Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused (2)

5 VÄGA HEA
 
Säutsu twitteris

Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused

Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused

Inimene peab sigu põhiliselt  sealiha  saamiseks. Sigade kui lihaloomade omadused tulenevad
nende organismi eripärast. Sigu hinnatakse paljude tunnuste järgi. Tunnuseid, mis vahetult
iseloomustavad jõudlust (reproduktsioonivõime, nuumajõudlus ja lihaomadused), nimetatakse
majanduslikult kasulikeks. Peale nende on veel tunnuseid, mis on viimastega seotud, kuid neid
hinnatakse tihti silma järgi ja neile ei anta objektiivset arvväärtust ( eksterjöörkonstitutsioon , tervis).
Sigade majanduslikult kasulikud omadused tulenevad nende  bioloogilistest   iseärasustest .
1. Sigade suur viljakus. Viljakusest kõneldes eristatakse primaarset  viljakust , mis avaldub looma
võimes produtseerida teatud hulk valminud  sugurakke , ja sekundaarset viljakust, mida näitab looma
võimet sünnitada teatud hulk järglasi.  Sekundaarne  viljakus on primaarsest viljakusest madalam, sest
osa valminud munarakke jääb seemenduse korral  viljastamata  ja osa idulasi ning looteid hukkub
prenataalses arengustaadiumis. Primaarne viljakus näitab ainult, millisel määral võiks järglasi tekkida
emassugurakkude produktsiooni taustal. Eriti ilmekas on primaarse ja sekundaarse viljakuse
erinevus multipaarsetel (hulgipoegijatel) loomadel, eeskätt seal, kellel ligikaudu 60–70% vabanenud
munarakkudest areneb lõpuni ja sünnib elusate põrsastena. Meil  kasvatatavate  suurt valget ja eesti
peekoni tõugu sigade viljakus on keskmiselt 10–12  põrsast . Sigade viljakust mõjutavad mitmed
tegurid.
Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8­kuuselt ning
korraliku söötmise ja pidamise puhul (ööpäevased massi­iibed võõrutamisest kuni paaritamiseni

500–600 g ja enamgi) on nende kehamass 110–120 kg ümber. Et vabanevate munarakkude arv

ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja
emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. Arvatakse, et sellega on võimalik
esimest pesakonda suurendada kuni 3  põrsa  võrra. Pesakonna suurus võrdub munasarjadest
vabanenud ovotsüütide arvuga, millest on maha arvatud hävinud  munarakud , idulased ja looted.


Mainitud kaod sõltuvad emise puhul olulisel määral söötmisest ning intervallist poegimise ja
taastiinestumise vahel, s.o. emise bioloogilise  puhkeaja  pikkusest. Viimase optimaalseks pikkuseks
peetakse 5 nädalat (4–6). Liiga lühike  puhkeaeg  põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset
suremust . Viimane on omakorda tingitud nii endogeensetest teguritest (geneetiline  eelsoodumus ,
emaka  mahutavus , platsentaarpinna ulatus) kui ka eksogeensetest teguritest ( söötmine , pidamine,
nakkushaigused). Neist kõige tõhusam viljakuse  tõstmise  vahend on söötmine.
Poegimiste järgnevus ehk nende aastasagedus. Põrsaid kahekuustena võõrutades poegib emis
2 korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5­nädalaselt saab emiselt arvestuslikult 2,3 pesakonda aastas,
teisisõnu iga kahe aastaga saame ühe lisapesakonna.
Põrsaste aastaproduktsiooni füsioloogiliseks ja ökonoomiliseks optimumiks peetakse 24 põrsast.
Üle 12­põrsalised pesakonnad ökonoomsust ei tõsta, sest nendes on 6 nädala vanuseni elavate
põrsaste arv (võõrutatud põrsaste arv) tavaliselt väiksem kui 12­põrsalistes pesakondades. Nii ei
suuda siga ära kasutada oma absoluutset viljakust, mille mõõdupuuks on ühe inna kestel ovaaridest
vabanevad 8–18 (hiina sigadel maks. üle 40) munarakku. Tavaliselt on noored emised vähemviljakad,
3.–4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad.  Vanadel  emistel sünnib samuti vähem
põrsaid.

2. Suhteliselt lühike tiinusperiood. Emise kandeaja kestus on keskmiselt 111–117 päeva,

kõikudes 104–133 päevani._ Hiljavalmivatel seatõugudel on tiinus tavaliselt lühem (erinevalt
mäletsejalistest ja hobustest). Pesakonna suurus ja  loodete  sugu ei mõjuta praktiliselt emisel tiinuse
kestust. Ka ei sõltu kandeaja pikkus tavaliselt emise  vanusest . Mõned tähelepanekud on siiski selle
kohta, et vanematel emistel on väikeste kurnade korral kandeajad  pikemad . Emistel, keda peetakse
A­vitamiini ja karotiinivaesel ratsioonil, pikeneb kandeaeg 117–120 päevani.
3. Varavalmivus. Sead saavutavad suhteliselt  noores  eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku
(s.o.  tapa ­ või paaritus­)  küpsuse . Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud
kehamassi, peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis­pidamistingimustes on selleks kulunud 6–7
kuud (seega 180–210 päeva).  Vastsündinud  põrsastel kulub ainult 8 päeva, et oma  kehamass
kahekordistada (1–1,2_2–2,4 kg). Vasikatel kulub selleks aga 1,5 kuud. 2­kuuselt kaaluvad põrsad
15–20 kg ja 6–7­kuuselt on sünnimass suurenenud ligikaudu 100 korda.  Füsioloogiline   suguküpsus
saabub sigadel vahel juba 4–5­kuuselt. Sobivaks vanuseks esmakordsel paaritamisel on meie
seatõugudel 7…8 kuud, mil nende kehamass on 110–120 kg.
4. Kõrge tapasaagis (sigadel 75–85%, veistel 55–65%). Sigade tapasaagis oleneb toitumisest ja
kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem. Lihasigadel
kehamassiga 90–110 kg on tapasaagis 73–75%, 120–140 kg liha­rasvasigadel 75–77% ja hästi
nuumatud rasvasigadel 80–85%.

5. Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused.

Sealiha on peenekiuline, lihaskimbud  parajalt  rasvaga läbikasvanud, mistõttu on ta kulinaarselt
kõrgesti hinnatav. Sealiha sobib hästi konserveerimiseks, kuna selle maitseomadused soolamise ja
suitsutamise tagajärjel paranevad.
Sealiha on suurema kalorsusega kui teiste põllumajandusloomade ja ­lindude liha (tabel 2).
Tabel 2. Erinevate lihaliikide keemiline koostis (%)
Loomaliik  Valk  Rasv   Mineraalained  Vesi 100 g liha
kalorsus  kJ
Veiseliha  18,9–20,2 7,0–19,4 1,0–1,1 67,7–71,7 602–782
Lambaliha  15,3–20,8 9,0–31,0 0,8–0,9 52,9–69,3 687–1470
Sealiha 11,7–17,0 27,8–49,3 0,6–1,0 38,4–54,2 1322–2046
Kanabroileriliha 17,6–19,7 5,2–14,4 0,9–1,1 64,8–74,2 534–933

6. Hea söödaväärindus. Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks

peekoninuumal kulunud keskmiselt 3–3,5 kg. Majandusliku näitajana kasutatakse ka söödakulu 1 ts
liha tootmiseks, arvestades farmi kõikide sigade (kaasa arvatud sugusead) söödakulu. Sel korral
mõjutab söödakulu suurust peale sigade vanuse, söödaratsiooni koostise ja struktuuri,
pidamistingimuste jt. faktorite ka sugusigade kasutamise efektiivsus.
_ Poegimiste planeerimisel arvestatakse tavaliselt 115-päevase tiinusperioodiga.
28
Maailma parimates seakasvatusriikides toodetakse sealiha väga kõrge efektiivsusega. Näiteks
toodi 1985. aastal Eestisse Inglismaalt noori sugukulte, kelle juurdekasv oli orienteerivalt 1200 g ja
söödaväärindus 2,0 kg.
Sea kehamass

100 kg
puhas kehamass seedetrakti sisaldis
95 kg 5 kg

lihakeha   seede ­,  hingamis ­,  suguelundidveri

73 kg 22 kg
poolkered pea, jalad söödavad osad mittesöödavad osad
65 kg 8 kg 4 kg 18 kg

pehmik  luud  nahk

55 kg 7 kg 3 kg
Joonis 1. Sajakilose sea koostis

7. Sead on kõigesööjad. Sead tarbivad,  seedivad  ja omastavad mitmesuguseid taimseid ja
loomseid söötasid, samuti kõiksuguseid toidujäätmeid, mistõttu neid saab pidada väga erinevates
söötmistingimustes.
Sigade seedeaparaadi töö iseärasus seisneb üldjoontes järgmises. Sööda süsivesikute
seedumine algab juba  suus  süljes  sisalduvate  fermentide ptüaliini ja maltaasi toimel. Täiskasvanud
seal moodustub päevas 10–15 liitrit sülge. Sülje kogus sõltub sööda konsistentsist: kui söödetakse
vedelat sööta, eritub sülge vähe, kuiva sööda  kasutamisel  rohkem. Mao kardiaalses osas toimub
süsivesikute  lõhustumine  nii süljest pärinevate fermentide kui ka taimsetes söötades sisalduvate
fermentide mõjul. Maos toimib peamiselt  proteolüütiline   ensüüm   pepsiin . See moodustub esialgu
inaktiivse pepsinogeenina, kuid muutub HCl mõjul pepsiiniks.  Pepsiini  toimel lõhustub söödavalk
peptiidideks. Täiskasvanud sea  magu  võib mahutada kuni 8 liitrit vedelikku. Sigade maonõre on
happeline, pH on maos 1–2. Maonõret tekib kuni 6 liitrit ööpäevas ja selles on 0,3–0,4% vaba
soolhapet.
Süsivesikute lõhustumine toimub maos tavaliselt kuni 1,5–2 tundi peale söötmist, kuni küümus
imbub soolhappega läbi. Edasine süsivesikute lõhustumine toimub  peensooles . Tärklis lõhustub
glükoosiks, sahharaasi toimel lõhustub  sahharoos  samuti lihtsuhkru molekulideks. Tärklise seeduvus
sõltub tärklisetera ehitusest. Teravilja ja keedetud kartuli tärkliseterad seeduvad sea peensooles
hästi,  toore  kartuli tärkliseterad jäävad aga peensooles osaliselt seedumata, sest nende pealispind
on _­amülaasi suhtes resistentne. Kartuli keetmisel (resp. aurutamisel) see  resistentsus  kaob.
Mikrobiaalne seede toimub umbsooles ja käärsoole proksimaalses osas. Mikroobidest
domineerivad sea seedekanalis  streptokokid  ja  laktobatsillid . Mao kardiaalses osas tekkivatest
hapetest  moodustab  piimhape  66–80 molaarprotsenti, seevastu  jämesooles  domineerivad äädik­,
või­ ja propioonhape.
Kui seale antakse rohkesti toorest kartulit, mille tärkliseterad seeduvad peensooles halvasti,
intensiivistub jämesooleseede. Uurimuste järgi on toore kartuli söötmisel sigadel umbsooles
mikroobe  ja nende produtseeritud  happeid  ligikaudu 3 korda rohkem kui aurutatud kartuli söötmisel.
Tselluloosi mikrobiaalne lõhustumine sõltub sellest, kui tugevasti on  tselluloos  ligniiniga seotud. Kui
sööta täiskasvanud sigadele lisaks tavalisele ratsioonile puhast tselluloosi, siis seedub sellest 
nimetamisväärne osa, kui aga anda toorkiurikast sööta, kus tselluloos on ligniiniga seotud, jääb suur
osa tselluloosist seedumata. Siga suudab toorkiudu omastada siiski vaid piiratud koguses.

Imetavate emiste pidamine

Poegimissigala peab kindlustama nii emistele kui põrsastele optimaalsed  elamistingimused , sest
emiste  piimatoodang  oleneb oluliselt ka  keskkonnatingimustest . Ebasoodne  sisustus  ja  mikrokliima
on emisele stressoriks – emised muutuvad rahutuks,  alaneb  lümfisüsteemi aktiivsus, suureneb
neerupealiste hormooni  eritus , veres alaneb  albumiinide  ja tõuseb gammaglobuliinide sisaldus,
langeb eosinofiilide sisaldus. Nende agensite mõjul väheneb emiste kehamass, kahjustuvad
kaksteistsõrmiksoole  ja mao  limaskest  ning neis tekivad haavandid.
Imetavale emisele optimaalsete pidamistingimuste  loomiseks  peame tundma ja arvestama tema
käitumist ja harjumusi. Et põrsad imevad väga tihti (umbes iga tunni järel), siis suurema osa
ööpäevast imetavad emised lamavad. Siit järeldub, et õigesti kujundatud lamamisase on väga suure
tähtsusega. Emise lamamisala põrand peab olema soe ja kuiv ning latris pidamisel sulu ülejäänud
pinnast vähemalt 5 cm kõrgem. Sulu pinna minimaalne suurus sõltub imetamisperioodi pikkusest –
30­päevaste põrsaste võõrutamisel vähemalt 4–5 m2, kahekuuselt võõrutamisel 6,0–7,5 m2. Sigade
kahefaasilisel üleskasvatamisel (poegimissigalast viiakse põrsad edasi nuumsigalasse, võõrdesigalat
ei ole), kui põrsaid peetakse pärast emise äraviimist samas sulus vähemalt 90 päeva vanuseni, peab
emise  sulg  olema piisavalt suur ja söödafronti ühe pesakonna võõrdepõrsastele vähemalt 1,2 m.
Kahefaasilist pidamist kasutatakse juhul, kui puudub nõuetekohane võõrdepõrsaste sigala,
imetamisperiood on 60 päeva või poegimiste kestus voorus venib üle kahe nädala. Viimasel juhul
jäetakse varem sündinud põrsad poegimissulgu seniks, kuni hiljem sündinud põrsad saavutavad
võõrutamiseks sobiliku kehamassi ja vanuse.
Põrsastel peab olema pidevalt vaba juurdepääs emise juurde. Emise ja põrsasulu vaheline  piire
olgu põrsastele läbitav, kusjuures ava kõrgus  põrandast  ei või varavõõrutusel olla väiksem kui 25 cm,
hilisemal võõrutamisel 28 cm. Latriga sulus peavad põrsad  pää sema emise juurde mõlemalt poolt
emise  udara  pikkuse ulatuses. Sulus peab põrsaste äramagamise oht olema  viidud  miinimumini.
Emise vabalt pidamisel esineb põrsaste äramagamist peamiselt sünnijärgsel kolmel päeval, pärast
10. elupäeva seda tavaliselt ei juhtu. Emise latris pidamisel tuleb ette põrsaste äramagamist nende
kolme nädala vanuseks saamiseni – latris pidamisel muutuvad emised mahaheitmisel hooletuks.
Põrsaste äramagamise vältimiseks vabasulus tuleb kasutada tõkkeid, vältimaks emise lamamist
vahetult vastu piiret. Tõkkeks on sobiv kasutada metalltorusid, mis paiknevad piirdest 17–20 cm
kaugusel ja põrandast 20–25 cm kõrgusel.
Emise latris pidamine on soovitatav ainult varavõõrutamise korral. Latris pidamisel on pesakonna
kasv ebaühtlasem, võõrutamise ajaks on alaarenenud põrsaid tavaliselt rohkem kui emise vabalt
pidamisel. Selle tingivad udara saastatusega kaasnevad  haigestumised . Esmaspoegijatel emistel
väheneb latris pidamisel isu ja nende piimakus alaneb 4–5%. Vabalt pidamisel on emiste udarad
puhtamad ja põrsastel esineb vähem tervisehäireid.
Üldjuhul söödetakse imetavaid emiseid puderja söödaga. See eeldab, et emise küna asub
söödakäigu ääres, ulatudes servaga söödakäiku. Põrsaste lisasöötmiseks kasutatakse tavaliselt
kuivsöödakünasid, mis ei pea olema nii pikad, et kõik põrsad korraga sööma mahuksid, sest vabalt
eesolevat sööta ei tarbi põrsad üheaegselt. Teine võimalus on anda põrsastele puderjat sööta, siis
peab söödaküna olema nii pikk, et kõik põrsad korraga sööma saaksid tulla (vähemalt 1,2 m). Küna
peaks asetsema söödakäigu ääres, et põrsaid oleks kergem sööta.
Põrsaste lamamisala peab olema kompaktne, pindalaga mitte alla 1 m2, et kõik põrsad saaksid
korraga kiirguri all olla ( pikal  ja  kitsal  alal ei mahu kõik põrsad kiirguri alla). Lamamisalal paikneb
lisasoojusallikas (soojuskiirgur) või on soojendatav lamamisala põrand ( elekterküte ). Lisasoojus on
tähtis põrsaste arengule eriti esimestel elupäevadel, mil nende võime kehatemperatuuri säilitada ja
34
reguleerida on piiratud. Kahenädalastel põrsastel on juba hästi arenenud  termoregulatsioon . Selle
tagab naha  soojusisolatsiooni  suurenemine. Vastsündinul põrsal on kehas rasva ainult 1–2% ja
sellest suurem osa on struktuursete lipiididena, mistõttu ei saa seda rasva energiaallikana kasutada
ja  põrsas  ei suuda ise oma kehatemperatuuri hoida. Kahenädalase põrsa kehas on rasva juba 15%
(põhiliselt nahaaluse rasvkoena). Kahenädalasel põrsal on paranenud ka nahapinna ja kehamassi
suhe. 1 kg kehamassi kohta tuleb 2­nädalasel põrsal 550 cm2 nahapinda, vastsündinud põrsal
900 cm2. Oluline on lamamisala eraldatus söötmisalast ning põrsaste roojamise ja urineerimise
kohast, siis saavad põrsad sellel rahulikult puhata ja nende “pesakoht” on soe ja puhas. Lamamisala
põranda temperatuur olgu 30–32 °C, õhu  relatiivne  niiskus 60–70% ja õhu  liikumiskiirus  mitte üle
0,15 m/sek. Tõmbetuule vältimiseks tuleb lamamisalal kasutada tihedaid piirdeid. Tihedate piiretega
võiks eraldada ka naabersulud. Et emis saaks põrsaid jälgida, olgu vahepiire emise ja põrsaste
lamamisala vahel läbipaistev. Põrsaste kasvamisel alandatakse lamamisala temperatuuri
soojuskiirguri kõrgemale tõstmisega.


