Sõda ja Saaremaa (1)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
SÕDA JA sAAREMAA
Meelis Maripuu
1941. aasta lahingud
22. juuni koidu ajal 1941 jõudis II maailmasõda lennukiga Saaremaale kohale. Saksamaa oli samal ööl alustanud rünnakut oma senise liitlase Nõukogude Liidu vastu. Saaremaale rajatud Nõukogude rannakaitse, lennu- ning mereväebaasid hakkasid tõsiselt häirima Saksamaa laevastiku liikumist Läänemere idaosas ning pääsu Liivi lahte. Juba esimesel rünnakuhommikul asus Saksa lennuvägi pommitama Sõrves asuvaid Nõukogude rannakaitsepatareisid. Esialgu pommitati eelmise ilmasõja ajast sakslastele tuttavat, hilisema Nõukogude kindrali Ungermani poolt projekteeritud rannakaitsepatarei aset. Targu oli Nõukogude sõjavägi uutele patareidele valinud uued kohad. Järgnevates lahingutes kuulsust kogunud kapten Aleksandr Moissejevitš Stebeli juhitud Nõukogude 180 mm rannakaitse patarei nr. 315 jäi vanadest kindlustustest paar kilomeetrit eemale (Vassiljev 1986).
Pilt 8
Arvatavasti Nõukogude 315. rannakaitsepatarei suurtükk Sõrve säärel 1941. aasta sügisel.
Foto SMF
SMF 3865: 81
Pilt 9
Nõukogude 315. rannakaitsepatarei tuulikuks maskeeritud vaatlustorn Sõrve säärel. Ülaosa varemeis.
Foto SMF
SMF 3865: 3
22. juuni hommikuks olid sakslased mineerinud ka Saaremaa ja Hiiumaa ümbruse väinad. Irbe väina sulgesid miinitõkked „Eisenach” ja „ Erfurt ”, Soela väina miinitõke „Coburg”. Hiiumaa ja Vormsi vahelisse Hari kurku oli paigutatud miinitõke „Gotha”, Soome lahe sulges „Apolda” ja Tallinnast loodes oli „Corbetha”. Saaremaast läänes valvasid Saksa allveelaevad U-144, U-145, U-149 (Melzer 1960, 24–27, kaart 9). Sel kombel püüti lõksu püüda Liivi lahes ja Muhu väinades olevaid Nõukogude laevu ning takistada sisenemist ja väljumist Soome lahest. Sakslaste peamine eesmärk oli takistada Nõukogude sõjalaevade rünnakuid oma Soome ning Põhja-Rootsi vahet sõitvate kauba- ning varustuslaevade vastu (BA MA, RM 45-I/137).
Laevaliiklus merel hakkas kohe nõudma ka ohvreid. 29. juunil uppus Soela väinas pommitabamusest aurikMarta ”. 19. juulil uputasid Saksa lennukid Kuivastu reidil Nõukogude hävitaja „Serditõi”.
22. juulil tulistasid Saksa kaatrid Abruka juures kahureist Läti jäämurdjat „Lāčplēšis”. See sai vigastada ja pukseeriti Vene traaleri poolt Roomassaare sadamasse. Siin võeti talt maha Mõntu määratud torpeedolast, seejärel lasti otse kai ääres uppuda . Sama aasta sügisel tõsteti „Lāčplēšis” üles ja ta sõitis Saksa okupatsiooni ajal Virtsu -Kuivastu liinil.
27. juulil sõitis Irbe väinas miinile Nõukogude hävitaja „Smelõi”. 30. juulil pommitati Kihelkonna lahes põhja Nõukogude allveelaev S-62. 2. augustil sattus Nõukogude allveelaev S-11 Soela väinas magnetmiinile. 11. augustil sõitis Suures väinas magnetmiinile Eesti miiniveeskja „Suurop”. 40 mehest pääses 25. 19. augustil sõitis Kumari laiu juures magnetmiinile Eesti jäämurdja „Merikaru”; kogu meeskond hukkus.
29. augustil pommitati Triigi sadamas põhja Eesti aurik „ Helge ”. „Helge” oli Saaremaale toonud Mandri-Eestist mobiliseerituid, õnneks olid neist suurem osa – 385 meest – maale jõudnud. 23 meest jäi kadunuks (BA MA, RM 45-I/137; Õun 1996).
Kuigi maismaalahingutest jäid saared esialgu puutumata, olid siin paiknevad Nõukogude sõjaväelased juba haaratud sõjategevusse. Sakslaste vastulöögid baaside pihta tabasid ka Saaremaad. Saaremaa sai Nõukogude Liidule neil päevil eriti oluliseks sõjapropaganda mõttes. Stalin pidas psühholoogiliselt ja propagandistlikult tähtsaks võimalust pommitada Berliini. Selleks formeeriti rasketest pommituslennukitest TB-7 spetsiaalne 81. lennuväediviis, kuid see nõudis aega (Приказы 1997, 25). 30. juulil edastas sõjalaevastiku rahvakomissar admiral Nikolai Kuznetsov Balti laevastikule peakorteri korralduse Berliini pommitada. Selleks valiti välja Balti laevastiku 8. pommitajate brigaadi 1. miini -torpeedopolk, mis lendas lennukitel DB-3. Kogula lennuvälja stardirada pikendati 1200 meetrini. Ööl vastu 8. augustit saadeti Saaremaalt 13 lennukit Berliini kohale, kust ka kõik ülesande täitnuna tagasi pöördusid. Üks lennuk kukkus mõnisada meetrit enne maandumist metsa, meeskond hukkus (Трибуц 1985, 134–138). 8. augustil andis Stalin kaitse rahvakomissarina korralduse Berliini pommitajate premeerimiseks, ühtlasi nõudes ka 81. lennuväediviisi informeerimist sellest. Viimane pommitas Berliini ööl vastu 11. augustit, misjärel diviisiülem aga tagandati (Приказы 1997, 47 jj., 60 jj.). Berliini pommitamisel ei olnud mingisugust sõjalist tähtsust. Selle propagandistlikku eesmärki tunnistasid ka NSV Liidu ametliku ajaloo kirjutajad (vt. Nõukogude Liidu Suur Isamaasõda 1968, 82). Seda, et Berliini pommitatakse arvatavasti Saaremaalt, taipasid õige pea ka sakslased ja vastav märge tehti 18. augustil väegrupi „ Nord ” sõjapäevikusse (BA MA, RH 19 III/316). 6. septembril pommitas Luftwaffe Kogula lennuvälja puruks (Трибуц 1985, 143).
Peagi oli oodata ka otseste lahingute kandumist saartele. Saksa maaväed olid Eesti piiri ületanud juba 7. juulil. Augusti lõpuks oli Mandri-Eesti sakslaste kontrolli all. Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas.
Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon , kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (Криницын).
Pilt 12
Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine . 1. august 1941.
Foto SMF
SMF 3753:123

Juuli alguses oli Eestis alanud kutsealuste võtmine Punaarmeesse. Sellele järgnes kuu teisest poolest alates vanemate aastakäikude teenistusse kutsumine maakondades, mis olid veel Punaarmee võimu all. Saaremaal mobiliseeriti garnisoni ülema juhise alusel antud maakonna sõjakomissariaadi 30. juuli 1941. aasta käskkirjaga nr. 30 1.–3. augustini 1907.–1922. aastakäigu sõjaväekohuslased (Saarte Hääl, 30. juuni 1941). Kokku saadi 2935 meest (ZEV).
Saaremaalt mobiliseeritud 1941
Kuressaare linn
251
Vallad kokku 2 684
Kaarma
230
Kihelkonna
225
Kuressaare
204
Kärla
111
Laimjala
96
Leisi
135
Lümanda
203
Muhu
187
Mustjala
151
Pihtla
174
Pärsama
134
Pöide
345
Ruhnu
Salme
99
Torgu
248
Valjala
142
Kokku 2 935
Saaremaal jagati mobiliseeritavad juba valdades kahte gruppi. Osa mehi saadeti mandrile, kohale jäetud aga saadeti täienduseks kohalikule hävituspataljonile. Umbes 300 mobiliseeritud mehest formeeriti eraldi pataljon. Üksus viidi peatselt Hiiumaale ja sealt saadeti septembris üks rood Vormsi lahingutesse, kus peaaegu kõik mehed sakslaste poole üle jooksid. Tallinna evakueerimisel 1941. aasta augustis saadeti ligi 400 Põhja-Eestis mobiliseeritut Saaremaale, kellega liideti ka Saaremaal mobiliseerituid ning rakendati samas ilma väljaõppe ja relvastuseta kindlustustöödel ( Noormets 2002). Mobiliseeritud toonud aurik „Helge” pommitati Triigi sadamas põhja.
Pilt 13
Grupp hävituspataljoni võitlejad 1941. aasta juulis Pärsamal enne Virtsu-retkele asumist.
Foto SMF
SMF 3578:10/ 4640:10
Barbarossa ” plaani järgi kuulus Lääne-Eesti saarte vallutamine Saksa väegrupi „Nord” olulisimate ülesannete hulka. Selleks koostati väegrupi peakorteris kaks plaani: „ Beowulf I” ja „Beowulf II”. Esimene plaan nägi ette Saaremaa vallutamist laias laastus sarnaselt I maailmasõja aegse plaaniga „Albion”: saata dessant Saaremaale läänest. 1917. aasta oktoobris oli Saksa 8. armee meredessandi maandanud Saaremaa põhjarannikul Tagalahes. Seekord planeeriti Kuramaalt Ventspilsi lähedalt lähtuv dessant maandada Kuressaare ja Salme vahelisse rannalõiku. Tugevdatud rügemendi suurune väekoondis pidanuks Saaremaa vallutama.
I maailmasõja kogemusi arvestas ka Punaarmee: Lääne-Eesti saartel asusid suured väekoondised. Alates 1939. aastast olid Nõukogude väed esmajärjekorras välja ehitanud rannakaitse suurtükipositsioone Saare- ja Hiiumaa lääne ja põhjarannikul.
Tagalahe läänekaldal Undva küla juurde oli üles seatud üks 130 mm nelja suurtükiga patarei, Tagalahe idaküljele Ninase poolsaarele neljasuurtükiline 180 mm patarei. Erinevalt Sõrve patareist ei olnud sellel maa-aluseid betoonehitisi ega soomustorne; Ninase patareis olid maapinnale toetatud alustel kerge soomusega pooltornides üksiksuurtükid. Orissaarest lääne poole Taaliku sadama juurde Pulli pangale paigutati nelja 100 mm suurtükiga patarei. Lisaks paiknes Lääne- ja Kesk-Eestis 16. laskurdiviis peaülesandega tõrjuda saartelt lähtuv võimalik rünnak. Ninase patarei asukoha olid kinniajamata kaablikraavi tõttu avastanud juba ka Saksa õhuluure.
Pilt 6
Purustatud Nõukogude suurtükk Ninase patareis. Arvatavasti 1941. aasta septembris.
Foto SMF
Väegrupi „Nord” ülemjuhatus pidas seetõttu plaani „Beowulf I” rakendamist võimatuks ning otsustas plaani „Beowulf II” kasuks, mis nägi ette dessandi üle Suure väina Muhusse ja sealt edasi Saaremaale tungimise (Melzer 1960, 10–19, 21–27). Muhu rannik ning Saaremaa idakallas olid rünnaku tagasilöömiseks märksa halvemini ette valmistatud. Oli küll alustatud 130 mm patarei ehitamist Kübassaare poolsaarele ja kergemate kindlustuste rajamist Muhu idarannikule vastu Suurt väina, kuid need tööd olid lõpetamata. Olukorras selguse saamiseks viskasid sakslased septembri alguses Luulupe sohu kaks langevarjurit. Samast kandist pärit Eimar Rosenfeld ja tema mandrimehest kaaslane Oskar Lutter (Luther) olid Soomes ettevalmistuse saanud eesti luurerühma „Erna” liikmed, kes saadeti Saaremaale koguma andmeid eelkõige Muhus ja Saaremaa idaosas olevate kaitserajatiste kohta. Sugulaste ja tuttavate abil infot ka hangiti ning edastati see raadio teel Saksa vägedele (ERAF, f. 129, s. 17796, 1. ja 2. kd.). Andmeid Punaarmee kaitserajatiste kohta saadi ka kaheksa Saaremaalt mobiliseeritud mehe käest, kes olid jõudnud Staraja Russa all juba sakslaste poole üle joosta ning valmistusid osalema dessandis üle Suure väina (Sammet 1999, 172).
Väegrupi „Nord” ülemjuhatus tegi saarte vallutamise ülesandeks XXXXII armeekorpusele kindral Walter Kuntze juhtimisel, kelle alluvusse jäeti 61. ja 217. jalaväediviis (Melzer 1960, 26). Korpus soovis saarte vallutamiseks oma alluvusse ka „Erna” rühma baasil formeeritud eesti pataljoni (ülem ülemleitnant Kurt Reinhardt ). Korpuse staap planeeris „Erna” ülesandeks Suure- ja Väike-Pakri saarte ning Osmussaare vabastamise (BA MA, RH 24-42/10, 270, 274,). „Erna” osales Lääne-Eesti saarte vallutamisel 217. jalaväediviisi koosseisus . 4. septembril vallutas 61. jalaväediviis Virtsu poolsaare. Soomest toodi operatsiooni toetuseks 72 kaluripaati (BA MA, RH 24-42/10, 277–280).
Laevastiku roll saarte vallutamisel oli väike: Saaremaal, Hiiumaal ja Osmussaarel paiknesid kaugelaskesuurtükkide hästikindlustatud patareid , samuti oli meri tugevasti mineeritud ja Saksa väejuhatus ei soovinud oma suuri laevu ohtu seada. Pealegi oli Balti laevastik selleks ajaks oma suuremad laevad juba Soome lahe idasoppi viinud (BA MA, RM-45-1/137). Saksa laevastiku üksused Läänemere idaosas – väekoondis „Erprobungsverband Ostsee”, ülem mereväekapten Friedrich Rieve – allusid mereväe juhatajale Riias kontradmiral Franz Claassenile, Marine -Befehlshaber „C” (Melzer 1960, 27, 38–39). „Eprobungsverband Ostsee” käsutuses oli saarte hõivamise toetuseks sadakond väiksemat alust. Tallinnas asuv mereväe juhataja kontradmiral Theodor Burchardt (Marine-Befehlshaber D, hilisem Marine-Befehlshaber „Ostland”) osales mõnekümne alusega.
Pilt 5
Kontradmiral Theodor Burchardt (vasakul, seljaga ), korvetikapten Alexander Cellarius (tõstetud käega) ja leitnant Leopold Loodus (paremal) enne Muhu dessanti 13. septembril 1941.
Foto SMF
SMF 3884:15
Suuremad Lääne-Eesti saarte vallutamisel osalenud sõjalaevad kuulusid hoopis Soome mereväele. Kaks rannakaitse soomuslaeva, „Ilmarinen” ja „Väinämöinen”, kuulusid pettemanöövri „Nordwind” koosseisu, mis pidi septembri keskel imiteerima dessanti Ristna neemele Hiiumaa läänetipus. Alles septembri lõpus osalesid Saksa ristlejad „Emden” ja „ Leipzig ” Sõrve vallutamises ja oktoobris pommitas „Köln” Ristna patareid Hiiumaal (Melzer 1960, 26 jj., 44).
Suure väina forsseerimise põhiraskus lasus korpuse staabile allutatud 904., 905. ja 906. ründepaatide üksusel 220 ründepaadiga (Melzer 1960, 26). Ründepaadid olid maaväe koosseisus, sest olid ette nähtud jõgede ületamiseks. Ka Suure väina ületamine kavandati suure jõe forsseerimise eeskujul (BA MA, RH 24-42/10). XXXXII armeekorpusest oli Muhu vallutamise peajõuks määratud kindralleitnant Siegfrid Haenicke juhitav 61. jalaväediviis.
Muhusse saadetava dessandi eelduseks oli Kessulaiu vallutamine. 10. septembri hommikul kell 5.15 saatis sakslaste 161. luurepataljon vanemleitnant Finkensteini juhtimisel dessandi Kessule. Ainsa eestlasena tegi selle dessandi kaasa vabatahtlik Otto Peters . Kessulaid hõivati vastupanuta ja päeva jooksul toodi sinna 210 mm suurtükipatarei, mis võis tule all hoida kogu Muhu idarannikut (Sammet 1999, 165).
Pilt 14
Saksa ründepaat asub Suurt väina ületama, pardal 151. jalaväerügemendi 13. kompanii 75 mm kergesuurtükk. 14. september 1941.
Foto Hans- Eberhard Brossok, SMF
SM 3901:3
Suurema dessandi korraldamiseks nappis sakslastel aga väina ületamiseks sobivaid paate. Juba juulis 1941 hakati Soome mereväe juurde sakslaste palvel komplekteerima mootorpaadirühma, mis sai selle komandöri, vanemleitnant Ilmari Virkki järgi nimeks Virkki üksus (Osasto Virkki). Üksuse baaslaevaks eraldati vana rannasõidu reisiaurik „Porkkala”. Algselt peeti silmas Soome lahes asuvate Eesti saarte hõivamist. Soomlaste kõrval kuulus üksusesse ka üks eestlane, „Erna” rühmast pärit radist Johan Eilau. Operatiivselt oli Virkki üksus Saksa sõjaväeluure Abwehri esindaja korvetikapten Alexander Cellariuse alluvuses. Vanemleitnant Virkki ise sai haavata 9. septembri öösel dessantüksuste toimetamisel Vormsile ja rohkem siinsetes lahingutes ei osalenud.
Saarte vallutamisega kaasnesid Nõukogude vägede eksitamiseks ulatuslikud pettemanöövrid merel. Ulatuslikumad olid „Südwind” Liivi lahest Saaremaa lõunaranniku suunas ja hiljem „Westwind” Saaremaa läänerannikule. Suurim ja ohvriterohkeim oli „Nordwind”, mille käigus Soome sõjalaevad imiteerisid dessanti Soome lahest Hiiumaa suunas. Operatsioonis osalesid kaks rannakaitse soomuslaeva, „Ilmarinen” ja „Väinamöinen”, jäälõhkujad „Jääkarhu” ja „Tarmo”, üks miinilaev ning hulk väiksemaid laevu. Manöövri käigus sattus Soome mereväe lipulaev „Ilmarinen” miinile ja uppus. Hukkus 271 soome meremeest, 132 pääses. Pääsenute hulgas olid Soome laevastiku juhataja kommodoor Rahola, rannakaitselaevastiku juhataja ja „Ilmarise” komandör kapten Göransson. Õnnetu pettemanöövri tegelik eesmärk jäi aga hoopis saavutamata, Nõukogude pool lihtsalt ei märganud seda (Loss of Ilmarinen; Unternehmen „Beowulf”).
Muhu kaitseks oli moodustatud lahinguüksus polkovnik Nikolai Kljutšnikovi juhtimisel, kellel oli soomlaste vastu peetud Talvesõjast diviisikomandöri kogemus. Admiral Tributsi andmeil moodustasid selle üksuse kaks 79. polgu laskurpataljoni ja kaks ehitusvägede roodu, kuulipildujarood, mereväelasterood, miinirühm, 39. suurtükiväepolgu kolm patareid, õhutõrjepatarei ja 100 mm rannakaitsepatarei (suurim kaliiber Muhus). Kokku oli Muhus kaitsepositsioonidel vähemalt 1500 meest. Tugevat kaitseabi võimaldas neile Kübassaare 130 mm statsionaarne patarei (Криницын; Sammet 1999, 163 jj.).
Pilt 15
Saksa dessantgrupi võitlejad lahingus Kuivastu platsdarmil. 14. september 1941.
Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF
SM 3901:6
14. septembri varahommikul tegi 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement ooberst Walther Melzeri juhtimisel 180 ründepaadil kahe lainena Virtsust dessandi Muhu saarele Kuivastust põhja poole ning Tusti küla alla moodustati sillapea. Osa paate eksis Virtsust välja sõites hommikuhämaruses kursilt, jõudis tagasi Virtsu alla ja asus ekslikult tulistama oma mehi. Kompasse ei saanud rohke raua tõttu kasutada. Õhtupoolikul järgnes 162. jalaväerügement. Dessandi maandamine ei toimunud enam ootamatusena, ilmselt olid eelnevate päevade ettevalmistused Nõukogude poolele siiski arusaadavad (BA MA, RH 24-42/10, 296–308, 347, vt. ka Hubatsch 1961, 79).
Pilt 18
151. jalaväerügemendi staap pikksilmaga maastikku uurimas. Käärpikksilmaga ooberst Melzer, vasakul 3. rügemendi adjutant ülemleitnant Rapreger. Ajavahemik 17.–20.09.1941.
Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF
SM 3901: 21
Samaaegselt väljus Matsalu lahe äärest Saastnast teine, väiksem dessantüksus, mille ülesandeks oli maabuda Muhu põhjarannikul Nõmmküla– Kallaste piirkonnas ning desorienteerida Nõukogude kaitsetegevust. Võimaluse korral tuli tungida edasi lõunasse Kuivastu poolt taganevate Punaarmee üksuste seljataha. Dessantüksuse (Sondergruppe Cellarius) põhijõu moodustasid sakslaste 161. luurepataljon ning eestlastest moodustatud „Erna” pataljon. Et tegu oli eelkõige luureüksustega, juhtis ettevõtmist Abwehri esindaja Eestis korvetikapten Cellarius. Dessandi Muhusse toimetamiseks oli Matsalu lahte toodud soomlaste Virkki paadiüksus. Cellariuse juhitava paadikaravaniga liitus sõjandusnõuniku sildi all ka Tallinnas asuv mereväe juhataja kontradmiral Theodor Burchardt, aasta lõpust Läänemere idaosa laevastiku komandör (Admiral Ostlicher Ostsee).
14. septembri öösel kell 2.15 startis Saastnast 10 Saksa ründepaati, 20 Eesti ja 12 Soome mootorpaati kokku umbes 390 mehega. Soome paatide ahtris lehvisid Soome lipud. Paadid olid jagatud kolme rühma. Üht rühma juhtis Mustjala vallast pärit ja Eesti mereväe vormis leitnant Leopold Loodus . Dessandi tegid kaasa ka Kuressaare Ühisgümnaasiumi klassivennad, mereväe nooremleitnandid Evald Ordlik ja „Erna” vabatahtlik Paul Jalakas . Nõmmküla piirkonnas rannale lähenedes kohati ootamatult tugevat tuld miinipildujaist, kuulipildujaist, püssidest ja tagasiteel ka suurtükkidest. Dessandi teine laine maandati alates kella 14.30 Nõmmkülast nii ida kui lääne pool. Esimestena alustasid Muhu põhjarannikult edasitungi 161. luurepataljoni sakslased, liikudes mööda Liivale suunduvat teed. Sakslastega oli taas kaasas ka juba Kessulaiul käinud vabatahtlik Otto Peters. Petersi sõnul osales luureüksuste dessandis ka kaheksa saarlast , kes olid punaväkke mobiliseerituina sealt Staraja Russa all üle tulnud. Need mehed pakkusid sakslastele erilist huvi, kuna olid pärit Saaremaa erinevaist paigust. Mehed olid jutustanud, et Saksa staabis küsitleti neid seinasuuruse kaardi ees üksikasjalikult punaväe kaitserajatiste kohta, mida Saaremaale enne sõja algust ehitati. Nimepidi mäletas Peters neist vaid endist meremeest Männit, kes oli Muhu-Liival haavata saanud. Nende kaheksa saarlasega oli sakslastel kokkulepe, et mehed teevad kaasa Muhu ja Saaremaa vallutamise ning lähevad seejärel koju. Järgmisel päeval kohatud Külasemast lõuna pool kadastikus ülestõstetud kätega punaväelasi. Nähes meeste Soome sõjaväevormi, küsinud üks kohkunud vang, kas tal lõigatakse kõrvad ja nina ära. Pataljoni komandör major Hindpere ütelnud seepeale , et kõrvade ja nina lõikamiseks peab esitama kirjaliku palve ja minema sellega pataljoni arsti juurde. Selgus, et küsija oli Leningradi kunstiüliõpilane (Sammet 1999, 163 jj.). Nii oli küsimus ehk põhjustatud Soome Talvesõjaaegsetest hirmulugudest Nõukogude Liidus.
Dessandipäeva hommikul toimus punaarmeelaste segadusse ajamiseks ka pettemanööver „Südwind”, mille käigus imiteeriti rünnakut Saaremaa lõunarannikul Kõiguste lahe piirkonnas. Samal päeval toimus erikomando „Benesch” dessant Kübassaare poolsaarele eesmärgiga hävitada seal paiknev kauglaskesuurtükkide patarei. Merelt lähenev dessant löödi Nõukogude vägede poolt tagasi. Osa dessandist maandati purilennukitel , kuid nende maandumine ebaõnnestus ja satuti valesse kohta. Nõukogude tagalasse tule alla jäänud üksusel õnnestus järgmisel päeval kummipaatidel saarelt lahkuda (Melzer 1960, 42 jj.).
Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon, kuid sakslaste edasiliikumist see ei peatanud. 16. septembri hommikuks oli Muhu vallutatud.
Pilt 16
Staabiveltveebel Heinz Lisdat 151. jalaväerügemendi 6. kompaniist ületab esimesena Väinatammi õhkulastud osa selle Saaremaa poolses otsas 16. september 1941.
Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF
SM 3901: 15
Pilt 17
4. patarei kerge välihaubits ja veoauto Väinatammi purustatud kohta ületamas. Paremal Nõukogude sõjavangid, kelle abil Väinatammi parandati.
Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF
SM 3901: 19
16.
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Sõda ja Saaremaa #1 Sõda ja Saaremaa #2 Sõda ja Saaremaa #3 Sõda ja Saaremaa #4 Sõda ja Saaremaa #5 Sõda ja Saaremaa #6 Sõda ja Saaremaa #7 Sõda ja Saaremaa #8 Sõda ja Saaremaa #9 Sõda ja Saaremaa #10 Sõda ja Saaremaa #11 Sõda ja Saaremaa #12 Sõda ja Saaremaa #13 Sõda ja Saaremaa #14 Sõda ja Saaremaa #15 Sõda ja Saaremaa #16 Sõda ja Saaremaa #17 Sõda ja Saaremaa #18 Sõda ja Saaremaa #19 Sõda ja Saaremaa #20 Sõda ja Saaremaa #21 Sõda ja Saaremaa #22 Sõda ja Saaremaa #23 Sõda ja Saaremaa #24 Sõda ja Saaremaa #25 Sõda ja Saaremaa #26 Sõda ja Saaremaa #27 Sõda ja Saaremaa #28
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-02-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 11 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor rem300 Õppematerjali autor

Lisainfo

1940-1945
ajalugu

Mõisted


Kommentaarid (1)

tuts22 profiilipilt
tuts22: väga hea informatsioon
11:13 13-03-2015


Sarnased materjalid

204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
147
docx
Eesti XX sajandi algul
83
doc
Eesti ajalugu
56
doc
Eesti ajalugu
51
doc
Eesti ajalugu - konspekt
37
odt
Esiajalugu
222
doc
Nõukogude Liidu ajalugu
43
docx
12 klassi esimese kursuse ajalugu





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !