Südame rütmihäirete referaat (2)

Sisukord
Sissejuhatus 3
Südame rütmihäirete kliiniline tähtsus 5
Südame rütmihäirete klassifikatsioon 6
Tahhüarütmiad 7
Siinustahhükardia 7
Kodade virvendus ja laperdus 8
Ventrikulaarne tahhükardia 9
Vatsakeste laperdus ja virvendus 10
Bradüarütmiad 10
Siinusbradükardia 10
Siinussõlme nõrkuse sündroom 11
Siinusatriaalne blokaad 12
Atrioventrikulaarne blokaad 12
Ekstrasüstoolia 14
Kokkuvõte 15
Kasutatud materjal 17

Sissejuhatus

Kui südame rütmi ja sagedust hinnata vaid pulsilaine registreerimise või südame kuulatluse varal , võiks südame rütmihäirena defineerida kõrvalekaldumist regulaarsest siinusrütmist (termin “siinusrütm” tähistab korrapärast südametalitlust, sagedusega 60-100/min). Vahel võib aga selline näiline normaalsus olla petlik , sest pulss näitab tegelikult südamevatsakeste tööd ning samal ajal võivad kojad hoopis kiiremini töötada. Samuti võib kardiogramm olla korras hetkel, mil inimene arsti juurde läheb, sest enamik rütmihäiretest esinevad hooti. Seega on üks võimalustest avastada rütmihäireid uurides patsiendi südametööd 24h jooksul kaasaskantava EKG-aparaadi abil (protseduuri nimetatakse Holter-monitooringuks).
Rütmihäireid liigitatakse aeglasteks ja kiireteks. Rütmihäireid, mis tekivad südamekoja tasemel, peetakse üldiselt healoomulisteks. Vatsakeste tasemel toimivad kiired kui ka aeglased rütmihäired on tunduvalt halvaloomulisemad. Kui tegu on aeglase rütmihäirega (südame löögisagedus alla 60 minutis), võib inimene minestada, tal käib pea ringi ning ta on nõrk või jõuetu.
Peamiselt haige ravimise aspektist lähtudes klassifitseeritakse südame rütmihäired kolme rühma:
1. Bradükardilised
2. Ekstrasüstoolia
3. Tahhükardilised
Südame rütmihäiretel on oluline tähtsus südamehaiguse avastamisel ja diagnoosimisel. Vahel on rütmihäire südamehaiguse ainsaks väljenduseks, kuid üksnes rütmihäire põhjal ei saa kunagi kindlalt öelda, millise haigusega täpselt tegu on. Kõige sagedasem rütmihäire on kodade virvendusrütmia – iga südamelöögi vahe on eri pikkusega. Virvendusarütmia kõige tavalisem põhjus on kõrge vererõhk. Pidev ülekoormus sunnib südant algul üksikuid vahelööke tegema, millele järgneb totaalne rütmi kaos .
Südame rütmihäirete vältimiseks, tuleb hoida oma süda tervena . Kontrollida, et vererõhk oleks normis , hambad korras ning kui mandlid on põletikulised, siis need välja opereerida. Südant tuleks pidevalt kontrollida, mitte oodata, kuni midagi juba korrast ära on. Vatsakeste tasandil võib rütmihäirete üheks põhjuseks olla ka infarkt ehk siis selle tagajärjel südamesse tekkinud armistunud koht, mis võib südame elektrisüsteemi segi keerata. Seetõttu tuleks kõik teha selleks, et infarkti ei tuleks ja süda oleks terve. Süüa vähem soolast ja rasvast toitu, võimalusel vältida stressi ning liikuda rohkem, sest paremat vahedit kui mõõdukas füüsiline koormus, ei ole.

Südame rütmihäirete kliiniline tähtsus

Südame rütmihäiretel on kolm kliinilist aspekti:

• Diagnostiline
  
• Hemodünaamikat halvendav
  
• Prognostiline - südameseiskust soodustav
  

Südame rütmihäiretel on oluline tähtsus südamehaiguse avastamisel ja diagnoosimisel. Rütmihäire näitab, et antud isikul on tõenäoliselt südamehaigus. Vahel on rütmihäire südamehaiguse ainsaks väljenduseks, ent pelgalt rütmihäire põhjal ei saa veel kindlalt öelda, millise südamehaigusega on tegemist. Rütmihäire on südamehaiguse suhtes mittespetsiifiline tunnus, nii nagu südamepuudulikkuse sündroomgi. Näiteks ekstrasüstoolia või atrioventrikulaarne blokaad võib tekkida müokardiidist, südame isheemiatõvest, kuid ka teistest südamehaigustest.
Mõne haiguse puhul võib siiski täheldada teatud rütmihäirete sagedasemat või iseloomulikku esinemist. Näiteks reumaatilise mitraalrikkega haigetel tekib lõpuks peaaegu alati kodade virvendus. Seevastu krooniline cor pulmonale kulgeb siinusrütmiga, kodade virvendus tekib harva.
Südame rütmihäiretel on otsene seos südamepuudulikkuse astmega, kuid südame rütmihäireid esineb ka tervetel, näiteks vagotoonikuil ehk treenitud sportlastel on PQ- intervall mõnikord pikenenud sedavõrd, et simuleerib I-astme A-V blokaadi. Niisugune blokaad kaob kehalisel koormusel koos südamesageduse suurenemisega, südamehaiguse korral aga blokaad ei muutu või hoopis süveneb. Üksikute ekstrasüstolite esinemine ei ole tavaliselt haigusliku tähendusega. Ekstrasüstolite sagenemist täheldatakse emotsioonide ja stressi puhul, eriti suitsetajatel ja sellega liialdajatel ning suurema hulga kohvi joomise järel. Nende tegurite kombineerumisel, eriti siis, kui lisaks tarbida alkoholi, on täheldatud isegi virvendusarütmia hoogusid, ilma, et saaks diagnoosida südamehaigust. On selge, et mainitud tegurid süvendavad rütmihäireid haigestumise korral.
Südame rütmihäireid loetakse ohtlikuks, kui nad halvendavad olulisel määral hemodünaamikat: kui nende sagedus on üle 160/min või alla 40/min või esineb kodade värskelt tekkinud virvendus või laperdus. Tõsise iseloomuga rütmihäirete hulka arvatakse ekstrasüstolid, kui neid on minutis üle viie.
Otseseks surma põhjuseks paljude südamehaiguste korral ongi südame rütmihäired.

Südame rütmihäirete klassifikatsioon

Südame rütmihäireid võib klassifitseerida elektrofüsioloogiliste parameetrite alusel erutustekke- ja juhtehäireteks. Paraku ei ole kliiniliselt võimalik rütmihäire mehhanismi tegelikult taandada eraldi erutustekke- või juhtehäireks, sest näiteks ventrikulaarsed ekstrasüstolid võivad tekkida nii automatismi suurenemisest, kuid ka impulsi taassisenemises kaudu, milles osaleb impulsi blokaad.
Peamiselt haige ravimise aspektist lähtudes klassifitseeritakse südame rütmihäired kolme rühma:
1. Bradükardilised häired
-siinusbradükardia
-siinussõlme nõrkuse sündroom
-siinusatriaalne blokaad
-atrioventrikulaarne blokaad
-intraventrikulaarne blokaad
2. Ekstrasüstoolia
-supraventikulaarne
-ventrikulaarne
3. Tahhükardilised häired
-siinustahhükardia
-kodade virvendus ja laperdus
-kodade tahhükardia
-atrioventrikulaarsed tahhükardiad
• A-V ühenduse tahhükardia
•A-V ühenduse tahhükardia lisajuhteteede kaudu
-ventrikulaarne tahhükardia
-vatsakeste laperdus ja virvendus
-preeksitatsiooni sündroom

Tahhüarütmiad

Siinustahhükardia

Siinustahhükardia ei olegi tõeline rütmihäire, vaid kompensatoorne rütm, mis on vajalik südame minutimahu suurendamiseks kehalise pingutuse ja stress -situatsioonide korral. Siinustahhükardia tekib ka ekstrakardiaalsetel põhjustel - aneemiast, hüpovoleemiast, hapnikuvaegusel ja palavikuhaigetel.
Ometi on siinustahhükardia südamehaiguste väga oluline tunnus, iseloomulik nimelt südamepuudulikkusele mistahes südamehaiguse korral. Näiteks ühel kolmandikul müokardi infarktiga haigetest tekib esimestel haiguspäevadel siinustahhükardia.

Kodade virvendus ja laperdus

Kodade virvendus on kõige sagedasem südame tõsiste rütmihäirete vorm. Esineb kahel kujul: hoogudena või püsiva seisundina. Virvendusarütmia tekib kõige sagedamini südame isheemiatõve ja müokardiidi korral. Peaaegu kõikidel mitraalriketega haigetel tekib teatud ajamomendil virvendusarütmia, mis on tingitud südamepuudulikkuse süvenemisest ja kodade venitusest. Virvendusarütmia võib tekkida ka ilma nähtava südamehaiguseta. Vallandavaks teguriks võib olla kehaline või vaimne ülepinge, alkoholi tarvitamine või infektsioonhaigus, näiteks gripp. Kodade virvenduse korral lakkab kodade korrapärane kokkutõmme ja sellega seoses ka pumbafunktsioon. Kodade sein tõmbleb väikeste aladena kaootiliselt, mistõttu südamevatsakeste täitumine diastolis on vaid passiivne,mis omakorda tingib minutimahu vähenemise keskmiselt 25-30% võrra. Seetõttu hemodünaamika halveneb ning katab organismi vajaduse vatsakeste müokardi rahuldava kontraktiilsuse korral vaid puhkeolekus . Kehalise pingutuse korral tekib kohe vereringe vaegus , mis avaldub hingeldamises või ajuvereringehäiretena. Kodade virvendusega võib kaasuda teisi rütmihäireid - ventrikulaarsed ekstrasüstolid, Hisi kimbu sääre blokaad. Kodade virvenduse tõsiseks tüsistuseks on ajuarteri emboolia ( insult ), mille esinemissagedus sõltub põhihaigusest. Vaatamata koormustaluvuse vähenemisele võivad virvendusarütmiaga haiged elada aastaid ja aastakümneid.
Kodade laperduse tunnuseks on kodade suur sagedus ning seda eristatakse kodade ektoopilisest tahhükardiast, mida esineb vähe nii südamehaiguste korral kui ka tervetel inimestel.
Kodade laperduse peamisteks põhjusteks on südame isheemiatõbi, reumaatiline südamekahjustus või kardiomüopaatia. Erinevalt kodade virvendusest, ei teki laperdus praktiliselt kunagi terve südamega isikuil. Kodade laperdus ei ole püsiv seisund - taastub kas siinusrütm või tekib kodade virvendus.

Ventrikulaarne tahhükardia

Ventrikulaarse tahhükardia elektrokardiograafiline diagnoos on küllaltki raske, sest sarnased muutused südametöös võivad esineda mitme teisegi tahhükardia vormi korral. Ventrikulaarse tahhükardia põhjuseks on kõige sagedamini südame isheemiatõbi, eriti äge müokardi infarkt, hüpertroofiline kardiomüopaatia, harvem teised südamehaigused. Ventrikulaarne tahhükardia tekib harva ilma tõsise südamehaiguseta. Ventrikulaarse tahhükardia esinemissagedust on raske hinnata, sest haige ise ei tunneta südamekloppimist. Holter meetodi abil on selgunud, et ventrikulaarse tahhükardia hood on enamasti lühiajalised ning pikemaajalised hood on harvad nähtused.

Vatsakeste laperdus ja virvendus

Vatsakeste laperdust registreeritakse EKG’ga harva põhjusel, et see rütmihäire on väga stabiilne. Läheb väga kiiresti üle kas siinusrütmiks või sagedamini vatsakeste virvenduseks. Haige seisund halveneb kiiresti, seda hemodünaamika tõttu, mille sagedus on 200/min.
Vatsakeste virvenduse puhul on südamekontraktsioonide sagedus 400-500/min, mis tähendab vereringe täielikku seiskumist. Pulss kaob hetkega, inimene kaotab 4-5 sek pärast teadvuse ja veidi hiljem võivad tekkida krambid . Harva võib vatsakeste virvendus iseeneslikult mööduda ja taastuda siinusrütm, enamasti lõpeb seisund letaalselt. Vatsakeste virvendust iseloomustavad väga ebakorrapärase amplituudiga lained. Vatsakeste virvenduse põhjuseks on südame infarkt või koronaarverevarustuse järsk halvenemine näiteks äkilise kehalise pingutuse või stress-situatsiooni tagajärjel, kuid ka ravimite toime ei ole välistatud. Vatsakeste virvendus on tavaliselt äkksurma üks peamistest põhjustest.

Bradüarütmiad

Siinusbradükardia

Siinusbradükardia on aeglane südametalitlus - 40-60/min, lastel alla 80/min. Siinusbradükardia võib esineda tervetel isikutel, sportlastel, vanematel inimestel ilma mingite vaevusteta, sest südamesagedus kiireneb neil koormuse puhul adekvaatselt. Siinusbradükardia võib sugeneda ka haigustest, nagu koljusisese rõhu suurenemine ning samuti ravimite mõju.

Siinussõlme nõrkuse sündroom

Siinussõlme nõrkuse sündroom (SNS) tekib siinussõlme kahjustuse ning selle automatismi nõrgenemise tagajärjel. Siinussõlme kahjustavad paljud haigused: südame isheemiatõbi, infektsioosne ja reumaatiline müokardiit, südamekodade arenguanomaaliate kirurgiline ravi. SNS võib esineda normaalse südamega noortel inimestel ja on sel juhul ilmselt paranenenud müokardiidi püsivaks jääknähuks. Töömuskulatuuri funktsioon taastub, kuid haige vaevused siinussõlme talitluse nõrkuse tulemusena tekkinud rütmihäiretest jäävad püsima.
SNS juhtivaks tunnuseks on siinusbradükardia sagedusega 40-59/min, vahel isegi aeglasem . Sageli kaasub bradükardiaga sinuatriaalne blokaad ja aeglase siinusrütmi foonil ekstrasüstolid. Bradükardia võib vahelduda kodade virvenduse, laperduse või kodade paroksümaalse tahhükardiaga (bradükardia-tahhükardia sündroom). Siinussõlme funktsiooni kustumisel võib tekkida virvendusarütmia, mille puhul on südamevatsakeste rütm ka aeglane - alla 70/min, vahel isegi 30-40/min. Niisugusel juhul ei taasta siinusrütmi ka elektriline kardioversioon. Sellest võib omakorda areneda südamepuudulikkus. SNS diagnoos on küllalt kindel tugeva siinusbradükardia korral, mis ei muutu oluliselt kehalisel pingutusel, või aeglase nodaalse rütmiga haigetel. Sageli on SNS puhul rütmihäire vaid perioodiline ning tavalisel elektrokardiograafilisel uuringul leitakse normaalne siinusrütm.

Siinusatriaalne blokaad

Siinusatriaalne blokaad on erutuse leviku häire siinussõlmelt kodadele, mis tähendab, et kojad ei depolariseeru. Blokaadi I astme korral erutuse levik siinussõlmest kodadele aeglustub, mida ei saa tavalisel EKG’l diagnoosida. Sisuliselt vastab sellele bradükardia. Blokaadi II astme korral ei juhita kõiki siinussõlmes tekkivaid depolarisatsioone kodadele, mis EKG’l väljendub nii kodade kui vatsakeste talitluse väljalangusena. III astme ehk täieliku sinuatriaalse blokaadi korral ei jõua siinussõlme impulsid üldse kodadele, mis vastab siinussõlme talitluse lakkamisel. Sinuatriaalse blokaadi põhjused on samad kui SNS puhul. Blokaadi kaugelearenenud vormi korral tekivad vahel küllalt pikad asüstoolia perioodid, mis väljenduvad ajuvereringehäiretena.

Atrioventrikulaarne blokaad

Atriventrikulaarse blokaadi nimetus tähistab erutuse leviku aeglustamist A-V ühenduses, Hisi kimbus või ka säärtes. A-V blokaad võib olla omandatud või kongenitaalne. Viimane esineb üsna harva, umbes pooltel juhtudest kaasub blokaadiga südame mingi muu arenguanomaalia. Anatoomiliselt puudub osa Hisi kimbust, häirele on iseloomulik sünnist alates aeglane südamesagedus, sagedased on ka sünkoobid ja äkksurm.
Omandatud A-V blokaadi põhjuseks on müokardiit, süsteemsed sidekoehaigused, bakteriaalne endokardiit , südame isheemiatõbi, kasvaja, ravimid ning operatsioonitrauma.
I astme A-V on ilma EKG uuringuta raske diagnoosida. Südame kuulatlusel võib täheldada südametooni nõrgenemist, mis võib johtuda vatsakeste kontraktsiooni nõrgenemise tõttu.
A-V blokaadi II astme korral ei jõua osa kodade impulsse vatsakestele. Haige läbivaatlusel võib leida juhuslikke pulsi või südametoonide pause, kuulda koja tooni ja kaelaveenide hoolikal vaatlusel leida pulsatsioone, mis ei vasta vatsakeste kontraktsioonile. Täpne diagnoos on võimalik EKG alusel. Kui kolm või enam kodade ilmpulssi ei jõua vatsakesteni, nimetatakse seisundit A-V blokaadi kaugelearenenud vormiks.
A-V blokaadi III astme ehk totaalse A-V blokaadi korral on erutuse ülejuhe kodadelt vatsakestele täiesti katkenud: kojad kontrahheeruvad siinussõlmest tulevatest impulssidest ja vatsakesed vatsakestes asuva keskuse juhtimisel. Totaalse A-V blokaadi puhul esineb tõsine hemodünaamikahäire minutimahu vähenemise tõttu, mis võib väljenduda isegi puhkeolekus. See areneb osalt kodade pumbafunktsiooni puudulikkusest, osalt südame võimetusest kohaneda tunduvalt suurema löögimahuga. Kehalisel koormusel peab minutimaht suurenema löögimahu arvel, mitte südamesageduse suurenemisest. Vähenevad neeru verevoolutus, tekib kalduvus naatriumi retentsiooniks. Selle tulemusena areneb A-V blokaadiga haigetel südame- ja neerupuudulikkus isegi varasema küllalt rahuldava müokardi funktsiooni korral. Totaalse A-V blokaadi diagnoosimine on lihtne: pulsisagedus on tavaliselt alla 40/min.
A-V blokaadi kulg ja prognoos sõltuvad põhjusest. Kongenitaalse blokaadi korral haigusnähud tavaliselt puuduvad või sõltuvad kaasuvast südamehaigusest. Omandatud blokaad on tavaliselt mööduv. Vanemas eas arenev ebaselge põhjusega blokaad on seevastu püsivama iseloomuga.

Ekstrasüstoolia

Ekstrasüstoolia ehk südame lisalöögid on südamevatsakeste üksikud kontraktsioonid mingi põhirütmi foonil. Ekstrasüstolid võivad lähtuda siinussõlmest või mõnest allpool asuvast südame erutusjuhte süsteemi osast.
Ekstrasüstolid jaotatakse:
1. Supraventrikulaarseteks, mis lähtuvad kodadest, A-V õhendusest või Hisi kimbust. Kodade ekstrasüstolid võivad esineda ka tervetel isikutel, kuid täiendav juhtehäire vatsakestes või siinussõlme suunas on iseloomulikum südamehaigusele.
2. Ventrikulaarseteks, mis lähtuvad Hisi kimbu säärest. Ventrikulaarsele ekstrasüstolile järgneb tavaliselt kopensatoorne paus , sest vatsakeste impulss juhitakse A-V sõlme, kus ta põrkub supraventrikulaarse impulsiga ja kustub. Kui vatsakeste impulss jõuab koguni siinussõlmeni, siis ei teki kompensatoorset pausi, vaid siinusimpulss ilmub varem. Ekstrasüstoolia sunnib aga mõtlema südamehaigusele, eriti kui nende sagedus kehalise koormuse ajal või järel suureneb. Ekstrasüstoolia on seda sagedasem ja tõsisema tähendusega, mida raskem on südamehaigus või südamepuudulikkuse aste. Ventrikulaarse ekstrasüstoolia diagnoosimine on lihtne - pulsi pulpatsioonil jääb löök vahele.

Kokkuvõte

Südame rütmihäireid võib defineerida kõrvalekaldumisena normaalsest siinusrütmist. Südame rütmihäireid klassifitseeritakse kolme rühma:
1. Bradükardilised
Siinusbradükardia on aeglane südametalitlus. Siinussõlme nõrkuse sündroom (SNS) juhtivaks tunnuseks on siinusbradükardia sagedusega 40-59/min, vahel isegi aeglasem. Sageli kaasub bradükardiaga sinuatriaalne blokaad ja aeglase siinusrütmi foonil ekstrasüstolid. Bradükardia võib vahelduda kodade virvenduse, laperduse või kodade paroksümaalse tahhükardiaga. Siinusatriaalne blokaad on erutuse leviku häire siinussõlmelt kodadele, kojad ei depolariseeru. Atriventrikulaarse blokaadi nimetus tähistab erutuse leviku aeglustamist A-V ühenduses, Hisi kimbus või ka säärtes. A-V blokaad võib olla omandatud või kongenitaalne.
2. Ekstrasüstoolia
Ekstrasüstoolia ehk südame lisalöögid on südamevatsakeste üksikud kontraktsioonid mingi põhirütmi foonil. Ekstrasüstolid võivad lähtuda siinussõlmest või mõnest allpool asuvast südame erutusjuhte süsteemi osast.
3. Tahhükardilised
Siinustahhükardia ei olegi tõeline rütmihäire, vaid kompensatoorne rütm, mis on vajalik südame minutimahu suurendamiseks kehalise pingutuse ja stress-situatsioonide korral. Kodade virvendus on kõige sagedasem südame tõsiste rütmihäirete vorm. Esineb kahel kujul: hoogudena või püsiva seisundina. Virvendusarütmia tekib kõige sagedamini südame isheemiatõve ja müokardiidi korral.
Kodade laperduse tunnuseks on kodade suur sagedus ning seda eristatakse kodade ektoopilisest tahhükardiast, mida esineb vähe nii südamehaiguste korral kui ka tervetel inimestel. Kodade laperdus ei ole püsiv seisund - taastub kas siinusrütm või tekib kodade virvendus.
Ventrikulaarse tahhükardia tekib harva ilma tõsise südamehaiguseta. Ventrikulaarse tahhükardia esinemissagedust on raske hinnata, sest haige ise ei tunneta südamekloppimist. Vatsakeste virvenduse puhul on südamekontraktsioonide sagedus 400-500/min, mis tähendab vereringe täielikku seiskumist. Pulss kaob hetkega, inimene kaotab 4-5 sek pärast teadvuse ja veidi hiljem võivad tekkida krambid. Harva võib vatsakeste virvendus iseeneslikult mööduda ja taastuda siinusrütm, enamasti lõpeb seisund letaalselt.
Südame rütmihäiretel on oluline tähtsus südamehaiguse avastamisel ja diagnoosimisel. Vahel on rütmihäire südamehaiguse ainsaks väljenduseks, kuid üksnes rütmihäire põhjal ei saa kunagi kindlalt öelda, millise haigusega täpselt tegu on. Südame rütmihäirete vältimiseks, tuleb hoida oma süda tervena, kontrollida seda pidevalt, mitte oodata kuni midagi kuskilt tunda annab.

Kasutatud materjal

Maramaa, S (1991) „Südame rütmihäired“ (Tartu)
http://arst.ee/?sid=25eae7a4b1945c4e02c878dff85fdd0c1&act=show_article&id=4944
http://www.tervispluss.ee/orb.aw?class=document&action=print§ion=24439