Poegimissigalas on tingimata vajalik vähese allapanu, 1,5–2,0 kg/päevas, kasutamine. Allapanu
kindlustab kuiva ja puhta põranda, tagab pehme, sooja ja mugava lamamisaseme nii emistele kui
põrsastele, vähendab loomade haigestumist. Allapanu tuleb vahetada või uuendada iga päev. Sulu
konstruktsioon  peab võimaldama lamaval emisel vabalt jälgida puhkealal olevaid põrsaid. On oluline,
et seejuures ei ole emis sunnitud viibima sõnnikualal või tagumise poolega söödaküna suunas.
Viimasel juhul reostab ta küna ja selle ümbruse ning lõpptulemuseks on kogu sulu mustumine ja
emisel on  udar  pidevalt määrdunud. Sulg peab kindlustama loomade  ratsionaalse  ja mugava
hooldamise. Seatalitaja töö lihtsustamiseks peab sulul olema piirkond, kuhu põrsad ajutiselt eraldada.
Põrsaste  sulgemine  sellele  alale  võib toimuda kas spetsiaalse luugi või värava abil, aga samuti
teisaldatava piirdega. Põrsaste alale peab talitaja pääsema igast teeninduskäigust (nii söötmis­ kui
sõnnikukäigust) ja emiste alale vähemalt ühest teeninduskäigust. Tavaliselt on põrsaste ala piiratud
madala aiaga, kust talitaja hõlpsasti üle saab astuda. Nii emise kui põrsaste künasid peab saama
puhastada, ilma et oleks vaja sulgu minna. Sulu piirded ja konstruktsioon ei tohi raskendada sõnniku
koristamist ja sulu põranda puhastamist. Emiste latris pidamisel kulub sulu puhastamisele rohkem
aega, sest latris pidamisel satub roe latri keskele ning maha heites saastub emise udar. See sunnib
talitajat latriga sulgu sagedamini puhastama. Lisatööd nõuab ka emise udara pidev puhastamine.

Emisepiim, piimakus ja seda mõjutavad tegurid


Emisepiim rahuldab esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee
ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks.
Vastpoeginud emis produtseerib ternespiima, mis erineb oma koostiselt normaalpiimast, sest
selles on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C­vitamiini, vähem aga rasva ja
piimasuhkrut.
Sündinud põrsa soolte sisepind on kaetud soolepigiga (mekoonium). Selle eemaldumist
soodustavad ternes olevad  mineraalsoolad , eriti magneesiumisoolad, ja põrsaste seedetegevus
normaliseerub alles pärast soolepigi eemaldumist.
Oma koostise tõttu on ternespiim vastsündinud põrsale esimestel elupäevadel asendamatu  sööt .
Poegimisel on parem põrsaid lasta imema kohe, ilma et oodataks ära teiste pesakonnakaaslaste
sündi. Mida rutem saab põrsas sünni järel ternespiima, seda suuremad on tema ellujäämise šansid.
Pealegi mõjub põrsaste imemine ka poegivale emisele stimuleerivalt ja  sünnitus  kulgeb tavaliselt
kergemini. Juhul kui põrsad kasti korjata, hakkavad nad seal nälja tõttu varsti häälitsema ja see
ärritab tihtipeale emist. Ternespiima omadusi tuleb arvestada ka vastsündinud põrsaste teise emise
juurde paigutamisel. Parem on, kui põrsad saavad enne ümberpaigutamist ternespiima oma emalt.
Põrsaste kasvu ja arenemist mõjutavad piima hulk ja selle koostis. Toitainete­, eriti  rasvasisaldus
võib emiste piimas kõikuda kahekordselt. Põrsad kasvavad normaalselt, kui nad saavad emisepiima
esimestel päevadel 125–150 g, hiljem 500–600 g päevas, 1 kg  juurdekasvu  kohta kulub 2,5–5 kg
piima (emisepiima koostis võib tugevasti varieeruda).

Põrsaste rauatarve, jootmine ja lisasöötmine


Põrsaste rauatarve. Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5–7 mg rauda päevas. Emisepiim
(2,4 mg/kg) ei rahulda põrsaste rauatarvet. Juba esimese elunädala lõpul tekib põrsastel rauavaegus,
mis põhjustab aneemiat. Rauda vajab põrsas vere  hemoglobiini  moodustamiseks, mis on
erütrotsüütide peamine  koostisosa . Põrsaste vere normaalne hemoglobiinisisaldus on 10–12 g/dl.
Selle vähenemine 8 grammini põhjustab aneemiat, suuremal  vähenemisel  põrsas hukkub. Juba
esimesel elunädalal tekib põrsal rauavaegusest tingitud  aneemia . Põrsa nahk kaotab roosaka
varjundi, muutub kahvatuks, halliks, karv on sassis.
Aneemilised põrsad liiguvad vähe, imevad loiult ja on isutud. Tugevalt  väljakujunenud  aneemiaga
kaasneb tihti  kõhulahtisus , põrsad hingeldavad, muutuvad  haigustele  vastuvõtlikuks ja hukkuvad.
Haiguse läbipõdenud põrsaste areng aga pidurdub.
Aneemiat süvendab ka tiinete ja imetavate emiste söötmine ühekülgse ratsiooniga, mis ei rahulda
nende proteiini­, mineraalelemendi­ ja vitamiinitarvet. Peab aga mainima, et ka emise
normidekohasel söötmisel ei suurene emisepiima rauasisaldus sedavõrd, et see tagaks põrsaste
täieliku rauatarbe.
30
Põrsad kasvavad kiiresti ja seega on nende rauatarve suurem kui teiste liikide noorloomadel.
Rauatarbe rahuldamiseks süstitakse põrsastele 2.–4. elupäeval rauapreparaate, mis rahuldab põrsa
rauatarbe selle ajani, mil nad hakkavad sööma lisasööta. Kui põrsaid hakatakse lisasöödaga söötma
suhteliselt  hilja  (alles 2. elukuul), tuleks rauapreparaati süstida veel üks kord.
Aneemia esineb sigalas kasvavatel põrsastel. Kui imetavaid emiseid peetakse suvelaagris,
tuhnivad põrsad mulda, kust saavad rauda. Rauapreparaatide puudusel tuleb varuda murumättaid ja
panna põrsastele sulgu.
Põrsaste rauatarvet on võimalik rahuldada ka joogivette lisatud rauasooladega. Et need joogivees
ei sadestuks, tuleb lahus stabiliseerida viinhappega. Pangetäie vee kohta tuleb võtta 10 g viinhapet
ja 15 g raudsulfaati. Rauavett joodetakse künast ja seda vahetatakse paar korda päevas. Raua
manustamine  udarale määrituna või põrsastele suhu antuna on töömahukas ja ei õigusta end.


Põrsaste jootmine . Põrsad vajavad vaatamata piima veerikkusele ka vett. Ainult emisepiimaga ei
ole võimalik rahuldada põrsaste veetarvet. Vett peavad nad saama alates 4.–5. elupäevast soovi
järgi. Vee puudusel tekib põrsastel janu ja nad hakkavad imema virtsa, mis kahjustab nende tervist,
ning põrsad haigestuvad, känguvad ja võivad ka lõppeda.
Põrsad võivad juua puhast keetmata vett puu­,  metall ­ või plastmasskünast, mida nad ei saa
ümber lükata. Küna tuleb puhastada ja selles vett vahetada vähemalt 2 korda päevas. Uutes
seafarmides kasutatakse ka nippeljootureid. Künad või jooturid tuleb paigutada sõnnikukäigu äärde,
et mahaaetud vesi ei märgaks sulu põrandat, eriti põrsaste lamamisaset.
Kui põrsastele hakatakse andma vedelat sööta, kulub vett vähem, kuid puhas  joogivesi  peab
pidevalt saadaval olema. Tavaliselt joodetakse põrsaid pärast söötmist. Kuivsöödaga söötmisel
peavad põrsad saama vett soovi järgi.
Põrsaste imetamine . Vastsündinud põrsad peavad saama imeda kohe, kui nad selleks juba
võimelised on. Sel teel saavad põrsad ternega mitte ainult toitefaktoreid, vaid ka antikehi. Et põrsaste
mao maht on väike (1. elupäeval 25–40 cm3) ja saadud piim, mida on vähe, valgub ruttu soolde
(1 tunni jooksul 60% ja 2 tunni pärast 90% saadud piimast), siis peavad põrsad algul iga tunni järel
imema. Selleks tuleb kindlustada põrsastele vaba pääs emise juurde alates sünnist. Esimestel
elupäevadel õpivad põrsad imema kindlat  nisa  (nisapaari). Tugevamad ja suuremad põrsad valivad
tavaliselt esimesed nisad. Et nende nisade piimakus on suurem, siis kasvavad sealt imevad põrsad
kiiremini, tagumisi nisasid imevad põrsad jäävad aga kasvus maha.
Kui põrsaid on rohkem kui emisel nisasid, tuleb nisata jäänud põrsad paigutada selle emise alla,
kellel on mõni nisa vaba. Seda tuleb teha üsna ruttu, sest need nisad, mida põrsad ei ime, lakkavad
piima produtseerimast. Väga suurearvuline pesakond tuleb jagada kaheks ja lasta imema
kordamööda, lisaks tuleks aga anda lehmapiima.
Emisel kõigub nisade arv 6 kuni 20 (3–10 paari). Nisade arv võib emisel olla ka paaritu, s.o.
vasakul või paremal pool ei pruugi olla ühesugune arv nisasid. Iga nisa funktsioneerib autonoomselt
ja ei ole seotud teiste nisadega. Sigade valiku tegemisel tuleb arvestada, et nisade arvu  päritavus  ei
ole suur. Päritavuskoefitsient h2 nisade arvul on 0,1–0,2. Enamiku tõugude standardiga on nisade
lubatud miinimumpiiriks kehtestatud 12, s.o. vähemalt 12 nisaga sigu valitakse sugusigadeks.
Sea udarasse voolab veri kahe arteri kaudu. Udara näärmekoe esimest poolt toidab unearter ja
tagumist osa kõhuaort. Nii udaraarterid kui ­ veenid  on omavahel anastomoseerunud (ühendatud),
mistõttu emise  lamades  ei teki kunagi verepaisu.


Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine


Võõrdepõrsaste pidamine
Põrsaste üleskasvatamine võõrutusest kuni nuumale panekuni on oluline etapp sealiha tootmise
tehnoloogilises protsessis. Emast ilmajäämine, söötmistüübi muutumine koos sigalate vahetusega ja
ümbergrupeerimine – need on  stressorid , mis  toimivad  negatiivselt võõrdepõrsaste adaptatsioonile
uutes tingimustes. Tulemuseks on kasvuenergia tunduv alanemine kuni haigestumise ja suremiseni.
Stressorite negatiivse toime vähendamiseks tuleb luua optimaalne sigala mikrokliima, nõuetekohane
sulg ja tagada õige söötmine.
Võõrdepõrsad peetakse rühmasulus, mis on ette nähtud 30–120 päeva  vanuste  põrsaste
kasvatamiseks, s.o. põrsastele kehamassiga 6–45 kg. Optimaalne võõrdepõrsaste arv sulus võib
ulatuda 20­ni, suurema arvu puhul alaneb nende kasvuhoog. Olenevalt sigade arvust sulus ja sigade
kehamassist leitakse õige sulupinna, sulusügavuse ja künafrondi suhe. Liigne sulupind reostatakse,
suureneb tööde maht sõnniku koristamisel ja sigala tootmispinda kasutatakse ebaratsionaalselt.
Normist väiksema sulupinna korral ei ole tagatud mugavaid lamamis­ ja söömisvõimalusi ning põrsad
häirivad  pidevalt üksteist. Sulu suuruse  valikul  on soovitatav lähtuda tabelis 17 toodud andmetest.
Tabel 17. Sulupinna suurus ühe võõrdepõrsa kohta, m2
Näitaja Kehamass kg

20 30 40 50
Sulu kogupind 0,30 0,35 0,41 0,46
sh. lamamisala 0,15 0,20 0,26 0,31

sõnnikuala 0,15 0,15 0,15 0,15
Puhkealaks valivad võõrdepõrsad tavaliselt vaikse, valguse eest varjatuma ala sulus; roojamiseks
aga külmema ja valgema ala. Lamamisala vahepiirded tuleb teha läbipaistmatud, ülejäänud aga
läbipaistvad. Kui lamamisala on vahetult söödaküna või söödaautomaadi ees, häirivad küna juures
käivad loomad lamavaid põrsaid. Lamavate loomade  häiritus  on suurem ka kitsaste (sügavate)
35
sulgude  korral. Lamamisala on puhtam, kui see on sõnnikualast piirdega eraldatud. Sõnnikuala
minimaallaiuseks on 80 cm, see võimaldab sigadel end sõnnikualal vabalt ümber keerata.
Künast söötmisel peavad kõik sead mahtuma samaaegselt küna äärde sööma. Ühele
võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m ja fassongküna (söödaküna on kas
ringi­, ovaali­ või tilgakujuline ja paikneb sulus) korral 0,15 m. Groba 20 söödaautomaadiga saab
sööta kuni 16 siga, 20­põrsalisse sulgu tuleks panna 2 söödaautomaati. Vaba juurdepääsu
söödakünale söömise ajal kindlustab 1,1 m laiune ala küna serva ja tema vastas asuva piirde vahel.
Fassongküna kasutamisel võib vahemaa olla kuni 0,8 m. Universaalne sulg võimaldab ette anda nii
vedel­ kui ka kuivsööta. Söötade etteandmiseks  mobiilsete  vahenditega peab küna paiknema
söödakäigu ääres ja olema sulurea kogu ulatuses pidev. Talitamine on lihtsam, kui sulg võimaldab
küna puhastada ilma sulgu sisenemata. On täheldatud, et sead püüavad oma sulgu naabersulgudest
eraldada roojamisalaga. Seepärast on otstarbekam teha lamamisala piirded läbipaistmatud,
sõnnikuala piirded aga läbipaistvad. Sellises sulus roojavad sead peamiselt sõnnikualale ning
lamamisala säilib suhteliselt puhtana. Seatalitaja peab saama igasse sulgu siseneda ning loomi sisse
ja välja ajada vahetult teeninduskäigust. Sigade ajamine peaks aga toimuma sõnnikukäigust. Kui
sulu sügavus on üle 3,5 m, on sigade  jälgimine  ning hooldustööde tegemine raske. Eeltoodud
tingimuste  täitmine  loob eeldused võõrutusjärgsel kasvuperioodil sigade normaalseks kasvuks ja
arenguks.

Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul


Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende
reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised
põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui
imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia - ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga
omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal.


Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks,
imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus.

Vabade ja tiinete emiste söötmine ja pidamine


Vabade ja tiinete emiste ning kultide pidamine
Vabadele  ja tiinetele emistele optimaalsete pidamistingimuste loomine eeldab nende
käitumisharjumuste tundmist. Võõrutusjärgselt on emised  rahutud . Rühmasulus  peetavad
vastvõõrutatud emised kaklevad alluvusvahekordade paikapanemiseks._ Vabad emised eelistavad
lamada üksteise lähedal lamamisalal. Pärast tiinestumist jäävad emised rahulikumaks ja lamavad
rohkem. Enam meeldib emistele lamada küljel.
Tiined emised saavad üksikpidamisel ühtemoodi süüa ja nende pesakonnad on ühtlasemad
võrreldes rühmasulus peetutega ning nendel on ka põrsaste sünnimass suurem. Vabu ja tiineid
emiseid peetakse ka individuaalsulgudes. Individuaalne söötmine tiinusperioodil avaldab mõju emiste
piimaproduktsioonile imetamisperioodil. Emiste piimakus (põrsapesakonna mass) suureneb ja
põrsaste  hukkumine  väheneb.
Emiste latter on normaalselt 0,55–0,65 m lai, kusjuures nooremiste tarvis vajatakse kitsamaid
(0,55 m) latreid, sest liiga laias latris olles pöörab emis end tihti ümber.
Tiinete emiste söötmine normeeritult  vähendatud  söötmisnormidega on võimalik, kui iga emis on
kindlustatud söötmiskohaga. Emis sööb ära 2 kg jõusööta 8–26 minutiga. Tiinete emiste söötmise
organiseerimisel tuleb selle faktiga arvestada ja probleemi ei teki siis, kui emiseid saab sööta
individuaalselt. Osaliselt saab seda arvestada ka siis, kui rühmasulus on söötmiskohad eraldatud
vahepiiretega – sellega kindlustatakse igale emisele ettenähtud söödakoguse  kättesaamine . Et
emised söövad oma söödakoguse ära erineva ajaga, on nende rühmasulus pidamisel hädavajalik
söötmise momendil kõikide emiste vaba juurdepääs söödakünale. Vastasel juhul sööb osa emiseid
teiste sööda, ise seejuures rasvudes ja muutudes suguloomana kõlbmatuks. Küna serva ja piirde
vaheline kaugus peab olema vähemalt 1,8 m, et emised saaksid normaalselt süüa.
Emised eelistavad enamiku (80%) magamisajast olla lamamisalal, harvem sõnnikualal.
Normaalne lamamisala emise kohta ei tohi olla alla 1,1 m2. Lamamisala hoiavad emised puhta, kui
see ei paikne küna ja sõnnikuala vahel.  Kuival  ja soojal lamamisalal eelistavad emised lamada
üksteise lähedal ja nad on puhtamad. Külm ja libe põrand põhjustab vabadel ja tiinetel emistel
traumasid, mis omakorda tekitab aborte ja suurendab embrüonaalset suremust.
Rühmasulus pidamisel on oluline emiste arv sulus. Üldistades katsete tulemusi, loetakse
optimaalseks paigutustiheduseks 4–10 emist sulu kohta. Liialt palju emiseid sulgu pannes ei kujune
välja normaalseid alluvusvahekordi ja sead on stressis kogu selle aja, millal neid koos peetakse.
Normaalne  asustustihedus  kindlustatakse, kui sulu pind emise kohta rühmasulus on vähemalt 1,9 m2
(künata) ja üksikpidamisel 1,4 m2 (künata). Vabade ja tiinete emiste sulg peab olema selline, et
söötade etteandmine oleks lihtne. Künale peaks olema juurdepääs kogu ulatuses ja see peaks olema
võimalik sulgu minemata, siis on lihtne emiseid sööta ja künasid puhastada. Igale emisele tuleks
arvestada 0,4–0,5 m künafronti.
Sõnnikukoristus on töömahukas. Selle töö juures tuleb püüda vältida emiste liigset häirimist.
Vabade ja tiinete emiste sigalas või sektsioonis toimub emiste inna määramine, nende
paaritamine (kunstlik  seemendamine ), tiinuse  kindlakstegemine , korduspaarituste  läbiviimine  jne.
Igasse sulgu peab saama siseneda vahetult teeninduskäigust ja emiste sulgu ja sulust välja ajamine
olgu lihtne.
Pärast põrsaste võõrutamist hakkavad emised uuesti indlema juba 4–7 päeva pärast. Mitte
kõikidel emistel ei väljendu ind ühesuguse aktiivsusega. 90% juhtudel on inna kindlakstegemine
küllalt kerge. Inna ilmnemisel ja õige tiinestamisaja määramisel on oluline kontakt kuldiga. Kult mõjub
soodsalt inna ilmnemisele. Järelikult võõrutusjärgselt inna karakteerseks ilmumiseks peab sulg
võimaldama emistel pideva kontakti kuldiga. Ka kunstliku seemendamise rakendamisel peab vahetult
pääsema emiste sulust kuldi sulgu, et proovikuldiga kindlaks määrata paigalseisurefleksi olemasolu. 
Kunstlikul seemendamisel on vajalikuks osutunud emise  fikseerimine . Eelistatav on sulg, mis seda
võimaldab emise latrisse panemisega või mõne seadme abil. Põhikarja täienduseks on nooremiseid
soovitatav kasvatada oma karjast, sest nad on immuunsed antud seafarmi  mikrofloora  suhtes ja see
on ka majanduslikult tasuvam. Sulgu paigutatakse 10 nooremist ja sulupinda olgu 10% enam kui
_ Raskete traumade vältimiseks tuleks ühte sulgu panna sarnases konditsioonis olevaid
üheraskuseid emiseid.

33
samaealistel nuumikutel. Ülejäänud zootehnilised nõuded nende sulgudele on analoogilised

täiskasvanud emiste sulgudele esitatavate nõuetega.

LOOMORGANISMI TOITUMINE


Kõik  elusorganismid  vajavad oma normaalseks elutegevuseks kolme
faktorit  – õhku, vett ja toitu. Nende kolme faktori mõjul toimub  elusorganismide  kasvamine,
arenemine, emasloomadel loote  kasvatamine , produktiivloomadel toodangu  moodustamine  jt.
arvukad elusprotsessid. Õhk ja vesi on loomadele kergesti kättesaadavad ja loomade toitumisel nende 
faktoritega eriti ei arvestata. Toitu saavad loomad söötade näol. Põllumajandusloomade  söödad  on 
põhiliselt taimse päritoluga, loomseid produkte nagu kalajahu, lihakondijahu, piimasaaduseid kasutatakse 
piiratud kogustes peamiselt sigadele ja lindudele. Söödad sisaldavad mitmesuguseid  keeruka  ehituse ja 
koostisega ühendeid, milliseid nimetatakse toitaineteks või toitefaktoriteks.
Loomade normaalseks elutegevuseks on tingimata tarvis:
* energiat, mida loomad saavad sööda süsivesikutest, rasvast, proteiinist,
* proteiini ja selle koostises leiduvaid nn. asendamatuid aminohappeid
( põllumajandusloomadel  9, lindudel 11),
* rasv ja selle koostises leiduvad asendamatud rasvhapped ,
* neliteist vitamiini (A­, B1­, B2­, B6­, B12­ vitamiinpantoteenhapeniatsiinkoliin ,
müoinosiit,  foolhapebiotiin , D­, E­, K­vitamiin),
* kakskümmend neli mineraalelementi ( kaltsiumfosformagneesiumkaaliumnaatrium ,
kloorväävel , raud,  tsinkmangaan , vask,  koobaltjoodseleenmolübdeenvanaadium ,
nikkel , tina,  alumiiniumkroomfluor , räni,  arseenliitium ),
* vesi ja õhuhapnik.
Sööda toitainete kasutamine loomorganismi poolt. Söötades leiduvaid toitaineid saavad
loomad kasutada seedeprotsesside kaudu. Seede käigus söötades leiduvad  toitained
lagundatakse lihtsamateks ühenditeks. Ainete lagunemise protsesse organismis nimetatakse
kataboolseteks protsessideks. Tekkinud uued ühendid imenduvad verre või lümfi, kust loomorganism
kasutab neid kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks. Sünteesiprotsesse organismis 
nimetatakse anaboolseteks e.  assimilatsiooni  protsessideks.
Ainete lagunemise ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks e.
metabolismiks. Toitainete saamist söötadest, ettevalmistamist organismi pääsemiseks ja nende 
omastamist nimetatakse toitumiseks.

SÖÖTADE JA LOOMA KEHA KEEMILINE KOOSTIS


Söötade ja looma keha koostises leidub peaaegu kõiki tänapäeval teadaolevaid keemilisi
elemente. Ent nendest kuus –  süsinikvesinik , hapnik,  lämmastik , kaltsium, fosfor –
moodustavad mitmesuguste ühenditena ( valgudrasvadsüsivesikud  jt.) taime­ ja
loomorganismist põhiosa – 98,5 %. Keemilise koostise andmed näitavad, kui palju toitaineid sööt 
sisaldab. Nende andmete
põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle. Sama skeemi ja
metoodika järgi määratakse ka looma keha keemiline koostis.
Kõik söödad ja looma keha koosnevad veest ja kuivainest. Kuivaine jääb järele pärast vee
täielikku eemaldamist söödast (või looma kehast). Kuivainesisaldus määratakse peenestatud
aineproovi kuivatamisel termostaadis konstantse kaaluni (105° C juures 6 t või 135° C juures 45
minutit). Kuumutamisel aurustub kogu proovis leiduv vesi ning jääb järele kuivaine.
Veesisaldus leitakse matemaatiliselt: 100 – kuivaine = vesi.
Kuivaine jaguneb kaheks osaks:
* orgaaniline osa,
* anorgaaniline  osa ehk toortuhk.
Keemilisel analüüsil nimetatakse orgaaniliseks aineks seda osa kuivainest, mis proovi
tuhastamisel ära põleb. See osa, mis tuhastamisel järele jääb, on  tuhk . Et tuhastamisel jäävad
põletamata  ka liiv, savi jt., mehhaanilised lisandid, mis satuvad sööda hulka juhuslikult sööda
koristamisel, nimetatakse põlemata osa söötades sageli toortuhaks.
Orgaaniline aine leitakse matemaatiliselt: orgaaniline aine = kuivaine – toortuhk
Orgaanilised ühendid liigitatakse kahte põhirühma:
* lämmastikku sisaldavad ühendid milliseid nimetatakse toorproteiiniks ehk lihtsalt
proteiiniks (n.o.  valgud  ja  amiidid ),
* lämmastikuvabad ained:
toorrasv
süsivesikud:
toorkiud
lämmastikuvabad ekstraktiivained.
PROTEIIN  KUI  TOITAINE  


Proteiini all mõistetakse kõiki lämmastikku sisaldavaid ühendeid, millest peamise osa
moodustavad harilikult valgud ja väiksema osa lämmastikku sisaldavad mittevalgulised ühendid
(üksikud vabad  aminohapped  ja nende amiidid, lämmastikku sisaldavad glükosiidid,  nitraadid ,
nitritid  jt.). Proteiini määramine põhineb lämmastikuhulga kindlakstegemisel söödas või looma
kehas. Et enamik valke sisaldab 16 % lämmastikku, siis korrutatakse lämmastikusisaldus
söödas 6,25­ga (100:16=6,25), saadakse proteiinisisaldus.
 Rohke proteiini sisaldusega söödad:
Verejahus 85%,kalajahus 70%, lihakondijahu 50%, sojasrott 50%, maapähklisrott 48%, rapsisrott 40%, 
puuviljasrott 40%, söödapärm 48%;  kaunviljad  ja nende  jahud : vikk 35%,  hernes  26­28%, uba 26­28%, 
lõssipulber 36%
keskmise proteiini sisaldusega söödad: hea karjamaarohi 16­20%, heina silod 15­22%, ristik ja 
lutsernhein 16­11%,  kapsas  ja juurviljapealsed 15­20%, nisuterad 15,5%, nisukliid 17,5%,  oder   rukis   kaer  
mais 10­13%
proteiini vaesed söödad: maisi ja viljasilo 9­10%,  kartul  ja  juurvili  6­9%

TOORKIUD, TOORRASV JA N VABAD EKSTRAKTIIVAINED KUI TOITAINED


Toorrasv on väga heterogeense koostisega ainete rühm. Rasvade iseloomulik omadus on
see, et nad ei lahustu vees, kuid lahustuvad hästi eetris, petrooleetris, bensiinis jt. orgaanilistes
lahustites. Sellel põhinebki enamik kaasaegseid toorrasva määramise meetodeid. Nende
meetodite puuduseks on asjaolu, et peale puhta, neutraalse rasva (triglütseriidide) lahustuvad
eespoolnimetatud solventides ka rasvataolised ained –  vaigud , vahad, ka taimsed  värvained
( klorofüll , karotiin, ksantofüll jt.), A­, D­, E­, K­vitamiin jt. Sellepärast nimetataksegi seda ainete
rühma toorrasvaks või sageli ka eetris lahustuvateks aineteks (kuna lahustina kasutatakse
keemilisel analüüsil kõige sagedamini etüüleetrit).


Toorkiud ­ tinglik aineterühm, mis koosneb tselluloosist, hemitselluloosist, ligniinist, pektiinainetest jt. 
polüsahhariididest. Keemilisel analüüsil satub osa nimetatud ainetest lämmastikuvabade ekstraktiivainete 
hulka, mistõttu toorkiusisaldus on sageli tegelikust madalam. Viimastel aastatel on söötade keemilisel 
analüüsil hakatud toorkiu koostisse kuuluvaid ühendeid diferentseeritult määrama. Kasutusele on võetud 
van Soesti meetod, mille järgi määratakse söötadest:
NDF – neutraalkiud (neutral- detergent fibre), tselluloos + hemitselluloos +  ligniin
ADF – happekiud (acid-detergent fibre), tselluloos + ligniin
ADL – ligniin
Nende fraktsioonide sisalduse järgi saab välja arvutada:
hemitselluloosisisalduse = NDF – ADF,
tselluloosisisalduse = ADF – AD
Lämmastikuvabade ekstraktiivainete sisaldus söötades leitakse matemaatiliselt:
lämmastikuvabad ekstraktiivained = kuivaine – (toortuhk + proteiin + toorrasv + toorkiud)
Kui võrrelda taimsete söötade ja looma keha keemilist koostist, siis jämedates joontes ei ole
selles suuri erinevusi. Olulisemaks erinevuseks on see, et taimsetes söötades on rohkesti
lämmastikuvabu ekstraktiivaineid (tärklist, suhkruid) ja toorkiudu (looma kehas puudub), looma
kehas aga rohkesti valke, rasvu.
Suured erinevused tulevad aga ilmsiks kui omavahel võrrelda üksikute toitainete keemilist
ehitust ja omadusi söötades ja looma kehas


MINERAALELEMENDID (KALTSIUM, FOSFOR, NAATRIUM, MAGNEESIUM; RAUD, TSINK, SELEEN)


Makroelemendid . Kaltsium. Kõikidest mineraalelementidest kõige rohkem leidub
organismis kaltsiumi, mis on  luukoe  ja hammaste põ hiline  koostisosa. Täiskasvanud veise kehas
leiduvast 6...8 kg­st puhtast kaltsiumist on 98,5 % ladestunud luudesse. Peale selle leidub
kaltsiumi veel enamikes pehmetes kudedes ja rakuvedelikes. Ta reguleerib organismis:
_ närvisüsteemi erutusprotsesse,
_ on vajalik skeleti ja südamelihaste normaalseks tööks,
_ võtab osa vere hüübimisprotsessidest,
_ soodustab raua kasutamist ja ainevahetust organismis.
Kaltsiumi puudusel  noorloomade  ratsioonis on takistatud normaalne luukoe moodustumine
Fosfor on tihedalt seotud kaltsiumiga. Täiskasvanud veise kehas leidub seda 3...4 kg,
millest 80 % on luudes. Fosfor etendab olulist osa süsivesikute ja rasvade ainevahetuses, seega 
organismi energiavahetuses. Vereseerumis leidub anorgaanilist fosforit 4...12 mg/100 ml­s. Fosfori 
vaegus võib veistel põhjustada isu puudust. 
Naatriumi ja  kaaliumi  koguhulk organismis on 1,5 g iga kg kehakaalu kohta (täiskasvanud veise kehas 
seega 750...900 g Na ja K). Põhiline kogus naatriumi paikneb vereseerumis, kus on keskmiselt 320 
mg/100 ml­s, suhteliselt palju on teda süljes ja mõnedes seedenõredes.
Magneesiumi ainevahetus  on tihedalt seotud kaltsiumi ja fosforiga. Umbes 70 %
organismis leiduvast magneesiumist on luude koostises, ülejäänud osa pehmetes kudedes ja
kehavedelikes. Rohkesti leidub teda rohelistes taimedes klorofülli koostises (2,7 %).
Magneesium võtab osa süsivesikute, kaltsiumi ja fosfori ainevahetusest. Magneesiumi üleküllus
söödas kiirendab noorloomade kasvu.
Mikroelemendid . Raud on raskemetallidest ainuke, mida loomorganismis leidub suhteliselt
palju, 4...5 g iga 100 kg kehakaalu kohta. Enamus organismis leiduvast rauast on vere
hemoglobiini (85 %) ja lihaste  värvaine  müoglobiini koostises. Organism vajab rauda pidevalt kogu elu 
kestel, kuna erütrotsüütide ja hemoglobiini süntees toimub katkematult. Samas toimub ka nende 
molekulide  lagunemine , mille tulemusena vabaneb raud, mida ei väljutata organismist, vaid ladestatakse 
maksa ja põrna ning kasutatakse uuesti hemoglobiini ja erütrotsüütide valmistamiseks.
Tsink on  elutähtis  element kõikidele põllumajandusloomadele. Teda leidub kõikides kudedes. Rohkem 
tsinki on ladestunud luudesse, lihastesse, maksa, juustesse, looma karvadesse. Suur on tsingi 
kontsentratsioon silma soonkestas, eriti kiskjalistel. Suhteliselt palju tsinki on ka  spermatosoidide  
sabaosas, seetõttu peab temaga rohkem arvestama suguisasloomade söötmisel.
Seleen võtab aktiivselt osa organismi ainevahetusest. Ta on vajalik mõnede ensüümide ja
energiavahetuses  osalevate  bioaktiivsete ühendite koostisosana. Seleeni ainevahetus on seotud E­
vitamiiniga. Seleeni sisaldus on piirkonniti erinev. Seleeni ja E­vitamiini puudus võib loomadel põhjustada 
maksa kärbumist (nekroosi). Selle all kannatavad eeskätt sead
VITAMIINID (A, D, E; VEESLAHUSTUVAD VITAMIINID)


Vitamiinid on kõigi organismide eluks hädavajalikud ained. Neid leidub organismi rakkudes
ja kudedes üsna väikestes kogustes, kuid ka loomad vajavad neid vähe, kuid tingimata vajavad.
Vitamiinide puudusest tulenevaid haigusi tunti ammu enne nende avastamist. 
Vitamiinid liigitatakse:
* rasvaslahustuvateks (A, D, E, K)
* veeslahustuvateks (B­rühma vitamiinid, H, P, C­vit., paraaminobensoehape, foolhape,
inosiit).
Tänapäeval on teada palju vitamiinide vaegusest põhjustatud ainevahetushaigusi. Nende
puudus põhjustab suurt kahju loomakasvatusele:
* organismi  vastupanuvõime  haigustele väheneb,
* noorloomadel pidurdub kasv ja areng,
* suguloomadel sugulised funktsioonid halvenevad,
* produktiivloomadel väheneb toodang.


A­vitamiini ( retinool , akseroftool) toime loomorganismis on väga lai ja  mitmekesine  ja
paljuski veel ebaselge. A­vitamiini leidub ainult loomse päritoluga produktides – kalas, kalamaksas, 
kalamaksaõlis, piimas, koores, võis, munarebus, veres ja sellest valmistatud
produktides. Taimedes leidub A­vitamiini provitamiini – karotiini, millest loomad on võimelised
sünteesima A­vitamiini.
D-vitamiin ( kaltsiferool ) soodustab kaltsiumi ja fosfori ladestumist luudesse, seega luukoe
mineraliseerumisprotsesse, samuti kaltsiumi imendumist peensoolest, kui ka selle kättesaamist
luukoest. D­vitamiini vaegusel haigestuvad noorloomad rahhiiti.
E-vitamiini ( tokoferool ) täpne füsioloogiline funktsioon ei ole teada, arvatakse, et ta võtab
osa väga paljudest ainevahetusprotsessidest. Tal on oluline osa rasvade ja valkude
ainevahetuses. Tema vähesus või puudumine söötades häirib kõigi elundite normaalset talitlust,
sagedamini avaldub see närvisüsteemi ja lihaste (ka südamelihaste) talitluse häiretes.


ENERGIA KUI TOITEFAKTOR.


Energia on kõikide elusorganismide tähtsaim toitefaktor, kuna elu ja kõik selle arvukad
avaldused, nagu ainevahetus, kehatemperatuuri säilitamine, liikumine, toodangu moodustamine, on 
seotud pideva energia kulutusega.
Loomorganismi toitumisel on energia materiaalseks kandjaks sööda orgaanilised
toitained (rasv, süsivesikud, proteiin). Nende lõhustumisel organismis energia vabaneb.
Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest (tärklis, kiudaine,
suhkrud ), kuna neid leidub söötades koguseliselt kõige rohkem. Teatud koguse ka rasvast ja
proteiinist. Kuigi rasv on kõige energiarikkam toitaine, leidub teda taimsetes söötades vähe
(mitte üle 5 % kuivainest) ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust.

ENERGIA KATEGOORIAD

Kogu ehk brutoenergia­100%:
Rooja energia­35%
Seeduv energia­65%:
Uriini energia­4%
Seedegaaside energia­8%
Metaboliseeruv energia­53%:
soojusejuurdekasv­12%
Netoenergia­41%:
Elatuse energia­22%
Toodangu energia­19%:
Piim­15%
Kehaladestus 4%

VEISTE SÖÖDAD


Söötadest ja söötmisest sõltub kõige enam veiste  jõudlus  (piima­, lihatoodang) ja piimaning
veiseliha tootmise  tasuvus . Piima tootmishinnast moodustavad söödad 50…55%, veiseliha
tootmiskuludest veelgi enam.  Veised  tarvitavad peaaegu kõiki söötasid, kuid nende  põhilisteks  söötadeks  talve - e laudaperioodil on: hein, põhk,  silo , pere­ ja väiksemates talufarmides söödetakse ka juurvilja või
kartulit. Praegu pakutakse võrdlemisi soodsa hinnaga ka õlle­ ja piiritusetööstuse jäätmeid (linnaseeod, 
praak , õlleraba), kindlasti jõusööt ja mineraalsöödad.
Suvel haljassööt (peamiselt karjamaarohu näol), jõusööt ja mineraalsöödad. Talveperiood kestab 
meil u 7,5 kuud e 225…230 päeva, s.o 1. oktoobrist kuni 15…20.  maini . Sel perioodil on lehmade 
ratsioonis rohusöötadest suuremal või vähemal hulgal heina. Päevased heina kogused olenevad silo ja 
põhu kogustest ratsioonis. Kui hein on ainsaks rohusöödaks, söövad  lehmad  seda keskmiselt 10…13 kg, 
maksimaalselt kuni 15 kg päevas Nii palju ei ole harilikult otstarbekas sööta, sest suure toorkiusisalduse 
tõttu ei ole võimalik ainult heinaga söötes saada lehmadelt eriti suuri toodanguid Heina kõrval antakse 
veistele talvel ka suviviljapõhku, mida varasematel aegadel veiste söödana rohkesti kasutati. Napi 
heinavaru korral söödeti lehmadele ja mullikatele 4…5 kg põhku päevas. Ka praegu antakse tavaliselt 
lehmadele ja vanemale noorkarjale ööseks vabalt põhku ette. Silo on väga hea  talvine  mahlakas sööt. 
Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina 
asemel tegema ja loomadele söötma rohkem silo. Silo saab teha varasemas kasvufaasis olevast rohust 
(kõrrelistel heintaimedel kõrsumise lõpp, liblikõielistel õienuppude moodustumise faas), mil lehemass on 
kõige suurem ja rohu  toiteväärtus  kõige kõrgem. Ka vihmased  ilmad  ei sega niipalju silo tegemist kui 
heina kuivatamist.
Head silo söövad lehmad päevas 40…50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul
kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta).


PIIMAKARJA SÖÖTMISTÜÜBID.


Piimakarja söötmisel tehakse vahet mitme söötmistüübi vahel olenevalt sellest, milline
söödarühm on üldise toiteväärtuse alusel võetuna (energia järgi) ratsioonis ülekaalus. Selle järgi
tehakse vahet:
• Põhisöödaline söötmistüüp. Sel puhul on ratsioonis ülekaalus rohusöödad.
Jõusöödad moodustavad ainult ca 10% söödaratsiooni energiasisaldusest. Praktikas loetakse
põhisöödaliseks sellist söötmistüüpi, kus 1 kg piima kohta söödetakse 100 g või vähem jõusööta.
Selliselt  söödetakse madalamatoodangulisi s.o kinnijäävaid ja kinnislehmi.
• Vähesejõusöödaline söötmistüüp 110…240 g jõusööta 1 kg piima kohta.
• Pooljõusöödaline söötmistüüp on selline, kus 1 kg piima kohta tuleb 250…360 g
jõusööta.
• Jõusöödaline söötmistüüp. Sel puhul kaetakse jõusöötadega 50% ja üle selle
päevasest energiatarbest. Ülejäänud 50% või vähem moodustavad rohusöödad. 1 kg piima
kohta tuleb 400 g ja rohkem jõusööta.
Peale nende tüüpide võib põhisöödalise söötmise korral eristada veel mitmeid alatüüpe:
_ heinatüübiline söötmine – levinud perefarmides, kus loomadele silo ei söödeta;
_ silotüübiline – rohusöötadest on ratsioonis ülekaalus silo;
_ silo-heina tüübiline söötmine – selline, kui rohusöötadest söödetakse nii heina kui
silo.


PIIMAKARJA SÖÖTMINE LAKTATSIOONITSÜKLI ERI PERIOODIDEL JA KINNISPERIOODIL


Laktatsioonitsükkel algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnijätmisega. Sellele järgneb

40…60 päevane kinnisperiood enne uut poegimist. Perioodi poegimisest poegimiseni

nimetatakse poegimisvahemikuks. Lehmade söötmisele on nendel perioodidel erinõuded. Kui nendest 
kinni ei peeta, jääb osa potentsiaalsest toodangust saamata, halveneb söödakasutus (st 1 kg piima 
tootmiseks kulub rohkem sööta) ja tõuseb piima  omahind . Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt
turses, tuleks teda sööta nõrgemini kui keskmiselt kinnisperioodil. Ratsioonist tuleks ära jätta piimateket 
soodustavad söödad (silo) vähendada jõusööda kogust. Kui aga enneaegset piimateket ei ole märgata, 
võib põhisöötasid – heina, silo anda vabalt isu järgi, jõusööta 1…2 kg päevas. Lüpsiperioodi teisel poolel, 
alates 5st kuni 7 lüpsikuuni (121…210 lüpsipäevani) hakkab toodang langema tuntavalt ning alates 
8ndast lüpsikuust (240 lüpsipäevast) juba kiiresti. Sel perioodil tugevama söötmisega toodangu langust 
ära hoida ei ole võimalik. Tugevamal söötmisel loom läheb rasva s.t hakkab koguma kehasse varusid 
järgmiseks laktatsiooniks. Ka see on loomulik ja suuretoodangulistel lehmadel isegi vajalik. Siis on, kust 
laktatsiooni algul kehavarusid piima tootmiseks ammutada. Seda perioodi nimetatakse positiivseks
energiabilansi perioodiks. Sel perioodil tuleks vähendada ratsioonis jõusööda koguseid. Normide 
järgi peaks  lehm  aga saama mineraalsöötasid, eriti Ca ja P ning A­ ja D­vitamiini. Muidu ei toimu loote 
normaalset kasvu ning loote luude moodustumist. Tavaliselt jääb lehm kinni 1,5…2 kuud enne järgmist 
poegimist. Kui lehm ise kinni ei jää, tuleb ta söötmise piiramisega kinni jätta. Ratsioonist tuleks ära jätta 
jõusöödad, piirata mahlakate söötade (silo) koguseid. Selliselt võib 10…15 kg­se päevatoodanguga 
lehma nädalaga kinni jätta. Alul lüpstakse üks kord päevas, siis üle päeva, edasi üle kahe päeva kuni 
kinnijäämiseni.
Kinnislehmade söötmine. Kinnisperioodil tuleb eriti suuretoodanguga lehmi sööta  mõnevõrra  
tugevamini kui on otseselt tarvis lehma enda elatuseks ja loote kasvatamiseks. See on vajalik kehavarude
kogumiseks, mida saab kasutada laktatsiooniperioodi algul piima sünteesimiseks.
Kinnislehma  söödaratsioon  peaks olema samasugune kui 8 kg piima päevas lüpsval lehmal, kui on aga 
tegemist väga hea lehmaga, kellelt loodetakse 30 kg­seid ja suuremaid päevatoodanguid pärast 
poegimist, siis selliseid lehmi tuleks kinnisperioodil sööta umbes nii
nagu 10 kg piima päevas andvat piimalehma.Sööta tuleks kinnislehmi ainult heakvaliteediliste söötadega.
Hallitanud, riknenud söötade söötmisel võib tiinetel lehmadel tekkida  abort . Ei tohi sööta ka  külmunud  
silo.

