kalalepp 'kalaveri', lepane 'verine, verega koos', lepp obu 'ruuget karva hobune' punane kui lepakapp 'punastamise kohta' Juuru). Kuigi lepalehti, -urbi j a -pulkasid kasutati veel 20. sajandi esimesel poolel maagiliseks ravi- ja tõrjevahendiks ei ole see olnud nii veenev põhjus, et oleks jätnud keelde mõne ütluse. Seevastu aga lepapuit, mida meie esivanemad ei hinnanud kuigi kõrgelt selle liigse pehmuse ja vähese vastupidavuse tõttu, on pälvinud sootuks teistsugust 11 tähelepanu. Just sobimatus vastupidavust nõudvate esemete valmistamiseks oli praktilise maarahva silmis selleks kaalukaks argumendiks, et lepaga tähistada midagi kehva, viletsat, üldse negatiivset. Lepa üks nimetusi on seatamm. Juba eestäiend sea-viitab asjaolule, et tegemist pole kvaliteetse puuga. Ei ole kaitsealune liik. 6. Arukask (Betula pendula) Rahvakeeles kõiv ,arukõiv, maarjakask, raudkask, õmmik Kask on meil hästi teada lehtpuu, vähenõudlik ja visa. Nähtavasti tema atraktiivne väljanägemine ­ valge pealiskihiline koor, erkrohelised lõhnavad lehed kevadel ja kuldsed sügisel, nõtked oksad ­ on inimestel tekitanud kasega assotsiatiivse sideme ja temast on aegade jooksul saanud meie taluõuede armastatud puu. Ka kase pikk eluiga on väärtustanud seda puud sedavõrd, et teda on loetud hiie- ehk pühapuude hulka. 12 Ainuüksi kase teaduslik ladinakeelne nimetus Betula (beatus ' õnnelikuks tegev, suurepärane') annab märku, et sellel puul on hea maine ja mitte ainult eestlaste hulgas. Võibolla on kase positiivse kujutelma tekkel oma osa ka tema tervendavatel omadustel. Kasemahla, kaseokstest saunavihta, kasepungi, kaseurbi, noori lehti, kase sütt ja tuhka, kasekäsna on ajast aega edukalt ihu tervendamiseks tarvitanud paljude rahvaste rahvameditsiin. Kõike seda arvesse võttes on igati loogiline, et kase väljendeid on ka meie keeles rohkesti. Metafoori allikana esinevad nii puu ise, kui ka tema osad ­ oksad, lehed, urvad, pungad ning ka saadused, nt tuhk. Kasemahla on rahvameditsiinis kasutatud õige paljude hädade raviks (avitaminoos, uroloogilised hädad, podagra, üldise immuunsüsteemi nõrgenemise korral). 13 7. Pärn (Tilia) Rahvakeeles PÄRN, NIIN (murretes ka niids, niits, niider), LÕHMUS, PÄHN Pärnapuu hulk erinevaid nime tust annavad tunnistust sellest, et ta on Eestis levinud ja teada puuliik.Ta on meie rahvausundis hästi tuntud kui püha puu, sest pärn tänu oma aeglasele kasvule elab kaua, on põline. Pärnad on head meetaimed. Pärnaõiemett peetakse eriti heaks meeks. Keskmiselt pärnalt saab aastas 16­30 kg mett, aga 1 ha pärnametsalt üle tonni. Igast pärnaõiest saab 25 ml mett. Meesaak oleneb liigist: mõnelt liigilt ei saa peaaegu üldse mett. Eriti rohkelt eritab pärn õienektarit hommikuti ja õhtu eel ning just siis külastavad mesilased pärnaõisi kõige rohkem. Eestis ei ole pärnal majanduslikku tähtsust, sest looduslikult kasvab teda meil väga vähe. Mütoloogia ja sümboolika Vanakreeka mütoloogias muutusid Philemon ja Baukis pärast jumalate kostitamist tammeks ja pärnaks, mis lähestikku kasvasid. Pärn on Tsehhi, Slovakkia, Sloveenia ja Horvaatia rahvuspuu. Pärnakuu on tähendanud eesti keele murretes juuni ja seda kuunimetust kasutavad praegu maausulised. 14 Pärnad Eesti pühapuude hulgas. Rahvameditsiin. Pärnaõitest valmistatud teed kasutatakse külmetuse puhul ja see sobib palaviku alandamiseks, sest ajab inimese higistama. 8. Harilik haab (Populus tremula) Haav, mädapuu, aab, hundipuu Haab ei ole pilkupüüdev puu nagu tamm, kuusk või ka mänd. Haava mitte kuigi pikk füüsiline eluiga ja pehme puit on hoidnud selle puu prestiizi maarahva silmis madalal. Rahvapärimuses on haaval halb maine ja mitte ainult eestlastel. Mall Hiiemäe andmetel teeb Hiiumaa rahvajutus kurat hundi haavapuust, Karjala rahvajutus loob kurat haava, jumal ­ teised puud, Mulgimaal ja Saaremaal ei soovitatud haavapuudega sauna kütta ­ saunalisel hakkab ihu sügelema, Lutsi keelesaarel arvati, et haab tõmbab pikset külge, venelastel on haab äraneetud puu, mis põhjuseta (tuuleta) kohiseb. Sellest hoolimata on haaba peetud ka maagiliseks abivahendiks mitmesuguste tervisehädade leevendamisel. 15 9. Harilik kadakas (Juniperus communis) kattai, kadajas, kadarik Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, karjamaadel, metsades, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel, kääbuspõõsa-kooslustes jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad ka turvas. Hariliku kadaka puit on ilusa tekstuuriga, tihedate aastarõngastega, väga meeldiva lõhnaga, sitke ja keskmise tihedusega 550­650 kg/m³. Lülipuit on hallikas- kuni punakaspruun, maltspuit on kitsas ja valkjas. Puude väikse kasvu tõttu ei ole puidul eriti suurt majanduslikku tähtsust, seda kasutatakse peamiselt tisleritöödel, muusikainstrumentide, suveniiride jms valmistamisel. Kadakat kasutatakse ilupuuna parkides ja aedades, kuigi neid on raske ümber istutada. Selleks tuleb jälgida, et nii enne kui pärast ümberistutamist oleks taim lõuna suunas sama küljega. Kadakaid istutatakse ka pinnase kinnistamiseks. Kadakamarju (botaanilises mõttes käbisid) kasutatakse vürtsina. Tüüpiliselt lisatakse neid metsloomade ning rasvasest sea- ja lambalihast toidu tegemisel, 16 samuti tumedates lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset. Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel. 10. Harilik toomingas Prunus padus Toominga rahvapärased nimed on tumilgas, tuum, toom ja meied. Eestis kasvab ta kõikjal, eelistades niiskeid kasvukohti: vooluveekogude kaldaid ning sega- ja lehtmetsi[1]. Teda ei leidu üksnes kuivadel liivikutel ja rabastunud või alaliselt üleujutatavatel aladel. Puitu annab toomingas vähe, aga see on tugev ja hästi töödeldav. Sellepärast sobib see nikerdamiseks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamiseks. Toominga puit on sitke, kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta üsna kerge. Temast valmistatakse painutatud detaile ja looduslikku kõverust eeldavaid tarbeesemeid. Noortest sirgetest toomingatüvedest painutati vanasti hoburakendi jaoks lookasid, harvemini mööbliosi, näiteks korjupuid toolidele. Peenikestest toomingaokstest punuti sarjapõhjasid ja korve. 17 Toomingakoorega on värvitud lõnga ja riiet. Olenevalt menetlusest ja taimsetest lisanditest saadi rohekas, kollakas või punakaspruun toon. Suure parkainete sisalduse tõttu võib toomingamarjade rohke söömine ärritada seedekulgla limaskesti. Kuid kõhulahtisuse korral on parkainete mõõdukas tarvitamine näidustatud, sest need valke sadestavad ühendid moodustavad seedekulglasse õhukese valgulise katte ja pidurdavad niimoodi põletiku arengut. Sellepärast tuleb kõhulahtisuse ja paljude seedehäirete korral kasuks toomingamarjatee joomine. Toominga lehed sisaldavad palju askorbiinhapet ja sellepärast aitab nendest valmistatud tee palaviku vastu. Toomingamarjade rohke antotsüaanisisalduse tõttu eraldatakse neist vesilahustuvaid pigmente ja tarvitatakse toiduainetetööstuses toiduvärvina 18 Rohttaimed 1. Maarja-sõnajalg (Dryopteris filix-mas) Maarja-sõnajala rahvapärased nimetused on nõiasõnajalg, imarik, pillerkroon ja viigirohi. Eelistab varjukaid niiskeid segametsi või võsastike: laane-,salu-, lammi- ja lodumetsas. Teda kasvatatakse ka ilutaimena aedades. Maarja-sõnajala juurikas (risoom) on mürgine. Teda on rahvameditsiinis kasutatud juba rohkem kui kolm tuhat aastat. Maarja-sõnajalast saab abi paelusside vastu. Kui rohtu sisse võtta, siis halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole seinast kinni hoida. 19 Pikemal mõjutamisel võib paeluss isegi surra. Inimene ei ole nii tundlik neile mürkidele, kuid mõne tunni pärast võivad nad halvata ka inimese silelihaseid. Seepärast on tingimata vajalik, et paar tundi peale rohu sissevõtmist võetaks kõhulahtistit. Kogu soolesisu koos paelussi ja mürkidega tuleb välja saada. Kui maarja-sõnajalaga liialdatakse, tekib mürgistus tugeva kõhuvalu, peapöörituse ja oksendamisega. Lõpuks võivad muutuda kõik limaskestad sinakaks, tekkida silmade alla kollased laigud ja ilmneda õhupuudus. Kui sellises seisundis kannatanu ei saa kiiresti arstiabi, võib ta surra. Enne arsti kutsumist tuleb kannatanule kiiresti anda esmaabiks veega segatud pulbriks tehtud sütt, mis imab mürgi seedekulglast endasse. Kuna risoom on suhteliselt magusa maitsega, siis võivad nii mets- kui kodusead süüa neid paha aimamata ja saada mürgistuse. Samuti pannakse maarja-sõnajala lehti vahel ka padja sisse kilpnäärme suurenenud aktiivsuse korral. 20 2. Põldmurakas ehk põldmari (Rubus caesius) Tema rahvapärased nimetused on marivars, põldvääne ja karumarjad. Kõige sagedamini kasvab põldmari tee- ja metsaservadel, eriti loo- ja palumetsade läheduses. Ta eelistab lubjarohket pinnast. Vili on söödav inimestelegi, kuid küpseid vilju on väga raske korjata ilma neid purustamata. Vili on väga mahlane, kuid halvemate maitseomadustega kui teised murakad, teised samasse perekonda kuuluvate liikide viljad. Põldmuraka luuviljades on ka kivid suhteliselt suured[1]. Ometi on nii mõnegi arvates põldmarjad meeldiva maitsega ning nende korjamine väärib sellega kaasnevaid kriimustusi ja plekke. Viljadest valmistatakse hoidiseid, näiteks moosi, keedist, mahla ja marmelaad. Põldmuraka preparaatidel on haavu parandav, röga lahtistav, põletiku­ ja köhavastane, bakteritsiidne, higileajav, kuseeritust soodustav ja rahustav toime. Tarvitatakse klimakteeriumiperioodi neurooside, kõhulahtisuse, gastriidi, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandtõve ja ülemiste hingamisteede raviks. Põldmurakas on hea meetaim. Ta annab külluslikult nektarit, mis võimaldab mesilastel igalt hektarilt keskmiselt 20 kg mett korjata. Põldmurakamesi on hele ja läbipaistev, mõnikord kollaka varjundiga ning lõhnab meeldivalt. 21 3. Valge ristik (Trifolium repens) Valge ristik kasvab Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. Eestis on ta tavaline. Lisaks sellele on ta sisse viidud paljudesse kohtadesse mujal maailmas karjamaataimena, eriti levinud on ta Põhja-Ameerikas ja Uus-Meremaal. Valge ristik kasvab niitudel ja teeservadel. Valge ristik suudab kasvada väga mitmesugustel maastikel, sealhulgas muru sees ja põllul, ta talub söömist ja maapinna lähedalt niitmist. Ta talub mitmesuguse pH-ga pinnast, kuid eelistab savipinnast. Enne umbrohumürkide kasutuselevõtmist sisaldasid müüdavad muruseemnesegud valget ristikut sagedamini kui tänapäeval, sest ta suudab hästi kasvada ja maapinnale rohelise katte tekitada ka toitainetevaesemal pinnasel, kus teised murutaimed hästi kasvada ei taha. Valge ristik suudab siduda lämmastikku. Lämmastiku sidumine vähendab pinnase leetumist ja takistab mõne muruhaiguse levikut, mida väetised muidu soodustavad. Selletõttu peetakse teda kasulikuks murutaimeks. Ta suudab koguni teisi umbrohtusid välja tõrjuda. Seetõttu vaesestab valge ristik maastiku bioloogilist mitmekesisust, eriti viljakal pinnasel. Ja vastupidi: valge ristiku puudumist peetakse bioloogilise mitmekesisuse tunnuseks. Ristikuõied meelitavad ligi mesilasi. Paljajalu võib niimoodi mesilasele peale astuda, misjärel mesilane astujat jalatalda nõelab. Seetõttu ei peeta mõnel pool 22 valget ristikut (nagu teisigi ristikuid) murus soovitavaks. Valge ristik on suurepärane toit mitmesugustele kariloomadele. Kevadel tuleb loomade karjatamisega ristikupõllul olla ettevaatlik, sest värske ristik paisub kõhus pisut ja loomad võivad end mahlakast ristikust lõhki süüa. Hädakorral võivad valget ristikut süüa ka inimesed: see sisaldab palju proteiine, on laia levilaga ja teda kasvab tavaliselt suurtes kogustes koos. Inimesed on ristikut kasutanud sajandite viisi salatina ja teiste toitude juurde, mis sisaldavad lehttaimi. 23 4. Tulikas (Ranunculus) Tulikad kasvavad parasvöötmes Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid ka näiteks Uus-Meremaal. Kõik tulikaliigid on koduloomadele mürgised, seda näiteks ka küülikutele. Suures koguses tulikaid võib tappa isegi hobuse. Harilikult loomad väldivad tulikaid nende kibeda ja kõrvetava maitse tõttu, kuid olukorras, kus karjamaal kasvab tulikaid nii palju, et muud pole süüa, võib ette tulla mürgistusi. Taime kuivades mürk laguneb, nii et tulikaid sisaldav korralikult kuivanud hein on ohutu. Tulikate taimemahl põhjustab nahapõletikku, nii et ka inimesed peavad tulikaid käsitledes ettevaatlikud olema ja kindaid kasutama. Mürgisuse tõttu rahvameditsiin tulikaid ei kasuta. Sõna "sardooniline" ('kibe, põlastav') tuleb Sardiinias kasvava sardiinia tulika Ranunculus sardous järgi. Kui inimene seda sööb, tõmbub tema nägu grimassiks. [viide?] Mõned putukad, näiteks liblikad Euplexia lucipara ja Orthosia gothica, toituvad tulikatel. Mõnda tulikat kasvatatakse ilutaimena ja neile on aretatud suuri eredaid õisi. Tulikas oli Türgi sultanite vägevuse sümbol. aid kandma. 24 5. Nõges (Urtica L.) Perekond on levinud kõikjal maailmas, kuid põhiliselt parasvöötmes. Nad on peamiselt mitmeaastased, mõned ka üheaastased rohttaimed, mõned ka põõsad. Kuigi nõgeste kõrvekarvadega kaetud värsked lehed ja varred põhjustavad kõrvetust ja löövet, ei ole selles enamiku nõgeseliikide puhul midagi tõsist, mis arstiabi nõuaks. Mõned liigid on koguni täiesti ohutud ja neid saab pärast aurutamist süüa nagu salatit. Rahvameditsiinis, toiduks ja muuks otstarbeks kasutatakse põhiliselt kõrvenõgest. Teiste nõgeseliikide vastavad omadused on läbi uurimata; pole põhjust eeldada, et need on tingimata samasugused kui kõrvenõgesel. Klorofülli saab toota küll mis tahes taimedest, kuid toiduainete-, farmaatsia- ja parfümeeriatööstuses toodetakse klorofülli harilikult nõgestest. Kui püha Benedictust kiusasid patused mõtted ilusast naisest, viskus ta nendest vabanemiseks alasti nõgesepuhmasse. Hans Christian Anderseni muinasjutus "Metsluiged" õmbles peategelane oma vendade päästmiseks nõgestest särgid, igaühele ühe. 25 6. Võilill (Taraxacum) Nad kasvavad põhiliselt Euraasia parasvöötmes. Kaks liiki, harilik võilill ja T. erythrospermum, on umbrohuna levinud kogu maailmas, välja arvatud Antarktis ja kõrgmäestikud, kus üldse taimkate puudub. Paljud võililleliigid on pioneerliigid, mis levivad tuulega ja suudavad hõivata uusi maa-alasid. Sel moel on nad levinud kõikjale maailmas. Võilill on meetaim. Võilillemesi on kuldkollane, paks, tugeva lõhna ja terava maitsega. Juba iidsetel aegadel on võililli toiduks tarvitatud. Noortel lehtedel ei ole kibedat maitset ning sellepärast saab neist teha salateid ja suppe, õitest tehakse moosi ja veini. Juuretõmmis tervendab ja tugevdab maksa ning tõstab isu. Kahe võililleliigi, T. koksaghyz ja T. hybernum juurikad sisaldavad looduslikku kautsukit. Minevikus on neid isegi kautsuki saamiseks kultiveeritud. Tänapäeval arutatakse võililledest kautsuki tootmist jälle. Võililled on ilusad. Mitut liiki, sealhulgas harilikku võilille, kasvatatakse kohati ilutaimena ja aretatud on ka kultivare 26 7. Pääsusilm (Primula farinosa Rahvasuus on taimel arvukalt nimetusi, näiteks ellerhein, neitsitina, õlangas, jaanilill, jaanikann. Kasvab lubjarikastel muldadel, peamiselt niisketel niitudel ja soodes. Seoses märgade niitude pindala tugeva vähenemisega maaparanduse tagajärjel 20. sajandi teisel poolel on varem Eestis väga tavalisest pääsusilmast saanud vaid paiguti esinev liik. Pääsusilm on kaunis niiskete niitude väike lilleke. Ega siis ilmaasjata ei ole talle hellitavalt nii ilus nimi kui "pääsusilm" või "ellerhein" antud. Pääsusilma õied on samasugused lillakaspunased nagu meie rahvuslinnu, suitsupääsukese silmad. Loomulikult on armsaid pääsusilma õierattaid võrreldud ka paljude teiste loomade silmadega. Nii kuuluvad pääsusilmale veel nimed anisilm, kukesilm, käosilm, lambasilm ja änilisesilm. Üks nimi kaunim kui teine. Väga sageli on pääsusilm tuntud veel ellerheina ja jaanilille nime all. Jaanilill on ta seepärast, et ta õitseb just jaanipäeva paiku. Samas on laialt levinud ka nimi "neitsitina", kuid selle tähendus pole päris selge. 27 Pääsusilma iseloomustades peab rääkima, et taime tähtsam osa asub maa sees. Seal on peidus lühike vars, mida nimetatakse botaanikute keeles risoomiks. Risoomist kasvab aga välja rohkesti peeneid lisajuuri. Risoomid koos juurtega on pääsusilma tagalaks, nemad elavad kauem kui teised taimeosad. Pääsusilm õitseb suve algul ja juba juuli keskel kuivab enamik taimest ära. Selleks ajaks on ka seemned valminud. Peale lühikest puhkust ilmuvad aga veel enne talve tulekut risoomist välja uued rohelised lehed. Need elavad üle talve. Kevadel kasvab lehtede vahelt välja tavaliselt üks tugev õisikuvarb, mille tipus avanevadki kaunid õied. Kõik pääsusilma lehed asuvad maapinnal ilusa rosetina. Pääsusilm sobib hästi iluaedadesse. Seejuures on temast aretatud mitmeid eriti ilusaid sorte. Siiski ei ole tema kasvatamine alati kuigi edukas. Nimelt on pääsusilmal üks nõudmine: ta ei talu happelist mulda. Nii peame mõnikord oma maad lupjama, enne kui toome sinna pääsusilmad kasvama. Arvestama peab ka seda, et pääsusilm pole kuigi pikaealine. Nii tuleb sageli vanad taimed välja kitkuda ja uued seemnetest asemele külvata. 28 8. Harilik nurmenukk (Primula veris) Rahvasuus kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks nurmenukku. See taim on meie rahva hulgas nii armastatud ja tuntud, et talle on antud üle kahesaja nime ­ ilmselt rohkem kui ühelegi teisele meie taimele. Enamik neist nimedest iseloomustavad nurmenuku õhulisi torujaid kuni kellukakujulisi õietuppesid või siis kollaseid säravaid õisi. Paljud nurmenuku nimedest on hellitavad või lihtsalt meie igapäevaesemetega seotud, kuid on ka selliseid, mida sageli ei taheta suhu võtta. Nii on nurmenuku nimedeks pääsulill, kuldvõti, taevasilm, neiulill. Sagedamini aga "pükse", "kindaid", "varbaid" või "sõrmi" sisaldavad nimed. Ebameeldivamatest nimedest võiks välja tuua näiteks pasklille, kanapasalille ja kanaperse. Kuid ega nimi lille riku. Nurmenuku ilus ei kahtle ilmselt keegi. Lühidalt öeldes on tal kaunid kollased longus õisikud pikkadel lehtedeta õisikuvarbadel. Sageli esineb nurmenukk massiliselt pargimurus või niidul ja matab nii kogu ümbruse oma säravasse kuldkollasesse õitemerre. Kui kasvatate nurmenukku koduaias, siis võite tema ilu nautida ka peale õite närtsimist juuni esimesel poolel. Selleks peate te lihtsalt närtsinud õievarred ära lõikama ja nähtavale ilmuvad kaunid helerohelised kobrutavad lehed, mis võivad vahel moodustada tiheda vaipkatte. 29 Siiski pole ilu ainus, mis nurmenukus väärtuslikku on. Tema kaunitel õitel on ka tugev lõhn ning see meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina, nii nagu kõiki teisi köögivilju. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Seejuures on huvitav teada, kui kasulikud nad on. Üheski meie looduslikus taimes ei leia me nii palju vitamiin C-d kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne kibuvitsaliigi viljad suudavad temaga võistelda. Inimese päevase vitamiin C vajaduse rahuldab üksainus värske nurmenukuleht. Oskuslikul kiirel kuivatamisel säilib neis 80 % vitamiinidest. Niisiis on nurmenukulehed ja ka õied üheks heaks kosutusvahendiks kogu kehale. Nii nurmenuku õisi ja lehti kui ka risoomi koos arvukate juurtega kasutatakse ravimina. Nurmenukk on tuntud kui köhavastane ja röga lahtistav vahend. Maapealsetel osadel on aga ka tugev higistama ajav ja rahustav toime, nad võtavad ära peapöörituse ja vähendavad reumavalusid. 9. Harilik pilliroog (Phragmites australis) 30 Rahvapärased nimetusi: roog, kõrkmed, merihain, vesiroog, sonn. Pilliroog on Eesti suurim kõrreline. Ta paljuneb siin peamiselt vegetatiivselt, moodustades suuri roostikke, mis koosnevad kloonidest. Need võivad olla enam kui ruutkilomeetri suurused. Pilliroo seemned valmivad Eestis harva. Pilliroog kaob seal, kus pidevalt kariloomi karjatatakse, või kasvatab endale nii lühikesed võrsed kui rohul tavaliselt on. Pilliroovarsi kasutatakse ehitusmaterjalina, samuti punumistöödeks. Pilliroovarsi lõigatakse talvel ja see on taastuv loodusvara, sest ei kahjusta kuidagi taimekasvu ja juba järgmisel aastal kasvavad samasse uued taimevarred. Vanakreeka mütoloogias karistas Apollon kuningas Midast sellega, et laskis talle kasvada eesli kõrvad. Midas häbenes seda ja kandis edaspidi peakatet, kuni tema juuksed kasvasid nii pikaks, et neid tuli lõigata. Midas pidi oma kõrvu juuksurile näitama, aga see tõotas surma ähvardusel, et ei räägi kuninga kõrvadest kellelegi. Saladuse hoidmine osutus tema jaoks siiski raskeks. Lõpuks kaevas ta jõe kaldale augu, sosistas sinna sisse: "Kuningas Midasel on eeslikõrvad!" ja ajas augu kinni. Rohkem saladus teda enam ei vaevanud, kuid järgmisel kevadel kasvas augu kohale pilliroog ja kui tuul seda lehvitas, siis kohises pilliroog kuuldavalt: "Kuningas Midasel on eeslikõrvad." Nii sai kogu rahvas asjast teada. Piiblis mainitakse pilliroogu paarkümmend korda. Moosese ema pani kolmekuuse Moosese pilliroost tehtud tõrvatud ja vaiguga määritud laekasse ja asetas laeka Niiluse jõe äärde kõrkjaisse, kust vaarao tütar selle leidis, poisile halastas ja ta üles kasvatas . Kui Jeesust enne ristilöömist piinati, siis löödi teda pillirooga pähe ja talle anti pilliroo otsa pandud käsnast äädikat juua. Noa laev väidetakse olevat tehtud goferipuust ning seest ja väljast tõrvatud). Mis puu on goferipuu, seda pole selgitatud, kuid heebrea keeles nimetatakse sama sõnaga korvi, milles Mooses Niiluse kaldale pandi, nii et seetõttu oli ka Noa laev pilliroost valmistatud. 31 10. Liht-naistepuna (Hypericum perforatum) Rahvasuus on taime nimetatud nimedega jaanilill, emasterohi, jaanirohi, jeesuverelill, mariarohi, ninnilill, olangas, punalill, vereselitusrohi, viinalill, viinapuna. Liht-naistepuna kasvab sageli liivasel või kivisel pinnasel, eelistab valgusküllaseid kohti. Kasvab jäätmaal, söötidel, kuivadel niitudel, puisniitudel, kinkudel, tee- ja põlluservadel, kuivades võsades, metsaservadel, tarade ääres, kraavikallastel, loodudel. Naistepuna on rahva hulgas tuntud just ravimtaimena, millel on palju erinevaid kasulikke omadusi alustades valuvaigistavast kuni depressioonivastase toimeni. Naistepuna on ka Ravimiameti poolt ravimina klassifitseeritud. Naistepuna on mitut liiki. Meditsiiniliselt on kõige rohkem huvi pakkunud liht-naistepuna (Hypericum perforatum), millel arvatakse olevat mitmeid erinevaid raviomadusi ­ seda peetakse põletikuvastaseks, seedimist ja sapieritust soodustavaks. Lisaks sellele leevendab ja ravib see verevalumeid, põrutusi, lihaserebendeid, muljumishaavu, nihestusi ning vaigistab kiirelt valu. Naistepunal on ka depressioonivastane toime ning naistepuna preparaadid on erinevatele antidepressantidele hinnatud alternatiiviks juba 17.sajandist alates. 32 Naistepuna on väga hea stressileevendaja, looduslik antidepressant, samuti aitab teatavate naistehädade, näiteks menstruatsioonivalude korral. Naistepuna kasutatakse nii kerge kui ka mõõduka depressiooni ravis. See on põhjalikult uuritud ravimtaim nii efektiivsuse kui ka toimeaine osas. Samblad ja samblikud Samblik ( kahjuks ei oska liiki määrata) 33 Seened 1. Pilvik (Russula) Kasvavad kõikjal metsades ja puisniitudel, nii mineraal- kui soostuval pinnasel. Kõik pilvikud on mükoriisaseened, tihti väga kitsalt spetsialiseeritud. 2004. aasta seisuga oli Eestis määratud 45 liiki pilvikuid, tegelik arv on ilmselt umbes 200, kuna suure varieeruvuse ja välise sarnasuse tõttu valmistab nende määramine isegi spetsialistidele raskusi. Tegu on tuntud ja hinnatud söögiseentega. Üldiselt saab pilvikud maitse alusel jagada kolme rühma: mahedamaitselised liigid, mida saab metsavärskelt toiduks valmistada, kibekad, mida on enne söömist vaja kupatada, ning ebameeldiva kopitanud lõhna ja maitsega liigid, mida ei saagi süüa. Ohtlikult mürgiseid liike meie pilvikute seas ei esine. On küll 34 üksikuid kirbe maitsega liike, mis metsavärskelt sööduna võivad seedehäireid põhjustada, kuid nende probleemne mõju kaob kupatamisel. Ei ole kaitsealune liik. Aastasada jooksul lubas loodus inimesel üles leida palju mõjusaid ravimtaimi ning avastada ravimisviise, mille tõhusust tänapäevalgi tunnustatakse. Ka seentega ravimisel ehk fungoteraapial ­ on kindel koht rahvameditsiinis. Kaasaja arstiteadus on kindlaks teinud, et seene vitamiinid kaitsevad inimest viiruste ja bakterite eest, mineraalained hoolitsevad terve vere, tugevate luude ja hammaste eest. 2. Punane kärbseseen (Amanita muscaria) Punane kärbseseen kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinumad elukohad on kaasikud, kuusikud ja männikud. Ta võib elada sümbioosis, männi, kuuse, nulu, seedri või kasega. Võib moodustada nõiaringe. Seen on küll mürgine, kuid kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette. Surmavaks annuseks peetakse umbes 15 seent. Nimetus "kärbseseen" tuleb seene kasutamisest kärbsemürgina (seda puistati piima sisse). Esimene, kes seda rahva seas levinud kommet kirjalikult mainis, oli Albertus Magnus enne 1256. aastat. Kärbestele (ja samuti inimestele) mürgiselt mõjuv aine on iboteenhape. 35 Punast kärbseseent tarvitatakse uimastina selle psühhotroopsete efektide pärast. Ta on tuntud ettearvamatu mõju pärast. Ühesugune annus ühesuguseid seeni võib eri inimestele väga erinevalt mõjuda. Olenevalt leiukohast ja sissevõetud kogusest kehakaalu kohta võivad esineda nohu, tõmblemine, uimasus, madal vererõhk, higistamine, ilastamine, kuulmis-, nägemis- ja tasakaaluhäired, meeleolumuutus, eufooria, lõdvestumine või peapööritus. Raske mürgistuse korral võivad tekkida atakid, deliirium ja kooma. Sümptomid ilmuvad 30­90 minuti jooksul ja tipnevad kolme tunni järel. Enamasti toimub 12­24 tunni jooksul täielik paranemine, aga mõned mõjud võivad kesta päevi. Hiljem võivad ilmneda unisus, peavalu ja mälukaotus. Kärbseseenemürgistusele puudub vastumürk ja kärbseseent söönud inimest tuleb ravida nagu üldmürgistuse korral ikka. Punane kärbseseen on leidnud meditsiinis laialdast kasutamist. Teda on kasutatud hambavalu puhul, halvatuse korral, radikuliidi, reuma raviks. 19. sajandil soovitasid meditsiiniteadlased sellega ravida paljusid haigusi: krampe, närvihaigusi, tuberkuloosi angiini, kilpnäärmehaigusi, veresoonespasme jt. haigusi. Et saada haigele kohale pealemäärimiseks kasutatavat ravimit, pannakse kärbseseene tükid kinnisesse pudelisse või purki ja lastakse paar päeva seista, misjärel muutub seen kollaseks õliks. Ravi kärbseseenega peetakse siiski ohtlikuks ega reklaamita selle kasutamismooduseid. 3. Harilik murumuna (Lycoperdon perlatum) 36 Seent võib kohata metsades, karjamaadel, parkides ja koduaedades lehe- ja oksavarise mädandajana, üksikult või rühmiti. Juuli ­ oktoober. Noorena, kui seeneliha on veel puhasvalge, on harilik murumuna hea söögiseen. Oma erakordse suuruse tõttu pälvib meedias rohkesti tähelepanu samasse sugukonda kuuluv hiidmuna. Murumunaga on seotud peamiselt kaks, kummalisel kombel üksteisele üpriski vastukäivat uskumuste rühma. Ühelt poolt usutakse, et murumuna on ohtlik ja mürgine, teiselt poolt, et temaga saab ravida. Murumuna spooritolmu on sajandeid rahvameditsiinis kasutatud lahtiste haavade puhul vere sulgemiseks ja kõhulahtisuse vastu nii inimestel kui koduloomade, eriti vasikatel. Kuigi murumuna farmakoloogiline toime pole otseselt tõestamist leidnud, on teda hilisemal ajal katseliselt kasutatud veterinaarias. Rootsis pandi leiget vett koos murumunaga kõrva kõrvavalu puhul. Astma vastu on kasutatud murumuna ja viina leotist. Hiinas tarvitatakse hiidmurumuna Lycoperdon giganteum spooritolmu mee ja veega segatult ravimina kurguvalu, palaviku ja kopsuhaiguste puhul. Veel rahvauskumusi seentest ja milleks seeni veel kasutada saab Seentega saab lõngu värvida. See käib nii, et korjad seened, kuivatad ja keedad nendest värvitõmmise. Püsiva värvi saamiseks peab lõnga ka kemikaalidega töötlema. Eestlased on lõngasid värvinud siiski pigem taimedega, seentega on lõngasid värvitud rohkem Ameerikas. 