100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 15 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-02-28
Kuupäev, millal dokument üles laeti
26 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
miQ
Õppematerjali autor
Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja nööridest, ning sellega sai visata väiksemaid kive kaugemale ja kõvemini. Tähtsal kohal oli oda. Odadega ähvardamine tähendas sõjakuulutust, odade vahetamine rahusõlmimist. Olid olemas torke- ja viskeodad. Torkeoda oli massiivsem ja suurem kui viskeoda, lähedalt heidetuna tungis selline torkeoda läbi rõngasrüü ning purustas isegi kilbi. Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse tugevuse, elastsuse ja salapärase ilu. 12. sajandi teisel poolel odaotste
muinasaja relvastusest ja sõjandusest informatsiooni annavad. Relvad olid küll omal ajal võitlusvahendiks, kuid nende tähendus oli suurem. Neid kasutati ka mitmesuguste kombetalituste juures. Näiteks on Henriku kroonika järgi latgalid ja liivlased sõlminud omavahel vandenõu ning selle vandenõu paganate moodi mõõkadele astudes kinnitanud. Odasid on kasutatud ka näiteks liisu heitmisel, odasid kasutati ka rahulepete kinnitamisel (vahetati omavahel odasid). Võib olla, et relvad sümboliseerisid omal ajal ka teatud sotsiaalset kuuluvust. Näiteks teatud inimesed ei tohtinud mingeid relvasid omada. On teada ka näiteks, et mõõkadele on omistatud nimesid, kuna see oli ikkagi väga oluline ese. Neist on kirjutatud isegi ülistuslaule. Eesti kohta neid konkreetseid fakte ei ole mõõkade kohta kinnitatud, kuid see võib olla täiesti võimalik. Oluliseks muinasaja relvastuse allikaks on ka taaskehastujad, kes taaslavastavad
Läbi ajaloo on toimunud sadu suuri sõdasid, mis on muutnud nii mõnegi riigi saatust. Ka Eesti pole erand - 1208-1227. aastatel toimus Muistne vabadusvõitlus eestlaste ja Mõõgavendade Ordu vahel, mille tulemusena uhketest eestlastest aastasadadeks orjarahvas sai. Enne Muistset vabadusvõitlust olid eestlased sõdinud ainult ümberkaudsete hõimudega ja käinud ka mõningatel kaugematel röövretkedel, kuid suuri sõdasid siinne rahvas läbi elanud ei olnud. Siiski oli neil olemas mingisugune sõjavarustus, nii et kui ristirüütlid eestlasi ründasid, ei alistunud nood mitte kergesti, vaid võitlesid vapralt, kuni vaenlane neist lõpuks jagu sai. Minu eesmärgiks selle tööga on uurida, missugust sõjavarustust kasutati Muistse vabadusvõitluse ajal ning seda eriti eestlaste poolel, missugused olid erinevate relvade plussid ja miinused, kuidas neid valmistati, jne.
Kool Keskaja Relvad Referaat Koostaja(d):.................. Juhendaja:............................ koht aasta Sisukord Sissejuhatus
..........................10 2.3.2 Taktika piiramisel................................................10 Kokkuvõte.................................................................11 Kasutatud kirjandus......................................................12 1 Sissejuhatus Keskaja ühiskond soosis sõjamehe elukutset. Ühiskonna kõrgkiht koosnes suures osas sõdalastest ning jõud oli aktsepteeritud ja mõjuv vahend enda tahtmise läbi viimiseks. Isegi kirikuisad olid nõus, et sõda nende jaoks õigetel eesmärkidel on taunitav. Samuti oli lubatud pidada sõdu, et võtta tagasi midagi endale kuuluvat. Keskajal peeti kahte liiki sõdu: üksikisiku alustatud "erasõjad" ja "avalikud sõjad", mida pidasid valitsejad ning üksnes aegamööda muutus "erasõda" ebaseaduslikuks. Viimast tuli pidada kogukonnale minimaalsete kahjudega, võitluses tohtis küll tappa oma vastase, kuid mitte röövida tema varandust
või ajus kinnistuda. Leitud originaalrelvad, mida on aga väga vähe. Ürikud ja kroonikad, kus tekib relva mõiste küsimus, pole 100% teada, mida tollel ajal relvaks liigitati või nimetati. Keskaegsed kunstiteosed, mis tavapäraselt kujutasid kunstniku eluaja kõige modernsemat relvastust ka varasemaid ajaloosündmusi kujutades. Relvad pole olnud muidugi vaid tapariistadeks vaid ka kunstiteosteks. Relvade areng on olnud alati kiirem, kui näiteks ehete areng. Relv oli ka kaitsevahend, peale selle ka sotsiaalset staatust näitava sümboli roll. Nt rüütli tunnuseks mõõk koos rüütlivööga. Oli olemas ka päris kuninglikke mõõkasid, mis oli kuninga üheks sümboliks. Veel keskajalgi on ka mõõkadele antud nimesid nagu inimestelegi ja pärandati kui perekonna reliikviat. Konverents USA-s, kus jõuti järeldusele, et sõda on käinud juba koos inimesega tema kujunemise algusest peale
Sissejuhatus Vanimat ajastut nimetatakse esiajaks ehk muinasajaks. See ajajärk kestis Eestimaal esimeste inimeste saabumisest 13. sajandi alguseni. Esimesed teadaolevad inimasutused tekkisid Eestis 8. aastatuhandel e.Kr. Seega oli muinasaeg väga pikk aeg, üle üheksa aastatuhande. Muinasaeg jagatakse peamiste tööriistade materjali järgi kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks. Pronksiaeg kestis Eestis 1500. kuni 500. aastani e.Kr. Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi õppisid eestlased teiste rahvaste kaudu pronksi tundma. Pronks on vase ja inglistina sulam. Vanimate pronksesemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarelt leitud sirpi. Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg). Pronksiaeg lõppes raua kasutuseletulekuga. Rauaaeg jagatakse vanemaks, keskmiseks ja noor
Hiliskeskajal laienesid tsentraalvõimuga riigid ja toimus uusajale üleminek. Samuti tekkis kapitalistlik majandus. Relvastus keskajal Keskaja saabudes toimus mitmeid arenguid ja muutusi. Üheks olulisemaks arenguks oli rauatöötlus, tänud millele sai tehas uusi ja tugevamaid relvi. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures loomulikult väga tähtis ning tänu rauatöötluse arengule pöörati väga tugevasti tähelepanu relvastusele. Relvad olid nii võitlusvahendid kui sostiaalse kuuluvuse sümbolid. Relvad jagunesid ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jagunevad veel varrepikkuse järgi kolmeks lühike vars (mõõk, pistoda), keskmine vars(kirves, vasar, nui) ja pikk vars (oda, hellebard). Kaugrelvad jagunevad ka kolmeks viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb) ja tulirelvad (püssid,suurtükid).
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid