Riigiõigus (1)

Riigiõigus
Lühendid:

• RÕ – riigiõigus
  
• KÕ - konstitutsiooniõigus
  
• PS – põhiseadus
  
• K- konstitutsioon
  
• KN – konstitutsiooninorm
  
• ÕK – õiguskord
  
• IV – isikuvabadused
  
• ÕN- õigusnorm
  

10.02.2006 I loeng
Riigiõiguse üldosa
Riigiõiguse mõiste ja süsteem
§ 1 RÕ mõiste
Tavapäraselt räägitakse RÕ-st kolmes tähenduses:
1) RÕ kui õigusharu (olulisim!)
2) teadusharu
3) õppedistsipliin
I Õigusharuna kuulub avaliku õiguse hulka. Siin on aga kõrvuti mõisted RÕ Eestis ja ka mujal käibel olev konstitutsiooniõigus (KÕ). Algselt oli mõiste KÕ levinud peaasjalikult Anglo-Ameerikas. Euroopas kuni II maailmasõja lõpuni räägiti RÕ-st. peale II MIS hakkas mõiste KÕ levima ka Euroopas. Praegu see mõiste tundub olevat RÕ-st levinum. Seda peetakse KÕ-st mõnevõrra täpsemaks.
K. Hesse käsitluse järgi on KÕ-s RÕ-st laiem ( nimelt RÕ-s täht-tähelt võttes peaks tegelema riigi kui sellise organistasiooni korraldusega. KÕ-s oleks aga laiem, hõlmates ka põhiõigusi ja –vabadusi., nende kaitsemehhanisme ja põhikohustusi).
Miks oli Anglo-Ameerikas KÕ ja meil RÕ?
→Põhiõigused tõusid päevakorda pärast II Mis (natsikuriteod), hakati suurt tähelepanu ja rõhku pöörama põhiõigustele (sai toetuda nüüd KÕ-le).
Eestis on traditsiooniliselt kasutatud mõistet RÕ, viimasel ajal sageli ka mõistet KÕ. Meie traditsiooni arvestades võib neid sünonüümidena kasutada.
→ KÕ-s või RÕ-s tekkis 18.sajandi lõpul ja 19. saj alguses seoses Prantsuse revolutsiooniga ja Ühendriikide konstitutsiooni vastuvõtmisega. Oma tähendust mängis ka Napoleoni Prantsusmaa poolt osalemine ja Poolale pealesurutud konstitutsioon.
K-de ja sellest tulenevalt RÕ-e üheks tekkepõhjuseks oli vajadus piirata absolutistlikku täitevvõimu. RÕ-e tekkimise dateerimine 18.saj lõpu ja 19. saj algusega ei tähenda aga seda, et varem poleks vastavaid elemente ühe või riigi teise õiguskorras üldse olnud. (nt. Inglismaa 1215. a võeti vastu Suur Vabaduste Harta; 1679 .a Habeas Corpus Act).
Eesti RÕ tekke algusest rääkides võib öelda, et see hakkas tekkima 1917-1918. aastatel ja kujunes välja 1920. a PS-ga. (areng edasi). RÕ- e taastekkest räägime alates 1988. a Suveräänsusdeklaratsioonist ja ülemnõukogu 1990. a otsusest , milleg aalgas eemaldumine NSVL -I õigussüsteemist. Tänane Eesti Rõ kujunes 28. juunil 1992. a vastuvõetud PS-e baasil.
Traditsioonilise lähenemise järgi on RÕ-l rahvuslik iseloom selles mõttes, et saab rääkida ainult ühe või teise konkreetse riigi RÕ-st. samas on sarnaste väärtushinnangutega ja valitsemisprintsiibi normid põhisisu poolest üpris sarnased. (nt Suurbritannias ei ole kirjutatud K-I, osadel aga kirjalik→samas ülesehituselt sarnased; Prantsusmaa ja Venemaa võimumehhanismide ülesehitus väga sarnane nt).
Vähemalt 15 aastat juba EL-i kui sellise KÕ-st on räägitud. Seda hoolimata sellest, et ühe kirjapandud dokumendina EL-i K-i ei ole – ehk on sarnaselt Suurbritanniaga K nn materiaalses mõttes; selle sisu on väga sarnane nn tavaliste riikide kirjapandud K-dega.
Formaalseteks liidu K-i elementideks on asutamislepingud vastavas osas ning vastavas osas Euroopa Kohtu lahendid .
Seadusandlik ja täitevvõim olemas El-is. Kirjapandud kujul on lisatud põhiõiguste harta ja majandusalased sätted →Põhiõiguslikus leppes!
Majandusalaste sätete sisselülitamisega sooviti võib-olla maskeerida, et tegu on konstitutsiooniga.
RÕ-se normide omapäraks on see, et RÕ-se normide tuumik on K-lised normid ja kogu muu õiguskord peab olema K-list iseloomu omavate normideg akooskõlas. Vastasel korral, sõltuvalt ÕK-st, tunnistatakse need PS-e vastaseks või kehtetuks. Mõlemal juhul neid enam ei kohaldata. Kui tunnistatakse kehtetuks, järgneb kohtute rünnak seadusandlusele, PS-vastaseks tunnistamisega on lihtsam. (RÕ-s on erineva kaaluga norme. Nt PS-s on K-lised normid, kuid on ja ka teisi norme/seadusi, mis sisaldavad K-i norme).
Oluline on vaadata Konstitutsiooninormide (KN) kehtestamise eesmärki, mida nähakse erinevalt. Kõikide lähenemiste pooldajad on ühel meelel , et

• I lähenemine: KN-de eesmärgiks on stabiilsuse ja korrapära loomine. Ülejäänud eesmärkide puhul tundub paikapidavam olevat lähenemine, et RÕ- liku regulatsiooni eesmärgiks on rabada avaliku võimu ja inimeste vabaduste vaheline tasakaalustatud kooseksisteerimine , st et ei ole võimalik öelda, et kõikidel juhtudel on ülekaalus võimu huvidest isikuvabadused või, et IV-ed on alati allutatud avalikele huvile.→st lähtub eelnevast, et kui tekib vaidlus, tuleb kaaluda, kumb on suurem väärtus: kas isiku õigused kaaluvad üle avaliku huvi või kaalub avalik huvi üle isikuõigused.
  
• II lähenemine on äärmuslik→ regulatsiooni eesmärk on isikuvabaduste kaitse ja isikuvabadused prevalveeruvad avalike huvide ees. Sellise lähenemise ees on avalike huvide silmas pidades isikuvabaduste piiramine raske, kuid mitte võimatu.
  
• III lähenemine: RÕ-e põhieesmärk on avaliku võimu toimimise reguleerimine. See lähenemine saab paika pidada vaid juhul, kui lähtealuseks võtta normide kvantitatiivne kogum (valdav osa KN-st reguleerib paratamatult riigikorraldust ja avaliku võimu teostamist; võimusuhted keerulised). Nt § 120 reguleerib võimukorraldust, § 50 põhiõigusi. Selline lähenemine ignoreerib põhiõiguste tagamise tähtsust ja oli omane kuni II Mis lõpuni ja pärast II Mis autoritaarsete režiimidega riikides.
  

Definitsioon: kõige praktilisem on RÕ-st defineerida tema reguleerimisobjekti järgi:
! RÕ-s on avalikku õigusesse kuuluv ÕN-de süsteem, millega määratakse kindlaks
1) printsiibid , millest võimu teostamisel tuleb juhinduda
2) isiku õigusliku seisundi põhialused riigis, see on tema põhiõigused, vabadused ja kohustused ning õiguste ja vabaduste kaitsemehhanismid (kohtulik kaitse)
3) riigi valitsemise vorm – kas tegemist on monarhia või vabariigiga.
→ põhikorra normidest peaks tulenema ka see, millise vastava valitsemisvormi liigiga on tegemist (kas piiratud või absoluutne monarhia; kas parlamentaarne või presidentaalne vabariik jne)
4) riigi territoriaalse korralduse vorm → kas tegu on unitaarriigi või föderaalvabariigiga. Unitaarriikide puhul nähtub KN-st ka see, kas tegemist on ilma autonoomsete piirkondadeta unitaarriigiga või autonoomsete piirkondadega unitaarriigiga - nt Hispaania ja Suurbritannia
5) määrab kindlaks põhilised riigiorganid : parlament , valitsus, riigipea , kohtusüsteemi kõrgemad lülid; nende pädevuse moodustamise korra ja omavahelised suhted.
II Loeng 17.02.2006
Teadusharuna uurib riigiõigus antud riigi kehtivat normistikku ja selle rakendamise praktikat ning samu asju mineviku aspektist vaadates. Peale selle töötab riigiõigus välja sobivaid lahendusi tuleviku jaoks, et parandada olemasolevat regulatsiooni. Kui aga uuringu spetsiaalseks eesmärgiks on erinevate riikide üksikute õigusinstitutsioonide, nt valitsuse või riigipea võrdlus, siis juhindutakse võrdlevast riigiõigusest.
Riigiõigus kui õppedistsipliin on määratud aineprogrammiga.
§2 Riigiõiguse normide struktuur
Kõige abstraktsemal kujul saab riigiõiguse norme jagada printsiipideks ja reegliteks. Tegelikus elus on aga vajalikud sellised skeemid , mis nii lihtsat lähenemist ei võimalda.
Asi on selles, et norme vaadatakse ja kohaldatakse erinevast aspektist lähtudes. Siit tulenevalt hakatakse praktilises elus mõiste printsiip omama vähemalt nelja tähendust.
Kui nendest neljast tähendusest tuginevalt süsteemi üles ehitada, siis tekivad küllaltki suured arusaamatused.
Nimetatud nelja tähendust tundub olevat kõige lihtsam üles ehitada tuginevalt Roland Dworkini esialgsele liigendusele.
I Dworkini järgi jagatakse normid printsiipideks ja reegliteks. Reeglid on sellised käitumisjuhised, mida õiguspäraselt saab täita ainult ühel viisil. Igasugune reeglist hälbiv käitumisviis on reegli rikkumine . Riigikohtu senises praktikas on reeglina käsitletud norme, mis reguleerivad riigiorganite pädevust ja protseduure. Näiteks on leitud, et Valitsus tohib PS §87 p 6 järgi anda ainult nn intra legem määrusi, so määrusi, mis seadust ei laienda ja ei ole sellega vastuolus . Väga ehedaks reegliks on PS muutmise korda sätestavad normid. Kui PS on muudetud neid norme rikkudes, on tehtud muudatused igal juhul PS-vastased.
Põhiõigusi sätestavaid norme on Riigikohus praktikas järjekindlalt käsitlenud printsiipidena (kõik kohtunikud sellega nõus ei ole ja arvavad , et mõnest normist tuleb kinni pidada kui reeglist). Printsiip on selline norm, mida on võimalik täita mitmel seaduslikul viisil. Kui põhiõigusi käsitleda printsiipidena, siis peab seaduseandja vastavat printsiipi kehtestades kaaluma, kas kehtestatud regulatsioon on proportsionaalne ja kooskõlas õiguse muude üldtunnustatud põhimõtetega. Pärast seda, kui põhiseadusliku probleemi täpsustav norm madalama seadusega (nt Relvaseadusega) on legariseeritud, siis saab hakata vaatama, kas kehtestatud regulatsioon on kookõlas õiguse selliste põhimõttetega, nagu nt proportsionaalsus ja võrdne kohtlemine.
Paraku on olukord selline, et printsiipide ja reeglite eristamine sõltub eeskätt inimestest, kes õigusemõistmise käigus neid hindavad .
II Selle liigituse järgi vastanduvad PS põhiprintsiibid ning printsiibid ja normid Dworkini järgi.
Põhiprintsiibid omavad järgmist rolli:

nende alusel saab ja tuleb tõlgendada PS printsiipe ja reegleid n-ö Dworkini mõttes.

Põhiprintsiipidest tuleb lähtuda PS-st allpool seisvate normide väljatöötamisel.

Põhiprintsiipide kaudu hinnatakse PS-st allpool seisvate normide kooskõla PS-ga sellistel juhtudel, kui allpool seisev norm ei ole PS-e kirjatähega otseses vastuolus. Kui PS-st madalamal seisev norm on otseses vastuolus PS-e enda sättega, siis puudub vajadus kasutada printsiipe.
Põhiprintsiipide väljatoomine sõltub küllalt palju eristajate eneste hinnangutest. Siiski leitakse, et põhilised demokraatlike riikide PS-te põhiprintsiibid laias laastuses on ühesugused. Kord on aktsent rohkem ühel, kord teisel printsiibil. Siiski on oma roll nö natsionaalsetel omadustel. Eestis on erinevad inimesed erinevaid põhiprintsiipe eristanud , aga printsiipide tuum on enam-vähem üks.
Robert Alexy - saksa professor , kes asus esimesena Eesti PS II pt kommenteerima.
Järgmine käsitlus tugineb põhiprintsiipide loetelu osas Alexy’le, kuid ei ole sellega päris identne.
Alexy eristab järgmisi printsiipe:

inimväärikus PS §10

vabadus
PS § 19 lg 1+ preambula
3.võrdsus PS §12
4.õigusriik PS §10
5.demokraatia PS § 1
6. sotsiaalne riik PS §10
7. Eesti identiteet PS §1 lg1: Eesti iseseisvus on aegumatu ja võõrandamatu.
Lisaks nendele vääriks põhiprintsiipidena väljatoomist § 10 tuletatud põhimõtted, et PS-s loetletud põhiõigused ei ole ammendaval loetletud, st, et ka mõni muu õigus võib ühel hetkel saada tõstetud põhiõiguste tasandile . PS-e põhiprintsiipe saab tuletada nii PS-e üksikutest sätetest kui ka PS-e üldisest vaimust üldistamise teel.
Selle (II) tähistatud liigenduse raames saab omaette kopeerida üksikutesse rühmadesse printsiipe ja reegleid Dworkini järgi. Neid saab jagada üksikutesse õiguse instituutidesse. Õiguse instituut on selline normide süsteem, mis reguleerib üht või teist valdkonda. Normide jagamine instituutidesse on mõneti kokkuleppeline, kuid erinevate liigijate lõpptulemusel on enam-vähem sarnased. Miks on instituute vaja?- kodifitseerimise vajadus.
Printsiibid ja reeglid võiks jagada nt järgmistesse instituutidesse:
1. põhiõigused, - vabadused, - kohustused
2.parlament

valitsus

riigipea

seadusandlik protseduur

PS muutmine
Sõltuvalt ühe või teise riigi olemasolevatest riigiorganitest ja nende kajastamisest PS-s saab eristada teisigi instituute. Eesti puhul nt õiguskantsler, riigikontrolör, kohus.
Föderaalriikides on iseseisev ja eriti oluline õiguse instituut, mis reguleerib föderaalvõimu ja osariikide vahekorda.
Mõnedes unitaarriikides, nt Hispaanias, kus on riikliku autonoomiaga piirkonnad, on eraldi instituudiks keskvõimu ja piirkondade vahekordi reguleeriv normistik .
III Selleks, et Eesti saaks ühineda EL-ga, võeti 2003. aastal rahvahääletusel vastu PS- e täiendamise seadus. Selle § 1 sätestab, et Eesti võib kuuluda EL-i, lähtudes Eesti Vabariigi PS aluspõhimõtetest.
III loeng 03.03.2006
§1 on seotud otseslt PS-e sama seaduse täiendamise seaduse §2-ga.
§2: Eesti kuulumisel EL-i kohaldatakse EV PS-st arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Selle sättega on fixeeritud seni Euroopa kohtupraktikas mainitud kohaldamisprioriteet…st seda, et liikmesriik ei saa jätta täitmata Euroopa õigust, mis on antud liidu pädevuse raames. Euroopa õigust tuleb kohaldada ka siis, kui liikmesriigi PS näeb ette teistsuguse regulatsiooni.
PS-e täiendamise seaduse pakkus välja õiguskantsler Allar Jõks. Sellise El õiguse primaarsuse olukorras nägi aluspõhimõtetes õiguskantsler nn kaitseklauslit. Niipea kui EL-i aktid lähevad vastuollu PS-e aluspõhimõtetega, peaks Eesti alustama liidust väljaastumise protseduuri. Samal ajal on ta aga liidu õiguse primaarsusest tulenevalt liidu õigust täitma suunatud (praegu puudub regulatsioon väljaastumise kohta EL-st).
Õiguskantsler sõnastas aluspõhimõtete (AP) loetelu üpris laialt. Tundub, et kõik põhimõtted ei vääri AP-te esiletõstmist.
Tundub, et õiguskantsleri poolt pakutud põhimõtetest võiks PS-e AP-teks lugeda kahte:
1) inimväärikuse austamist
2) vajadust kindlustada Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade (võetud 1992. a PS-e preambulast).
Ilmselge on, et Eesti ei peaks kuuluma ühtegi ühendusse, mis rahvuse ja kultuuri säilimist ei taga.
IV õiguse üldtunnustatud põhimõtted (proportsionaalsus, võrdne kohtlemine jne)
Õiguse üldtunnustatud põhimõtted Dworkini printsiipidele vastanduv õiguse osa, mille abil soovitakse saavutada põhiõiguste piiramisel õiglane tulemus.
Rakendamiskohad: selliseid üldtunnustatud põhimõtteid rakendatakse:
1) seadusloomes seadusandja poolt põhiõigusi piiravate seaduste kehtestamisel
2) põhiõigusi piiravate seaduste eneste rakendamisel praktikas
a) kui seadus annab täitevvõimule seaduse rakendamise raames kaalutlusõiguse, siis täitevvõim peab seda kasutama ja kohus kontrollib selle kasutamise PS-e õiguspärasust (nt proportsionaalsus)
b) kui seadus kaalutlusõigust ei anna, siis peab haldus täpselt seadust täitma ja ta ei saa midagi kaaluda. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas seaduseregulatsioon ise on PS-pärane ja vajadusel tunnistada see ühte või teise põhiõigusse PS-vastaseks. Sama tekib, kui seadus annab täitevvõimule liiga vähe kaalutlusõigust.
Esmakordselt Eesti kohtupraktikasse ja tänapäeva õigusesse tõõdi õiguse üldtunnustatud põhimõtted PS-e järelvalvekolleegiumi 30.09.1994. a otsusega. (talumeeste maksuvabastamise kaasus) →selles kaasuses põhjendati õiguse üldtunnustatud põhimõtete sissetoomist sellega, et neid rakendatatakse demokraatlikes riikides.
Need üldtunnustatud põhimõtted tuleb tuletada EL-i ja EN-i asutuste kujundatud õldpõhimõtetest. Need omakorda on tuletatud arenenud õiguskultuuriga riikide üldpõhimõtetest.
Õiguse üldpõhimõtted kehtivad riigis, mis on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Seadus, mis on nende põhimõtetega vastuolus, on ka PS-vastane.
Eeskätt tulevad õiguse üldtunnustatud põhimõtetena (ÕÜP) kõne alla:
1) õigusselgus (tähendus) → laias laastus seda, et seadus peab olema mõistetav keskmisele inimesele, kes vajaduse korral peab seadusemõistmiseks kasutama asjakohast õigusabi ( korterite erastamise näide).
2) võrdne kohtlemine → tähendab, et võrdselt tuleb koheldavõrdseid ja ebavõrdseid erinevalt. Igasugune erinev kohtlemine ei tähenda aga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Erineval kohtlemisel peab olema mõistlik põhjus e õigustus (nt puuetega inimesel teistsugused õigused. Probleem oli kurtide puudeastmega – ei olnud sügav puue , seega pidid tegema keeleeksamit!)
3) proportsionaalsus → üldisemalt tähendab seda, et põhiõigusesse sekkumine ei tohi ära võtta põhiõiguse olemuslikku tuuma ja valitud meede peab olema väga vajalik aktsepteeritava avalikes huvides eesmärgi saavutamiseks.
4) nõue, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul (inimese taotlus leiaks lahenduse mõistliku aja jooksul).
Õigusnorme võib liigitada erinevatel alustel, RÕ-s on tõenäoliselt olulisimaks liigituseks:
1) juriidilise jõu järgi: juriidilise jõu järgi eristatakse K- lisi norme ja nendest allpool seisvaid ÕN-e. Omapäraks on see, et riigi kogu muu õiguskord peab olema riigi K-liste normidega kooskõlas, sest need on juriidilise jõu poolest kõrgemalseisvad.
Konstitutsioonilised normid:
a) materiaalses tähenduses → kõikidest teistest normidest kõrgemalseisvaks peetavad normid (ükskõik kus on kirjas). Sõltub eristamine hindajast endast. Samas sattub PS-tesse mõnigi kord poliitilistel kaalutlustel ÕN-e, mis materiaalses mõttes K-s olla ei tohiks ( Sveitsi 1875.a K-is looma uimaseks löömise norm!)
b) formaalses tähenduses → kõik need normid, mis on sätestatud K-is, mis eksisteerib sõltuvalt riigist kas ühe või mitme seadusena. Puhtpraktilistel kaalutlustel loetakse elus K- listeks normideks kõiki K-is kui kirjalikus dokumendis fixeeritud reegleid ja printsiipe, sõltumata materiaalsest sisust.
→ lihtsam pidada konstitutsiooninormideks norme, mis on kirjas K-is.
2) ajalise kestvuse järgi
a) alatised normid
→ kehtestatakse määramata ajaks, kehtivad kuni muutmise või kehtetuks tunnistamiseni. Valdav enamus norme sellised.
b) nn igavesed normid
→ on K-des suhteliselt harva, on sõnastatud nö igavikulistena. K ise keelab neid üldse muuta (nt 19. saj keskpaigast alates kõigis Prantsuse K-des säte, et vabariiklikku valitsemisvormi ei tohi muuta).
c) ajutised normid
I) nn murranguaja e revolutsiooniaja normid (valitseva korra siduvad normid kaovad, uus kord, vanad normid ei ole siduvad) – ei pruugi toimuda massiliikumisi, piisab pisikesest grupist, kes teatab , et varemkehtinud PS-e kontinuiteet on lõppenud. 1936. a sarnane olukord Eestis. → K-i ei ole. Neile on iseloomulik, et nad on määratud looma ühiskonnas mingit korda, kui faktiliselt on kord kadunud. ( nt Eestis on olnud murrangunormid sätestatud 24.02.1918.a manifestis; 1919.a Asutava kogu poolt kevadel vastu võetud ajutise valitsemise korralduses).
II) üleminekuaja normid → eesmärgiks reguleerida rahumeelselt üleminekut vanalt PS-lt uuele põhikorrale. Neid üleminekuaja norme saab kodifitseerida erineval viisil. Üheks variandiks on lisada K-le enesele vastuvõetud iseseseisev seadus, mis reguleerib K-i rakendamist. Teoorias nim sellist seadust üleminekuaja seaduseks. (nt Eestis reguleeris selline seadus üleminekut 1933.a PS-lt 1937. a PS-le. 1992. a võeti vastu PS rakendamise seadus. Reguleerivaid olukordi (nt 1937. a riigivanema ja peaministri institutsioon – mõlemal täitevvõim. Eestis jõuti valida peaminister . Nähti ette teatud seaduste ja valimiste tähtajad – normid reguleerisid selliseid olukordi).
III) erandlikud e erakorralised normid → selliseid norme kohaldatakse ettetulevate kriisiolukordade ajal. Nt sõja ajal, erakorralise seisukorra ajal (eeskätt oht riigi PS-likule korrale), eriolukorra ajal (loodusõnnetused, katastroofid, nakkushaiguste leviku oht).
Sellised erakorralised normid teenivad mitmeid eesmärke: 1) võimaldavad kehtestada intensiivseid piiranguid põhiõiguste kasutamisele. Kriitilisteks puhkudeks nähakse ette võimuorganite tavapärasest erinev võimu funktsioneerimine ja erinev pädevus. (nt seaduste vastuvõtmine parlamendi asemel: parlamendi liikmetest proportsionaalselt eri funktsioonide esindajatest koosnev kogu – eriolukordades selline organ).
Üheks eesmärgiks nendel normidel on välistada erakorraliste tingimuste ajal parlamendivalimised selleks, et vältida ühiskonnas kampaaniat ja mitte lasta kujuneda esindusorganil, mis sellisel ajal võib saada komplekteeritud hetkeimpulsside ajel.
Eestis sisalduvad sellised ÕN-id: Erakorralise seisukorra seaduses ja Eriolukorra seaduses.
Normid, mis reguleerivad ühte ja sama valdkonda, jagatakse õigusinstituutideks. Instituutideks jagamine hõlbustab normide leidmist ; laias laastus võib öelda, et kirjutatud PS-s vastab PS-e peatükiline jaotus õigusinstituutidele.
Instituutideks jagamine suuresti kokkuleppeline ja sõltub, kes ÕN-e jaotab .
IV loeng 10.03.2006
Teema 2 : Konstitutsioon (constitutio)
→ tähtsaim RÕ-e allikas
§1: Konstitutsiooni mõiste, liigid, struktuur
Mõiste: Konstitutsioon tuleneb lad. keelest sõnast constitutio ja tähendab asutama , rajama. Ehk kõik see, millel muu õiguskord baseerub.
Tänapäevases mõttes Kn 18. saj lõpu Ameerikas ja Prantsusmaal. K-i võiks määratleda järgmiselt: see on kõrgema juriidilise jõuga aktide, normide süsteem.
K-i ei saa aga elus alati samastada PS-ga, sest K-i mõistetakse materiaalses ja formaalses tähenduses ning riigil võib olla ühe aktina kirja pandud Kn või mitme kirjapandud aktina Kn.
→Formaalses mõttes Kn kujutab endast ühte või mitut seadusandlikku akti. Harilikult on riikide kõrgema jõuga akt vastu võetud ühe dokumendina, mis kannab pealkirja Põhiseadus (PS) või Konstitutsioon (Kn).
Mitmes dokumendis sisaldub Kn nt Rootsis, kus kehtivad 3 K-lise jõuga akti: valisemise korra instrument, pressivabaduse akt, kroonipärimise akt. Nende lihtseaduste vahepeal loetakse asuvat Rigkstavi akt. Prantsuse 1958. a K-le lisaks kehtivad K-liste aktidena veel 1946. a K-i preambul ning Põhiõiguste ja –vabaduste alal 18.saj lõpul vastu võetud Inimese ja Kodaniku Õiguste Deklaratsioon .
Väga omapärastest komponentidest on koostatud Kanada Kn:
1) 1867. aastast pärit Briti-Ameerika seadus, millega Kanada sai dominiooni staatuse
2) nim seadust täiendavad umbes 30 Briti seadust
3) 1981. aastast pärit Briti seadus, millega SB kaotas Kanadas seadusandliku võimu
4) Kanada enda K-lised seadused.
Eestis on tavapäraselt Kn koosnenud ühest seadusest (kui jätta arvestamata PS-e rakendamise seadused). Alates 2004. aasta 1. maist , mis jõustus PS-e täiendamise seadus, võib öelda, et Eesti PS on 2 aktis: PS-s ja PS-e täiendamise seaduses.
Küllaltki sageli kasutatakse mõistet “kolmas akt” PS-e täiendamise seaduse tähenduses. Selle käsitluse järgi teiseks aktiks on 1992.a PS-e rakendamise akt. Eesti Kn koosneks selle järgi 3 aktist. Sisu poolest ja jõus olevate sätete poolest pole aga PS rakendamise seadus võrreldav PS-e ja PS-e täiendamise seadusega. Mõistlikum rääkida 2 aktist.
Praegu tundub, et ”tänu” PS-e täiendamise seadusele ei ole võimalik elus rakendada PS-e neid sätteid, mis on vastulolus EL-i pädevuse piires antud Euroopa õigusega. Vastavad normid on küll PS-s tühistamata, kuid neid ei saa rakendada. Need tuleb üles leida tõlgendamisega (USA K-ga sama situatsioon).
USA Konstitutsiooni struktuur on selline, et on olemas 18. sajandil vastuvõetud põhitekst ja sellele on lisatud täiendused (27 tk). Täienduste lisamisel põhiteksti mingeid korrektuure ei tehta (formaalses mõttes K-i).
→Kn materiaalses mõttes kujtab endast olemuselt K-lisi (põhikorralisi) norme, sõltumata sellest, millisesse seadusesse nad on kirja pandud ja kas on üldse kirja pandud. Seda liigitust arvestades – kõikidel riikidel on Kn materiaalses mõttes, kuid ei pruugi olla formaalses mõttes. Näitena SB. Sellise näite puhul vastandatakse kirjutatud K-id ja kirjutamata K-id. Kirjutamata K-ks peetakse ühes või mitmes seaduses sisalduvat K-i.
Briti oma on kirjutamata Kn. Elementideks:
1) keskajas pärit aktid
2) paar kuni kolmkümmend parlamendis vastuvõetud K-list akti (statuudid)
3) arvukalt kohtupretsedente
4) riigiõiguslikud tavad
→ on riike, kus religioon on materiaalses mõttes K-i osa – islamimaad nt.
Eristatakse veel juriidilist K-i, faktilist K-i, fiktiivset K-i. Ühendriikides räägitakse ka nn elavast K-st.
1) juriidiline Kn – on Kn sellisena, nagu t aon normidena kirja pandud. Ei omista sellele tähelepanu, kas ja kuidas norme tegelikkuses rakendatakse.
2) faktiline Kn – on K-lised suhted sellisena nagu nad on tegelikkuses olemas. Sellele on lähedane USA nn elav konstitutsioon.
Mitte alati ei vasta juriidilise Kn tegelikele K-listele suhetele. Kui juriidilist K-i üldse või põhituumikus ei järgita, siis on tegemist fiktiivse K-ga. (Weimari Vabariigi PS 1933.a ). Praha kevade ajal 1968 uus Kn→kohtu moodustamiseks, jõustus kümnendeid hiljem alles. 1977.a NSVL PS – inimene võib riigi peale kaevata kohtus vastavas seaduses sätestatud korras – seda seadust aga ei olnud.
Fiktiivsel K-l ka teine aspekt – ei ole täielikult fiktiivne .
K-i struktuuri peab lähemalt iseloomustama ühe dokumendina vastuvõetud K-i struktuurina. Sama võib olla ka K-i moodustavatel K-listel aktidel ( samasugune struktuur võib olla ka K-i moodustavatel eri K-i aktidel). Küllalt sageli paikneb enne K-i peatükilist jaotust selline sissejuhatav osa, mis nim preambuliks. Prambuli õiguslikule tähendusele on lähenetud kolmel erineval viisil:
1) ühed ütlevad, et preambul ei sisalda mingeid ÕN-e, vaid seal on üksens konstanteeringud või pidulikud deklaratsioonid.
2) teised ütlevad, et kõik see, mis on preambulis, kujutab endast ÕN-e.
3) sõltuvalt konkreetse preambuli sisust, võib seal olla nii konstanteeringuid, deklaratsioone kui ka ÕN-e, mida tuleb täita.
(kolmas lähenemine tundub olevat paikapidav.)
Nimelt võib preambulis sisalduda põhimõtteid, mis mõne teise riigi K-s on kirja pandud K-i põhitekstis (mõnes peatükis). Selles, kuhu otsustatakse mingi põhimõte kirja panna, ei tohi sõltuda selle õiguslik iseloom. Eestis PS-e preambulis ei ole normina käsitletav konstanteering, et EV kuulutati välja 24.02.1918.a. Konstanteeringuna saab vaadata aga ka seda, millal PS vastu võeti ja seda, et ta võeti vastu 1938. a PS §1 alusel. Tegelikkuses paikapidamatu on konstanteering, et PS võeti vastu 1938.a PS §1 alusel, sest sellist PS vastuvõtmise alust, kui 1992. a kasutati, 1938.a PS ette ei näinud.
Peale preambulit paiknevad K-des peatükid. Küllalt sageli 1.ptk-s üldisemaid fundamentaalsemaid põhimõtteid sisaldavad normid (ka Eestis). Saksamaal algab PS-e peatükiline osa põhiõiguste ja –vabadustega.
Parlamentaarsetes vabariikides on harilikult järgmiseks ptk-ks parlament, riigipea, valitsus jm riigiorganeid käsitlevad ptk-id. Presidentaalsetes vabariikides ja monarhiates eelneb parlamendi ptk-le ptk riigipeast. Föderaalriikides reguleeritakse eraldi ptk föderaalvõimu ja föderatsiooni subjektide vahekordi. Harilikult lõpeb Kn ptk-ga, mis reguleerib tema enese muutmist.
§2 Konstitutsiooni vastuvõtmine
Uue tervikliku K-i puhul on enamasti tegemist poliitiliste jõudude kompromissiga või omalaadse poliitilise vaherahuga. ( tänu kompromissilisele iseloomule on K-id normitehniliselt kehvemad kui teised seadused ja kompromissikorras on seal mitmeid reguleerimata küsimusi ehk auke ).
Arvestades, et Kn peab tagama pikemaajalise stabiilse arengu ja peab kujutama poliitiliste jõudude vaherahu, siis kõige paremaks K-i vastuvõtmise viisiks on referendum ehk rahvahääletus.
Kn saab legitimatsiooni sellel juhul rahvalt , mitte aga parlamendi võimalikult juhuslikult enamuselt. Ükski poliitiline jõud ei saa end vähemalt formaalselt lugeda K-i isaks.
Selleks, et mingi eelnõu rahvahääletusele jõuaks, peab keegi selle välja töötama. Rahvahääletusele pandava eelnõu väljatöötamine ja rahvahääletusele panek antakse tavaliselt rahva poolt valitud rahva esindajate kätte (nt parlament, mis tegeleb K-i eelnõuga nö muu töö kõrvalt. Moodustada võidakse ka spetsiaalne organ, kelle põhiliseks ülesandeks on K-i väljatöötamine. Sellise spetsiaalse organi üldnimeks on üldiselt Asutav Kogu.
Kõik Eesti K-id - v.a. 1933.a PS muudatused ja praegu kehtiva PS täiendamise seaduse muudatused – ongi välja töötatud Asutavate Kogude poolt, mis on aga kandnud erinevaid nimesid : 1920.a Asutav Kogu, 1937.a Rahvuskogu, 1992.a Põhiseaduse Assamblee).
1992.a PS puhul oli omapäraks see, et assamblee väljatöötatud eelnõu rahvahääletusele paneku otsustamine oli Ülemnõukogu pädevuses. Seal olid tugevad vastuolud, ent siiski pandi PS muutmata kujul rahvahääletusele.
Pädevuse poolest jagunevad Asutavad Kogud süveräänseteks ja mittesuveräänseteks.
1) suveräänne Asutav Kogu töötab PS-e välja ja võtab ise selle ka vastu. Eestis 1919.a valitud Asutav Kogu (AK) ja Rahvuskogu (RK).
2) mittesuveräänne Asutav Kogu saab eelnõu üksnes välj atöötada, aga mitte vastu võtta. Sellisel juhul võtab PS-e vastu kas rahvas referendumil või halvemal juhul parlament.
1991.a moodustatud PS Assamblee oli mittesuveräänne asutav kogu. PS-e või välja töötada ja vastu võtta ka parlament oma tavaliste ülesannete kõrval. Tuntakse ka PS-e vastuvõtmise muid mooduseid.
Üheks ajaloost tuntud võimaluseks oli leping monarhi ja rahvaesindusorgani vahel. (nt Briti K-line akt 1689.a - Bill of rights ; 19.saj alguses Wettenbergi Kn).
Lepinguline K-i vastuvõtmine ei ole ajalukku kadunud. EL-i PS-liku lepingu vastuvõtmine oli kavandatud just lepingulises vormis, sest taolise K-lise akti, mille osaks on liikmesriigid, vastuvõtmiseks ei ole ühtegi muud juriidilist vormi, kui välislepingute sõlmimise vorm. Selline vorm aga ei saa kuidagi mõjutada nähtuse enese formaalset ja juriidilist kuju/sisu.
Okturajeeritud K-id kujutavad endast K-i, mille monarh on ühepoolselt andnud (enamasti 19.saj). aga ka 20.saj II poolel – nt Jordaania, Nepaal ; 1992.a Saudi- Araabia ; Tai.
V Loeng 17.03.2006
§3 Konstitutsiooni muutmine ja piirangud konstitutsiooni muutmiseks
Kirjutatud K-i korralise muutmise kord on harilikult sätestatud K-is eneses (Eesti tingmustes PS-e viimases ptk-is ja §131).
Tuntakse veel K-i välist ehk evolutsioonilist K-i muutmist. Selline tee on aktsepteeritav siis, kui vastavad muudatused hiljem demokraatlikult legitimeeritakse.
Tehnilise külje poolest seisnevad muudatused harilikult selles, et K-i põhitekstis üks või teine säte asendatakse ja varasem tunnistatakse kehtetuks või sõnastatakse ümber või täiendatakse põhiteksti. (teist viisi kasutatakse USAs ja Eestis, muudatus seisneb põhitekstile täienduste lisamises ilma, et põhiteksti muudetakse).
Esimene kirjeldatud viis annab selge pildi, mis praegu kehtib. Teise ehk USA variandi puhul tuleb tõlgendamisega jõuda selgusele, milliseid sätteid rakendada.
Muutmisviisi poolest jagunevad K-id paindlikeks ja jäikadeks.
1) paindlikke K-ne muudetakse samasuguses korras ja sama häälteenamusega nagu ka teisi seadusi (nt kui Eesti PS oleks muutmise poolest paindlik, piisaks hääletamisest osavõtvatest riigikogulaste enamusest). Paindlik on Briti nn kirjutamata Kn, sest selle elementideks olevaid statuute võetakse vastu nagu teisigi Briti seadusi (sama kohtupretsedentidega).
2) Jäigad K-id on tavapärasemad. Nende muutmiseks on kehtestatud erikord ja nende muutmine on võrreldes tavaliste seadustega palju keerulisem. Muutmise jäikust põhjendatakse vajadusega tagada põhikorra stabiilsus ja see, et harilikult laiaulatusliku kompromissina vastuvõetud K-i muudaks samuti laiaulatusliku kompromissi alusel.
Jäikade K-ide muutmisviise on mitmeid:
1) K-is saab muudatuse teha ainult parlamendi kaks järjestikulist koosseisu. See muudatus peab kahe koosseisu poolt olem avastu võetud identsel kujul. Harilikult on selline muutmisviis reguleeritud nii, et esimene koosseis, kes muudatuse vastu võtab, läheb kohe laiali ja seejärel kuulutatakse välja ennetähtaegsed valimised, mille järel teatud tähtaja jooksul peab uus koosseis muudatused vastu võtma. Selle meetodi juures mõlemad koosseisud võtavad muudatused vastu suurema häälteenamusega kui tavalisi seadusi. See välistab/teeb vähetõenäoliseks populistlikud PS-e muudatused (taoline moodus on Eesti PS-e muutmise üheks võimaluseks, aga erinevusega, et esimene koosseis laiali ei lähe ja ennetähtaegseid valimisi välja ei kuulutata).
2) K-i vastuvõtmine ühe koosseisu poolt, aga tavapärasest suurema häälteenamusega. Kui tegu on kahekojalise parlamendiga, siis peavad muudatused mõlemas kojas olema vastu võetud identsel kujul. Selleks, et vältida kodade vaheliste lahkarvamuste tõttu eelnõu lõputut menetlust, nähakse ette eelnõu menetlusest väljalanegmine, kui seda pole kindla aja jooksul vastu võetud.
Omapärane on USA K-i muutmise kord. Kõigepealt muudatus vastu võetud Kongressi mõlemas mõlemas kojas tavapärasest suurema häälteenamusega. Seejärel peab muudatus jõustumiseks olem ratifitseeritud ¾ osariikide legislatuuri poolt. Võimalik on legislatuuride poolt ratifitseerimine asendada ¾ osariikide K-liste konventide poolt ratifitseerimisega. (1789.a eelnõu, vastu võeti alles 1992.a – 27. parandus – 200 aastat oli menetluses).
3) vahel on ette nähtud K-i kui terviku või mõne üksiku valdkonna sätte muutmine üksnes referendumil. K-is tehtavate muudatuste arv ei ole paraku üks-üheses seoses muutmisviisi jäikusega. Ühtviisi jäigad on Jaapani, Saksamaa, Itaalia K-id. Jaapani oma pole praktiliselt muudetud; Saksamaa ja Itaalia oma on palju muudetud.
Eesti PS on maailma üks jäigematest. Parlamendis reaalselt võimalik muuta ainult poliitiliste jõudude kompromissil (seni on tehtud 2 muudatust : pikendatud KOV valitsemisaega ja täiendatud PS-st EL-i astumisega seoses).
K-i muutmisele seatakse sageli ajalised piirid, keelates teatud perioodil K-is muudatusi teha. Üsna tavaline on K-i muutmise keelamine sõja ajal:
Nt Prantsuse K-i keelatud muuta ja muutmist algatada, jätkata sõja ajal → 1946.a kirjutati K-i.
Belgia K-i on keelatud muuta sõja ajal või ajal, mil parlament ei saa rahvusterritooriumil kokku tulla.
Analoogilised piirangud on kehtestatud ka Eesti PS-e § 131. omapärase piirangu kehtestas Kreeka 1975.a K-i, selleks et lasta pärast demokraatia taassündi välja kujuneda normaalsetel K-listel suhetel, keelati K-i muuta esimese 5 aasta jooksul pärast selle vastuvõtmist. (esimest korda nähti selline ajaline muutmise piirang ette 18. sajandi lõpu Prantsuse K-is).
Omapärane Prantsuse ja Kreeka Kn, viidatud kontekstis on eesti 1992.a PS-s. Selle PS-e rakendamise seadus andis vastupidise seaduse – võimalus muuta PS kehtivuse esimesel 3 aastal PS-st tavapärasest lihtsamas korras.
Veel on kehtestatud K-i muutmiseks küllalt sageli teatavaid sisulisi piiranguid.
a) Kreekas ei saa muuta põhimõtet, et riik on demokraatlik vabariik.
b) Portugalis tuleb K-i muutmisel austada vabariiklikku valitsemisvormi, otseste valimiste põhimõtet salajaste valimistega ja võimude lahusust ja tasakaalustatust.
c) Saksamaal ei tohi kahjustada föderaalriikluse põhimõtet ja seda, et Saksamaa on demokraatlik õigusriik.
d) Prantsusmaal ei tohi muuta vabariiklikku valitsemiskorda.
e) Eesti PS-s selliseid selgelt fikseeritud muutmise sisulisi piiranguid ei ole.
Vahel on kasutatud K-i muutmise piiramiseks moodust, et kui K-i mõnede sätete muutmiseks on kehtestatud palju keerulisem kord, kui teiste sätete muutmiseks. Hispaania K-is üldsätted, põhiõigused ja –vabadused ning kroon (monarhia) → kõigepealt peab selliste muudatuste poolt olema parlamendi mõlema koja vähemalt 2/3-line enamus. Siis korraldatakse uued valimised ja jälle peab 2/3 toetama. Järgneb ilma uusi valimisi väljakuulutamata seaduse muudatus või referendum.
Eesti PS-s on kehtestatud erikord esimese ja viimase ptk-i muutmiseks → neid saab muuta ainult rahvahääletusel.
§ 4 Põhiseaduslikkuse järelvalve (konstitutsioonilisuse kontroll) / lühend: PSJ
Kõige üldisemalt võib PSJ-t määratleda, kui selle kontrollimist, kas seadused ja määrused vastavad PS-le.
Tänapäeva PSJ-e sai alguse 1803 .aastal Ühendriikide kaasusest Madisson vs Malbury. See kaasus tehti olukorras, kus Kn ega ükski teine seadus ei öelnud, mida teha siis, kui vastuolus on Kn ja tavaline seadus. Ülemkohus leidis, et Kn on riigi kõrgeim seadus ja teised seadused peavad olema sellega kooskõlas. K-ga mittekooskõlas olevaid seadusi ei tohi rakendada (USAs jäävad formaalselt kehtima). Kujunes välja uus kontrollisüsteem, mis oli eeskujuks ka muule maailmale.
USAs Ülemkohtu ette saab K-lisus tulla läbi alamkohtute. Ülemkohus omandas võrdväärse positsiooni teiste võimuharude kõrval (parlamendi, valitsuse). (New Deali ajal võttis Roosevelt vastu seadusi, mis nägid ette riigi sekkumist majandusse → kasutas ära senati demokraatlikku enamust ja seda, et Ülemkohtunike arv ei olnud fixeeritud. Lubas nimetada ametisse niipalju demokraatlikke kohtunikke kui vaja, et tahet läbi suruda).
PSJ-s eristatakse 2 mudelit:
1) 1803.a kaasusest välja kasvanud USA mudel. Euroopas kasutatakse seda Soomes, Rootsis, Norras. USA mudelile iseloomulik, et K-i kohut ei ole.
2) nn Austria Kelseni mudel, mida nim ka Euroopa mudeliks. Iseloomulik, et lisaks üldkohtusüsteemile e instantsikohtutele on moodustatud K-i kohus. Mudel sai nime Austria õigusteadlase Kelseni järgi, kelle soovitusel nähti K-i kohus ette austria 1920.a PS-s.
Laiema leviku said konstitutsioonikohtud (KK-d) pärast II Mis ja eeskätt Euroopas. USA süsteem seisneb selles, et PSJ-t teostab tavaline instantsikohtute süsteem ilma, et KK-t oleks olemas. Selles süsteemis saab seaduse K-lisuse küsimus tõusetuda ainult konkreetse kohtuvaidluse pinnalt. Abstraktset normikontrolli see süsteem ei tunne. Selles süsteemis saab absoluutselt iga kohus leida, et seadus on K-i vastane, jätta see seadus kohaldamata ja selle asemel kohaldada K-i, luues sisuliselt ise seaduse vastava kaasuse lahendamiseks. Loomulikult ei ole kohus sellist seadust luues meelevaldselt vaba. Peab käituma nii, nagu käituks seadusandja, kes jälgib K-i (ka meil kehtib see laias laastus).
Kui kohtuotsusele ei järgne apellatsiooni, pole kartust, et järgmine kohus rakendab K-i vastast seadust. (Föderaalseadused + osariikide endi õiguskord ja kohtusüsteemid…erinev kord pretsedentide rakendamisel ja õiguskorra kasutamisel ).
Lõpliku sõna föderaalsedauste vastavuse kohta föderaalsele K-le ütleb föderaalkohus (saab seda teha talle esitatud apellatsiooni põhjal). Föderaalne Ülemkohus saab piirduda üksnes seaduse K-i vastaseks tunnistamisega, ei kuuluta kehtetuks. Pärast kohtuotsust jääb seadus formaalselt kehtima, ent teda ei saa rakendada. Seaduse muutmine on jäetud parlamendile.
Kelseni süsteemi iseloomustab see, et on moodustatud eri pädevusega KK-s eri pädevusega institutsioonikohtu kõrvale. Laiema leviku said KK-d pärast II Mis. Nende loomist täiendati sellega, et institutsioonilise süsteemi kohtunikud ei ole suutelised hoomama abstraktseid K-lisi küsimusi oma sellealase ettevalmistamatuse tõttu.
K-liste kohtute tekkeperioodil oli see kindlasti nii. Toonases Euroopas oli levinud, et advokaat või prokurör võttis kaasa seaduse, K-st ei teadnud ta midagi. Pädevus lahendati lihtsalt: riigipea taotleb hinnangut K-le vastavuse kohta, rahvas saab pöörduda KK-sse.
VI loeng 24.03.2006
§5 Konstitutsioonikohtute pädevus
KK-te pädevus on riigiti erinev, kuid üldiselt võib välja tuua järgmised asjad, millega KK-d harilikult tegelevad:
1) sageli on nii, et kui instantsikohtutel (IK) tekib vaidluse lahendamisel probleem kohaldatava seaduse K-lisuses, siis ta peatab kohtumenetluse ja esitab KK-le eelmenetluse taotluse.
IK-s saab vaidluse lahendamist jätkata alles pärast eelmenetluse taotlusele vastuse saamist. Vastuse saamine võtab kaua aega (nt Saksamaal 2 aastat).
Analoogiliselt käituvad Euroopa õiguse kohaldamise juhtudel EL-i liikmesriikide kohtud, kes küsivad eelotsustamist.
2) mõnigi kord vaatavad KK-d asja läbi isiku enda kaebuse alusel. Selleks on mitmeid protsessuaalseid võimalusi. Saksamaal lahendati nt nii, et isik võib pärast tavalise 3-astmelise institutsioonikohtusüsteemi läbimist esitada K-lise kaebuse KK-sse, vaidlustades Ik-u poolt PS-e kohaldamist.
Sellise lahenduse puhul on tavaline 3-astmeline kohtusüsteem asendatud 4-astmelisega, mille tipus on KK-s.
Omapärast varianti kasutas Ungari 1990-ndate alguses. Isikul oli valida, kas läheb K-lise kaebusega üldkohtusse või otse KK-sse. Ühe tee valik välistas hiljem teise tee valiku. Kuna KK-s menetlusloa süsteeme ei rakendatud, siis olid KK-d asjadega üle koormatud .
→Eristatakse teoorias nn väikest K-list kaebust ja suurt K-list kaebust.
a) väikeseks K-liseks kaebuseks nim kaebust, millega K-line küsimus tõstatatakse IK-u ees.
b) suur K-line kaebus esitatakse KK-le endale.
→ K-liste küsimuste tõstatamisel tunneb Eesti õiguskord väikest K-list kaebust.
3) sageli antakse KK-sse pöördumise õigus teatud riigiorganitele seaduse väljakuulitamise menetluses, see on enne seaduse jõustumist. See õigus on sageli riigipeal , kelle pädevuses on seaduse väljakuulutamine.
Nt Prantsuse president saab pöörduda K-i Nõukogusse (KN). Eestis see õigus presidendil, õiguskantsleril ja KOV volikogudel (kui nad väidavad KOV-te PS-like tagatiste rikkumist üldaktiga).
Mõnes riigis on enne seaduse jõustumist antud parlamendi vähemusele õigus taodelda KK-lt seaduse PS-pärasuse kontrolli. Sisuliselt on sel juhul tegu opositsiooniõigusega (parlamendi enamuse vastu).
Tsehhis selline õigus 2/3 parlamendi mõlema koja liikmetest.
KK-te liikmete ei ole otsesõltuvuses riigi elanike arvust. Liikemid on 7-16, kuid tundub, et minimaalseks kohtu suurusek son 9, et tagada töövõime (keskmise suurusega riigil).
KK-sse kandidaadi esitamisel nõue, et isik oleks kõrgema akadeemilise juriidilise harideusega ja sobiks Ülemkohtusse, nõuded tema kõlbelisusele.
KK-te liikmete nimetamisel püütakse juhinduda sellest, et meil oleks parlamendis esindatud poliitiliste jõudude usaldus. Nt Saksamaal valitakse KK-te liikmed parlamendi mõlema koja liikemet hulgast valitud nn valijameeste abil.
Eestis nimetab Riigikohtu liikmed Riigikogu. (Nimetamisega tegu siis, kui kollegiaalkohtusse 1kandidaat, kui mitu kandidaati, siis valitakse). Prantsusmaa K-i Nõukogu liikmetest valib parlamendi kumbki koda 1/3 ja 1/3 häältega ja nimetab ametisse president . Peale selle kuuluvad eluaegselt K-i Nõukokku kõik Prantsuse erruläinud presidendid.
Itaalias analoogiline süsteem kui prantsusmaal, aga lisaks valivad KK-u liikmeid ka Itaalia kõik kõrgemad kohtud.
KK-u liikmete volituste tähtajaks sõltuvalt riigist 6-12 aastat. Harilikult ei saa ühte ametiisikut kaheks ametiajaks järjest valida.
Eestis: 1992.a PS-e järgi loodud kehtiv süsteem on nn segasüsteem. Instantsikohtute (IK) iga rivi saab ilma eelotsustust küsimata ise tunnistada seaduse konkreetse vaidluse lahenduse puhul PS-e vastaseks ja jätta selle kohaldamata. Lahendades vaidluse sisuliselt (nn Ameerika süsteemi element).
Täiesti originaalne Eesti puhul on see, et pärast seaduse kohaldamata jätmist on IK-s kohustatud saatma lahendi Riigikohtule, kes kontrollib PS-e järelvalve kohtumenetluses seda, kas seadus on õigesti tunnistatud PS-vastaseks. Midagi muuta kontrolliga ei saa.
Euroopalikule süsteemile omaseks on see, et taoliseks kontrolliks Riigikohtu enese sees moodustatud PS Järelvalve Kolleegium. Selle pädevus sarnane KK-te pädevusega selles mõttes, et teostab ka abstraktset kontrolli presidendi, õiguskantsleri ka KOV-te volikogu taotluse alusel.
Konstitutsioonilise kontrolli liike eristatakse:
a) formaalne kontroll – vaadatakse, kas akti on vastu võtnud selleks pädev organ ja kas ta on järginud protseduurireegleid.
b) materiaalne kontroll – kontrollitakse akti sisu vastavust PS-le.
Alati on mõistlik alustada formaalsest kontrollist, sest materiaalsel pole enam mingit tähtsust, kui akt on vastu võetud ebapädeva organi poolt,
Eristatakse konkreetset ja abstraktset kontrolli:
a) konkreetne kontroll – toimub konkreetse kohtuasja pinnalt ja arvestab kaasuse asjaolusid.
b) Abstraktse kontrolli puhul kontrollitakse akti PS-pärasust, ilma et konkreetset vaidlust oleks tekkinud. Eestis saab seda kontrolli algatada president, õiguskantselr ja KOV volikogu.
Eristatakse veel eelkontrolli ja järelkontrolli. Selle sünonüümidena ka preventiivne ja repressiivne kontroll.
a) eelkontroll toimub pärast akti vastuvõtmist, kuid enne selle jõustumist. Kontrolli tulemus võib takistada seaduse jõustumist.
b) kui järelkontrolli tulemusena leitakse , et akt on PS-vastane, siis ei saa seda enam kohaldada. Harilikult KK-d nagu ka USA Ülemkohus ei tunnista mittekonstitutsioonilist akti kehtetuks, vaid piirduvad vastava akti PS-vastaseks tunnistamisega, pärast mida ei saa akti enam rakendada. Seaduse tunnistab kehtetuks parlament. Väidetakse, et sellega leevendataksekonflikti KK-te ja parlamendi vahel.
Eesti kasutab teist varianti – Riigikohus tunnistab ise seaduse kehtetuks.
Eristatakse veel konsultatiivset ja kohhustavat kontrolli:
a) konsultatiivne kontroll – tulemus ei ole akti vastuvõtjale kohustuslik. Eestis konsultatiivse kontrolli liikidest vaid üks kasutusel: PS- likkuse järelvalve (Kohtumenetluse järelvalve seadus §70) lubab Riigikogul küsida seoses EL-i õiguse seaduse rakendamiseks vajalike seaduste vastuvõtmisel PS-e tõlgendamist.
Konstitutsioonikohtute toimeaeg
KK-te otsuste ajalise toime järgi ex tunc ja ex nunc toime eristamine.
a) Ex tunc toime tähendab seda, et PS-e vastane seadus tunnistatakse kehtetuks kehtim ahakkamisest peale. Lõpule viidud kujul tähendaks ex tunc toime seda, et peab toimum atäielik restitutsioon – st selle seaduse alusel toimunu täielikku tagasipööramist. Seda praktilises elus praktiliselt ei rakendata, kuna tagasipööramine on tehniliselt üsna võmatu. Sisuliselt tekitaks suurt kahju õiguskondlusele ja õiguse adressaatidele. Nt omandireform
b) ex nunc toime tähendab seda, et PS-vastast akti ei rakendata akti PS-vastaseks tunnistamise hetkest. See toime tähendab, et tulevikus seda akti enam teiste isikute suhtes ei rakendata. Ei oma tagasiulatuvat jõudu. Kuid isik, kes saavutas oma vaidluses akti PS-vastasuse, omab tagasiulatuvat mõju ja tema jaoks on kõik kehtetu (kohaldatakse ajas tagasi kuni haldusakti kehtim ahakkamiseni).
Eesti õiguskorras ei kasutata puhtal kujul ei ex tunc eg aex nunc toimet. Sealjuures erinevate seadustega PS-likkuse järelvalve kohtuotsusele antud täiesti erinev toime ajas ja igasugune ühtne regulatsioon puudub.
Tsiviilkohtu ja kriminaalkohtu menetluse seadustikud näevad teistmise alusena ette Riigikohtu jõustunud otsused, mille alusel on tunnistatud seadus kehtetuks. St et varasemad kohtuotsused , mis on tuginenud hiljem PS-vastaseks osutunud seadusele, on teatud tingimustel teistmismenetluses uuesti läbivaadatavad. Selleks peab nn puudutatud isik esitama Riigikohtule teistmisavalduse.
Tsiviilmenetluses on teistmisavalduse esitamiseks aega 2 kuud seaduse PS-vastaseks tunnistamise otsusest alates, seejuures saab uuesti läbi vaadata otsuseid, mis on kuni 5 aastat vanad.
Kriminaalmenetluses saab avalduse esitada 6 kuu jooksul. Siin aga ei ole kindlaks määratud, kui vanu otsuseid saab läbi vaadata.
Mõlemas menetluses otsustatakse teistmisavalduse vastuvõtmine menetlusloa alusel. Väärteo asjades ja haldusasjades jõustunud kohtulahendeid seaduse PS-vastaseks tunnistamisega ei mõjuta, sest vastavat teistmisalust ei ole.
Haldusasjades ei ole lootusetu pärast seaduse PS-vastaseks tunnistamist oma õigust kaitsta. Kui tegemist on jätkuvalt sunnivahendeid rakendava kohtuotsusega, siis ei tohi seda edasi rakendada. Samasugune olukord sunnivahendeid rakendava haldusaktiga, mida kohtusse pole kaevatud – haldusorgan ei tohi seda täita. Selle eest peab ise vastutama, et jälgida kas on PS-vastane või ei.
Ülejäänud juhtudeks, kus haldusakt , mida pole vaidlustatud, avaldab pärast selle aluseks oleva seaduse PS-vastaseks tunnistamist jätkuvalt negatiivset mõju, võib kõne alla tulla haldusmenetluse uuendamine. Nimelt saab isik pärast haldusakti õigusliku tagajärje äralanegmist pöörduda haldusorgani poole, et see uuendaks menetlust.
Riigivastutuse seadus võimaldab nõuda riigilt sisse kahju, mis on tekitatud õigustloova aktiga vahetult või siis selle andmete järgimisega. Selliselt tekitatud kahju tekkimine on vähetõenäoline, hüvitamise tingimused sellised, et reaalses elus ei ole kahjunõudel erilist perspektiivi (§14 Riigivastutuse seadus).
VII loeng 31.03.2006
Peagi RK menetlusse täiendusettepanek teistmisaluse muutus. Ka halduskohtumenetluses kavandatakse PS-järelvalve kohtumenetluses tehtus kohtuotsust sisse viia teistmisalusena, analoogiline tsiviilkohtumenetlusega.
Teema 3: Riigiõiguse allikad
RÕ allikatena käsitletakse neid kohti, kust otsida RÕ norme. Kõige olulisemaks allikaks on konstitutsioon, mida käsitleti eelmises teemas.
§1 seadused
Seadustest kõneldes eristatakse konstitutsioonilisi seadusi ja nn lihtseadusi. K-listes seadustest kõneldakse 2 tähenduses:
1) ühes tähenduses mõeldakse nende all mitmest kõrgema juriidilise jõuga seadusest koosnevat kontsitutsiooninormi, nt Rootsi puhul koosneb nende konstitutsioon 3 seadusest (valitsemise korra instrument, pressivabaduse akt ja troon ).
2) Teises tähenduses on K-lised seadused, sellised seadused, mis enda juriidiliselt jõult asuvad K-i ja lihtseaduste vahel. St et lihtseadus peab oema kooskõlas K-lise seadusega ja viimane konstitutsiooniga. Romaani õigussüsteemi maades nimetatakse K-lisi seadusi orgaanilisteks seadusteks. K-liste ehk orgaaniliste seadustega reguleeritakse olulisemaid RÕ aga ka muid valdkondi.
Eesti puhul tavatsetakse K-listeks seadusteks lugeda PS 104 § lg 2 nimetatud seadusi. Nende seaduste iseärasusesks on see, et neid saab vastu võtta ja muuta üksnes riigikogu vähemalt 51 poolthäälega. President enda seadlusega neid muuta ei saa (tõenöoliselt saaks ka rahvahääletusega muuta).
§2 täitevvõimu üldaktid
Täitevvõimu hulka kuuluvad nii riigipea kui valitsus. Seaduse jõuga riigipea üldakte nimetatakse teoorias dekreetideks. Dekreetidega RÕ-like küsimuste lahendamine on lubatav kui dekreet põhineb demokraatlikus korras vastu võetud K-l ja on antud K-i raames. Erinevates õiguskordades kasutatakse dekreedi asemel vahel ka teistsugust terminoloogiat. Prantsuse presidendi seaduse jõuga üldakte nimetatakse nt ordonantsideks, Vene presidendi omasid ukaasideks. Viimast tõlgitakse eesti keelde ka seadlusena.
Prantsuse president nt 1958. a kehtestas majoritaarse valimissüsteemi ja parlamentide kodade kodukorra ( Alzeeria sõjaga seoses oli vaja uut PS-st, muud võimalust ei olnud, kui presidendi ordonants.) Eesti president saab anda teatud tingimustel seaduse jõuga seadlusi PS § 109 ja 110.
Kuna president ei saa seadlusega muuta PS § 104 loetletud seadusi, siis on tema seadluste tähendus RÕ-lik võimalus tänapäevases Eestis praktiliselt olematu, võimatu. Saab muuta ehk riigilipu seadust. 1933. a Eesti PS nimetas presidendi seadusjõulisi akte dekreetideks. Valitsuse üldakte nimetatakse teoorias määrusteks, demokraatlikes riikides ei peaks määrustel RÕ valdkonnas erilist tähendust olema. Eestis ei ole ka.
§3 tavad
Tavad on sellised kodifitseerimata käitumisreeglid, mida peetakse õigusnormideks seetõttu, et neid on kaua aega täidetud. Eriline osakaal on õigusallikate hulgas Suurbritannias. Nt on tavaks, et monarh peab andma valitsuse moodustamise parlamendi alamkoja valimistel võitnud parteiliidrile, tavaks on et monarh peab peaministri ettepanekul peaministri poolt soovitud ajaks välja kuulutama alamkoja valimised; tavaks on et monarh peab seadused välja kuulutama ja ei kasuta vetoõigust.
Briti tavadest kõrvalekaldumist loetakse üldjuhul K-i vastaseks. Kuigi teatud tingimustel saab tavast kõrvale kalduda. Nt tava, et peaminister võib tellida ennetähtaegsed valimised. Seda aga väga keegi ei tee (oleks ju poliitiline enesetapp).
§4 kohtulahendid
Alati saab RÕ-se allikateks lugeda konstitutsioonikohtu lahendeid , sest nii või teisiti tõlgendavad PS-st. Euroopa Inimõiguste kohtu lahendid rangelt võttes RÕ allikateks olla ei saa, sest see kohus kohaldab mitte konkreetse riigi K-i, vaid Euroopa Inimõiguste konventsiooni.
RÕ- likku tähendust need lahendid siiski omavad, sest neid tuleb tahes või tahtmata arvestada siseriikliku K-i tõlgendamisel. (inimestel võimalik pöörduda Strasbourgi kohtusse, kui ei rakendata K-i kooskõlas põhimõtetega).
Euroopa Inimõiguste kohtu lahendid: kindlalt saab lugeda RÕ allikaks EK lahendeid selles osas, milles nad on fikseerinud EL õiguse ülimuslikkuse siseriikliku õiguskorra suhtes. EK on seisukohal, et pädevuse piires antud EL õigus murrab isegi riigi PS-i. Nt lahend 11/70. (EK leidis, et ühenduse meetme kehtivust ja selle toimet riigis ei saa mõjutada väited meetme vastuolu kohta riigi aluspõhimõtete jm...). Luxemburgi kaasus teise näitena (avalik teenistus – ainult antud riigi kodanikud võivad olla avalikus teenistuses. Samas on ka bussijuhid nt Luxemburgis avalikus teenistuses; gaasiseadmete monteerjaks ka ei saa, K-i vastane). Kohus leidis, et seadus kehtib vaid asjades, mis on seatud riigivõimu teostamisega.
§5 religioossed ja ideoloogilised allikad
Näiteks loetakse islami maades Koraani sageli islamiõiguse allikaks.
§6 rahvusvahelise avaliku õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted
Rahvusvahelise avaliku õiguse üldtunnustatud põhimõtete all mõistetakse norme, mille täitmine loetakse riigile kohustuslikuks . Teatud tingimustel võib a muidu ratifitseerimisele kuuluv konventsioon avaldada kohustusliku jõu ka nende riikide suhtes, kes seda ei ole ratifitseerinud. Nt genotsiidi ja apartheidi vastane konventsioon.
Õiguse üldtunnustatud põhimõtetest tulevad kõne alla nt võrdne kohtlemine, proportsionaalsus, õiguskindlus, õiguspärane ootus, asja menetlemine mõistliku aja jooksul. Need põhimõtted on demokraatlikes riikides täiesti rakendatavad. (ka autoritaarses riigis on need rakendatavad. See riik ei salli ka kui ametnik lohakusest liiga kaua menetleb kodaniku avaldust ).
§7 välislepingud
RÕ-likku tähendust on omanud küllalt sageli rahulepingud ja kapitulatsioonilepingud, mis ühel või teisel viisil piiravad riigi suveräänsust. St saksamaa puhul Versailles ´i rahuleping piiras riigi militaarset suveräänsust. Sama tähendus oli ka Jaapaniga II maailmasõja järel sõlmitud kapitulatsioonilepingul. Täiesti omapärane oli pärast II maailmasõda sõlmitud Austria riigileping, millega taastati rahvusvahelise õiguse subjektina Austria riik. (kõik riigid peale Mehhiko tunnistasid seda).
Selle lepingu poolteks olid sõja võitnud liitlased ja Austri enda ajutine tsiviiladministratsioon. RÕ-lik tähendus avaldus nt selles, et selle lepinguga kehtestati Austria 1920.a Kn, reguleeriti Austria kodakondsust, kehtestati Austria kohustuslik neutraliteet ja keelati Austrial tulevikus Saksamaaga ühineda. (toetus Saksamaaga liitumisele 1938.a võis olla ka suures osas vabatahtlik, kuigi jah, pisut pealesurutud – ajalooõpikutes näidatakse seda täielikult pealesurutud ja võltsitud liitmisena, anslussina).
Pärast II maailmasõda on RÕ-s suurt tähendust omandanud inimõiguste alased konventsioonid. Demokraatlik riik peab neid tahes tahtmata arvestama enda põhiõiguste kataloogi väljatöötamisel. Sõltuvalt sellest, milline on välislepingute siseriikliku rakendamise ehk otsekohaldamise võimalus, jagunevad riigid dualistlikku süsteemi ja monistlikku süsteemi kuuluvaks.
Dualistlikule süsteemile omane see, et välislepingut ei saa riigi siseselt otse kohaldada, isik ei saa vahetult lepingule tuginedes siseriikliku kohtu kaudu oma õigust nõuda. Lepingu põhimõtted, et neid rakendada saaks, tuleb dualistlikus süsteemis need kodifitseerida siseriiklikus õiguses ja isik saab oma õigusi nõuda üksnes siseriiklikul tasandil. See ei välista aga rahvusvaheliste instantside poole nt Euroopa Inimõiguste kohtu poole pöördumist vahetult lepingu alusel, dualistliku süsteemi on kasutanud ka mitmed demokraatlikud riigid, nt SB ja Rootsi.
Tulenevalt Euroopa Inimõiguste kohtu olemasolust, on nad teinud erandi nende lepingute suhtes, mille rikkumise peale saab kaevata Euroopa Inimõiguste kohtusse, nende lepingute osas kasutavad need muidu dualistlikud riigid monistlikku süsteemi. Monistliku süsteemi puhul on välisleping siseriiklikult otsekohaldatav. Isik saab siseriiklikus kohtus tugineda vahetult välislepingule.
Eesti kasutab monistlikku süsteemi. PS §123 lg 2 järgi kohaldatakse juhul kui vastuolus on RK-s ratifitseeritud välisleping ja eesti seadus välislepingut. See PS formuleering ei nõua lepinguga vastuolus oleva seaduse kehtetuks tunnistamist PS-likkuse järelevalve kohtumenetluse korras. Leping jääb lihtsalt kohaldamata. Eesti seadus jätab lahtiseks, mida kohaldada siis, kui vastuolus on eesti seadus ja nn lihtsustatud korras sõlmitud välisleping. See on leping, mis ei kuulu parlamendis ratifitseerimisele. Siis tuleks juhinduda põhimõttest, et siseriiklikult tuleks anda prioriteet eesti seadusele. Vastasel korral saaks valitsus parlamendist mööda minnes reguleerida küsimusi, mida muidu peab reguleerima parlament (täiesti ise küsimus on sellisel juhul riigi vastutus riigi partnerite ees rahvusvahelise õiguse järgi). Lahtiseks jätab PS ka selle, kuidas toimida siis kui vastuolus on ükskõik milline välisleping ja eesti PS. 123 § lg 1 üksnes keelab PS-ga vastuolus olevaid välislepinguid sõlmida. Riikide praktikas antakse sellisel juhtumil kohaldamise prioriteet PS-le. Seda tuleks teha ka Eestis. Põhjus on selles, et harilikult on PS muutmiseks hoopis teistsugune kord kui lihtseaduste vastuvõtmiseks ja välislepingute ratifitseerimiseks, täiesti ebanormaalne oleks, kui PS saaks välislepinguga muuta, mööda hiilides PS-e muutmise korrast.
§ 8 Euroopa Liidu õigus
EL õiguse olemusest tuleneb, et selle õiguse toimevaldkonnas kuulub kohaldamise prioriteet Euroopa Õigusele, selles valdkonnas ei tohi liikmesriik regulatsiooni vastuolu korral Euroopa õiguse kohaldamata jätmist põhjendada isegi mitte oma PS-ga. Kui siin tohiks kasutada kategooriaid dualism ja monism, siis oleks siseriikliku õiguse ja Euroopa õiguse omavahelise vahekorra puhul tegemist absoluutse lõpuleviidud monismiga.
Euroopa õigus jaguneb esmaseks õiguseks, mida kujutavad lepingud ja teiseseks, mida mõjutavad lepingute raames antud Euroopa institutsioonide ühepoolsed aktid – nt direktiivid ja määrused. Nii esmane kui ka teisene õigus on kohustuslik täitmiseks.
Direktiivide puhul on aga mõned erisused . Nimelt peab liikmesriik direktiivi põhimõtted kodifitseerima siseriiklikus õiguses teatud aja jooksul. Ja kohaldatakse siseriiklikku õigust, võrreldes seda direktiiviga.
Kui aga direktiiv on tähtajaks harmoniseerimata jäetud, siis kuulub direktiiv pärast seda tähtaega otsekohaldamisele. Erisuseks on siin veel see, et sellisest direktiivist ei saa võtta füüsilise või eraõigusliku isiku kohustusi, neid ei saa luua. ( eraõiguse sfääris).
Selleks, et uute Euroopa lepingutega ühineda, peaks Eestis järgima järgmist kontrollimehhanismi:
1) tuleks kontrollida, kas leping on kooskõlas Eesti PS põhimõtetega (PS täiendamise seaduse §1). Kui leitakse vastuolu aluspõhimõtetega, siis peaks ühinemine katki jääma.
2) kui vastuolu aluspõhimõtetega ei leitud, siis peab hakkama vaatama, kas kavandatav leping ei ole vastuolus PS-e ühe või teise sättega. Vastuolu korral tuleks PS-st enne lepinguga ühinemist muuta. Hoolimata sellest, et liikmesriigi jaoks ei ole EL lepingud välislepingud, tuleks lepinguga ühinemisel kohaldada PS § 123 lg 1. kui lepinguga on ühinetud PS-st muutmata, siis hiljem leitud vastuolude puhul tuleb kohaldada Euroopa õigust ja jätta PS kohaldamata. Euroopa õiguse ja liikmesriigi õiguse vahekord ei ole kuidagi võrreldav siseriiklike ja lepingute vahekorraga.
EK eelotsustuste aeg on kuni paar aastat. Põhjuseks see, et tõlketööd võtavad meeletu aja (tõlgitakse kõikidesse keeltesse) EK = Euroopa Kohus.
Praegu on võetud kasutusele risttõlgete süsteem, mis vähendab aega.
Hiljem tuvastatud vastuolu Eesti PS aluspõhimõtetega peaks PS täiendamise seaduse 1 § tulenevalt olema aluseks EL-st väljaastumise menetluse või lepingumuutmise menetluse alustamisele. Väljaastumise menetlust praegused Euroopa lepngud üldse ei nimeta. Vastav protseduur oli ette nähtud Euroopa Põhiseaduse projektis , mis Prantsusmaal ja Hollandis rahvahääletusel läbi kukkus.
07.04.2006
Teema 4
Põhiõigused, vabadused, kohustused Eesti põhikorras
§1 Põhiõigused, vabadused ja kohustused – nende olemus
PÕ-ed tänapäevases tähenduses said alguse 18. sajandi lõpul seoses sellega, et taheti panna piir riigi kõikvõimsusele suhetes inimestega. Euroopas oli kõige olulisemaks aktiks Prantsuse Inimese ja Kodanikuõiguste Deklaratsioon ja USAs K-i 10 esimest parandust ehk Bill of Rights. Erilise tähenduse omandasid põhiõigused Euroopa kontinendi demokraatlikus osas peale II Mis seoses Euroopa Inimõiguste Konventsiooni jõustumisega. Tol perioodil sai valdavalt valitsevaks arusaam, et põ-ed on otse kohaldatavad ja vahetult siduvad st et isik saab vahetult PÕ-le tuginedes esitada nõudeid avaliku võimu vastu.
PÕ-ste otsekohaldatavus tähendab, et isik saab esitada enda nõuded avaliku võimu vastu tuginedes vahetult PS-le. Ta saab enda õigusi kasutada ka siis, kui PS-st allpool seisvat seadust üldse ei olegi. nt. saaks ta ettevõtlusvabadust teostada vahetult PS-le tuginedes ka siis, kui puuduksid vastavat valdkonda reguleerivad eriseadused. Tänapäeva õiguslikult reguleeritud ühiskonnas on vähemalt üldjuhul PS-st detailiseerivad seadused olemas ja vahetu tuginemine PS-le saab kõne alla tulla eeskätt siis, kui väidetakse seda, et PS-st allpool seisev seadus kitsendab PS-ga garanteeritud vabadusi rohkem kui see on PS-ga võimalik.(ettevõtlusvabadusest parem näide koosolekuvabadus või ühinemisvabadus).
Üldiselt kehtib põhimõte, et PÕ-s on realiseeritav ka ilma eriseaduseta, kuid on olemas selliseid PÕ-si, mida on põhimõtteliselt võimatu teostada, kui vastav eriseadus puudub. Nt võimatu ette kujutada valimisi või rahvahääletust, kui puudub valimisseadus või rahvahääletuseseadus. Samasugune olukord võib tekkida ka siis, kui tahetakse kasutada mingit muus maailmas ühinemisvabaduse teostamiseks üldtunnustatud õiguslikku vormi.sellistel juhtudel on Eesti õiguskorras võimalik tõstatada küsimus riigi tegevusetuse PS-pärasusest. Tegevusetus seisneks riigi puhul selles, et on vastu võtmata mingi seadus, ilma milleta PÕ-st on võimatu realiseerida. (kehtiv Riigivastutse seadus annab isikule sellisel juhul põhimõttelise võimaluse nõuda riigilt isegi tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist. Regulasioon on aga selline, et perspektiivikate kahjunõuete hulk oleks tõenäoliselt väga väike).
PÕ-st saab kõnelda kas materiaalses või formaalses tähenduses.
1) Materiaalses tähenduses oleksid PÕ-teks kõige fundamentaalsemad õigused. Sellise lähenemise puhul võivad aga tekkida vaidlused selle üle, kas PS-sse kirjapandud üks või teine õigus ikka on PÕ-s või ei ole seda. Samuti tekiksid vaidlused selle üle, kas mõni PS-st väljapool kirjapandud õigus on põhiõigus.
2) Formaalses tähenduses PÕ-teks on absoluutselt kõik õigused, mis on PS-s kirja pandud. Selline lähenemine välistab asjatud vaidlused ning riikide praktikas lähtutakse PÕ-ste formaalsest määratletusest.
Põhiõiguste olemus
meie PS-s kõneleb PÕ-test ja lihtsalt vabadustest. Tegelikkuses tegemist siiski põhivabadustega. Põhivabadus omakorda kujutab endast vabadusõigust. Meie põhikorrast nagu enamuse riikide puhul kujutab PÕ endast nö negatiivset vabadust. Negatiivne vabadus tähendab seda, et isik ise võib valida käitumisvariandi. Ta võib enda õigust kasutada või jätta ka oma õiguse kasutamata. Võib üldjuhul valida ka sellise käitumisvariandi, mis talle on täiesti kahjulik ja riik ei tohi üldjuhul sellise valiku teostamisse sekkuda. Riigi sekkumine inimese poolt valitud endale kahjulikku käitumisviisi, on lubatud ainult siis, kui PS sellist käitumisvõimalust võimaldab. Nt PS §19 sätestab igaühe õiguse vabale eneseteostusele. Isikule kahjulikku eneseteostuslikku varianti riigipoolse sekkumise võimalused on väga väikesed. Üheks võimaluseks on, et kui isik ennast teostab alkoholi ohjeldamata tarvitamisega, mis talle endale ohtlikuks muutub, paigutades ta tuginedes PS-e §20 2 lg 5punkti alusel väljaantud seaduse alusel sellisesse asutusse, kus ta endale kahjuliku tagajärje saab edasi lükata mõneks ajaks.
Eesti õiguskord ei käsita põhiõigusi nn positiivsete õigustena, positiivne õigus on sisuliselt kohustus käituda õigesti ja positiivse õiguse tunnistamine oli omane nt marxistlikule doktriinile. Sellise doktriini järgi antud PS tunnistas sõna-, ühinemis-, ja koosolekuvabadust, kui seda kasutatakse nn õigetel eesmärkidel.(sotsialismi huvides).
Eristatakse juriidilisi vabadusi ja faktilisi vabadusi.
1) Juriidiline vabadus tähendab isiku õigust ilma riigipoolse sekkumiseta valida käitumisvariante. Nt ettevõtlusvabadus juriidilise vabadusena on isikul sõltumata sellest, kas tal on vara või ei.

Faktiline vabadus on aga sellest erinev ja sõltub tegelikest asjaoludest. Nt on ettevõtlusega tegelemiseks juriidiliselt ühtviisi vabad nii need, kellel on vajalik raha ja krediidivõimalus kui ka need, kellel seda pole. PS-ga sätestaud nn liberaalsed vabadused on puhtal kujul juriidilised vabadused. Sotsiaalsete õiguste puhul tuleb riigi vastu kohustuste osas hindamisele isiku enda faktiline seisund.
Eesti PS-le on omane põhiõiguste väga ulatuslik kataloog . PS kokku 168 §-st on II peatükis, mis otse käsitleb põhiõigusi 48 §-i. Kuid põhiõigusi on ka fikseeritud PS-e teistes peatükkides. Nt valimisõigust on käsitletud ptk-is Rahvas, Riigikogu, Vabariigi President ja KOV. Rahvahääletust on puudutatud ptk-des Rahvas, Seadusandlus ja PS-e muutmine. Nii valimisi kui ka rahvahääletust käsitletakse veel Riigikaitse ptk-s. Riigikaitse ptk sisaldab ka norme põhiõiguste piiramise kohta.
Eesti põhiõiguste puhul võiks välja tuua 2 spetsiifilist joont:
1) PS-s on väga suur osakaal sellistel põhiõigustel, mida kutsutakse seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga põhiõigusteks (need on sellised PÕ-ed, mille piiramise võimalused on PS-s eneses täpsustatud. Loetledes juhtumid, milliste esinemisel tohib üht või teist õigust piirata. Nt § 20, § 34). seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga PÕ-ste suur osakaal Eesti PS-s oli tingitud kahest asjaolust:
a) ühelt poolt olid II ptk koostamisel eeskujuks Euroopa Inimõiguste Konventsioon ja veel mitmed välislepingud, kus sellist meetodit kasutati palju.
b) Teiseks põhjuseks oli umbusk riigivõimu vastu, mis seisnes kartuses, et kui PS-ga seadusandjat PÕ-ste piiramisel väga täpselt ei piirata, siis võib riik järsku hakata lubamatult käituma õigusi piirates.
2) eesti PS-le on omane Põ-ste avatud kataloog, mis tuleneb PS § 10 (loe seda!!!)
praeguseks ei ole üldist lähenemist sellele, mida § 10 avaliku kataloogi osas tähendab. On väidetud, et sellele §-le tuginedes ei saa seadusandja ega kohus tuletada uusi PÕ-si, mida PS-s kirjas pole, sest selline uute põhiõiguste loomine oleks PS muutmine, ilma PS-e 15 ptk-is sätestatud muutmiskorda järgimata. Seadusandja puhul peaks selline lähenemine paika pidama . Samas kaotaks aga § 10 igasuguse mõtte kui ka kohus PS-likkuse järelvalvemenetluses ei saaks PÕ-se tasandile tõsta mõnda õigust, mida PS-s PÕ-na pole nimetatud. Selliste õiguste põhiõiguse tasandile tõstmine peaks oelma võimalik § 19 nimetatud vaba eneseteostuse õiguse arvel. See võiks toimuda sel viisil, et mingit õigust, mis on hõlmatud õigusega vabale eneseteostusele, peetakse nii oluliseks, et PS-likkuse järelvalvekohtumenetluses asutakse seisukohale, et vastav õigus on uus põhiõigus. Seni seda tehtud ei ole.
Põhiõigustel on kaks kaitsemehhanismi: üks on siseriiklik kaitsemehhanism, PS § 15 annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse. Teine kaitsemehhanism tuleneb sellest, et olemas on rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused.
Eesti puhul tuleneb II kaitsemehhanism sellest, et Eesti on ühinenud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Osa Euroopa Inimõiguste konventsiooniga nimetatud õigustest kattub põhiõigustega. Kattuvas osas saab isik pöörduda Eesti riigi vastu Euroopa Inimõiguste kohtusse. See kohus ei kontrolli aga riigi tegevuse vastavust PS-le, vaid konventsioonile. Riik saab enda seadustega kehtestada soodsamaid reegleid kui on kehtestatud konventsiooniga.
Nizzas võeti vastu Euroopa Inimõiguste Harta. See harta võeti vastu õiguslikult mittesiduvana. Seni teadaolevalt ei ole Euroopa Liidu Kohus hartat otsuse motivatsioonis otsustava argumendina kohaldanud. Harta tähendus saab ilmenda ainult Euroopa õigusega reguleeritud valdkondades ja tõenäoliselt oleks ta tõlgendamise instrument.
§ 2 Põhiõiguste kandjad ja adressaadid
traditsiooniliselt on põhiõigused omavahel sidunud isikut ja avalikku võimu. Traditsiooniliselt on PÕ-ste kandjaks õigustatuks subjektiks olnud füüsiline isik ja adressaadiks ehk kohustatud subjektiks avalik võim so riik või KOV.
Õigustatud isikuid ja muid eraõiguse subjekte PÕ-sed omavahel traditsioonilise käsitluse järgi sidunud ei ole. See tähendab, et traditsioonilise käsitluse järgi füüsiline isik ei saa suhetes teise füüsilise isikuga tugineda PS-le. Ühiskondlike suhete keerustumine aja jooksul on sellisesse lähenemisse toonud aga korrektiive, kuna teatud riigfunktsioone on mitmetes riikides hakatud erastama, siis on tekkinud olukord, kus teatud situatsioonis seovad põhiõigused vahetult omavahel kaht füüsilist isikut, kaht juriidilist isikut või füüsilist ja juriidilist isikut.
Selline lähenemine põhineb tõsiasjal, et riik ei saa riigifunktsioone eratades põgeneda nö eraõigusesse. Eraõiguse subjekt , kellele on üle antud riigifunktsioon, peab PS-ga olema täpselt samal määral riigiga seotud, kui riik enne võimufunktsiooni erastamist.
Näited: Falcki lepingutega Tallinna linna poolt üleantud õigus parkimistasude sissekasseerimiseks ja viivise nõudmiseks. erastamise korral ei tohiks erineda ostja ja riigi kohustuste vahe. Kui eraõiguse subjekt ei suuda rahuldada isiku nõuet erastatud funktsiooni osas, peaks olem avõimalus riigi vastu esitada neid nõudeid. Riik peab kontrollima erastatud riigifunktsioone.
Teatud juhtudel on PS-tes otse ettenähtud, et üks või teine põhiõigus seob otseselt omavahel füüsilisi või juriidilisi isikuid, seda tehakse siiski harva, Eesti PS-s on seda tehtud. Riik ei saa kunagi olla põhiõiguste kandja. KOV saab.
Eesti põhikorras võib põhiõiguste kandjate ehk õigustatud subjektidena välja tuua järgmised isikud:
1) füüsilised isikud v.a. Kui nad teostavad neile üle antud avalikku võimu kolmandate isikute suhtes; üldjuhul tekivad isikul põhiõigused sõltumata vanusest , mõnede PÕ-ste teke on aga otseselt seotud kindlasse vanusepiiri jõudmisega nt valimisõiguse puh ul. (probleem vanematega: millal peaks andma vabaks lapsel religiooni määratlemise; omaette asi vereülekannete tegemisega; kas sündimata isik või surnu on õigusesubjekt? )
Kuna seadustega on võimalik kaitsta nii loodet kui ka surnu head nime, siis tekib küsimus, kas ka nemad on põhiõiguste kandjad?! Mõistlikum on vist siiski leida, et nad ei ole põhiõiguste kandjad, kuid riik teostab loote ja surnu hea nime objektiivset kaitset.
2) eraõiguslikud juriidilised isikud, v.a siis kui nad teostavad neile üle antud avalik-õiguslikku võimu. Põhiõiguste laienemine juriidilistele isikutele on selgelt ette nähtud PS § 9 lg 2. põhiõigused laienevad selle järgi juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ning selliste õiguste ja vabaduste olemasoluga. Juriidilistele isikutele ei laiene aga kaugeltki mitte kõik põhiõigused, osade põhiõiguste juriidilisele isikule laiendamise võimatus tuleneb otseselt põhiõiguse olemusest. Nt ei saa juriidilisel isikul olla õigust elule, kodakondsusele, liikumisvabadusele; kindlalt on tal omandi põhiõigus, sõnavabadus, ettevõtlusvabadus, protsessuaalsed õigused.
21.04.2006
Põhiõigused - kandjad ja adressaadid.
3) avalik-õiguslikud juriidilised isikud - PS §9 ei erista põhiõiguste kandjana era- ja avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid. Siit ei saa ka järeldada, et avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel on samasugused põhiõigused kui eraõiguslikel juriidilistel isikutel, kuivõrd avalik-õiguslikud juriidilised isikud on nendel juhtudel, kui nad avalikku võimu ei teosta - põhiõiguste kandjad, on praegu võrdlemisi ebaselge, sest puudub vastav kohtupraktika ja ka kirjanduses pole üksmeelt.
Üsna selge on see, et riik saab põhiõiguste kandjaks olla ainult kohtumenetlust puudutavate põhiõiguste osas. Riik ise on ju põhiõiguste adressaat. Menetluslikud õigused tuleb riigile laiendada sellepärast, et tagada menetlusosaliste võrdsus. Ülejäänud avalik-õiguslike isikute puhul on pilt nähtavasti kirju, sest avalik-õiguslikud isikud on enda iseloomult ja funktsioonilt täiesti erinevad ja loodud erinevateks eesmärkideks.
Küllalt sageli öeldakse, et KOV on põhiõiguste kandjana täpselt samasugune nagu riik ja tal on üksnes kohtumenetluslikud põhiõigused. Sellise lähenemise pooldajad väidavad, et KOV saab ennast riigi vastu kaitsta, tuginedes PS 14. ptk sätestatud omavalitsuslikele garantiidele. Sellistele garantiidele tuginemine ei pruugi aga anda tõhusat kaitset riigi vastu ja need kaitse põhjenduste otsimised võivad osutuda võrdlemisi keerukateks.
Siiski oleks mõistlik lugeda KOV-sed suhetes riigiga vähemalt kahe põhiõiguse kandjateks - need on PS §32 sätestatud omandi põhiõigus ja § 25 õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.
Peale KOV-te on olemas veel riigi poolt seaduse alusel asutatud avalik-õiguslikud juriidilised isikud - nt Tartu Ülikool, Riigi Ringhääling, mõned teadusasutused. Ka nende iseloom on võrdlemisi erinev: Ringhäälingu puhul nähtavasti tuleb tunnustada, et nad on sõnavabaduse osas põhiõiguste kandjad kindlasti. Omandi põhiõiguse koha pealt on asi küsitav, sest Riigi Ringhäälingu rahalised vahendid tulevad riigilt eneselt. Teadusasutuste puhul on väidetud, et neil ei ole mitte põhiõigusi, vaid nende suhted riigiga on tuletatavad PS §38, mis annab neile seaduse piires autonoomia . see § aga jätab autonoomia sisu sõnastamise täielikult seadusandja hooleks. Tegelikult ei pruugi see erilist kaitset riigi vastu pakkuda. Samas peaksid autonoomsed haridus - ja teadusasutused omama 38 § lg 1-s sätestatud õigust, mille järgi teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad.
Omaette probleemid tekivad taolistel autonoomsetel ametiasutustel omanidõiguse kaitsega . Kuivõrd nende finantseerimine toimub vaid üksnes riigi eelarvest, siis mingilgi määral peaks olema neil õigus enda omandi kaitsele. Peale ülalnimetatute on veel nn liikmete endi poolt moodustatavad juriidilised isikud, millele riik on andnud avalik-õigusliku staatuse seadusega. Sellised ühendused esindavad küllalt sageli enda liikmete õigusi nt Eesti Advokatuur , kes on Advokatuuriseaduse järgi avalik-õiguslik juriidiline isik, ja Audiitorkogu , kes on Audiitortegevuse seaduse järgi avalik-õiguslik jur. isik. Tundub, et nendel peaksid olema samasugused või ligilähedased põhiõigused, nagu on eraõiguslikel jur. isikutel.
4) peale jur. isikute esineb ka juriidilise isiku staatust mitteomavaid füüsiliste isikute ühendusi. Selle kohta, kas neile põhiõigused laienevad, PS tekst vaikib. kindlasti peaksid sellistele ühendustele laienema suur osa või isegi enamus põhiõigustest, mida kasutavad füüsilised isikud. Kindlasti peaks neil olema kaebeõigus, sõnavabadus, ühinemisvabadus, küllap ka õigus heale nimele . Selge on see, et Euroopa Inimõiguste Kohus loeb taolised ühendused Euroopa Inimõiguste konventsiooni kaitse all olevateks.
Põhiõiguste adressaadid
Põhiõiguste adressaatideks on kohustatud subjektid . Need on alljärgnevad:
1) riik oma kõigi kolme võimuharu kaudu, kui ta teostab avalikku võimu. Probleemiks on aga see, kui riik toimetab väljaspool avalikku võimu - see on osta ametiasutustele tarvilikke vahendeid või müüb liigset vara. Viimastel juhtudel päris selget kriteeriumit ei olegi, üldiselt tuleks lähtuda sellest, et riik peab ka nö fiskaaltegevuses (vara müük, kontoritarvete ost jne) tagama õiguse subjektide võrdse kohtlemise ja seetõttu on seotud võrdse kohtlemise põhimõttega. Teatud juhtudel ei ole aga võrdse kohtlemise põhimõtete mõistlik rakendada, sest pisitehingute puhul võib see osutuda ülearu koormavaks. Avalike pisitehingute puhul avalike konkursside korraldamine kulutaks avalikke ressursse rohkem kui see on mõistlik.
omapärased probleemid võivad tekkida korteriüüridega (kui on tegu sotsiaalkorteritega, mille kasutus on tihedalt reguleeritud, siis selliste hüvede jagamisel peab lähtuma võrdsest jagamisest; järjekorrad on ju!)
Kui riik eraõiguse sfääris midagi ostab, müüb või rendib, siis peaks ta olema seotud avaliku õigusega nendel juhtudel, kui väärtuse iseloomust tulenevalt on nõutav põhiõiguste kandjate võrdne kohtlemine.
2) KOV - nende roll põhiõiguse adressaadina on analoogiline riigi rolliga.
3) kõik ülejäänud avalik-õiguslikud isikud on PÕ (põhiõiguste) adressaadiks, siis kui nad teostavad avalik-õiguslikke funktsioone.
4) tänapäeval on küllalt levinud avalik-õiguslike võimuvolituste andmine erakätesse, kas seaduse või halduslepinguga. nt täidavad eraõiguslike isikutena avalik-õiguslikke funktsioone notarid ja täiturid oma ametitegevuses. Avalikku võimu teostavad ka nt turvafirmad, kui nad määravad parkimistasusid või viivistasusid parkimise korral. Taolistel juhtudel on avaliku võimu teostamisel sellised eraõiguslikud isikud samuti PÕ-ste adressaatideks ja isik ja eraisik kui eraõiguse subjekt, saab väita oma põhiõiguste rikkumist selliste eraõiguslike avaliku õiguse kandjate puhul. põjenduseks on, et riik ei saa riigi funktsioone erastades põgeneda eraõiguse sfääri. Kõik need kohustused, mis riigil olid enne funktsiooni erastamist enda kodanike ees, lähevad pärast funktsiooni eratamist sellele, kellele see funktsiooni erastati. siiski peab riigile ka pärast funktsiooni erastamist jääma teatavad kohustused - nt kui riigi funktsiooni saanud eraõiguse subjekt ei suuda hüvitada tema poolt avaliku ülesande täitmisel tekitatud kahju, siis peab riik olema selleks puhuks loonud mehhanismi, et kahju saaks hüvitatud. Üheks võimaluseks on see, et riigi ülesande saanud eraõiguse subjekt nt notar , peab oma ametitegevuse kindlustama teiseks võimaluseks oleks kahjunõuete esitamine otse riigi vastu. (autode teisaldamine Falcki poolt tasulisse parklasse (teostas avalikku võimu) - parkla aga hoidis oma era territooriumil autot - eraõiguslik vaidlus kohtus!) probleem, millisesse kohtusse pöörduda.)
Teatud tingimustel võivad PÕ-ste adressaatideks ehk kohustatud subjektideks olla ka riigi äriühingud. Kui riigi äriühing on monopoolses seisundis, siis on ta eraõiguslikes suhetes seotud võrdse kohtlemise põhimõttega täpselt samuti nagu riik ise. kui riigi äriühing osaleb turusuhetes võrdsetele konkurentsialustel teiste eraõigusliek isikutega, siis ei ole ta võrdse kohtlemise põhimõttega seotud. Vastasel juhul sattuks ta turusuhete konkurentsis halvemusse, võrreldes teiste suhtes osalejatega ja lõppkokkuvõttes võib pankroti tõttu kannatada saada avalik huvi seeläbi, et riigi vara läheb kaotsi.
Traditsioonilise käsitluse järgi PÕ-sed eraõiguse subjekte omavahel vahetult ei seo, st üks eraõiguse subjekt ei saa teise vastu nõudeid esitada vahetult PS-le tuginedes ja kohus ei saa vahetult PS-le tuginedes hinnata tehingute kehtivust. Siiski nimetab Eesti PS mõned PÕ-sed, mis seovad otse PS-e kaudu omavahel füüsilisi isikuid, vahel ka juriidilisi isikuid, nt §27 lg 5 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. §25 annab igaühele õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. §19 lg 2 seob eraõiguse subjekte omavahel sel teel, et nad peavad oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ja kohustuste täitmisel arvestama teiste õiguste ja vabadustega. Tegelikkuses tundub, et ka sellistel juhtudel, vahetult PS-le tuginemine on praktikas ebatõenäoline, sest vastavad valdkonnad on PS-st allpool seisvate seadustega reguleeritud ( ei ole välistatud siiski). Selliste eraõiguse subjektide vahetut seotust PÕ- stega nimetatakse PÕ-ste horisontaalseks mõjuks.
PÕ- stel on aga eraõiguslikele suhetele enamasti siiski kaudne mõju. Kaudne mõju tähendab seda, et nii seadusandja kui ka kohtud peavad eraõiguslike suhete puhul nende reguleerimisel või vaidluste lahendamisele arvestama PS-like väärtustega. Tsiviilseadustiku Üldosa seadus) (TsÜs §86 näeb ette heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.).
Põhikohustused
nende all tuleb mõista selliseid füüsilisel ja jur. isikul lasuvaid kohustusi, mis on PS-s nimetatud kohustuseks - seega tuleb põhikohustustest kõnelda kui kohustustest formaalses mõttes.Põhiõiguste ja kohustuste täitmise mehhanismidel on aga väga suur erinevus. Isik saab nõuda, et riik austaks tema PÕ-si, tuginedes vahetult PS-le; see tähendab, et isik saab PÕ-ste austamist nõuda ka siis, kui eriseadust ei ole. Riik ei saa aga vahetult PS-le tuginedes nõuda, et isik täidaks PK-i. PK-ste (põhikohustused) täitmist saab nõuda ainult, tuginedes PS-st allpool seisvale seadusele. vastupidise lähenemise korral tekiks väga sageli PS-e §19 nimetatud vaba eneseteostuse õiguse ja põhikohustuste vahel. Vaba eneseteostust hakkaks riik piirama ilma seaduseta.
kui aga PK-sed seovad vahetult kahte eraõiguse subjekti omavahel, siis on küll mõeldav PK-ste rakendamine vahetult PS-e alusel, ilma et oleks tarvilik PS-st allpool seisva seaduse olemasolu. PS §19 lg 2:
põhikohustuste kandjaks ei ole riik või avalik-õiguslik isik, PK-ste kandjaks on põhiõiguste adressaat, kes on eraõiguslik isik. Põhikohustused ongi sõnastatud FI-ku (füüsilise isiku) õigustena, mis teatud juhtudel võivad olla laiendatud ka jur.isikutele. PS sätestab põhikohustused järgmistes sätetes: §19 lg 2; §27 lg 3 ja 4; §17; §25; § 35 lg 1; § 55; § 124 lg 1; § 113; § 32 lg 2 kolmas lause; § 37 lg 1 teine lause; § 53.