Võõrnimede poolitamisel on soovitatav mitte lahutada tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, th, tz, sz: Bro-cken, Man-ches-ter, Rem-scheid, Pemb-roke- shire, Sou-thern, Ko-tze-bue, Báta-szek. Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad ~ Pet-rog-rad, Neu-stadt ~ Neus-tadt, Gold-smith ~ Golds-mith. Silbid võivad olla kas lühikesed või pikad. Lühike silp on niisugune silp, mis lõpeb lühikese vokaaliga, nt ma-ga-ma. Pikk silp on niisugune silp, mis lõpeb pika vokaali, diftongi või konsonandiga, nt suu-red, kau-nis, kur-vad. Sisehäälikud. Vältevastandus saab esineda ainult rõhulistes silpides. Seepärast on sõnavälte määramisel oluline jälgida sõna sisehäälikuid, st häälikuid, mis algavad (pea)rõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e
peab kajastama vaid neid häälikuid, mis aitavad eristada foeeme, mitte kõnehäälikuid. 4 Keeleteadlased on teinud päris palju katseid, et leida häälikute ja tähenduste vahel seoseid, nii on tähendatud, et häälik i esineb pea kõigis keeltes sellistes sõnades, mis viitavad väiksele. A esineb, mis viitab suurusele, laiusele. SILP Silp on kõnes esinev kõige väiksem hääldusüksus. Silpidest kombineeritakse sõnu, seepärast pole ka häälikul üksi tähendust vaid ta saab selle sõnas. Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on tumm ja see on kõigil silpidel, silp võib ka ainult tuumast koosneda. Sest lävi ja sõlm võivad ka puududa
metsä. Või vastupidi? Igatahes on eesti keele vältesüsteemi aluseks olnud kõne rütmisüsteemi muutused. 2. Teise silbi vokaali pikenemine: majà, imè. Tekkinud tõenäol. koos vältevaheldusega seotud taktiisokroonia tekkega! 3. Geminatsioon – nähtus, kus üksikkonsonant muutub geminaadiks: *külähän > *külään > *küllä; *tupahan > *tupaan > *tuppa (eL murretes on eriti palju geminatsioone!). 4. Lühikeste geminaatide teke – kui teine silp oli kinnine: *päkkän > Q2 päka, *seppän > Q2 sepa, *tammessa > Q2 tammes, *lillelta > Q2 lillelt 5. Geminaadi muutumine üksikkonsonandiks – toimunud kindlatel tingimustel 1. ja 2. silbi piiril pika esisilbi puhul ja järgsilpides, eriti sufiksites: a) ll > l, mm > m, nn > n, rr > r (*toomme > toome, *käänne’ > kääne); b) kk > G, pp > B, tt > D, kui teine silp oli kinnine (*lauttˇan > lauda, vrd
osaliselt. Nt eP lääneosas: *kirjutatakse > kirjutakse (süsteemselt); mujal üksiksõnades: *vaivainen >> *vaine > vaene; tuhandendik > tuhandik; ld stipipendium > stipendium; ld semimestris > semestris. 11. Sisekadu eesti keele ajaloos. Sünkoop e sisekadu: üldkeeletead. igasugune häälikukadu sõna keskel; eesti keeleteaduses vokaalikadu sõna keskelt kindlatel tingimustel: kadus 2. silbi vokaal, kui 1. silp oli pikk ning sõna oli vähemalt kolmesilbiline (13.-15. saj): * laulamaan >> laulma; * kantanut >> kandnud Konsonandikaod sõna sees – eesti keeles on kadunud klusiilide spirandilised vasted nõrgas astmes, see aluseks laadivaheldusele: Tüveline AV: *tupa : tuban (G) > *tua > toa; *käte : käden >> käe; *teko : tegon >> teo. Sufiksiline AV: järgsilpides *selkätä >* selkädä > *selkää >> selga; *selkähän >* selkään >> selga; *lampahan
moodustavate torude mõõdud on eri vahekorras: lühemates torudes tekib kõrgemaid formante kui pikemates. 37. Millised on konsonantide akustilised omadused (helilised konsonandid, klusiilid, frikatiivid)? Mida tead eesti keele konsonantide akustilistest omadustest? · helilised konsonandid: v, m, n, r, l · klusiilid: k, p, t, g, b, d õhuvoolu läbipääs täielikult suletud · frikatiivid: f, h, v, s ahtuses tekib kahin, sisin 38. Missuguseid prosoodianähtusi tead? Rõhk, kvantiteet, kõnemeloodia. 39. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Näited. Silp on häälikutest koosnev tähtede rida. Silp on hääldusliku pingutuse periood. Silp on häälikute intensiivsuse vaheldumine: silbipiir langeb vähima intensiivsuse kohale. Silp = silbi algus + silbi tuum + silbi lõpp 40. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti? Kõnetakt on silpide järjend, kus I silp on
Häälikut f tuleb hääldada vaid sõnades, mille kirjapildis ta esineb. Sõnades süüa, lüüa, müüa, tuleb häälikujärjendit üü hääldada üi. Sõnaalguline jä-on sõnades jätkama, jätkuma, jänn JA jändama. Rõhk, välde, palatalisatsioon. Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel. Rõhu põhiülessanne on muuta kõne rütmiliseks. Eesti keeles on sõnarõhk tavaliselt esimesel silbil. Kõnetakt Rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Eestikeeles on kõnetakte kolme liiki ühe(kass)-, kahe(rau-da)-ja kolmesilbilised(ki-ri-kus). Ühesilbilised kõnetaktid on alati kolmandas vältes. Kõnetakt Välde Näited Ühesilbiline kõnetakt III soe, liiv, lai, suu, post, sarv Kahesilbiline kõnetakt I pesa, kana, idu, rida, asi, isa II tubli, kaunis, tütar, lammas
1.Keele tekkimine, keelkonnad, keelefunktsioonid Keele tekke kohta on esitatud palju hüpoteese kuid üksi neist ei ole võitnud üldist tunnustust.Arvatakse et keel tekkis niimoodi et kui inimahvist sai inimene kes käis kahel jalal siis muutus tema hingamisteede asend ning siis oli võimalik hääldada igasuguseid häälikuid. Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samat
SILP JA SELLE LIIGID sAk/ sa s- algus A-tuum k-lõpp Eesti keeles on silbi kohustuslikuks osaks silbi tuum, milleks on üks või kaks vokaali. Silbid jagunevad P Pikk ja L lühike lühike silm on see mis lõppeb ainult ühe vokaaliga. NT: sA lA jA pikk silp on see kus lõpus on diftong e. Täishäälikuühend NT: kOI, mAA, tütar/tüttar tüdruk/tütruk K, P, T esinevad heliliste häälikute vahel kahekordselt. Ta/ba- ta/pa ta/pa tap/pa harjutus: pipi pikksukal on sada sünnimärki ja tuhat tedretähni - pi/pi pikk/su/ kal on sa/da sün/ni/mär/ki ja tu/hat te/dre/täh/ni L L P P P P L L P L P L P L L P L P L Ka Tommi ning Annika leiavad, et mida rohkem, seda uhkem-
Kõik kommentaarid