100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-12-05
Kuupäev, millal dokument üles laeti
40 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
liisukeneeee
Õppematerjali autor
vahel. Analüütikutega ja ka paljude mandri filosoofiast tuntud spekulatsioonidega on Jamesil ühine aga uskumuse mõiste ehk arusaam, et inimvaim osaleb reaalsuse konstrueerimises – inimene sigitab maailmale tõdesid. Nii iseloomustab klassikalist pragmatismi antifundamentalism. Väljataga ei näe selles aga relativismiüleskutset, vaid pigem pluralistlikku arusaama, et ei ole olemas seisukohti, mis ei kuuluks edasisele revideerimisele. Pragmatism käsitleb inimest ja maailma sattumuslikuna – ratsionaalsus kujuneb alles kultuuri- või keelemängu kontekstis. Pragmatismi ei pea mõistma sedasi, et kõik, mis (kohest ja ainelist) kasu toob on hea. Pigem oli James idealist, kelle arvates oli inimeste võimuses luua maksimaalselt rahuldav uskumustesüsteem. Pragmatismi kaasajastab 1970 aastatel Richard Rorty, kes propageerib mõttestruktuuride sattumuslikku iseloomu kontekstiüleste tõdede vastu. Tema arvates
pragmaatiliseks usuks.” Kanti arvates lähtub inimene sellisest pragmaatilisest usust vaid erandjuhul. Pragmatismi seisukohalt lähtuvad aga inimesed alati vaid oma uskumustest ning selle asemel, et vastandada teadmist mitteteadmisele, tuleb vastandada hoopis usku kahtlusele. Pragmatistlik meetod Pragmatistlik meetod on James’i sõnul “meetod metafüüsiliste vaidluste lahendamiseks, mis muidu võiksid kesta lõpmatuseni” (James, Pragmatism, lk 36). Iga teooria või uskumuse puhul uurib pragmatist, milline oleks erinevus, kui ta lähtuks oma tegevuses ühest, mitte aga teisest (või kolmandast) teooriast või uskumusest. Kui ei saa kindlaks teha mingit praktilist erinevust, siis tähendavad alternatiivid sisuliselt ühte ja sama ning vaidlus on mõttetu. Iga tõsine vaidlus peab olema seotud mingi praktilise tulemusega – kas või tõenäolise ja tulevikus asetleidvaga. Pseudovaidlus on Jamesi väitel nagu mõnede
Traditsioonilised tõeteooriaid on kolm: Kõige vanemaks tõeteooriaks võib pidada nn korrespondentsiteooriat (ld co `koos`, respondere `vastav olema`), kus mingi väite tõesus tähendab ta vastamist tegelikkusele, faktidele. 20. sajandi alguseni oli selline tõeteooria (ja ühtlasi kriteerium) valitsevaks. Sellise teooria põhiraskuseks on vastavussuhte määratlemine, mis viis välja mõtteni, et tõde on tülikas käsitada korrespondentsina. Pragmatismi (kr pragma `tegevus`) tõeteooria sõnastati William Jamesi (1842-1910) poolt. Praegu elab pragmatism oma teist kõrgaega Richard McKay Rorty (1931 2007) kaudu. Väide on tõene, kui ta annab kasulikke tagajärgi, tõde pole midagi muud kui kasulikkus. Selline vaade tähendab aga juba üsna kaugele minemist intuitiivsest tõemõistest kui millestki objektiivsest, sest kasulikkus ei sõltu mitte ainult konkreetsest inimesest, vaid ka kohast, ajahetkest ja eesmärgist
Lugema selle mõttega, et mis Peirce jaoks on kultuuriline õigustus siin (ajaloo puhul). Ameerikas kordub sama loogika, mis oli Euroopas. Ta rajab sinna uue legi- ja identieeti otsingu seal (siantislik). Teaduse legitiimsus kandub üle uue filosoofia identieedile. Sionistlik nõrgeneb. Populaarartiklid. Mõistis ennast loogikuna laias mõttes. Seda artiklit peetakse pragmatismi kui filosoofia suuna manifestiks – põhisuund on selgelt ja lihtsalt arusaadaval viisil esitatud. Pragmatism sai tuttavaks William Jamesi kaudu küll. Hakkab ennast pragmatitsismiks kutsuma. Artikli esimene osa on „The Fixation of Belief“. Tõdede fikseerimine tõlkes. On neli moodust, kuidas saab tõdesid fikseerida: kangekaelsuse meetod, autoriteedi meetod, a priori/aprioorsuse meetod, teaduse meetod. Ajalooline kujunemine, üksikindiviid läbib need meetodid järjest. A priori on metafüüsika meetod, s. t. see seostub traditsioonilise filosoofia identieediga (klassikaline teadusemõiste)
PRAGMATISMI TÕETEOORIA Kirjeldus Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust. Vastuargument Teooria kriitikas on öeldud,
tugineda vaid harjumustele, traditsioonidele, tavadele, mis oleksid samuti muutumatud. Sellisel juhul oleks intellekti roll inimese käitumise reguleerimisel minimaalne. Kuid maailm, milles me elame, ei ole muutumatu ja ühesugune. Pidevalt toimub midagi etteaimatut, tekib midagi uut, sellega kaasnevad aga ohud, raskused ja probleemid meie jaoks, sest vanadele harjumustele, tavadele ja uskumustele tuginedes ei saa enam kk'ga kohaneda. Pragmatism püüabki välja töötada sellise maailmavaate, mis võimaldaks inimesel elada selles muutlikus, ebakindlas ja ohtusid täis maailmas. Niisiis, mitte alati ei saa tugineda harjumustele, tavadele jne. Selleks, et uue situatsiooniga kohandeda, tuleb tugineda intellektile, mõtlemisoskusele. Intellekt peab olema selleks ,,instrumendiks", mis aitaks meil leida väljapääsu mittestandardsest situatsioonist. Siit
2. seminar filosoofia üldkursuse raames. Tekst: James, W. Pragmatismi tõekontseptsioon -- Akadeemia. --Nr. 8/1997 -- Lk. 1702- 1721. Abistavad küsimused: 0. Mis on Jamesi teksti uurimisprobleem ning taotlus? 1. Mille omadus on Jamesi arvates tõde? 2. Milles seisneb pragmatistide ja intellektualistide tüliküsimus tõe defineerimisel? Millise loengul õpitud tõeteooriaga James vaidlusse astub? 3. Sobivuse probleem "mittekopeerivate" ideede puhul (kella näide). 4. Milles seisneb Jamesi järgi intellektuaalse hoiaku epistemoloogiline inertsus. 5. Pragmatistlik küsimusasetus tõe kohta. 6. Pragmatistlik verifikatsiooni ja kehtestamise käsitus. 7. Tõeste uskumuste valdamise praktiline tähtsus, tõemõiste tuletamine sellest. Mõtle järele, kas nõustud punktides 5-7 väidetuga, see on üks teksti keskmeid. 8. Mis on "reaalid" e. "objektid". 9. Miks on mõttekas täielikust verifitseerimisest loobuda (2 põhjust)? 10. Tõesus puhtalt mentaalsete ideede vahel, ideaalse ja meeleli
10. Esitage vähemalt 2 vastuväidet pragmatismi tõekontseptsioonile! 1. "Töötama" kahemõttelisus A. O. Lovejoy (1908) küsib: mida tähendab, et "tõene on see uskumus, mis töötab"? Sõna "töötama" on kahemõtteline: 1)mingi uskumus prognoosib juhtuvat 2)mingi uskumus varustab meid energiaga 2. Kasulik väärus/kasutu tõde Võib olla kasulik uskuda millessegi, mis on väär. Tõde võib olla vägagi kahjulik. Tõed võivad olla kasutud. 11. Milles erinevad pragmatism ja intellektualism Jamesi järgi? Nad on erineval arvamusel, mida täpselt võiks tähendada termin "Sobivus" ja mida termis "tõelisus", ütluses, et tõde on sobivuses tõelisusega. Neile küsimustele vastates on pragmatistid analüütilisemad ja süvitsi minevamad, intellektualistid on lohakamad ja vähem tõhusad. 12. Kas Jamesi järgi on olemas absoluutseid tõdesid? Tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid