10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 13 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-09-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
50 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kristellori
Õppematerjali autor
H10 LEIB-EESTLASTE PEAMINE TOIT Referaat Juhendaja: Merike Kasikov Rakvere 2011 SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust
Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5. Leivaahju roll leiva arenguloos Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine
..........................5 Kokkuvõte........................................................................................5 Kasutatud kirjandus..........................................................................6 2 Sissejuhatus Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi
LEIB Leib on olnud läbiaegade eestlase peamine toit. Seetõttu on leiva suhtes tuntud sügavat austust ning peetud seda ka pühaks. Viimase tuhande aasta jooksul rukkileib, mis jõudis meie esivanemate lauale suure töö ja vaevaga. Ka tänapäeval on leib eestlase laual, aga see ostetakse poest ilma suurt vaeva nägemata. Uurimustöös püüan leida,milline on olnud leiva koht eestlase toidulaual, ja miks on ta olnud nii tähtis. Otsida vanasõnu ja kõnekäände leiva kohta. Püüan näidata tänapäeval toodetavate leibade sortimenti. Praktilise tööna pakun esitlusel enda küpsetatud leiba. Leivaküpsetamise protsessi lisan ka uurimustööle.
Pärnumaa Kutsehariduskeskus PK-09 Viivika Ilisson Referaat LEIB Õpetaja: Pärnu 2009 Eesti leib Leib on eestlaste jaoks olnud aastasadade vältel oluliseim toiduaine, ega asjata nimetata kõike muud leivakõrvaseks. Sadakond aastat tagasi sai Eesti talupoeg leivast üle poole päevasest energiavajadusest ja põhilise osa eluvajalikest toitainetest. Leiba söödi ka märgatavalt rohkem, leiva hulka suurendati veel aganate ja kartuli lisamisega. Meie põhjamaise kliima tõttu kasvatati põhiliselt rukist, kaera ja otra. Leivategemisel tõrjus rukis teised teraviljad välja, kuna must leib hapnes paremini ja säilis kaua. Maailma mastaabis on alati olnud esikohal nisu, algselt kasvas rukis nisupõldudel umbrohuna ja kui külmale tundlikum nisu hävis, jäi rukis kasvama. Eestlaste toidulauale lisandusi
". Nüüd muretsetakse sööja pärast ja öeldakse talle "head isu!". Kes vanasti leivatüki maha pillas, võttis selle jalamaid üles ja andis palale suud. Nüüd tuleb ette, et leiba loobitakse terve käär või kannikas saadetakse jäätmehunnikusse. Ega toit meie päevil ometi nii odav ole, et ainult puudus ja tühi kõht inimesele leiva hinda meelde tuletaksid! 7 ET LAUAL LÕHNAKS VÄRSKE RUKKILEIB Eestlaste peamine toit läbi aegade on olnud rukkileib. Leiva vastu tundsid meie esivanemad sügavat austust, sest see sai lauale üksnes suure töö ja vaevaga. Leib oli püha ja ta on meist vanem. Öeldakse küll, et inimene ei ela üksnes leivast, siiski ei saa kuidagimoodi läbi ka ilma leivata. Leivavili Leivavili tuli õigel ajal lõigata, siis terad välja rabada või masindada ning kuivatada. Leivavili ei tohtinud põllul hakata idanema ega kopitama minna. Heal leivaviljal pidi
Tartu Mill) Viljaterasid peenestati uhmri või jahvekivide vahel, tambiküna ja tabilabidat. 3. Meie vanim leivavili. Oder ( rukis 11saj.-12saj.) 4. Hapendatud rukkileiva tulek. Põhja Euroopas Viikingite ajal, Eestis 11. sajandil 5. Leivaahju roll leiva arenguloos. Kerisahi( saunades ja rehielamutes)-koldega ja pealt kinni; suitsuahjud; lõõridega ahjud, ühendatud korstnaga. Leib oli pehmem ja säilis kauem. 6. Miks on rukkileib maitsvam kui odraleib? Odraleib muutub kõvaks ja rabedaks, aga rukkileib mitte( see on pehme) 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Eestlased, lätlased, leedukad, ida- soomlased, karjalased, soome-ugri rahvad, venelased, valgevenelased ja põhja- ukrainlased 8. Rukkileiva eelised, toitainete sisaldus. Kiudained, kaloririkas 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest). Jahvatatud puukoort, mähka,
Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80. aastatel leiti Berni lähedalt maailma esimene hästi säilinud rukkileib, mis oli küpsetatud viis sajandit tagasi. Egiptuse matmispaikadest on leitud säilinud nisu- ja rukkiteri, 3500 aasta vanust hästi säilinud nisuleiba hoitakse aga New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumis. Meie rukkileiva ajalugu algab 11. sajandist ja on seotud rukkikasvatuse ja -töötlemise arenguga meie piirkonnas. Rukkileiva valmistamine on traditsioon, mis on kujunenud sajandite vältel ning põlvkonnalt põlvkonnale kogemuste ja teadmistega edasi antud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid