Roland Barthes - AUTORI SURM (0)

Sarnased õppematerjalid

3

doc

Essee raamatu põhjal "Autori Surm"

Autori Surm R. Barthes 2011 Balzac arutleb selle üle, et kas Autor väljendab end igas loos kui antud karakter või väljendab ta igas loos kui iseennast või hoopis üldsuse arvamust..? Eri aegadel on Autori surma mõistetud erinevalt. Lähtudes sellest, et kui Autor jutustab ilma mingi konkreetse eesmärgita, pannes tähti ritta kui suvalisi sümboleid leiabki aset Autori surm, sest Autori hääl kaotab päritolu, mõtte. Primitiivsetes ühiskondades on Autor kui jutu vahendaja. Suurima tähtsuse autori "isikule" omistas positivism. Autor püüab ühildada oma isiklikku mina oma loominguga. Seepärast otsitakse erinevate autorite loomingu eripäradele selgitust autori isiklikest omapäradest, olles see kui sama autori isiklik seisukoht või arvamus mida püüab autor väljendada ja teisteni viia. Mõned autorid on aga üritanud eelnevale seisukohale vastu hakata. Nt Mallarme

Filosoofia

8

doc

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

Kogu kirjandusajaloo vältel ehk umbes 200 aastat on kõige enam uuritud kirjandust lähtuvalt AUTORIST. 3.Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis AUTORI positsioon suureneb alates 16. sajandist renessansi ajast ja saavutab kõrghetke 18. sajandi lõpust 19. sajandi romantismiajastul. Romantismiajastul on kirjanik nagu ,,geenius". Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19. saj-l levima hakanud teadusliku mõtteviisiga(positivism-seostub loodusteadustega:midagi saab mõõta, kaaluda) saavad oluliseks faktid ja need on võimalikud seoses AUTORIGA(NT. KUS SÜNDIS, MILLISES PEREKONNAS, KUS REISIS-need asjad peegelduvad autori loomingus) Nt. Kirjanduse uurija M. Kampmaa uuris Tammsaare miniatuure ja seostas neid autori haigusega, tiiskusega, et see oli põhjuseks, miks ei jõudnud kirjutada nt. pikka proosat.

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

54

doc

Kirjandussemiootika

konnotatsioonid – kõik, mis on fraasi piiridest väljas. Tähistamine (signification) on l. s. objekt. Tähistaja kutsub esile ettekujutuse tähistatavast. Tähistamise määratleb sõnaraamat. Sümboliseerimine (symbolisation) – üks tähistatav sümboliseerib teist tähistatavat – tekib lausungis, süntagmaatilises ahelas. Tekstisisene sümbolism- ühe tekstiosa jaoks on tähistatavaks teine tekstiosa (nt. personaaži iseloomustavad tema teod, portree. Või kui teksti on lülitatud autori abstraktsed arutlused, on nende illustratsiooniks süžee. Nt. “Tões ja õiguses”). Tekstiosade vahel võib olla tegu samasuguste suhetega nagu kehtivad nt. troobi sees. Enne kui allegooria muutus žanriks oli ta retooriline figuur (troop). Mida tähistatakse semantikas? Teksti ja konteksti (tekstivälise) suhe. Mil määral kirjeldab teos maailma? Mis on referent? Barthes küsib, mil määral võib kirj. -teost vaadelda tõesuse aspektist. Todorov:

Kirjandus

42

docx

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

tõlgendamisprotsessis? Küsimused:  Kuidas eristada õiget ja valet, kvaliteetset ja mittekvaliteetset tõlgendust? Kuidas me teame, et tõlgenduse abil saadud tähendused on täpsed ja asjakohased? Kus on tõlgendamise abil tuletatud tähenduse piirid? Kuidas me teame, et mingi lauset tuleb lugeda iroonilises võtmes ja mitte sõnasõnalt? Mis juhtub juhul, kui meie tõlgendus lahkneb märkimisväärselt autori omast? Mis juhtub juhul, kui kasutame tõlgendamiseks analüütilisi 'tööriistu', mida teose kirjutamise ajal ei tuntudki? Kirjanduskriitika ja teooria erinevus. Kirjanduskriitika kirjandusteose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus) Kirjandusteooria < seletab eeldusi ja väärtusi, millele toetuvad kirjanduskriitika eri vormid

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

31

docx

Sissejuhatus kirjandusteadusesse kordamisküsimused eksamiks - Tartu ülikool

 Küsimused:  Kuidas eristada õiget ja valet, kvaliteetset ja mittekvaliteetset tõlgendust?  Kuidas me teame, et tõlgenduse abil saadud tähendused on täpsed ja asjakohased?  Kus on tõlgendamise abil tuletatud tähenduse piirid?  Kuidas me teame, et mingi lauset tuleb lugeda iroonilises võtmes ja mitte sõnasõnalt?  Mis juhtub juhul, kui meie tõlgendus lahkneb märkimisväärselt autori omast?  Mis juhtub juhul, kui kasutame tõlgendamiseks analüütilisi ’tööriistu’, mida teose kirjutamise ajal ei tuntudki?  Kirjanduskriitika ja teooria erinevus.  Kirjanduskriitika kirjandusteose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus)  Kirjandusteooria < seletab eeldusi ja väärtusi, millele toetuvad kirjanduskriitika eri vormid

Keeleteadus

10

pdf

Kulturoloogia

eelkõige mõtteline kuuluvus- ja samasustunne, kuna rahvus on niivõrd suur sootsium, milles puhul meie-tunne ei saa tekkida isikliku kogemuse pinnal Arendt, Hanna ­ silmapaistev ühiskonnateoreetik, analüüsis totalitaarset süsteemi ja visioone vabadusest ja vastutusest, inimese suhtest iseenda, poliitilise maailma ja teiste inimestega. keskne küsimus, kuidas totalitarism sai sündida kultuuris, mille aluseks on vabaduse ja inimväärikuse ideaal. Barthes, Roland ­ prantsuse strukturalismi tähtsaim esindaja, Käsitlenud eriti kunstiliseteksti tähendus ja analüüsimetoodikat; Kirjutab ,,Autori surmas", et kirjandteose autor ei ole tegelikult teksti autor Tekstile Autori andmine tähendab teksti vägivaldset peatamist, tema varustamist lõpliku tähistatavaga, kirjutuse sulgemist. Baudrillard, Jean - prantsuse postmodernistlik kultuuriteoreetik, sotsioloog ja filosoof,Meedia- ja tarbijaühiskonna keskseid kirjeldajaid ja analüüsijaid

Kultuurilugu

2

rtf

Autori surm

seetõttu, et keel (ehk kultuur, keskkond, inimesed ise jne) on alati olemas olnud tsitaatide, sõnade kogum ja seetõttu ei saagi olla looja (vähemalt mitte keele kaudu (mis on meile ainuke teadaolev mõtete, tunnete selgitamise vahend üldse (ning sealjuures kutsub keel ise meis esile tundeid...))). Sulgudes olev viitab nõiaringile. 2. Esialgne mõte: lugeja on täiesti puhas leht. Lugeja ei tea autorist midagi ja vastupidi. Autor on kõik andnd ja lugeja võtab kõik. Lugeja võtab autori endasse ja nii ongi autor surnud. Hilisem arusaam: lugeja sünd ei viita lugeja sünnile, vaid viitab sellele, et kirjanik on oma teksti, jutustuse valmis saanud. Lugeja sünd tähendab seda, et tekst ei sõltu enam autorist, et tekst on suuteline elama kellegi teise peas, omandades sealjuures teise tähenduse (ei sõltu enam kirjanikust). 3. Esimene mõte: kriitiku arvates autor sureb siis, kui lugeja on teose kätte võtnud - sellest hetkest alates ei oma autor teose üle enam kontrolli

Kirjandus

24

doc

Kirjandusteadus

kindlas riimis ning vabavärss luule alla ei liigitu. 3. Positivistlik kirjandusteadus põhineb prantsuse filosoofi August Comte´i (1798-1857) maailmakäsitlusel. Positivismi kohaselt vaid teaduslikult tõendavatavad ja empiirilisel vaatlustel põhinevad väited võivad olla tõde ning ka ühiskonnad arenevad kindlate seaduste alusel paremuse poole. Kuna positivism tunnustab ainult käegakatsutavaid fakte, siis positivistlik kirjandusteadus tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, s.o: autori erinevate elamustega; autori haridusteega; autori päritoluga ja tema kaasajaga. Kirjandusuurimus sarnaneb loodusteadustega, tuleb tegeleda sellega, mis on mõõdetav, vaadeldav, kirjeldav. Kirjandus peab olema samuti faktipõhine. Positivism teeb seega biograafiast olulise uurimisvaldkonna, mis peaks aitama kirjaniku loomingut paremini mõista ja seletada.

Kirjandusteadus

Kommentaarid (0)