PIIMAKARJA SUVINE SÖÖTMINE


Meie oludes karjatatakse suvel piimalehmi kultuur­ või looduslikel karjamaadel. See on
kõige odavam piimakarja suvise söötmise viis, kuna jääb ära sööda  koristamine  ja ettevalmistamine. 
Karjamaal pidamisel käivad lehmad väljas söömas, kuid lüpstakse laudas ning vajadusel saavad laudas 
ka lisahaljassööta ja jõusööta. Sellepärast peaksid karjamaad olema lauda ligidal, muidu kulub palju 
söödaenergiat liikumiseks. Suvisele söötmisele peab kevadel eelnema nn  kevadine siirdeperiood

perioodil lehmi harjutatakse järk­järgult suvise söödaratsiooniga. Esimestel päevadel karjatatakse ainult 
mõni tund, karjatamise aega järk­järgult pikendatakse. Lisaks värskele rohule antakse laudas toorkiurikast
kuiva heina või kuivsilo. See hoiab ära lehmadel ägeda  kõhulahtisuse  ja piima rasvasisalduse languse.
Lehmade suvisel karjatamisel on oma eelised, kuid ka puudused.
Eelised:
• Söötmine on odav, lihtne. Jääb ära loomadele sööda etteandmine, sööda
konserveerimine . Lehmad ise lähevad karjamaale sööda juurde.
• Lehmad liiguvad värskes õhus, mis tugevdab nende tervist, pikendab eluiga. On ka
loomakaitse  seisukohalt loomale kõige vastuvõetavam pidamise viis.
Puudused:
• Lehmad kasutavad osa sööda toitaineid liikumiseks.
• Kaks korda päevas loomade karjamaale ja tagasi ajamine on tülikas ja aeganõudev.
• Karjamaarohust jääb osa kasutamata, selle saagikus on 15…20% väiksem kui niitelisel
kasutamisel.
• Lehmad kannatavad ilmastiku kapriiside all. Suvel liigne kuumus, sügisel vihmasajud,
külm.
• Sageli on probleeme lehmade karjamaal jootmisega.


VASIKATE SÖÖTMINE JA HOOLDAMINE SÜNNIST KUNI KUUE KUU VANUSENI
Esimestel elunädalatel suudab vasika magu seedida ainult vedelat sööta – piima,
energiaallikana vajavad nad rasva, mida kulub esimesel elukuul vasika kohta 4…8 kg.
Vasika kasvades eesmaod arenevad ja hakkavad talitlema ning vasikas hakkab mäletsema. Mida kauem 
vasikat piimaga joodetakse, seda hiljem hakkavad nad muid söötasid sööma. Mäletsema hakkavad 
vasikad 4…6 nädala vanuselt. Esimesel 3…4 elupäeval on vasika ainukeseks ja asendamatuks söödaks 
ema ternespiim.
Peale ternespiima hakatakse vasikale jootma täispiima või täispiimaasendajat. Täispiimaga 
joodetakse vasikat u 3 nädalat, sellele järgneb veel u 3 nädalane üleminekuaeg lahjemale 
piimaasendajale või lõssile. Kokku kulub vasika ülekasvatamiseks 200…250 kg piima,
tõuvasikatel isegi 300 l täispiima. Alates 4ndast elunädalast hakatakse vasikatele 
võimaluse korral lõssi (valmistatakse lõssipulbrist) või kooritud piima jootma. Need ei sisalda 
üldse rasva ja rasvaslahustuvaid vitamiine (A, D, E vit). Neid vitamiine tuleb vasikale lisaks anda. Lõssi
joodetakse kuni vasika 4…5 kuu vanuseks saamiseni. Seda kulub vasika
üleskasvatamiseks kuni 600 l. Heina söödetakse vasikatele vabalt. 3 kuune vasikas sööb ära 1…
1,2 kg heina päevas, 6 kuune kuni 3 kg. Head silo võib hakata söötma alates 4ndast elukuust. Alul 
sööb vähe, 6 kuuselt juba 4…6 kg päevas. Kõrge väärtusega kuivsilo võib anda juba kahe kuu 
vanuselt, see ei ole nii hapu kui silo. Alates 3…4ndast elukuust võib kuivsilo vasikatele olla ainsaks 
koresöödaks. Korraliku söötmise ja pidamise korral peaks poole aasta vanune lehmik kaaluma 145…

165 kg, pullik 190…200 kg.


-13200% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #1 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #2 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #3 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #4 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #5 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #6 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #7 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #8 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #9 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #10 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #11 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #12 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #13 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #14 Söötmisõpetuse ja sigade pidamise kordamisküsimuste vastused #15
10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis
2014-11-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
25 laadimist Kokku alla laetud
2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
erkko.ilves Õppematerjali autor

Lisainfo

Kõik mida vaja teada kontrolltöös söötmisõpetusest ja sigade pidamisest
Põllumajanduse alused II , sööt , põrsas , põrsad , rasv , sulg , küna , silo

Mõisted

Sisukord

  • Sigade suur viljakus
  • Suhteliselt lühike tiinusperiood
  • Varavalmivus
  • Kõrge tapasaagis
  • Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused
  • Hea söödaväärindus
  • Sead on kõigesööjad
  • Emisepiim
  • Põrsaste rauatarve
  • Põrsaste jootmine
  • Põrsaste imetamine
  • Sööda toitainete kasutamine loomorganismi poolt
  • Veesisaldus
  • Orgaaniline aine
  • Proteiini all mõistetakse kõiki lämmastikku sisaldavaid ühendeid
  • Toorrasv
  • Toorkiud
  • Lämmastikuvabade ekstraktiivainete
  • Makroelemendid. Kaltsium
  • Fosfor
  • Magneesiumi
  • Mikroelemendid. Raud
  • Tsink
  • Seleen
  • D-vitamiin
  • E-vitamiini
  • Loomorganismi toitumisel on energia materiaalseks kandjaks sööda orgaanilised
  • Kogu ehk brutoenergia­100%
  • Seeduv energia­65%
  • Metaboliseeruv energia­53%
  • Netoenergia­41%
  • Elatuse energia­22%
  • Toodangu energia­19%
  • Suvel
  • Kinnislehmade söötmine
  • Eelised
  • Puudused

Teemad

  • Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused
  • Sigade suur viljakus
  • Suhteliselt lühike tiinusperiood
  • Varavalmivus
  • Kõrge tapasaagis
  • Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused
  • Hea söödaväärindus
  • Sead on kõigesööjad
  • Imetavate emiste pidamine
  • Võõrdepõrsaste pidamine
  • Groba
  • Vabade ja tiinete emiste ning kultide pidamine
  • vesi
  • Toitu
  • energiat
  • proteiini
  • asendamatuid aminohappeid
  • rasv
  • asendamatud rasvhapped
  • neliteist vitamiini
  • kakskümmend neli mineraalelementi
  • vesi ja õhuhapnik
  • kataboolseteks
  • anaboolseteks
  • metabolismiks
  • toitumiseks
  • Kuivaine
  • orgaaniliseks aineks
  • toortuhaks
  • lämmastikku sisaldavad ühendid
  • proteiiniks
  • lämmastikuvabad ained
  • neutral-detergent fibre
  • acid-detergent fibre
  • naatriumi
  • vitamiini
  • rahhiiti
  • toitained (rasv, süsivesikud, proteiin)
  • Kogu ehk brutoenergia­100%
  • Seeduv energia­65%
  • Metaboliseeruv energia­53%
  • Netoenergia­41%
  • Toodangu energia­19%
  • talve
  • Talveperiood
  • heina
  • suviviljapõhku
  • Silo
  • Põhisöödaline söötmistüüp
  • Vähesejõusöödaline söötmistüüp
  • Pooljõusöödaline söötmistüüp
  • Jõusöödaline söötmistüüp
  • heinatüübiline
  • silotüübiline
  • silo-heina tüübiline
  • positiivseks
  • energiabilansi perioodiks
  • kevadine siirdeperiood
  • üleminekuperiood talviselt söötmiselt suvisele
  • Eelised
  • Puudused
  • täispiimaasendajat
  • nädalat
  • Kokku kulub vasika ülekasvatamiseks 200…250 kg piima
  • tõuvasikatel isegi 300 l täispiima
  • ndast elunädalast
  • kooritud piima jootma
  • Lõssi
  • joodetakse kuni vasika 4…5 kuu vanuseks saamiseni. Seda kulub vasika
  • üleskasvatamiseks kuni 600 l
  • Head silo
  • kuivsilo
  • kg
  • pullik 190…200 kg

Kommentaarid (2)


Jaak Aaso: Sobib
15:04 19-11-2015

Jaak Aaso: sobib
16:16 19-11-2015


Sarnased materjalid

7
doc
158
pdf
72
doc
35
doc
32
pdf
27
docx
76
docx
36
docx





30 päevane VIP +50% ROHKEM

Telli VIP ja ole 30+14 päeva mureta

5.85€

3.9€

Oled juba kasutaja? Logi sisse

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto