Renessanss ja Itaalia renessanss (0)

RENESSANSS
Renessanss sündis 15. sajandil Itaalias. Selline nimetuski tuleneb itaaliakeelsest sõnast "rinascita", mis tähendab taassündi. Tolleaegsete helgete peade arvates sündis just siis uuesti antiikaegne kultuur.
Taustaks olid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. Põhja-Itaalia oli juba ammu olnud Idamaadega peetava kaubanduse sõlmpunktiks. Samuti arenes seal välja kõrgetasemeline käsitöö, mis peaaegu tööstusliku tootmise mõõtmed omandas. Itaalia pankuritele olid võlgu pea terve Euroopa valitsejad . Majanduslik võim sünnitas iseteadvuse ja enesekindluse . Tõusis huvi "maiste asjade"vastu, tahaplaanile libises religioosne, igavikuline mõtlemine. Selle najal sai alguse uskumine inimese mõistuse jõusse ja võimekusse, nn. humanism , mille lipukirjaks sai - Inimene on kõikide asjade mõõt.
Itaalias on säilinud palju suurejoonelisi jälgi Vana- Rooma kultuurist, mille mõjul hakati antiiki millekski ideaalseks pidama . Nii ongi renessanss ühest küljest antiigi pärandi taasavastamise aeg. Teisalt aga loodi sel ajal palju täiesti uuelaadset kirjandust ja kunsti.
Vararenessansi ajal oli kultuuri- ja kunstielu keskuseks Firenze (tänu kultuurihuvilisele Medicite suguvõsale), 16. sajandiks kandus keskus aga paavstide asupaika Rooma; suurt osa mängis siis ka Veneetsia . Seda perioodi nimetatakse kõrgrenessanssiks
15. sajandil puhkes õitsele ka Madalmaade (laias laastus praegused Belgia, Holland ja Luksemburg ) kultuur. Sarnaselt Itaaliale oli sealgi juurdunud uutmoodi, kaubandusel ja tootmisel põhinev majandus. Madalmaade kunst on võrreldes Itaaliaga palju vähem antiigist mõjutatud, soojem ja kodusem. Eriliselt särava jälje on jätnud Madalmaade maalikunst , seevastu sealne renessanssarhitektuur ja - skulptuur praktiliselt puuduvad.
Renessansiajastul tekkis murrang usklike inimeste teadvuses. Seni jagamatult valitsenud katoliku kirik jäi oma kivinenud tõekspidamistega, dogmadega jalgu uutele tuultele. Mitmel pool Euroopas sündisid liikumised, mis taotlesid usu taaslähendamist inimesele, mida ühiselt nimetatakse reformatsiooniks. Selle tulemusena puhkesid 16.sajandil verised ususõjad, milles eriti rängalt said kannatada Saksamaa ja Prantsusmaa. Reformatsiooni vaen katoliku kiriku tavade vastu sünnitas ka pildirüüste, milles hävisid paljude kirikute ja kloostrite kunstiväärtused.
Sellegipoolest oli tekkinud uudishimu ka reaalse maailma imede vastu, mis leidsid väljenduse teaduse hoogsas arenemises ja maadeavastustes ( meretee leidmine Indiasse ja Ameerika avastamine).
Renessansskunst levis rahutustele vaatamata ka mujal Euroopas. Kõige itaaliapärasem oli saksa kunsti üürike õitseaeg 16. sajandi alguses, enne reformatsioonist ja talurahva ülestõusust põhjustatud vapustusi..
Omapärane on prantsuse renessanss. Prantslased olid oma vallutussõdadega teinud lõpu Itaalia renessansile, kuid sealt saadud mõjud sulatasid nad edukalt kokku omaenese traditsioonidega.
Eestisse jõudis renessanss väga segasel ajal, 16. sajandil, mil oli käimas laastav ja pikaajaline Liivi sõda. Sellegipoolest leidub meilgi kauneid teoseid, mis enamasti on suguluses Rootsi väga omapärase renessanss-kunstiga.
ITAALIA RENESANSS
Murrangulised muutused toimusid arhitektuuris. Kuigi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutused endiselt seotuks ristiusu kirikuga. Nii hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi ; eeskujuks oli siin Rooma Panteon .
Renessansiajastul loodud hooneid kaunistasid sambad, pilastrid, lõvipead, putod (alasti lapsukesed), kipsist lille - ja puuviljavanikud, akantuselehed ja paljud muud roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasjad. Suur osa neist jäi tarvitusele kuni meie sajandini. Jälle tuli käsutusele ümarkaar.

Jõukamad inimesed hakkasid nüüd suuremat rõhku panema elumajade mugavusele ja ilule. Endiste kitsalt kokkusurutud elamute asemele kerkisid nn. palazzo 'd, mille laiad esiküljed olid julgelt tänava poole pööratud. Palazzo oli põhiplaanilt ruudukujuline, tema keskossa jäi nelinurkne kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Tavaliselt oli palazzo kolmekorruseline. Tema nelinurksed karmiilmelised tänavafassaadid olid käetud jämedalt tahutud kiviplokkidega, mille töötlus peenenes korruskorruselt ülespoole. Seda nimetatakse rustikaks. Sellises vanemat tüüpi palazzo's elas ka Firenze mõjukaim perekond - rikkad pankurid ja tekstiiliettevõtjad, hiljem ka vürstid Medicid , kes olid ühtlasi helded kunstide toetajad. Hilisemate palozzo'de juures muutusid kaunistused ohtramaks: sambad, pilastrid, viilud akende kohal ja muu selline muutis ehitise suursugusemaks ja pidulikumaks.
Eriti rikkalikud olid idamaist toredust armastava Veneetsia paleed, mille vastu kanaleid pööratud fassaadide ilu kahekordistasid veepeegeldused. Sõnast palazzo tuleneb väljend palee .
Suurim ja tuntuim kuppelehitis renessansi ajal oli Püha Peetruse kirik Roomas. Vana, varakristlikust ajast pärit Peetri basiilika , ristiusu peakirik oli 15. sajandi lõpuks varisemisohtlikuks muutunud. Selle asemele otsustati ehitada hoone, mis peegeldaks ristiusu kiriku vägevust. Kirikut ehitati üle 100 aasta ning töid juhatanud kümnest arhitektist olid tähtsaimad esialgse kavandi looja Bramante (1444-1514), Raffael (1483-1520) ning Michelangelo (1475-1564). Viimase meistriteos on kiriku 132 meetri kõrguseni küündiv hiigelkuppel. Seda ehitist iseloomustavad harmoonia ja tasakaal. Ta on küll võimas ja kõrge, kuid ei pürgi taevasse nagu gooti katedraalid. Erinevalt viimastest ei ülista ta mitte jumalat, vaid mõjub oma suurejoonelises täiuslikkuses kui monument oma loojale, maapealsele inimesele.
Irooniline küll, kuid indulgentside ( patukustutuskirjade ) müük, mis Martin Lutherit nõnda ärritas ja mida võib pidada usupuhastuse ehk reformatsiooni üheks ajendiks, oli mõeldud just selle kiriku ehituse rahastamiseks.
SKULPTUUR
Renessansiajastul vabanes skulptuur ehituskunsti teenistusest; kujusid paigutati ruumide keskele, õuedesse ja väljakutele, kus neid sai igast küljest vaadata. Eelistati kujutada tublisid ja julgeid inimesi, ka piiblist valiti selliseid tegelasi, kes oleksid meenutanud enesekindlaid, hakkajaid renessansiinimesi. Selline oli näiteks Püha Georg (Püha Jüri), kes võitis lohe. Kõik kuulsamad skulptorid kujutasid Taavetit - noort karjust, kes sai jagu hiiglasest Koljatist.

Palju võib leida ühisjooni renessansiaegse ja antiikskulptuuri vahel: kujud on edasi antud tõetruult, samuti hakati siis jälle kujutama rõivastamata keha.
Kuulsaim kujur oli Donatello (1386-1466)
Sündis Firenzes, villatöötleja pojana. Puidust nikerdamist õppis ta arvatavasti ühelt tolle aja kuulsamalt skulptorilt, kelle juures ta töötas. Tema varasemates töödes avaldub gooti stiili mõju. Hilisemat aega iseloomustavad antiikse skulptuuri põhimõtete kasutamine.
Donatello on realist, koguni naturalist, ta ei põrka tagasi ka inetuse kujutamise eest, kuid jõulise realismiga ühendab ta võimsa stiilitahte ja monumentaalsuse tunnetuse, mis annab tema töödele suursuguse ilme.
Nõtket karjuspoissi kujutav “Taavet” on esimene alasti kuju ning ta mehise väejuhi Gattamelata mälestusmärk Padovas esimene vabalt seisev ratsakuju pärast 1000-aastast vahet, mis lahutas renessanssi antiikajast.
Teine kuulus skulptor oli Andrea del Verrocchio (1435-1488), kes samuti tegi „Taaveti“ ja teise kuulsa