Sääsk (0)

Sarnased õppematerjalid

2

doc

Sääsed

verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega. Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et vältida imetava vere hüübimist, "süstib" sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist. Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt, raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse

Loodusõpetus

3

doc

Sääsed

Majasääsk on levinud täielikult tänu inimtegevusele. Arvatakse, et ta tekkis Vahemeremaades, kust hakkas edasi levima üle kogu maakera, kasutades ära majades aastaringi hoitavat sooja mikrokliimat, veetorude nõrgemaid kohti ja inimeste lohakust. Peterburis oli ta näiteks olemas juba möödunud sajandi alguses. Pariisi torustikud või niisked metrootunnelid on majasääse jaoks olnud ideaalsed sigimiskohad. Sääskede paljunemine Üks emane sääsk muneb tavaliselt 200­300 muna, millest mõne päeva möödudes kooruvad vastsed. Kõikide liigid munevad seisvasse või aeglaselt voolavasse vette. Vastsed ujuvad vongeldes ringi või ripuvad vee pindkile küljes. Nad hingavad hapnikku tagakeha tipus paiknevate torukeste kaudu. Sääsevastsed söövad pisiorganisme. Kui vastsest saab juba nukk siis võivad nad häda korral sukelduda mõneks ajaks põhja peitu. Koorunud sääsk sirutab nukukestal ujudes kiiresti tiivad ja lendab minema.

Bioloogia

22

docx

Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused

Zooloogia vastused 1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liigu

Vee elustik

33

doc

Vee Zooloogia

Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,

Vee elustik

47

doc

Puisniitude loomastik

EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja

Pärandkooslused

83

doc

Bioloogia õpik 8. kl 2. osa lk 44-110

--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putuka

Bioloogia

Meedia

Kommentaarid (0)