37 Eestis on arvatud, et seen ei kasva enam, kui inimese silm on teda näinud. Sama uskumuse pärast on öeldud ka, et metsast tuleb ära korjata ka väikesed seened ­ nagunii nad enam suuremaks ei kasva. Urvastes leiti, et peab olema seenesilma, muidu võid käia kogu metsa läbi, aga midagi ei leia. Selle all mõeldi, et inimesel peab olema ühendus metshaldjate ja metsavaimuga. Kosel arvati, et metsas seeni korjates ei tohi laulda, sest siis lähevad seened mättasse tagasi. Seente kaitsevaimuna on tuntud Seene-Senni. Metsast tulnud seeneliselt küsiti, kas Seene-Senni seekord ka seenelist õnnistas. Usuti, et välk külvab seeni. 2. Loomariik Imetajad 1.Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) 38 Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranzid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks. Rebane on tähtis karusloom, keda kasvatatakse farmides rohkem kui ühtki teist tavaliselt metsikut karuslooma. Rebast ka kütitakse karusnaha pärast. Rebasejaht on meelelahutussport, eriti Suurbritannias, kus rebaste ratsa küttimine koertega on traditsiooniline. Rebane reguleerib väikeste näriliste ja kahjulike putukate arvukust. See kasu, mida ta toob kahjurnäriliste ja -putukate hävitajatena, kaalub paljukordselt üles linnustikule ja jahimajandusele tekitatava kahju. Paljud peavad rebast ohtlikuks kodulindudele, kuigi ohu suurusega liialdatakse. Rebased on tuntud marutõvesiirutajad. Mõnes kohas pannakse rebaste käiguradadele marutaudivastaseid preparaate.Samuti levitavad rebased kärntõbe. Rebased levitavad ka kiskjate katku, paelussi Echinococcus multilocularis ehk rebaste väike-paelussi, ehhinokokoosi tekitajat Echinococcus granulosus ja teisi haigusi. Lääne kultuuris omistatakse muinasjuttudest lähtuvalt rebasele kavalus, mida ta kasutab lindude, eriti kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid allegoorilised loomamuinasjutud rebasest, kes oma kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest. Eesti 39 folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks. Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli (ka keskkooli) esimese aasta üliõpilasi nimetatakse rebasteks. Rebane ei ole Eestis looduskaitse all ning nende küttimine on lubatud ja sagedane 2. Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Suvel lopsaka alustaimestikuga värvikirevas metsas mõjub punakaspruun karvastik suurepärase varjevärvusena. Talvel toimib hall karvastik ideaalselt raagus põõsastike taustal. Metskitse tagaosa ja sabapiirkonda kaunistavad valged karvad, mida nimetatakse rahvakeeli "sabapeegliks". Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul mitmeharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Sarved kasvavad sokkudele talvel ja varakevadel ning heidetakse maha novembris. Sarvede esmane funktsioon ei ole kindlasti kaitsta kiskjate eest, sest talvel, mil metskitsed enim kaitset vajavad, on sokud sarvitud. Küll aga on sarved olulised turniirirelvad, et tõestade teistele sokkudele oma üleolekut. Kasvavatel karvastel sarvedel on veel üks roll täita: karvastel sarvedel on olemas lõhnanäärmed ning sarvede paljaks hõõrumisel vastu puud, eritub karvadest sekreeti, millega tähistatakse territooriumit. Sokk erineb kitsest kõige enam tänu sarvede olemasolule, kuid sügisel ja talvel, mil metskitsed on ilma sarvedeta, peetakse soku tunnuseks umbes 10 cm pikkust karvatuusti kõhu all, mida teisisõnu nimetatakse "pintsliks". Kitsel 40 seevastu on 5­7 cm pikkustest kollakatest karvadest "põll" valge "peegli" alaosas. 2010.-2011. aasta lumerohke talv mõjus metskitsedele saatuslikult, mille puhul oletatakse, et hukkus kuni 50% arvukusest. Aastatel 2011­2013 oli metskitse arvukus Eestis väga madal. 2014. aastal oli arvukus taas kasvama hakanud ja 2015. aastal tehtud pabula- ja jäljeloendused näitasid, et metskitse arvukus tõuseb kiirelt. Metskitse arvukuse hindamisel on oluliseks piirkonnaks Soomaal asuv Tipu uurimisala (uurimised toimunud 2009.­2015. aastal) ja teine paik kus andmeid kogutakse asub Tartumaal SA Järvselja Katse- ja Õppemetskonna maadel. Populatsiooni suurenedes kasvavad kahjustused põllumajanduses ja metsanduses ning ta võib olla haiguste levitaja ja liiklusohu põhjustaja. Metskits on Eestis üks tavalisemaid ulukeid ja ei ole kaitse all. 3. Koduhiir (Mus musculus) Talvel elab koduhiir vaid hoonetes, suvel ka asulate lähedal põldudel, aedades ja võsas. Ta elab väikese perena, kuhu kuuluvad üks isasloom, paar-kolm emast ja nende järglased. Ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge. Koduhiir eelistab kuivi pesakohti. Pesa rajab ta tavaliselt toiduallikate juurde. Ta otsib harva toitu kaugemalt kui paar meetrit pesast. Pesad on enamasti tehtud kohapeal leiduvatest materjalidest, näiteks vanast paberist. 41 Koduhiired väldivad uusi asju. Seda nimetatakse neofoobiaks. Looduses söövad koduhiiri kõik lihatoidulised loomad: kärplased, rebane, metssiga ja röövlinnud. Koduhiir on inimese jaoks peamiselt kahjur, kes reostab ja hävitab toitu ja muid varusi. Sellepärast ei kuulu koduhiir looduskaitse alla. Lisaks toidu rikkumisele levitab koduhiir haigusi. Kodus elavate pisiloomade, aga eriti koduhiirte püüdmiseks on leiutatud hiirelõks. Minevikus võideldi koduhiirte vastu peamiselt nii, et kodus peeti hiirtest toituvaid loomi: mitte üksnes kasse, vaid ka koeri, naaritsaid ja isegi majausse. Tänapäeval soovitatakse koduhiirtest lahtisaamiseks kombineeritud tõrjet: neid hävitatakse lõksude abil füüsiliselt ja lisaks antakse neile mürgitatud sööta. Söödaga tuleb olla ettevaatlik, sest koduhiir valib toitu väga hoolikalt. 4. Halljänes (Lepus europaeus) 42 Halljänes on jäneslaste sugukonda kuuluv imetaja. Ta on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist (teine on valgejänes). Rahvapäraseid nimetusi: haavikuemand, haavikuisand, välejalg, pikk-kõrv ja kikk-kõrv, ka letu ja põllujänes. Halljänes on taimtoiduline. Tema toidubaasi moodustavad peamiselt kõrrelised ja liblikõielised taimed. Talvel sööb ta ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Nagu paljud teised jänesed, söövad ka halljänesed tavaliselt (90­95% juhtudest) ära oma ühe korra soolestiku läbinud toidust ­ seda nähtust nimetatakse autokoprofaagiaks ehk refektsiooniks. See võimaldab halljänesel toidust omastada enamiku toitainetesse talletunud energiast. Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti hagija, hurda või urukoeraga 1. oktoobrist 31. jaanuarini. Tarastatud aiandis võib neid maakonna keskkonnaameti loaga küttida aasta ringi. Ei ole looduskaitse all. 43 5. Orav ehk harilik orav ehk punaorav (Sciurus vulgaris) Rahvapäraselt hüütakse oravat käbikuningaks. Harilik orav on üks tuntumaid ning armastatumaid närilisi. Algselt oli ta okaspuumetsade asukas. Tänapäeval võib teda kohata ka linnaparkides ja aedades. Harilikult elavad oravad rikkaliku alusmetsaga tamme- ja pöögimetsades, ent on kohastunud ka lehismetsadega. Linnaparke asustavad oravad lasevad end väga tihti peost sööta, ent nende metsades elutsevad liigikaaslased väldivad inimesi. Väljaspool innaaega elab orav eraklikult. Külmade talvede ajal juhtub siiski, et ühes pesas elab mitu loomakest - kahtlemata seetõttu, et teineteist vastastikku soojendada. Oravad, kel oma isiklik pesa puudub, liiguvad mahajäätud puuõõnsustesse. Pesa on kuulikujuline, punutud lehtedest ja oksaraagudest ning kinnitatud puuoksa külge. Pesa sisemus on vooderdatud lehtede, sambla ja niinega ning harilikult kaheks kambriks jaotatud. Asendusvariandina kõlbavad varjupaigaks lisaks rähnide tühjadele õõnsustele ka vareste või harakate mahajäätud pesad. Harilik orav vahetab karva kaks korda aastas. Suvekarvastik on tal lüheldane, õrn ning roostepruuni värvusega. Augusti ja novembrikuu vahelisel perioodil asendub suvekarvastik järk-järgult tihedama ja tumedama talvekarvastikuga. Sel ajal pikenevad oravatel ka kõrvatutikesed. 44 Karvastiku värvuse muutus on märgatavam orava leviala põhjapoolsetel aladel. Oravad on suurepäraselt kohastunud eluks puude otsas, nende võimsad tagajalad on varustatud teravate küünistega, mis aitavad neil okstel püsida. Kunagi oli harilik orav püügiloom - tema talvekasukas oli kõrges hinnas. Orav toitub põhiliselt taimsest toidust, kuigi mõningate arvamuste kohaselt on ta linnupesade rüüstaja. Neil süüdistustel on veidi ka tõepõhja all. Orava karvastiku värvus varieerub ka Eesti ulatuses: Saaremaal on see valdavalt hallikam, mandril punakam. Sügisel hakkab orav talveks toiduvarusid koguma. Ta matab need salajastesse peidikutesse 20-30 cm sügavusele mulla alla, varud leiab ta tänu suurepärasele haistmisele. Ta on pidevalt valvel, ronides väledalt mööda puutüvesid või hüpates oksalt oksale. Orava nägemine ja kuulmine on väga hea ja ta põgeneb väikseimagi müra puhul. 6. Metssiga (Sus scrofa) Rahvapäraselt on metssiga kutsutud ka nimega kutu. Metssiga on tüüaka kehaehitusega mustjaspruuni harjaskarvastusega sõraline sigalaste sugukonnast. Levila, kus metssiga elab, hõlmab Põhja-Aafrika ja Euraasia; asustab peamiselt leht- ja segametsi, lõunapoolsetes piirkondades roostikke. Viimastel aastakümnetel on leviala suurenenud põhja suunas, kohati 60. laiuskraadideni. Kuldi tüvepikkus on kuni 2 m, õlakõrgus 120 cm, mass kuni 45 125 kg; emised on väiksemad. Kuldi vahedad pikad kihvad suunduvad ülespoole. Kihvad on olulised rivaalidega võitlemises, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kõigesööja, toitub taimede juurtest, mugulaist, võrseist, viljadest, vihmaussidest, putukaist ja nende vastsetest, pisinärilistest, munadest ja raipeist. Metssead tuhnivad toiduotsingul üles suuri alasid, kohati kahjustavad ka põllumaad ja metsakultuure; karmil talvel vajab lisatoitu. Talvel on metssead aktiivsed päeval, muul aastaajal videvikus ja öösel. Karjaeluviisiga, omaette hoiavad üksnes vanad võimsad kuldid, kelle ainus vaenlane on inimene. Tavaliselt saab metssiga suguküpseks 2. eluaastal, kuid väga soodsa toidu ja ilmastiku korral ka 1. eluaastal. Indleb novembrist jaanuarini, kandeaeg 4 kuud. Pojad sünnivad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad umbes nädalaks ajaks. Poegimiseks ehitab emis tihnikusse või madalate okste alla sooja pehme pesa. Pojad on sündides vöödilised, kaaluvad kuni 1 kg, esimesel elusügisel kuni 30 kg. Eestisse ilmusid metssead pärast pikemat vaheaega 1930. aastail, praegu elab neid kõikjal; olulised jahiulukid. 1990. aastal oli Eesti 14 000 metssiga, ametlike andmete järgi kütiti 7000 isendit. Metssea eluiga võib ulatuda kuni 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa 10 aastat. Metssiga puudus Eestis täielikult 17, kuni 19. sajandil valitsenud külmematel perioodidel. Ta vaenlasteks on suurkiskjad: karud ja hundid. Poegadele on ülimalt ohtlik ka ilves. Eestis on metssiga tavaline jahiloom. 7. Mäger (Meles meles) 46 Mäger elab urgudes, mida aastakümneid kasutades võivad moodustuda suured "mägralinnakud". Sellised linnakud võivad olla mitme korrusega ja üle 100 urusuudmega. Elab monogaamsete paaridena, vahel mitu perekonda koos. Mäger saab urge teha vaid sinna kus on põhjavesi võimalikult sügaval ja kuhu ei koguneks pinnavett. Eelistab liigirikkaid segametsi, kuid urge on leitud ka kuivadest männikutest ja isegi rabasaartelt. Tema urgusid kasutavad hiljem teised loomad, näiteks kährikud. Mäger on peamiselt öise eluviisiga, alustades oma toiduotsingutega hämaras. Öine toiduring võib kujuneda mitme kilomeetri pikkuseks, kuid see sõltub elupaigast ning toidu kättesaadavusest. Segatoiduline. Aeglase ja kohmaka liikumisega ei ole võimeline mäger saaki jälitama. Toidub ussidest, tõukudest, linnupoegadest ja -munadest, hiirtest, sisalikest, konnadest, ka raipest, marjadest, seentest, juurtest. Sügisese intensiivse toitumisega kogub talveks endale rasvavarud, mis võivad moodustada 50...60% kehakaalust. 47 Linnud 1. Harakas (Pica pica) Rahvakeeli kiitsharakas, ka kiitsakas Haraka levila on üsna laialdane, hõlmates suurt osa Euraasiat ja Loode-Aafrikat. Harakas on üsna tavaline ka Eestis. Harakas on paigalind, teda võib meil kohata ka talvel. Haraka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 15 000 ­ 30 000 paarile, talvist arvukust 40 000 ­ 80 000 isendile . Haraka meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid, ta üldiselt väldib paksu metsa ja rannikualasid. Harakate toidu hulka kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Samuti on nad tuntud munavargana, sest söövad teiste lindude pesadest mune ning isegi teisi linnupoegi. Linnas elavad harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakad elutsevad paaridena ja on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1­10 meetri kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on üsna toekas ehitis, mis on valmistatud oksaraagudest ning kaetud ka pealtpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Harakas muneb 5­8 muna tavaliselt mai alguseks. Poegi haub ainult emaslind, kuid ka 48 isane viibib samal ajal läheduses, kaitstes ja valvates pesa. Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad. Rahvasuus on harakas tuntud oma vargaloomuse poolest, kes näppab inimeste järelt säravaid asju ja tassib need oma pessa. Seda lähemalt uurides on aga jõutud järeldusele, et tundmatud läikivad esemed muudavad harakad hoopis närviliseks ja kartlikuks. Samuti ei ole harakate pesadest midagi väärtuslikku leitud. Harakas ehk kiitsharakas, ka kiitsakas, harrastab vargust, sest et ta vargast ja vargust salgavast naisterahvast Taevataadi poolt loodud. Teisend laseb haraka põlvneda nõiast. Muiste põletatud nõid ära. Kõik muu muutunud tuhaks, ainult süda mitte. Võetud kadakane vits, löödud südant. Süda lõhkenud, seest lennanud harakas välja. Nii tekkinud esimene harakas maailma. Teise teisendi järele loonud vanapagan haraka. Sakslased peavad harakat nõialinnuks ja lasevad nõidu endid harakateks moondada; nad väidavad, et ta neetud olla, sest et ta Kristuse ristilöömise ajal leinamise asemel kädistanud. Nagu palju muid, kuulub harakaski ettekuulutavate lindude hulka.Kui harakas ukse ees kädistab, tuleb külakubjas pea kutsega. Kädistab ta kolm korda, toob külakubjas uudiseid. Ka aiateiba otsas kädistamine kuulutab niisama külakupja tulekut. Kädistamine katusel teatab külaliste tulekut; kädistamine läve ees kellegi surma või tüli majarahva keskel. Ei ole kaitsealune liik. 2. Vares (Corvus) Elupaiga ja toidu suhtes pole varesed nõudlikud. Enamasti on nad segatoidulised ja kõigesööjad. Seetõttu on mitu vareseliiki hästi kohanenud inimtegevusega, elades linnades ja toitudes inimtegevuse jäätmetest. Talviti rändavad mitmed 49 varesed linnadesse, kus näiteks hakk, hallvares ja künnivares moodustavad seltsinguid. Vareste aju ja kehamassi suhe on umbes võrdne ahvide ja koerte omaga, jäädes siiski maha inimesest. Vareslaste pojad kasvavad kaua aega vanematega koos ja võivad õppida oma vanematelt, aga parvelindudena ka teistelt lindudelt. Mitmel vareslaste liigil on keeruline parvesisene hierarhia. Seetõttu on varesed õppimisvõimelised ja taibukad linnud. Iisraelis on täheldatud, et varesed pillavad vette leivakoorukesi, kasutades neid kalasöödana. Uuskaledoonia vareseid on nähtud viskamas pähkleid ja seemneid maanteele, et autod oma ratastega neid purustaksid. Austraalia varesed on õppinud sööma mürgiseid aagasid, mille nahk on mürgine. Selleks tuleb konn selili keerata: kõhualusel õrnal nahal mürginäärmeid pole. Juba antiikajast, Aisopose valmidest peale on vareseid kujutatud nutikate lindudena, nii ka eesti rahvaloomingus. Rahvapärimus Nagu harakas olnud vares muiste inimene, aga varguse pärast loonud Taevataat varga vareseks. Vargast põlvneb seega vareste tõug, kes nüüdki veel vargust harrastavad. Esimestele varestele jätnud Taevataat veel inimeste keele; nad kõnelnud sama keelt mis inimesedki. Kord läinud vares harakaga seltsis enesele teistpoolt kosima. Mõrsja küsinud, kas peiu teda jõuab toita. Peiu näidanud viljakuhilaid, neid kõiki omaks nimetades. Sügisel viidud üks kuhilas teise järele nurmelt. Seda nähes noorik karjuma: Jaak, Jaak, vili viiakse! Karjumist kuuldes kisendanud teisedki varesed: Jaak, Jaak! Kuhilate viimist nähes kurvastunud varesed nii, et kõneanni kaotanud ja üksnes vaaguvad. Ainult Jaak, Jaak! oskavad nad veel hüüda. Ei ole kaitsealune liik. 3. Roherähn ehk meltsas (Picus viridis L.) 50 Roherähn on Euroopa rähnidest vahest kõige tuntum, kuigi mitte alati kõige tavalisem. Ta paistab silma oma suuruse, efektse välimuse ja valjude häälitsustega. Roherähn esineb suuremas osas Euroopast ning Aasia lääneosas. Roherähn on Eestis viimasel kahel kümnendil muutunud haruldaseks, viimase hinnangu järgi on tema pesitsusaegne arvukus kõigest 50­100 paari, talvine arvukus 100­200 isendit. Kaitsealune liik. Roherähn elab tavaliselt avatumal maastikul kui kirjurähnid. Ta elab vanades metsaparkides ning vanade puudega avamaastikul, mitte tihedates puistutes. Varakevadest kuni suveni hüüab roherähn "pluu, pluu, pluu". See naeru meenutav häälitsus on tüüpiline metsahääl. Rahvas on seda "laulu" pidanud läheneva vihma märgiks, kuid see ei pea paika. Kuigi ka roherähni on kuuldud vastu puud "trummeldamas", ei kasuta ta sellist häälitsust nii sageli nagu kirjurähnid. Ohusignaaliks on eriti rõhutatud naer. Toit on samasugune nagu kirjurähnidel, ainult et roherähnile meeldivad sipelgad. Ta ründab metsas suuri sipelgapesi, lükates pesa katvad männiokkad nokaga 51 kõrvale ning näpsates sipelgad keelega. Sipelgaid otsides võib ta puudest kaugele minna. Rahvapärimus Pärast loomade loomist võtnud Vanataat nende värvimise käsile, värvides igaüht nii, kuidas keegi soovinud või kuidas kellelegi sobinud. Linde ja liblikaid värvinud ta õige kirjuks. Töö lõpetuse järele pesnud Vanataat pintsli ja tahtnud loputusvett maha valada, kui värvimist soovides veel värvimata lind sinna lennanud. Vanataat valanud loputusvee linnule selga. Nii saanud rähn õieti kirjuks. 