Rohtaed - kokkuvõte (73)

„ Rohtaed “ ja Juulius Kilimit
„Rohtaed“ näitab Eesti linnaharitlase kujunemist, esitades Juulius Kilimiti elust kolm kindlat piiritletud elulõiku: õpiaastad (1890-1896), küpsusaastad ( 1910 -1914) ja eluloojaku aastad (1933-1934).
Juulius Kilimit sündis küla koolmeistri pojana . Kõigi raskuste kiuste tahtis isa anda pojale korraliku klassilise hariduse. „ Vaevalt esimesed emakeelsed sõnad selgeks saanud, võis ta hakata oma isalt kõike tarkust vastu võtma mida too isegi teadis. Ja headest raamatutest võis sellele peagi lisa saada. Aga ei puudunud ka mängud koolimajas ja selle õuel koos suurte õpilastega, kes koolmeistri poega kohtlesid, nagu see sellele kohane, arvestades muidugi ka aastate vahet.“ ( K. Ristikivi . Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 17 ).
Huvi hariduse ja koolmeistriameti vastu sai alguse üsna varakult. Ma arvan, et just eluaastad isa juures said tema elus määravaks. Isa oli talle suur eeskuju ja õpetaja. Juuliuse ema suri kui poiss oli alles üsna noor. Isa Aleksander Kilimit abiellus uuesti ja Juulius sai võõrasema.
„Head inimesed surevad vara, ja ka Juulius Kilimiti võõrasema suri veel enne, kui kui olid jõudnud tulla kõik need ebameeldivad sündmused, mis pidid lõpetama ta lapsepõlve.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985lk 17 ). Üsna pea suri segastel asjaoludel ka Juuliuse isa Aleksander.
Siis oli tulnud hea onu ja võtnud poisi oma tallu . Nii sattuski lõpuks Juulius Kilimit linna kooli- leivakott kaasas ja saiaraha taskus ning asus elama mamma Neideri pansioni .
Mamma Neideril oli kaks tütart, vanem tütar Emiile Villemiine ja noorem tütar Anna Karoliine. „ Mamma Neider kohtles teisi poisse Juuliusega võrreldes alati nagu lapsi, mida need ka olid, sest neil polnud ei aateid ega põhimõtteid. Praegu huvitas neid ainult see küsimus, millal mamma Neider kartulid praetuks saab.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 20 ). See näitab mamma Neideri suhtumist Juuliusesse, ta austas noormeest just põhimõttelisuse ja hea kasvatuse tõttu. Juulius ei olnud nagu teised poisid, ta erines neist juba noorpõlvest peale. Temas peitus midagi enamat kui ühes lihtsas õpilases.
„Temasugusel tähtsal isikul oli oma tuba ja oma laud, kuna teised pidid kolmekesi üheskoos läbi ajama . Tuppa ei mahtunud midagi peale voodi, laua ja tema enese, kuid rohkem polnud ka vaja, tema unistused võisid vabalt läbi seinte sisse ja välja liikuda ning neile kuulus terve suur maailm.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 22 ). See on suurepärane tõestus sellest, kui kõrgelt mamma Neider Juuliust ikkagi hindas . Selline privileegi oli väga ebatavaline mamma Neiderile, Juulius Kilimit oli majas väga austatud ja kõrgelt hinnatud.
Juulius Kilimiti esimene armastus oli Leonoore. Tüdruk oli tema muusa ja andis inspiratsiooni luuletuste kirjutamiseks. Ometi ei saanud sellest armastuset kunagi asja. See armastus oli puhtalt illusioon ja unelm .
„Oma esimese noore
Elu kuldse koidu all
Leidsin sinu, Leonoore,
Kevadise nurme raal...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 33 ).
Kuigi Leonoore inspireeris Juuliust, ei õnnestunud noormehel luuletuste kirjutamine kuigi hästi, millest ta ka ise aru sai. Luuletuste kirjutamisega sai ta väljendada vaidtundeid mida tüdruk temas tekitas.
„Kuid neis polnud õieti enam mingit luulet, seda tundis ta ise kohe. Ja see tundus kõik nii väga ühe teise laulu moodi, mida ta täpselt küll ei mäletanud. „ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 33 ).
Suvevaheajal onu juurde maale minnes ei võetud teda just kuigi hästi vastu. Tema suhtes olid suured eelarvamused. „ Linnahais juures, mis muud! Linnariided ja- puha.. „ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 41 ). Maarahvas suhtus Juulius Kilimiti kui haritlasse kes maailma tegelikest õigetest väärtustest ja oskustest ei tea midagi, tema ebatavalised kombed ja viisakus olid neile võõrad.
Kõik uus oli neile võõras, nemad olid harjunud lihtsa maaeluga ja ei suutnud kuidagi Juuliust mõista. „Juulius täitis oma lahke teretamiskombe, millele teised kõik natuke tõrksalt vaatasid, nagu oleks selles midagi ebasündsat.“ ( IV peatükk lk 42 ). Tollel ajal haridus eestis alles hakkas kujunema, üldine kirjaoskus suurenes, revolutsioonipäevil kerkis esile emakeelse kooli nõue ja ka kõrgharidust sai hakata eestis omandama. Uuendused nõuavad aga natuke aega kõikide inimesteni jõudmisel. Harimatu talurahvas ei osanud esialgu hinnata hariduse tähtsust, nende jaoks oli esmane siiski talutöö, seda nad oskasid ja see andis neile leiba lauale.
Juulius Kilimit aga vastupidiselt talurahvale hindas väga haridust, tema jaoks olid talutöö võõras, ja ka alkohol oli talle vastumeelt, just alkoholi mittetarbimise tõttu suurenes ka maainimeste umbusaldus tema vastu. „See polnud Juuliusel esimene ega viimane kord õllekruusi tagasi lükata, ja igaüks, kellele ta ära ütles, näis võtvat seda peaaegu isikliku solvamisena.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 44 ). Alkohol oli tollel ajal vägagi levinud, seda tarbiti ohtralt, alkoholist keeldumist võeti kui isiklikku solvamist. Juulius Kilimit oli aga väga põhimõtteline mees, temale oli alkohol vastuvõetamatu.
Kogu taluelu tundus Juuliusele vastumeelne ja igav, ta ihkas tagasi linna kooli, mõte sinna minekust andis talle jõudu. „Jah, kui poleks olnud seda kaugustesse igatsemist, mõnigi päev oleks võinud kujuneda ilusamaks. Nüüd ei tundnud Juulius õiget rõõmu isegi jaaniõhtust, mil ta seisis kõigist eemal ja üksi, nagu ta oli seisnud sõnnikuveopäeva õhtul, nagu poleks neil päevadel mingit vahet. Ta ei näinud kunagi palju maailmast, mis oli nüüd ja siinsamas, ta oli vaimus sellest kaugel eemal.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 48 ).
Iseenesest taluinimestel polnud midagi Juuliuse vastu ja ka Juuliusel nende vastu. Konfliktid ja arusaamatused tekkisid just erinevast mõttemaailmast. „ Sulane Ants oli ju igati tubli poiss, ta oleks isegi Juuliusega võinud heaks sõbraks saada, kuid tal oli mitu halba omadust. Olgu sellega kuidas tahes, et tal oli suur suu ja ta käis öösiti hulkumas, kuid tal oli eriline nõrkus alkoholi vastu, mida Juulius põlastas...“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 50 ).
Aeg möödus ja oli aeg taas kooli minna, Juuliuse onul olid aga noormehega teised plaanid, ta soovis jätta poisi talusse, oli ju vaja järeltulijat. Ettekääne oli väga lihtne, Juuliuse isa pärandus olevat otsas ja uut raha õppimiseks pole. Juulius Kilimit oli aga kangekaelne mees kes trotsis saatust ja ei alistinud esimese tagasilöögi juures, nii põgenes ta maalt linna. Põgenedes ei võtnud ta kaasa tükikestki toitu, ta oli põhimõtteline ja aus. „Kuigi ta oli siin suve läbi tööd teinud ja kuigi ta ikka ei saanud lahti mõttest, et onu osa tema pärandusest oli ära kavaldanud, jäi ta enesele truuks. Teiste autust ei õigusta veel meie üleastumist- ja Juulius Kilimit ei võtnud ainustki kildu leiba kaasa oma teekonnale. Tal oli veel natuke raha järel- sele eest võis ju midagi osta.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 57 ).
Linna jõudes muretses mamma Neider Juuliusele töö Reite aiaäris. Seal töötas Juulius vana Väärtnõu abilisena. Väärtnõu ei hoolinud raamatute maailmast, temal olid teised ideaalid, ja seda kõike jagas ta rõõmuga.
„Väärtnõu ise ei suhtunud just soodsalt raamatutarkustesse. Ta võis tegelikust elust võetud näidete varal Juuliusele selgeks teha, kui vähe kasu on inimesel raamatust õpitud asjust ja et eriti iluaianduses oleneb kõik kogemustest, mida tal oli rikkalikult ja mida ta sugugi ei keeldunud Juuliusele edasi andmast, kui sel oleks rohkem huvi asja vastu. Sest ei olnud talle ometi ometi jäänud märkamata, et Juulius siiski ainult poole hingega asja juures oli.“ (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 64 ). Juulius Kilimit oli kohusetundlik mees, tal küll puudus armastus töö vastu ent tulemus oli siiski hea.
Aiandus küll röövis enamiku tema ajast kuid siiski jätkas noormees kirjutamisega. „Sest ta kirjutas ikka veel,