Romantism, Romantism inglise, saksaja prantsuse kirjanduses (1)

Romantism
19. saj. euroopa kirjanduses sai valitsevaks suunaks romantism. Romantikutele on oluline inimese sisemaailm , tema tunded ja mõtted, mis vastanduvad tegelikkusele(argipäevale). Romantismi kesksed mõisted on armastus, vabadus ja usk. Armastus on romantikute käsitluses kõike haarav tunne, mille objektiks võib olla nii inimene, loodus kui isamaa. Romantikud valivad elust need punktid, mis neile on olulised ning võimendavad neid tundeliselt.

Tundeelu rõhutamine

Subjektivism ja individualism ,( tähtis on kirjaniku mulje elust, mitte objektiivne elu ise.)

Idealism ja fantaasia valitsemine

Vabaduse ülistus nii ellusuhtumises, kui loomingulise printsiibina.( ei tunnustata karme reegleid)

Melanhoolia( sügav kurvameelsus )

Looduse ülistus ja usklikkus( eriti armastatakse ürgloodust ja romantikud on usumüstikud)

Zanritena põhiliselt romaan ja luule.
Romantisminäited maailmakirjandusesklassikutelt:
George Byron :
Kirjaniku teosed räägvad lastest, vabadusest ning rahulikkusest.
P.B. Shelly : looduse jõud
Romantism inglisekirjanduses:
Byron, Shelly, Keats , Scott.
Inglise romantismi eelduseks oli tööstuslik revolutsioon (18saj 70-ndatel.), mis tõis kaasa järsud muutused ühiskonnas ja sellega seonduvad sotsiaalsed probleemid. Inglismaal kujunes romantismi üheks osaks sentimentalism, mida iseloomustas moraliseerimine, ülim halemeelsus, religioosne värving. See kõik tõi esiplaanile kannatava inimese rahvahulgast ning kurjus leidis alati karistuse.
George Gordon Byron:
Ta pärineb aristrokraatsest suguvõsast, sündinud Londonis, kuid lapsepõlve veetis šotimaal. Byron sai hiilgava hariduse, käis ka Cambridge