4. Kodutuvi (Columba livia var. domestica) Levinuimal vormil on sulestik hall, valge päranipualaga. Küünarhoosuled on tumeda tipuga. Linnu saba on otsast tume, lennu ajal hoiab ta seda tavaliselt lehvikuna laiali. Kodutuvi silmad on tumepunased, jalad helepunased. Kodutuvi pesitsusaegset arvukust hinnatakse 40 000­80 000 paarile, talvist arvukust 80 000­200 000 isendile Kodutuvid oskavad eristada suvalisi tähejadasid ja neljatähelisi sõnu. Ei ole kaitsealune liik. Rahvapärimus. Kord eksinud vaene tütarlaps metsas ära. Ingel tulnud ta juurde ja annud talle sulise kuue. Selle kuue varal lennanud ta metsast välja, kuid moondatud ise tuviks. Et tuvi inimesest tekkinud, on ta inimeste juurde jäänud elama. 5. Ööbik (Luscinia luscinia) 52 Ta pesitseb Ida-Euroopa maades (v.a põhja piirkonnad) ning Lääne-Siberi kesk- ja lõunaosas. Levila põhjapiiriks on Lõuna-Soome ja Lõuna-Rootsi. Ta talvitub Ida- Aafrika troopika lõunaosas] Ööbik on Eestis levinud ja tavaline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 130 000 ­ 200 000 paarile. Ööbik võib laulda terve öö ehast koiduni, esimesel kahel nädalal pärast laulu algust ka päeval, vaikides veidikeseks vaid keskpäeval. Lauldes istub ta maapinna lähedal oksal, veidi kühmu tõmbununa ja ripakil tiibadega. Üldiselt on ööbik ettevaatlik lind, kes varjatult elab, kuid laulmise ajal ta unustab ohu ja siis võib talle väga ligi minna. Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Laulustroof vaibub sujuvalt, kuid väikesele pausile järgneb ootamatult uus, katkendlik ja vali. Noored ööbikud õpivad laulma vanalinde jäljendades. Sellepärast laulavad ühe piirkonna ööbikud sageli paremini mõne teise piirkonna omadest, aga kui linnupüüdjad on paremad lauljad kinni päädnud, hakkab järgmine põlvkond halvemini laulma. Seevastu kui piirkonda ilmub üks hea laulja, muutub seal ka teiste ööbike laul ilusamaks. Sageli peetakse ööbikut maailma kõige ilusamini laulvaks linnuks. Rahvapärimus. Kui Vanataat lindudele laulu õpetanud, jäänud ööbik hiljaks; Vanataat käskinud ööbikul inimestelt laulu õppida. Enne päikese tõusu kuulama minnes kuulnud ööbik, kuidas sulane kahe härjaga kündma minnes öelnud: Kiri, küüt, käi vagu! Öö pikk! Tüdruk, too piits! Noh, noh, säh, säh! Seda sulase laulu kuuldes hakanud ööbik kohe järele laulma. Sest saadik äratab ta inimesi tööle ja teda hüütakse künnilinnukski. 53 6. Räästapääsuke (Delichon urbica, sünonüüm Delichon urbicum) Räästapääsuke pesitseb Euroopas ja selle saartel, Aasias (välja arvatud Kaug-Põhi, Araabia poolsaar, Kamtsatka, Hindustan ja Indohiina), Jaapanis, Kuriili saartel, Sahhalinil ja Põhja-Aafrikas. Eestis leidub räästapääsukest asulates ja põhjaranniku pankade varjus. Räästapääsukeste arvukust Eestis hinnatakse 80 000 ­ 150 000 paarile Looduses elab räästapääsuke mägijõgede orgude kivikoobastes ja kaljulõhedes, harva ka savikallaste õnarates. Tänapäeval on enamus räästapääsukesi kohastunud elama linnades ja suurtes asulates, kus nad pesitsevad hoonete seinte ja karniiside küljes räästaste ja rõdude all. Räästapääsuke eelistab kiviehitisi puithoonetele. Sellepärast leidub teda ka rohkem suurtes asulates ja linnades kui väiksemais. Räästapääsuke toitub ainult lendavatest putukatest, kelleks on enamasti sääsed, kärbsed, sarnastiivalised ja väiksed mardikad. Harvem püüab ta liblikaid, ritsikalisi ja ämblikke, kelle tuul on "härmalõngaga" lendu tõstnud. Toitu püüavad pääsulased lennult. Enamasti lendavad nad putukatest kõrgemal ning ründavad sobivat saaklooma nähes. Kuna kõik need putukad tõusevad soojade õhuvoolude tõttu selge päikesepaistelise ilma korral kõrgele, näeb sel ajal ka pääsulasi kõrgel lendamas. Vihma ja äikese 54 eel, kui õhk on veeaurust küllastunud ja niiskunud putukad lendavad maapinna lähedal, kütivad pääsulased veekogude veepinna lähedal kiililisi, ühepäevikulisi ja ehmestiivalisi ja teisi putukaid, kes ka vihma ajal lendavad. Rahvapärimus Puude istutamise ajal kutsunud Taevataat pääsukesegi appi istutama, kuid see ei tahtnud oma pühapäeva-rõivaid määrida ega läinud. Nuhtluseks määranud Taevataat, et pääsuke ühegi halja puu otsa ei tohi istuda, lubades teda ta pühapäeva-rõivaid ometi kanda. 7.Kägu (Cuculus canorus) Rahvakeeles Kägu, kägi ehk kukulind. Kägu on laia levilaga liik. Ta pesitseb Euraasias, sealhulgas Euraasia saartel, kohati koguni põhjapolaarjoone taga, ent puudub Araabia ja Hindustani poolsaarel ning Indohiina lõunaosas. Aafrikas on ta samuti üldlevinud. Eestis on ta tavaline rändlind. Ei ole kaitsealune liik. 55 Kägu talvitub Aafrikas, Araabia poolsaare lõunaosas, Indias, Sri Lankal, Indohiinas ja Lõuna-Hiinas ning Sunda saartel. Aafrikas pesitsevad käod on paigalinnud või osalt hulgulinnud. Kägu on väga plastiline liik. Ta võib elada metsas, metsatundras, metsastepis, stepis, isegi kõrbe servas, lammimetsas, parkides, aedades, äärelinnas ja kuni 3 km kõrgusel mägedes. Kägu leiab toitu peamiselt puudelt ja põõsastelt, harvem õhust. Maapinnal otsib ta toitu haruharva, sest lühikeste jalgade tõttu on ta vilets kõndija. Kõige suurem tähtsus toidus on karvastel liblikaröövikutel[3]. Röövikud on tavaliselt taimekahjurid, aga enamik linde neid ei söö, sest röövikud on selleks liiga suured ja karvased. Röövikute hävitamisega toob kägu loodusele kasu. Kägu ei ehita ise pesa. Ta muneb teiste lindude, tavaliselt väikeste värvuliste pessa. Esimesed paar päeva pärast saabumist on isaslind vaikne, aga siis hakkab kukkuma. See on vali ja väga iseloomulik hääl, mida naljalt teiste lindude häälitsustega segi ei aja. Isaslind kordab palju kordi pisut nukralt: kuk-kuu, kuk-kuu... Kukkudes istub ta kõrgemal kohal, näiteks puuvõra ülemises otsas rõhtsal oksal, aga stepis lihtsalt kivil või künkal. Harvem kukub kägu lennul. Kukkudes laseb kägu tiivad ripakile ning tõstab ja langetab saba. Kägu võib kukkuda ükskõik mis kellaajal, aga eriti intensiivne on kukkumine hämaruse ajal. Isaslinnu hääle peale lendab kohale emaskägu, aga kui seda ei juhtu, siis lendab isaslind pisut teise kohta ja hakkab uuesti kukkuma. Emaskäod ei kuku. Isase juurde lennanud emane trillerdab valjult "kli-kli- kli-kli-kli", aga erilise erutuse hetkedel toob kuuldavale kumeda hüüu, mis on kuuldav ainult lähedalt ja meenutab summutatud itsitamist. Rahvapärimus 56 Kägu, kägi ehk kukulind põlvneb alles hilisemast ajast; alguses puudunud ta lindude hulgas. Inimesest tekkinud käo ilmaletulemise kohta leidub mitu teisendit. Naine tapab lapse, annab mehele liha süüa, tütar viib kondid metsa kännule -- neist tekib kägu. Teisendi järele tapab ema võõrastütre, kes omast tütrest ilusam ja osavam. Mees viib võõrastütre kondid käsikivile, kus kontidest kägu sigib, kes hiljemini võõrasemale laseb käsikivi kaela sadada. Legendi järele moondab Jeesus kaks tapetud last lindudeks, ühest saab kägu, teisest pääsuke. Wiedemanni teadete järele sünnib kägu vaeslapse südame. 8. Kühmnokk-luik (Cygnus olor) Linnu levila on lai: parasvöötmes Briti saartest kuni Ussuurimaani. Kõikjal sellel maa-alal on ta võrdlemisi haruldane ja pesitseb suurte vahemaade tagant, aga mitmes piirkonnas puudub hoopiski. Pisut sagedasem on ta Uurali jõe vesikonnas ja Kasahstani järvedel. Eestist kadus kühmnokk-luik 1930. aasta paiku.Uuesti asus ta Eestis pesitsema 1959 Muhus. Sellest alates on tema levila Eestis järjest laienenud, nii et tänapäeval ei ole ta Eesti rannikul ja saartel enam haruldane. Paljudes maades on kühmnokk-luik looduskaitse all, kuid Eestis enam mitte. Ta on Taani rahvuslind. Hans Christian Anderseni kunstmuinasjutt "Inetu pardipoeg" räägib kühmnokk-luigetibust. 57 Kühmnokk-luiged saabuvad pesitsuspaikadesse jäämineku ajal ja lahkuvad lõunamaale veekogude jäätumise ajal. Soojematel talvedel talvituvad mõned isendid Eestis. Nad hoiduvad kinnikülmumata vee juurde. Neid ei ole tingimata vaja sööta: nad peavad ise suutma endale toitu otsida. Nõrgad ja haiged linnud külmuvad vahel jää sisse kinni ja hukkuvad, kuid terved linnud ei külmu kunagi jäässe. Kühmnokk eelistab veetaimi täis kasvanud veekogusid, ükskõik kas magedaid või soolaseid. On juhtunud, et ta pesitseb soos. Ta pole kuigi inimpelglik lind, talub kergesti nii osalist kui täielikku vangistust. Seetõttu peetakse teda juba sajandeid sageli ilu pärast parkides, kuhu peab olema rajatud tiik. Oleks parem, kui tiigil oleks saar, kus inimesed ei käi: seal tunnevad luiged end julgemalt. Kühmnokk-luigel looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad. Tal pole ka jahinduslikku tähtsust. Rahvapärimus Nagu mõnda lindu, on ka luik saanud alguse inimesest. Muiste olnud emal kolm tütart, vanem, Luik, hea ja tasane, nooremad aga tigedad ja pahad, isegi õe vastu. Kord saatnud ema vanema tütre pühapäeval tööle, kuid tütar läinud kirikusse. Kirikust välja tulles näinud ta suure linnu lendavat. Tütarlaps õhanud: Oh oleksin lind ja võiksin lennata! Kohe tõstnud tuul ta üles, kus ta linnuks muutunud. Nii tekkinud lind luik. -- Vanad jutud kõnelevad veel, et inimesed vahel luikedeks ja luiged inimesteks moondatakse. 9. Kassikakk (ladina keeles Bubo bubo) 58 Kassikakk on Euraasias laialt levinud hulgu- ja paigalind. Elupaiga suhtes pole ta nõudlik. Teda võib kohata metsas, stepis ja kõrbes, nii tasandikul kui mägedes. Eestis on ta üldlevinud hajus paigalind. Kassikakk on öö- ja hämarikulind, aga levila põhjaosas peab ta päevalgi jahti, sest seal on suvel päevad väga pikad ja ööd lühikesed. Ta sööb väikesi ja keskmise suurusega imetajaid, kuid eelistab närilisi. Haruharva ründab ta suuremaid loomi, näiteks metskitsi. Kuid kassikaku toidus on palju linde, alates pisivärvulistest kuni suurte kanaliste (metsis ja teder) ning pistrikulisteni (rabapistrik, kanakull ja karvasjalg-viu). Konni ja kalu sööb ta harva. Kassikakkude arvu vähendab prügilate sulgemine. Ajal, mil Soomes oli tuhatkond prügilat, elasid kassikakud prügimäerottide arvel priskelt, aga tänapäeval on prügilate arv Soomes vähenenud kümme korda ja kassikakkude arv väheneb. Rahvapärimus Öökull on nõid-naisterahvast sündinud. Nõid-naisterahvas moondanud mune varastama minnes enese alati linnuks. Kui kord lihavõtte ajal inimesed munadega läinud kirikusse, ilmunud nõid sinnagi munavargusele. Õpetaja neednud vargust nähes nõia öökulliks. Sellest ajast peale on öökull maailmas olemas. 59 Kahepaiksed ja roomajad 1. Nastik ehk harilik nastik (Natrix natrix, lühend: NATNAT 60 Ta on üks kahest Eestis elavast maost. Erinevalt rästikust ei ole nastik mürkmadu. Nastik elab kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar ja kõige põhjapoolsemad alad; Pürenee poolsaarel ja Põhja-Aafrikas elav alamliik on nüüd osutunud eraldi liigiks Natrix astreptophora) ja Aasias kuni Mongooliani. Ta on ainus roomaja hariliku rästiku kõrval, kelle leviala ulatub põhjapolaarjooneni. Eestis o Nastikud söövad põhiliselt konni, kärnkonni ja kalu. Nende menüüs on (eriti areaali lõunaosas) ka sisalikud ja hiired, vahel isegi mõni linnupoeg. Nagu teistelgi madudel ja erinevalt sisalikest on nastiku koljuluud omavahel liikuvalt ühendatud, mistõttu ta saab alla kugistada oma peast suuremaid saakloomi. Nastik sööb ainult elussaaki. Noored nastikud söövad kulleseid, vihmausse ja väikesi kalu. Nastikud püüavad aktiivselt saaki hommikuti ja õhtuti, kasutates keelt ja ka Jacobsoni elundit.Saaklooma tunnevad nad ära põhiliselt liigutuste järgi. n ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni. Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, nagu näiteks rästiknastik ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele. 61 Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse. Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel. Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada. Nastik ujub hästi ja võib sukelduda mitmekümneks minutiks. Hea ujumisoskuse tõttu elab nastikuid ka Eesti väikesaartel. Ei ole kaitsealune liik. 2.Rohukonn (Rana temporaria) Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Rohukonn on tüüpiline metsakonn. Ta suudab elada ka metsastepis, aga steppi ulatub tema levila üksnes lammide kaudu. Ta veedab kuival kogu suve ja võib veekogudest kaugele liikuda, aga elab siiski üksnes niiskes kohas. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes elutseb peamiselt niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus. Suve veedab rohukonn maismaal. Oktoobrist aprillini kestva talveune veedavad suurtesse rühmadesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult siseveekogude põhjas. Rohukonna peamise toiduse moodustavad mardikad, kahetiivalised, nälkjad ja sihktiivalised. Kuigi kahepaiksete eluiga on keskmiselt lühike, on rohukonna maksimaalseks elueaksmõõdetud 18 aastat, mis on küll poole vähem kui 62 harilikul kärnkonnal, aga siiski konnade arvestuses umbes keskmine, olles poole rohkem kui näiteks kärgkonnal ja veekonnal. Looduses on see siiski tunduvalt lühem. Tõenäoliselt ei ela enamik rohukonni looduses üle 4­6 aasta 3. Harilik rästik (Vipera berus) Eestis ainus looduslik mürkmao liik. Ta kuulub soomuseliste seltsi, rästiklaste sugukonda ja rästikute perekonda. Harilik rästik on Eestis looduskaitse all (III kategooria). Ta on maailma kõige põhjapoolsema levikuga madu ja ainuke mürkmadu nii Eestis kui ka suuremas osas Euroopast. Rästik on laialt levinud Euraasia metsavööndis, asustades Kesk- ja Põhja- Euroopat kuni 68° põhjalaiuseni ja Aasias segametsavööndit kuni 61­63° põhjalaiuseni ning taiga lõunaosa, kohati ka steppe. Levila ulatub Suurbritanniast Sahhalini ja Koreani. Lõunas ulatub levila 40° lõunalaiuseni. Elupaikadena eelistab harilik rästik hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid võib elada kultuurmaastikel, näiteks juurvilja- ja puuviljaaedades, seda eeskätt toidu rohkuse tõttu, milleks on näiteks putukad ja konnad. Harvem kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes. Rästikud elavad peamiselt maapinnal, harva ronivad nad puudele ja põõsastele. Rästikust saadud õli kasutati rahvameditsiinis kurtuse raviks. Parim vastumürk rästikuhammustuse korral arvati olevat hammustuskohale sellesama rästiku õli määrimine. Sarnaselt inglastega uskusid ka mustlased, et rästikuhammustuse 63 korral tuleb kinni püüda ja elutuks teha täpselt see isend, kes hammustas, ja tema lihakeha hammustuskohale asetada. Majaukse lähedale liikunud rästikut peeti surmaennustuse edastajaks. Rästikuid kasutati leeprat põdevate haigete nahaköbrude ravimisel. 4. Harivesilik ehk põhja-harivesilik (Triturus cristatus) on salamanderlaste sugukonda vesiliku perekonda kuuluv kahepaikne. Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopa aladel, mis jäävad Alpidest ja Doonaust põhja poole. Isendeid pole leitud Iirimaalt, harvad on leiud Skandinaavia maadest. Levila ei ulatu kuigi kaugele itta, ulatudes Jekaterinburgi oblasti lõunaosani. Ta on levinud Kaukaasias ja Krimmis. Eestis elab peamiselt mandriosas, eriti Kagu-Eestis. Harivesilik ei ole arvukas. Teda on 4­6 korda vähem kui tähnikvesilikku. Harivesiliku jaoks on nähtavasti parimad elutingimused metsastepis, kus teda on ainult 2­3 korda vähem kui tähnikvesilikku. Ta eelistab metsajärvi, soote, tiike, veeauke, soid, rabasid ja kraave. Teda võib kohata ka laiade jõeorgudega kultuurmaastikul. Kui ta veest lahkub, peitub ta mahalangenud puude all, aukudes, urgudes, isegi pehkinud kändudes. Vees on ta aktiivne ööpäev läbi, kuival ainult öösiti. Veekogudes viibib ta kevade ja suve alguses, aga alates juuni keskpaigast siirdub kuivale. Harivesilikud on Eestis looduskaitse all. 64 Putukad 1. Sääselised (Nematocera) Sääselised on pikatundlalised kahetiivalised. Neile on iseloomulik enamasti sale ja õrn keha, pikad jalad ning pikad tundlad, mis on sageli silmatorkavalt harjasjad. Sääskede vastsetel on hästi arenenud pea haukamis-mälumissuistega. Valmikutel on suised pikenenud ning kohastunud vedela toidu imemiseks ­ neil on pistmis-imemissuised. Sääse nokk koosneb kuuest tihedalt koos olevast harjasest ehk kimbust (kaks sae sarnast tera ja kude läbivat alalõuga, kaks terava oda sarnast ja kimpu sügavamale viivat ülalõuga, sülge eritav paeljas alaneel ning verd imev elastne ülahuul), mida ümbritseb nahka mitte läbiv tupp. Sääse eritatav sülg tuimestab nahka, takistab vere hüübimist ja soodustab vere voolamist. Sääse sülje kaudu levivad parasiidid uude peremehesse.Sääsed väldivad otsest päikesevalgust, rohkem tegutsevad nad varjulistes paikades ning õhtuhämaruses. 65 Sääseliste valmikud toituvad enamasti taimemahladest. Kolmes sugukonnas on valmikud verdimevad (Culicidae, Simuliidae ja Ceratopogonidae). Mõned sugukonnad on redutseerunud suistega (Chironomidae ja Cecidomyiidae). Sääseliste vastsed asustavad väga mitmesuguseid elupaiku nii vees kui maismaal, nende seas on nii rööv- kui taimtoidulisi vorme. Kärbselistega võrreldes on sääselised enamasti küllalt kehvad lendajad, nad on aeglasemad ja kohmakamad. 17. sajandil levisid kollapalavikku levitanud sääsed Aafrikast Uude Maailma orjalaevadega. Tänapäeval levitavad sääsed lisaks kollapalavikule ka dengepalavikku, Chikungunya, Lääne-Niiluse viirust, malaariat, lümfisoonte filarioosi ja Zikat. Ei ole kaitsealune liik. 2. Parmlased (Tabanidae) Rahvasuus tohmus, pimeloom või lätlane kutsutakse. Parmud on keskmise suurusega või suured (kehapikkus 7­26 millimeetrit). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid. Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad. Parmud tegutsevad ainult päeval. Nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti rohkesti on neid juuni teisel ja juuli esimesel poolel. 66 Parmude sigarisarnase kujuga vastsed elavad vees, enamasti põhjamutta kaevunult. Mõne liigi vastsed võivad ka veepinnal ujuda. Suurema osa liikide vastsed toituvad väiksematest organismidest, vaid kibunate vastsed on täiesti taimtoidulised. Nukkumiseks ronivad täiskasvanud vastsed kuivale, mõnikord lähevad nad veekogust üsna kaugele. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat. Paljude parmuliikide emased on tuntud agressiivsete vereimejatena, kelle pisted on väga valusad ja nad võivad rünnata kõikvõimalikke loomi roomajatest imetajateni. Ka inimest rünnatakse väga sageli. Kõige suuremad parmuliigid, näiteks veiseparm (Tabanus bovis), inimesi ei ründa. Isased parmud toituvad ainuüksi taimemahladest. Parmude sülg on küllalt mürgine, massilise esinemise korral võivad nad ohvrit tugevasti kurnata. Kuna parmud võivad verd imeda ka mõne päeva vanustelt korjustelt, võib juhtuda, et nad kannavad edasi igasuguseid haigusi. Ei ole kaitsealune liik. 3 Herilane on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi kuuluv astlaliste (Aculeata) ja rippkehaliste (Apocrita) alamseltsist lendav putukas, kes pole ei mesilane ega sipelgas. 67 Peamiselt kuuluvad Eestis tuntumad herilased ühisherilaste sugukonda või alamsugukonda (Vespidae, Vespinae), olenevalt süstemaatilisest käsitlusest. Paberisarnasest materjalist pesi ehitavaid herilasi elab Eestis üheksa liiki, peale nende veel kolm liiki pesaehitajatega väliselt väga sarnaseid ja lähedalt suguluses olevaid pesades parasiteerijaid. Ühiselu elavad kõik pesaehitajad liigid. Pere liikmed kuuluvad kolme kasti: üks ema, hulk temast väiksemaid töölisi ja isased. Töölised on arenemata suguorganitega emased, kes suve lõpuks kasvatavad üles uue emade ja isaherilaste põlvkonna. Ühiselulised on ka pesaparasiidid, kuigi neil puudub tööliste kast. Peale ühisherilaste elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugustesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvat erakherilast. Herilaste nukkumine vältab umbes kuu aega. Niipea, kui nukkudest kooruvad valmikud ­ töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele. Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema ­ ja isaherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud emaherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, pere sügisel hukkub. Ei ole kaitsealune liik. 4 Jooksiklased (Carabidae) 68 Suur hulk jooksiklaste liike tarbib valmikuna toiduks teisi putukaid ja seepärast on nad asendamatud mahepõllumajanduses kahjurite hävitamisel. Mõned armastavad ka seemneid, kuid kõik nende mullapinnal elavad vastsed on mitmetoidulised röövloomad. Elades erinevates kooslustes, reguleerivad nad taimtoiduliste putukate arvukust. Jooksiklased võivad teraviljapõllul hävitada olulise osa lehetäidest, rapsipõllul hukata arvestatava osa hiilamardika (Meligethes) mulda laskuvaist vastseist, vaarikaistanduses hävitada mulda nukkuma laskuvad vaarikamardika (Byturus tomentosus) tõugud. Jooksiklastele on omased kõik põhilised klassi tunnused. Seltsi iseloomustab täismoone: esinevad enamasti kolme paari jalgadega harvemini jalgadeta (apoodsed) vastsed ja harilikult vaba nukk. Vastne teeb läbi tavaliselt kolm kasvujärku. Valmikutel on keskrindmiku tiivapaar moondunud jäikadeks kattetiibadeks. Tagarindmiku tiivapaar esineb kilejate lennutiibadena, võib aga olla ka mandunud. Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget. Rohkem kui kahe sentimeetri pikkune aiajooksik (Carabus nemoralis) on jooksiklaste hulgas üks suuremaid. Päeval seda peitu pugenud mardikat eriti ei näe, sest ta liigub ringi ja peab jahti öösiti. Sööb tigusid, putukaid, vihmausse, aga ei põlga ära ka seeni, mahavarisenud õunu ja marju. Lennutiibu tal pole, neid asendavad pikad, tugevad ja kiired jalad. Erinevalt aiajooksikust liigub pisike, vähem kui sentimeetri pikkune vask- kaldajooksik ringi päeval. See mardikas kütib tillukesi putukaid 69 põllukraavide, jõgede ja järvede märjal kaldal või pisemate varjuliste metsaloikude ligiduses. Ei ole kaitsealune liik. 5 Meemesilane (Apis mellifera) Rahvakeeles ka mesilind Meemesilase algne levila oli Euroopa, Aafrika ja Ees-Aasia. Et ta annab mett, siis inimene kasutab teda (vt mesindus) ning ta on levinud üle maailma: teda on levitanud eurooplased teisi maailmajagusid koloniseerides. Põllumajandusele on oluline, et meemesilane tolmeldab õisi, mistõttu ta on üks tähtsamaid koduloomi. Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida nimetatakse mesilastõugudeks. Need kujunesid praegusel kujul alles pärast viimast jääaega jääst vabanenud alade taasasustamise käigus. Euroopa parasvöötmes ja jahedates piirkondades (Alpidest põhja pool) levis euroopa meemesilane. Nagu mõned teisedki mesilaseliigid, on meemesilane ühiseluline (peredena elav) lendav putukas. Aasias elab veel kaheksa mesilase perekonna liiki. Kõige tuntum neist on india mesilane, keda peetakse mesilasekahjuri varroalesta algseks peremeheks. Apidoloogia ehk mesindusteadus uurib mesilasi, eriti nende rolli kasulike taimede tolmeldamisel ning nende kasutamist mee saamiseks. Mesilasema paaritub kord elus, pulmalennu ajal, ja muneb seejärel 4­5 aastat pesast lahkumata. Tööst ema osa ei võta. Leskede ainus ülesanne on emaga paarituda. Nad elavad lühikest aega, sügisel töömesilased hävitavad nad. 70 Kokkuvõte 71 Minu referaat teemal looduskeskkond Saare golfiväljakute piirkonnas andis ülevaate siin leiduvast taime- ja loomariigist. Välja on toodud kõige tavalisemad liigid koos rahvapäraste nimede ja lühitutvustusega. Kasutatud allikad Wikipedia http://bio.edu.ee/taimed/ http://taimed.loodus.ee/ https://tervis.postimees.ee/4153021/pohjalik-ulevaade-kas-tunned- murgiseid-taimi 72
-13200% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #1 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #2 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #3 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #4 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #5 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #6 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #7 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #8 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #9 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #10 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #11 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #12 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #13 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #14 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #15 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #16 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #17 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #18 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #19 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #20 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #21 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #22 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #23 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #24 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #25 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #26 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #27 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #28 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #29 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #30 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #31 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #32 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #33 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #34 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #35 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #36 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #37 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #38 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #39 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #40 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #41 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #42 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #43 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #44 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #45 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #46 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #47 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #48 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #49 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #50 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #51 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #52 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #53 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #54 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #55 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #56 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #57 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #58 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #59 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #60 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #61 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #62 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #63 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #64 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #65 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #66 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #67 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #68 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #69 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #70 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #71 SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND #72
50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 72 lehte Lehekülgede arv dokumendis
2018-11-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist Kokku alla laetud
0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
maris1001 Õppematerjali autor

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

528
doc
0
docx
30
doc
90
pdf
80
doc
73
doc
937
pdf
291
doc





30 päevane VIP +50% ROHKEM

Telli VIP ja ole 30+14 päeva mureta

5.85€

3.9€

Oled juba kasutaja? Logi sisse

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto